Читать книгу Unustatud - Rein Põder - Страница 8

Kui kolmanda merepäeva lõuna paiku hakkas sõidusihis paistma madal rannik, mis aegamööda kasvas, kuni sellest sai sadamalinna siluett, siis mõistsin, et meri oli meie vastu seekord siiski armuline olnud. Või siis saatus. Kõik laevalolijad, isegi kehvasti liikuvad haavatud, olid selleks ajaks kogunenud Moero parda äärde; inimesed hingasid justkui ühes taktis, merel kestnud ärevus oli kadunud kuhugi Moero kiiluvette. Ja esimest korda jõudis meieni maa hingus. Ma polnud teadnud, et maal on säärane eripärane hingus ning et see võib merelt saabujat nõnda erutada. See madal linnasiluett kasvas erepunaste kivikatuste ja tornide kogumiks, mis oli kokku kuidagi mahajäetud Tallinna moodi, kuid samas ikkagi hoopis teine linn. Varsti avanes ka sissepääs sadamasse. Gotenhafen, öeldi meile. Poola keeli kõlas see kuidagi teisiti, aga enam ei mäletagi. Nüüd oli see jälle Saksamaa osa. Jah, sadamanimel pole ju põgeniku jaoks erilist tähendust. Tähendus oli üksnes päralejõudmisel. Tänasin mõttes saatust, kuid uskusin samas, et kõigi teiste laevalolijate kõrval oli ka mu väikese Karola usk see, mis oli meid tervena üle mere toonud.

Tund aega hiljem oli Moero juba kinnitunud sadamakai hiiglaslike rauast rõngaste külge ja peagi lasti ka trapp kaile ning kogu see kirju inimmass hakkas pikkamööda Moerolt lahkuma. Nüüd polnud ju enam mingit kiiret, nii et me olime vist tõesti viimaste maaleastujate hulgas. Millegipärast pöördusin veel korra ümber, et heita pilk laeva tumedale kõrguvale kogule. Moero oli must nagu millegi lein ja Saksa lipp ahtris rippus lõdvalt ning oli laevasuitsus oma värve kõvasti kaotanud. Ja nüüd aidati trapist alla sidemeis mehi ning kanderaame, all ootamas valgekitlid ning haigeautod.

Mu esimene mõte… ma ei mäletagi, mis see oli… Ei, mitte see, et Rolandit pole ju meiega. Tema peale mõtlesin mõnevõrra hiljem. Selleks esmamõtteks oli vist imestus, et selles sadamas polnud sõda üldse tunda ja et just meie olime tükikese seda endaga kaasa toonud. Gotenhafeni sadamaelu tuksus tõesti pigem rahuaja rütmis, kaide ääres käis rahulik lossimistöö, kraanad liigutasid oma krõnksus nokki laevade ja kail seisva vagunirivi vahet. Kuid see rahulik sadamarütm oli vaid esmamulje, sest kohe pidin tunnistama oma ekslikkust, ja edaspidi oli sõda ühel või teisel kujul ikkagi tunda, ükskõik kui kaugel tõelisest rindest me ka ei viibinud.

Nimelt valvasid sadamast väljapääsu, ju siis ka ühtaegu sissepääsu, kiivritega sõdurid, käeulatuses raskekuulipildujad (arvan, et ma vist ei eksinud), seirates kõiki tulijaid tähelepanelikult, kuigi ma ei mõistnud, mida nad kaitsesid või milleks nad olid mõeldud, sest ühtki väljujat nemad ju ei peatanud ega kontrollinud.

Kuid rohkemaks polnud mul mahti, sest kohe haaras meid üldine inimvool, mis muutus kohe kaheks eraldi vonklevaks järjekorraks, mis aeglustus, nagu oleks mingi takistuse taha pidama jäänud. Meil tuli läbida putka, kus olid ametis pagulastega tegelevad ametnikud. Mu isikutunnistusse löödi punane tempel, mille sees oli koht saabumiskuupäeva jaoks. Selleks kuupäevaks oli 18. september 1944. Seejärel sain meie kõigi kolme jaoks toidutalongid, mille eest võisime hiljem leiba ja ersatskohvi osta ning lisaks veel talongid Karola kui lapse jaoks, kellel oli õigus piima saada.

Niipea kui sadama vaateulatusest väljas olime, sugenes mu kõrvale pikka kasvu Saksa ohvitser, vaevalt et ta oli me laevakaaslaste hulgast ning oli mind juba varem tähele pannud. Ta võis olla sellest valvemeeskonnast, kes meid kõõrdpilgul vahtis. Aga see ohvitser ise oli üsna meeldiva välimuse ning pealtnäha kenade maneeridega noorepoolne mees. Ent tema eesmärkides polnud siiski suuremat kahtlust, mida võis juba öelda selle põhjal, kuidas ta mind vaatas. Ta vist polnud märganud, et mul on kaks last kaasas, kes olid sel hetkel minust ette jõudnud, sest võõras linn justkui kutsus. Nõnda, esimest korda kogesin, mida tähendab ilma meheta reisimine, ja see oli vist ka esimest korda, kui ma mõtlesin – Viki võinuks pigem poisslaps olla, sel juhul oleks mul olnud nüüd ja edaspidigi keegi kaitsja moodi kõrval. Kuid veidi hiljem muutsin oma arvamust. Ikkagi oli hea omada just omasugust, nii suurt, täiskasvanu künnisel vanemat tütart. Rääkimata muidugi meie väikesest tarkpeast Karolast, kes oli lausa asendamatu. Jah, ma olin siis ja edaspidi väga rahul, et mul oli kaks nii tublit tütart.

Mu saksa keel ohvitseriga suhtlemisel oli kange, sõnad ei tulnud kohe meelde või meenusid ühekaupa. Mis oli minus niisugust, et ma talle silma hakkasin! Ma ju ei olnud enda arvates ilus. Aga see ei loe, kuidas sa ennast ise näed – ka seda ma teadsin senise elukogemuse põhjal. Ohvitser kõndis mu kõrval, suutis minuga ühise sammurütmi saavutada ja püüdis oma jutuga võõrastusseina kiiresti lammutada, sest tal oli ju vähe aega. Ta pidi siiski aru saama, et ma olen põgenik. Või just seepärast ta minu külge end kleepiski. Nii või teisiti, see seik tõstis mu enesetunnet, naiselikku enesetunnet, mis oli vahepeal üsna madalasse vajunud. Aga ma vastasin talle järelemõtlikult ja napilt.

„Proua, kas te ütleksite mulle vähemalt oma nime?” küsis ta lõpuks, kui tundis, et meie teed lähevad paratamatult lahku.

„El-len,” laususin ebakindlalt. Ma ei tahtnud ju valetada. Mõni teine oleks öelnud väljamõeldud nime.

„E-len,” kordas tema nagu imestunult. Siis veel mitu korda. Nagu naudiks mu nime kõla. Nagu kommi, kirsikive, klaaskuule oma suus. Ei tea, kas see meenutas talle midagi või kedagi, kedagi igatahes ja ilmselt ta ei pettunud vähemalt mu nimes. Mis oligi kõik, mida võisin talle pakkuda, sest järgmisel hetkel olid tüdrukud mu kõrval ja kukkusid ohvitseri märkamata millestki sädistama. Ning too, mu esimene meestuttav Saksamaa pinnal haihtus olematusse.

(See oli esimene taoline kord. Järgmised tutvumiskatsed ei lasknud ennast kuigi kaua oodata. Ma ei tea, kas see oli vaid minuga nõnda või kogesid seda vähemal või suuremal määral kõik läände põgenevad eesti naised – miks vaid eesti, üleüldse kõik see naispere. Kuni ma taipasin ühtaegu kaht erinevat asja – kõigepealt muidugi sedasama, et mul polnud ju meesterahvast kõrval! Ja teiseks, sõjast, selle karmusest hoolimata leidus üllatavalt palju sääraseid mehijuhuseotsijaid, sest polnud ju midagi lihtsamat ja vastustamatumat kui üks kiire ning põgus ja tihti ka tulemusrikas tiivaripsutus, sest meeleheitel või ebakindel naine oli neile kerge saak. Jumal teab, millise rahulduse nad sellest said – sel polnud ju tõelisuse maitset.

Kui laeval mind häiris pisut, et mu tütar Viki, kellel oli küll juba pikkust, kuid naiselikud vormid alles aimatavad, pälvis juba haavatud sõjameeste pilke, siis maal tundus asi olevat vastupidi. Jälle oli minul eelis. Pean ütlema, et mu tütred suhtusid edaspidi sellesse võõraste meeste tähelepanusse täiesti rahulikult. Isast nad igatahes seejuures juttu ei teinud. Enda imestuseks märkasin, et olin abielusõrmuse juba laeval ära võtnud. Miks ma seda olin teinud? Ennast mõista on inimesel, seda enam naisel mõnikord üsna raske. Kas olin juba siis aimanud, et Roland ei jõua enam kunagi meieni.)

Linnas oli esimene mure ära vahetada nn Ostlandi raha, mida mul oli ülejäävalt kaasas. Vahetusmääraks oli 50 marka inimese peale, kokku sain 150 riigimarka, sest pika nurumise peale arvestati ka Karola täiskasvanu eest.

Meie esimeseks peatuspaigaks oli Gotenhafeni läbikäigulaager (DU-laager), mis polnud sadamalinnast Gotenhafenist kuigi kaugel. Sinna sõitsime lahtise kastiga veoautos, suitsulihakomps minu jalge ees, mis levitas oma head lõhna paberist ja riidest selle ümber hoolimata. Aeg-ajalt tundus mulle, et kõik autosistujad tunnevad seda. Kuid keegi ei pööranud meile erilist tähelepanu. Meie muu kraam oli meil lahus; olin juba kodus Tihemetsas ettenägelikult valmis õmmelnud mugavad seljakotid, mille sisu moodustasid peamiselt rõivad, mitu jagu vahetuspesu ning igaühe hügieenitarbed, käterätt ja seep, sest just seebiga, nagu ma teadsin, oli sõjaajal kõikjal kitsas käes; veidi oli seal ka toidukraami, peamiselt kuivikuid ning tükksuhkrut. Karola seljakott oli muidugi poole väiksem ja sisaldas ka vähem. Olin kõigi seljakottide õlarihma alla õmmelnud väiksed padjakesed, et oleks võimalikult mugav kanda. See oli üks minu ettenägemisi, mille üle ma hiljem uhke võisin olla. Samuti oli iga meie rõivaeseme küljes väljaõmmelduna selle omaja nimi ning ka perekonnanimi Männik – nii igaks ettenägematuks juhuks. Oli veel üks ettenägelikkus, aga sellest ehk edaspidi.

Tolles laagris viibisime vaid kaks päeva, ent sellest oli küllalt, et teada saada, mida üks põgenikelaager kujutab – nii selle head kui ka halvad küljed. Ühesõnaga, ei meeldinud mulle peaaegu miski, ehkki meile anti kohe süüa, mäletan, et selleks oli värskekapsasupp, ning magama heitsime esmakordselt vooditesse. Siis ja ka edaspidi sain ma aru, et see laagrieluga kohanemine või mittekohanemine on suuresti kinni minus, tüdrukuis igal juhul vähem, sest ma olin kogu senise elu olnud, kuidas nüüd öelda, väga omas, iseotsustamises kinni, ja seepärast ka eraldihoidev, mitte seltsinguinimene. Samas on igasugune laager ikkagi koht, kus ollakse pead-jalas koos ning kõik toimub käsu korras ning ühiste reeglite järgi. Just need reeglid tekitasid minus kohe vastuseisu.

Esimene neist oli juuste nõndanimetatud sanitaarne töötlus, mis küll ka Vikit masendas, sest temal olid meist kõige pikemad ja ilusamad juuksed. Reeglina loputati kõigi naiste pead äädikalahusega üle. See hais ei läinud meil tükil ajal küljest. See polnud veel kõik. Kolmandal päeval toimus palju põhjalikum ja üleüldine sanitaarne töötlus. Toimingu läbiviijaks olid mundris ja üsna meheliku käitumismaneeriga saksa naised, kes ei teinud mitte mingeid erandeid. Kõiki käideldi (ma ei tea, kas on niisugune sõna?) ühtmoodi, nagu pärinenuks me mingilt söödikutemaalt, mõnest epideemiakoldest. Seekord puistati igaühele pähe ja ka krae vahele DDT pulbrit, mis haises veel palju jäledamalt kui äädikas. Kõige selle mahapesemiseks läks kohe mitu ämbritäit vett.

Muidugi kartsin minagi igasuguseid batsille ja haigusi, mis suures inimhulgas kerged levima. Kõige enam pelgasin muidugi kõhutõbesid. Sestap püüdsin koos tüdrukutega, niivõrd kui võimalik, aina omaette hoida, ei kippunud kellelegi kätt andma, sest seal oli ikkagi rohkelt meie endi kaasmaalasi. Ja õhtuti saatsin tüdrukud laagri kaevule jalgu ja käsi pesema.

Kuid mis samuti silma paistis – igasugune mustus ning korratus ja sügisesest ajast hoolimata arvukalt kärbseid ning parme. Ja muidugi need järjekorrad, mida ei saanud vältida – söögisabast väljakäigu omani välja. Püüdsin selle inimese suurema häda lausa öö peale lükata, siis olid kemmergus vähemalt omaette.

Kuna see oli ikkagi läbikäigulaager, siis puudus seal isegi pommivarjend. Kui sireen undama hakkas, tuli juhendi kohaselt joosta ligidasse võssa. Õnneks selle aja jooksul ühtki tõsist õhuhäiret polnud, oli vaid üks õppeotstarbeline.

Laupäeval, 23. septembril sõitsime rongiga edasi Stettini suunas. Raske oli uinuda, sest öö oli juba üsna külm ja vagun kütmata. Õhtu ja pimedus saabusid kiiresti, nagu oleksime ööle vastu, aga mitte selle eest ära sõitnud. Viki ja Karola suutsid taas magama jääda, kuid mulle ei tulnud järjekordselt und. Nüüd küll mõtlesin Rolandi peale – et kas me üldse enam kokku saame! See oli kuidagi kurb ja üksildane mõtlemine, sest ma ei saanud oma kõhklusi tütardega jagada. Mõnikord on säärasest enesejagamisest suuresti kasu. Ma olin muidugi nii Gotenhafeni sadamasse kui ka läbikäigulaagrisse vastavad teated maha jätnud. Teade sisaldas peamist – et oleme õnnelikult üle mere pääsenud ja oleme kõik terved. Muud mul polnudki öelda, sest ma ei teadnud ju, kuidas kujuneb me edaspidine teekond. Me olime nüüd nõnda suures ja sõjast haaratud maailmas, väikesed inimkübemed, kolm kokkuhoidvat naishinge.

Selge oli see, et pean nüüd kogu aeg mõtlema kolme eest, veelgi enam, kolmel erineval mõttetasandil – kuidas ma ise pean käituma, mida mõtleb Viki, mis toimub Karolakese väikeses peas. Seepärast sisendasin endale taas – mõtle, Ellen, mõtle, enne kui sa midagi otsustad! Sa pole üksi, sa oled nüüd allesjäänud perekonna pea! Aga kui sa oled mõistlik ja kaine, saad sa sellega hakkama! Mõtle, Ellen!

See viimane ei olnud mulle uus asi. Ma olin kooselus Rolandiga aegamisi tõusnud selleks, kes enamasti perekonnaasju otsustas. Olin oma abikaasast kuus aastat noorem ja abiellumise eel olnud absoluutselt elukogemuseta Pärnu neiuhakatis, peas rohkem muusika ja kleidid kui miski muu, ent kuidagi üsna ruttu kujunes nõnda, et tema oli oma metsahärratööst pidevalt hõivatud ja üsna sageli ametisõitudes, mis tähendas, et kõik kodune elu ja veel rohkemgi jäi minu kanda.

Sel teekonnal juhtus üks halb asi, mis siiski lahenes – me suitsulihakott varastati ära. See oli Viki hoole alla jäetud, ja tema oligi magama jäänud, pamp tema pea juures. Kuid ta polnud siiski tundnud-kuulnud, kuidas see ta pea alt ära tõmmati. Vargal on alati rohkem oskusi kui ausal inimesel kahtlusi. Kuid mina, kes ma vist kohe pärast seda üles ärkasin, sain vargapoisi kergesti kätte – nagu ma vist juba mainisin, on eesti suitsulihal liiga tugev, ära andlik lõhn küljes. Läksin lihtsalt selle lõhna kannul, kuni varastatu üles leidsin. Tirisin koti kõige ülemiselt riiulilt alla ning äigasin vaesele näljasele poisikesele lapiti käega, pärast seda kohe ka kahetsedes. Aga saksa laps ta küll polnud, oli kusagilt ida poolt.

Meie järgmiseks peatuskohaks oli Plöne laager Stettini lähedal. Selles polnud olud niigi head – voodeid polnud ja tuli magada õlgedel; ka valitses seal veelgi suurem inimesteuputus. Lisaks eestlastele ja lätlastele kohtas mitmeid muid rahvaid – prantslasi, belglasi, tšehhe. Süüa sai ka laagris, aga keegi ei keelanud linna peal gaststättes oma rahanatukest kulutada. Kuid ega seegi toit parem olnud. Pühapäeva õhtul toimus ühes suuremas ruumis dansing. Käisin ka huvi pärast vaatamas. Algul oli naisi nii vähe, et mehed – needsamad prantslased ja belglased – tantsisid omavahel, mida oli veider vaadata. Higihais ja tolm olid nii võimatud, et tulin tulema, enne kui keegi mind märgata jõudis.

Paarist nädalast Plöne laagris sai mulle kõrini. Ma otsustasin sealt lahkuda. Sel olemisel polnud mingit perspektiivi, see võis nõnda muutumatult kesta mitu kuud. Ja mida me oleksime pidanud ootama? Millal meid venelaste eest ükskord kaugemale evakueeritakse? Ainult lihtsameelne võis arvata, et edasitungivatele Vene vägedele pannakse piir. Üht-teist rindeolukorrast imbus ka laagripiirdest sissepoole, ehkki seda laadi informatsiooni püüti põgenike eest varjata või neid teateid vähemalt ümaramaks muuta. Kuid mõndagi kuulis ka linnakese peal. Selgus, et mu sisetunne oli õiget keelt rääkinud.