Читать книгу Unustatud - Rein Põder - Страница 2

“Karola, jäta nüüd isaga hüvasti!” Need olid küll minu sõnad, aga neid lausus nagu kellegi teise suu, keegi võõras, minust väljaspoolne ja seejuures kuidagi tahtevastaselt. Ma oleksin pidanud olema ise see eeskuju andev, armastav naine, kes meest oma noorema tütrega üheaegselt oleks kaisutanud, nõnda meid kolme nagu ühte liites, oleksin pidanud talle midagi julgustavat kõrva sosistama, meie parimate intiimsete hetkede laadis kinnitama, kui väga ma teda armastan. Ent mind oli haaranud kui mingi tardumus ja ma lasin kõigel kulgeda oma rada, selles hüvastijätus vaid kõrvalisena osaledes. Ma olin juba too teine. Enneaegselt, kõike nagu ette teades. Vahtisin Rolandit kui kauget tuttavat, mitte kui oma laste isa, kellega kaheksateist aastat koos elatud. See oli midagi enneaegse šoki taolist. Arvan, et sel kõigel oli siiski üks põhjus – ta ei tulnud, ta ei saanud meiega kaasa tulla! Nüüd, sel nõnda otsustaval korral. Ja ma pidin üksi hakkama saama. Ei, siiski mitte üksi – mul olid ju mu tütred!

Nagu läbi udu sai mulle selgeks olukorra veidrus, kurbloolus. Roland saatis meid sõja jalust ära, mis oli igati mõistlik tegu, aga ise jäi veel maha, sest oli riigiteenistuja, metsakooli juhataja, mida tõestas kõige paremini kas või praegu ta seljas olev rohekas munder, aga me kõik lahkusime Eestist mitte enda pärast ja päriselt omast tahtest, vaid tema, minu abikaasa ja laste isa pärast, kes kartis, kes pidi muidugi kartma oma tuleviku ja elu pärast uutes aegades, millest me ei teadnud midagi, mida võisime vaid kaudselt, neljakümnenda najal aimata. Ehkki meis kelleski polnud saksa verd, isegi meie nimi on igieestilik ja Rolandi elukutsega nii kokkukäiv – Männik. Ometi polnud meile, see tähendab pereisale mingit valikut jäetud. Sest tal oli olnud ettevaatamatust torkida end poliitikasse. Ma ei tahtnuks olla tema asemel – ta oleks kindlasti soovinud lahkuda koos meiega, aga paraku oli see võimatu. Temataolised mehed pidid olema viimased – ja pealegi võis rindeolukorras viimasel hetkel tulla mingi muutus ning siis pidi teda, nagu teisigi temataolisi vaja minema.

Kuulekas, nagu ta meil oli, see kümnene varatark Karola – tüdruk tõusis kikivarvukile, heitis käed ümber isa kaela, kes selleks pidi väheke kummardama, ja nõnda imelikus tardumuses nad seisid mitu pikka hetke, isa tütart vaid ühe käega kallistades, samal ajal kui ta teise käe otsas rippus mingi komps, kaunikesti raske, jõupaberisse mässitud ja nööriga kinni tõmmatud. Mõtlesin, kuidagi mehelikult, kohmakalt on see igatahes pakitud, huvitav, mida see sisaldab. Tüdrukut kaisutades suunas ta pilgu minule. Ta pilk oli pisut hale. Püüdsin talle julgustavalt naeratada – et me ju läheme vaid ajutiselt lahku ning et järgmise-ülejärgmise laevaga, võibolla sellesamaga, mille parras me kõrvalt püstloodis kerkib, jõuab temagi üle mere ja ühineb meiega.

Imelik oli seejärel mõelda, et kohe tuleb meil tõusta laevale, kindlalt pinnalt ära astuda. Kuidagi külm ning tume oli see laev ja nii harjumatu oli mõelda merest ja ulguveest minul, kes ma polnud elus kunagi säärast merereisi ette võtnud, ehkki olin sündinud mere ääres, Pärnu rannast vaid mõnisada meetrit eemal, seega siis merd küll ja küll näinud, ent mitte kunagi ta meelevallas olnud. Nõnda siis andsin endale tol hetkel aru – Ellen, siinsamas sammu kaugusel sinust lõpeb maa ja algab vesi, millel on hoopis teised dimensioonid ja reeglid. Kas ikka oled selleks valmis?

„Viki, nüüd sina!” kuulsin end samas peaaegu käskivalt lausumas.

Kuid seda polnud Victoriale, me vanemale tütrele, vaja öeldagi. Sest tema oli isa lemmik, tema oskas ja teadis, kuidas kõiksugu elusituatsioonides käituda. Ja tema ehk sosistaski isale midagi salajast kõrva ning silitas siis tema alles mõne tunni eest aetud põske, jättes sellele alatiseks oma puudutuse, oma siira tütrearmastuse nähtamatu märgi.

Tütardega hüvasti jätnud, ulatas mees kõigepealt tema kätt vaevava kompsu mulle, ikka veel lausumata, mida see peidab. Meie kahe hüvastijätt kujunes tõesti põgusaks ja sõnatuks, vaid kerge teineteise vastu surumine, mitte mingeid suudlusi ega pikalt silma vaatamist. Küllap seepärast, et me tegelik hüvastijätt oli toimunud eelmisel ööl Nõmmel Prantsude korteris, meile tehtud hädapärasel asemel, elutoas klaveri taga. Olime Tihemetsast päev varem Tallinna saabunud, justkui kardaks laevale hiljaks jääda, ehkki võinuks tulla sama päeva hommikul, ja seal, heade tuttavate juures oli meid lahkelt vastu võetud.

Seal põrandal, klaver meid valvamas ja meelde tuletamas minu käestlastud kutsumust, olin viimast korda Rolandiga lähedane olnud, samal ajal kui pererahvas ning meie lapsedki juba kõrvaltubades magasid. Ja Roland oli pärast sosinal lausunud:

„Kui nüüd sellest veel üks laps peaks sündima, siis on sel küll muusikaannet. Mida mul ju pole, nagu sa hästi tead.” Ma teadsin küll seda tema salajast soovi, et üks lastest oleks lauluhääle või pillimänguandega õnnistatud. Ja seda mitmel põhjusel. Millest üks oli see, et meie abiellumise tõttu jäi mul ju lauljaks saamata.

Kui ma nüüd sadamas pea korraks tema õlale toetasin, märkasin äkki tema mundrikuue krael kõõma ja ma pühkisin selle masinlikult ära, mis oli ühtlasi mu viimane hoolitsus tema eest. Mispeale pidin ju midagi sosistama ja selleks oli: „Hoolitse ikka enda eest…” Ja Roland pomises vastuseks: ”Küll ma… küll ma hakkama saan.” See oligi kõik.

Siis kõlas laeva esimene madal bassivile, mis oli kui lõplikkuse esimeseks märgiks. Lapsed ees, astusin mööda kõikuvat trappi üles vastu oma edasisele saatusele. Karola oli esimene, kelle väike jalg astus Moero, nii oli selle tumeda ja suure laeva nimi, tekile. Sellest hetkest olime sõjapõgenikud, ehkki sõda polnud meid veel üldse puudutanud. Aga ta lähenes sealt idast, tema hingust oli igal eelneval päeval juba tunda olnud.

Reelingu äärde koha sisse võtnud, vaatasin alla Rolandi poole. Ta püüdis vapper olla, tõstis korraks kaabu, lehvitas meile, kerge tuuleke sasis ta tumedaid juukseid. Ja tõesti, valusööst käis nüüd mu südame alt läbi – ei tea, millal või kuidas küll kohtume? See kõik oli nii ebamäärane, kuhu me teel olime. Aga mul ei lastud kauem ses ebakindluses viibida, sest otsad anti lahti, veeriba kai ja laeva, meie ja Rolandi ning kümnete teiste seal seisjate vahel hakkas aeglaselt, kuid tagasisaamatult kasvama.

Ärasaatjaid seal aina väiksemaks tõmbuvas sadamas oli pea sama palju kui lahkujaid ja nüüd said nad kõik nähtavaks. Muudkui lehvitati vana kombe kohaselt, mehed peakatetega, naised heledate taskurättidega. Soov, mis sealt meile ühisena üle halli vee järele kandus, sai olla vaid üks – jõudke ilusasti pärale. Teisi saatjaid peale Rolandi meil polnud, härra ja proua Prants polnud saanud tulla. Või polnud seda soovinud. Nemad olid igatahes valinud vastupidise – jääda siia kodumaale, juhtugu mis juhtub. Vist liiga tugev oli oma kodu, selle Nõmme maja magnet. Ja klaver, mõtlesin ma, jääb nõnda edasi oma kohale suures elutoas, seda pole vaja kuhugi transportida ega kellelegi ära anda. Hetke pärast mõistsin, miks just klaver mulle nii selgesti silme ette tõusis.

Kui see vahemaa muudkui kasvas ja sadam ise aina pisenes, muutudes mingiks mängusadamaks või ehk piltpostkaardivaateks kõigi tagaplaanil olevate ehitiste ning kirikutega, siis tundsin, et nõnda eemaldub meist terve Eestimaa, kus kusagil on ju ka mu armas Pärnu ja mu tüdrukute lapsepõlvemaa Tihemetsa, ja kes teab kui kauaks, kui lõplikuks see mõne laevalolija jaoks kujuneb. Enda puhul tundsin peaaegu sedasama lõplikkust. See vilksatas küll vaid korraks ja oli möödas, kuid mõrkjas sete jäi püsima. Ja järsku meenus mulle, et olin tahtnud, olin pidanud Rolandile veel midagi tähtsat, midagi olulist ütlema. Või talt ehk mingit elulist nõu küsima. Või mingit kokkulepet ehk üle kordama. Kuid see võimalus oli nüüd käest lastud ja ka mõte ise oli kui peast pühitud. Ning mida rohkem ma seda püüdsin meenutada, seda tõrksamalt see ennast varjas. Ilmselt oli süüdi viimaste päevade, veel enam viimaste tundide pinge. Nii jäigi see ütlematus mind pikaks, väga pikaks ajaks vaevama.

Kui sadamat, kui linnamaju ja sadamaehitisi enam hästi eristada ei saanud, olid Tallinna kõrged tornid ikka veel meiega. Tüdrukud seisid nagu tummad kalad minust kahel pool, vaatasid kõigi teistega samas suunas, näod samuti tõsised, aga küllap nende läbielamised polnud nii sügavad, sest nad olid veel noored, nad polnud selle maailmaga nõnda seotud kui mina või minust vanemad, keda paistis reelingu ääres rohkesti. Sest juba mõne aja pärast oskasid nad uue olukorraga kohaneda ja sädistasid omavahel, keegi kolmas tumeda patsiga, vanuselt nende kahe vahemikku kuuluv tüdruk nendega koos.

Kui ka see viimane siluett aina rohkem vastu merepinda liibus, kogunesid täiskasvanud nagu kellegi kuulmatu käsu peale vasakpardasse, paljastasid pead ja hakkasid laulma. Ent see oli teistmoodi laul, kui neid kõlas iga kord laulupidudel, ehkki ka seal olid inimestel vahel samamoodi pisarad silmis. Neid sadat või enamat inimest vaadates tundsin järsku, et me koos oleme kui tükike selle maa küljest, mis nüüd nii vaikselt meist eemale ujub, ja veel tundsin ma, kui väike ja haavatav, oh kui väike ja haavatav on see rahvas.

Siis heitsin pilgu Rolandi poolt mulle kolmekümne viiendaks sünnipäevaks kingitud kuldkellale. See näitas kuus läbi kakskümmend minutit. Oli 16. september 1944. Päike oli teel loojaku suunas, meri oli vaane ja ees ootas öö merel. Ja seejärel pidi saabuma juba hommik.