Читать книгу Unustatud - Rein Põder - Страница 5

Laevadega võis kõike juhtuda. Eriti sõja ajal. Ma teadsin seda. Seepärast kartsingi seda reisi. Kuid sellest kartusest tuli üle olla. Ja mitte mingil kombel ei tohtinud ma seda tüdrukute juuresolekul välja näidata.

Peaksin veel kord rõhutama, et ma kartsin merd. Ja ometi pidime kodumaalt lahkuma just laevaga, mitte maad mööda. Tunnistan, et vett ei olnud mina, Maa märgi all, Neitsi tähtkujus sündinu kunagi usaldanud. Alates Tihemetsa metskonnatiigist, kui Viki ja hiljem Karola olid väikesed, selles ohtlikus ja ettearvamatus eas. Ja Pärnu tüdrukuna polnud ma kunagi suur supleja. Ega ka mitte kuigi hea ujuja. Jah, ma olen sündinud augustikuu lõpus, aga juba tumedate ööde aegu, kui must mees poeb põõsasse ja kohe-kohe on oodata septembrit.

Lapsed olid õhtul üsna ruttu magama jäänud. Laeva õõtsumine oli sellele muidugi kaasa aidanud. Aga mina ei saanud sõba silmale. Kõik oli nõnda erutav, hiljaaegne. Ja meri väljas parda taga, põgenikelaev ise ning pimedus sundisid mind kõige senise osas justkui kokkuvõtet tegema. Mõtlesin – pool sellest minu ajast oli olnud rõõmus ja elev, teine pool üksainus kohustuste rida. Ühest hetkest peale olin pidanud kõik endamõeldu pooleli jätma. Sellest hetkest, kui ma Rolandit Pärnus kohtasin. Või õieti, kui tema mind Rannahoones esimest korda nägi ja kõnetas. Ma olin mõelnud enda tulevikust seoses muusikaga, täpsemalt laulmisega. Mul oli annet –

seda kinnitasid teised, esmajoones need, keda ma usaldasin. Too klaver seal Nõmmel Prantsude mugavas ja suures korteris tuletas seda mulle järjekordselt valusalt meelde. Roland oli seda ohvrit muidugi omal kombel mõistnud, ta oli kohe algul tahtnud mulle Tihemetsas pianiino osta. Et mul oleks justkui seltsiline, kellega oma meeleolusid jagada. Aga ma ise olin keeldunud. Klaver ei sobinud siiski kokku metsahäältega; need tungisid nii ööl kui päeval me elamisse. Otsustasin – parem ärgu olgu seda klaverit, ärgu tuletagu mulle meelde käestlibisenut, seda, mis oleks võinud olla.

Jah, kuidagi kähku oli toimunud see minu naisekspühitsemine – juba esimeste abielukuude järel olin Vikit rase. Ja kohe järgneski Rolandi määramine sinna Tihemetsa metsakooli direktoriks, mis oli nagu asumine elu nurgatagusesse. Kui Pärnus veel, aga Tihemetsas ei käinud meil õieti isegi külalisi. See-eest harjusin metsavaikusega, metsaeluga, metsa olemusega üldse – ma ju pidin kuidagi oma mehe vääriliseks muutuma. Midagi ma tema alast ju ka nende aastatega õppisin. Kõik tähtsamad puud ja põõsad selgeks, metsaistutamistööd samuti. Nii et ühest linnatüdrukust sai aegamööda looduse kõnet mõistev naine. Midagi sellest kandus üle ka lastesse. Selles mõttes oli neil kena ja rahulik lapsepõlv. Kahju, et aeg meid ei säästnud …

Me olime Moerol siiski kaunis ebamugavad kohad saanud, ehkki Rolandile oli kinnitatud, et laev on vaid kolmandiku osas reisijatega koormatud. See kajut, kus viibisime, oli oma tosina inimese jaoks määratud, see oli ilma akendeta, see tähendab illuminaatoriteta, nagu Viki mind parandaks, ja asus seega üsna sügaval laeva sisemuses. Igal juhul hulk inimesi koos, õhku vähe, ärevate kehade ihulõhnad ja välisest ei mingit ülevaadet. Just see suletus, mitte niivõrd muud asjad, mõjus mulle, nagu vist igale naishingele, üsna rõhuvalt.

Kuid aitab hädaldamisest, Ellen! ütlesin endale. Seejärel meenus mulle midagi muud – Rolandi poolt viimasel hetkel üleantud pakk. Kehva öötule valgel oli mul nüüd aega seda uurida. Seal oli, nagu enam-vähem ka lõhna järgi võis aimata, suur, mitu kilo kaaluv suitsulihalape, keeratud kõigepealt võipaberisse ja siis veel kahekordsesse jõupaberisse. Jah, see oli suur asi, see oli peaaegu parim, mida ta võis meile kaasa panna. Võib-olla ainult purk mett oleks olnud samaväärne, aga sellega oleks olnud vaja suuremat hoolt. (Oh kui suurt abi sellest lihast edaspidi saime. Ja see pidas meie ettevaatliku kasutamise puhul kohe hulk aega vastu!)

Uni kippus lõpuks mullegi peale, kujutletud ohud kaugenesid aeglaselt minust…

Hommikul ärkasin esimesena ja tegin tiiru laeva tekil. Kuid kohe hakkas jahe ja ma tulin tagasi – öö oli küll õnnelikult möödas, kuid hommik laeval oli alles liiga noor ja meri endiselt reibas. Nii et tulin tagasi. Ja ma tahtsin tüdrukuile rääkida kõigepealt sellest meie laevast, öelda, et ei meeldi ta mulle – raskepärane ja kuidagi liiga tume. Tahtsin öelda, et me oleme tegelikult laeval koos suurearvulise haavatutehulgaga ning et meile, eestlastele lisaks on igasuguseid muid sõjapõgenikke. Ja ikkagi see laeva naljakas nimi. Võinuks olla midagi naiselikku, nagu laevade puhul ikka. Näiteks Stella või Maria või… kas või Victoria, nagu oli mu vanema tütre nimi.

Nad mõlemad olid juba üleval ja vaatasid mulle ootusrikkalt otsa. Et mida ma kuulutan sellest alanud päevast. Noh, mina siis alustasingi sellest nimest.

„Ema, see on ju naisenimi, see on ühe antiik-kreeka luuletaja järgi…“

Oh, Viki, targake, tal oli kõik teada või välja uuritud. Jah, muidugi, see oli ju kirjanduse, tema põhihuviga seotud. Ta oli kogu aeg raamatutega ja raamatuis, nii et ma hakkasin varakult ta silmanägemise pärast kartma. Tema oli meil haprake ja kõigele kaasatundev. Nüüdki oli tema näol unistav ilme, nagu oleks midagi ilusat viimase, ärkamiseelse unenäo sisse maha jäänud.

„Ei ole kuulnud küll. Igatahes minuaegses gümnaasiumis räägiti vähestest naiskirjanikest. Vaid Lagerlöfist, George Sandist, Jane Austenist ja ainult ühest antiik-kreeka poetessist… tema nimi… ei tule enam meeldegi…”

„Sappho!” ütles Viki mulle ette.

„Jah, just!”

„Selle Moero loomingust pole küll suurt alles jäänud, aga ühtteist siiski teatakse,” jätkas Viki.

„Ükskõik,” arvasin mina, „ei meeldi mulle see nimi. Aga rohkem selle kõla – Moero… moira… moirad… kelle kedrata on kõigi inimeste elulõng ja kes võivad selle ka ootamatult katki rebida… Kui meiega üksnes selle nime pärast midagi halba ei juhtuks…” Ja ma hüppasin sellelt teemalt kõrvale, ent nagu selgus, pisut hullemasse.

„…kui nad nii väga tahtsid mõnda kreekapärast naisenime, siis see oleks võinud olla ju… näiteks Iphigeneia või Elektra…”

„Oi, ema, need naised polnud ju üldse… õnneliku saatusega,” kuulsin Vikit mulle vastu vaidlevat. Ja siis kohe tegi ka noorem tütar suu lahti.

„Ema, sa ära karda, ei juhtu me laevaga midagi! Küll sa näed!”

Näe tüdrukutirtsu, kust tema küll teadis, mis mind tegelikult vaevas. Aga ta oli meil juba varakult säärane, kuidas ma ütlen, intuitiivne. Õde Viki hakkas teda seepärast kutsuma Kassandraks.

Koos tõusime mööda neid lühikesi raudtreppe tuule ja mereõhu kätte. Hommik oli vahepeal edenenud. Ega seal tekilgi nüüd erilist lahedust olnud. Ehkki laev oli vaid kolmandiku osas koormatud, oli just loodetava ilusa ilma tõttu hulk kergemate haavatute lavatseid laevalaele toodud, et mehed saaksid hingata tervistavat mereõhku, milles pidi olema, nagu meile kooliski õpetati, kõige muu kõrval ka joodi. Märkasin alles nüüd, et üle terve laevateki oli riidelaidudest moodustuv punane rist, mis pidi olema selgeks märgiks lennukitele, et neile teada anda – tegu on ambulantsilaevaga. Seda viimast saime me päevapeale teada. Esialgu oli vaid see rist.

Aga see suur punane rist rahustas mind isegi rohkem kui mu Karolakese veendunud lause.

Just sel hetkel köhatas ülelaeva häälekõvendaja ja andis meile, neljasajale reisijale kõigepealt teada, kus on toidujagamiskohad ning kus päästevahendid. Ja seejärel, kuidas laeval üldse käituda. See kõik käis saksa keeles. Ent mingist ohust, et vaenlase lennukid või allveelaevad võiksid meid rünnata, selles teates juttu ei olnud. See jäi igaühe enda mõelda.

Päev kestis küllaltki rahuliku ja päikesepaistesena, meri voogas rahuliselt madalas parda taga, ei paistnud ühtki ohtlikku periskoopi ja ka taevaalune on lennukeist tühi. Mõni kauge laevasiluett kauguses siiski paistis, kuid needki kadusid.

Siis ilmus me parempardasse mingi madal ja pikk rannik, millel polnud esialgu nime. Kuid peagi levis tekil suust suhu teade, et too kauge riba olevat Gotlandi saar, mis tähendavat, et laev hoiab tugevasti läände, Vene lennukitest ja allveelaevadest võimalikult kaugemale. Nõnda rääkisid nood teadjamad. Nii et vaenlase oht oli ikkagi reaalne!

See tume triip kestis üsna kaua, kauge ja siiski ebamäärane, nagu hiidkala selg, mis siinsesse merre järsku eksinud. Aga ma teadsin, et see on ühtaegu Rootsimaa. Ja sõjas osalematu Rootsi muutus selle saaresilueti näol mu mõttes õnnistatud maaks, kuhu oleks tahtnud pääseda. Kuid me möödusime tast. Ja jälle oli laeva ees ja taga ja külgede suunas üksnes lage, eikellelegi kuuluv meri. Aga kas ikka?

Päeva lõpupoole ilm halvenes, paisus ka laine. Kuid meile kinnitati taas, et varsti jõuame aina ohutumatesse vetesse ning et hommikul ootab meid juba Saksamaa. Ometi ründas mind uuel õhtul suurem ebakindlus ja hirm kui esimesel. See oli paraku teist laadi. Sain alles nüüd aru, millisesse riskantsesse olukorda ma koos oma kahe lapsega olin sattunud. Mul polnud kelleltki abi loota. See lootus, et Roland tuleb meile esimesel võimalusel järele ja leiab meid üles, ükskõik kuhu me ka oleme jõudnud, polnudki enam üldse nii kindel, kui esialgu tundus.

Uue õhtu saabudes süüdati mõned harvad pardatuled, ja inimeste meeleolu paranes justkui neist tuledest, mis muutsid me laeva rahuaja omaks. Püüdsin neist meeleoludest eeskuju võtta, ehkki ma polnud päeva jooksul suhelnud ega seltsinud ühegi põgenikuga.

Tõusin veel ka päris pimedas laevatekile, et milleski veenduda, teadmata ise, mis see just on. Moero kündis aeglaselt pimedat merd, kusagil mere peal polnud ühtki teist tuld, mitte ühtki kuma. Vaid me kursist paremal ja pisut eespool helendas madal taevaserv, ehkki osa taevaalusest oli morn, pimedusest haaratud. Imestasin, kuidas küll meri, nii päevane kui ka öine, oma muutuvate vaadetega suudab nõnda palju mõjutada inimeste meeleolusid. Igatahes rohkem kui maa või ükskõik milline maastik. Aga just see madal hele taevariba tõi mulle tagasi vahepeal kõikuma löönud veendumuse. Kuid ma ei tohtinud niimoodi jätkata.

Ma ei mäletagi, kuidas see öö möödus, kindlasti segaste unenägudega võideldes. Ja aeg-ajalt ärkasin üles ning kuulasin, kuidas laevamasin nagu hiiglaslik süda kusagil meist veel alamal tümistas. See rahustas, ja uus suik tuli peale. Vist mitu korda pöördusin mõttes Rolandi poole.

„Miks sa küll mu nõnda jätsid,“ sosistas keegi, igatahes mitte mina ise.

Kolmas reisipäev algas rõõmsa päikesega, kuid minu jaoks ärevalt – Karola oli alt meie kajutist kuhugi kadunud. Leidsin ta lõpuks laeva ahtrist, ühe omaealise tüdruku seltsis – nad pildusid kiiluvees laveerivatele kajakatele leivatükke. Ma ei läinud siiski neid segama ja rahunesin maha. Terve eelmise päeva oli Karolake laevalael ringi saalinud ja endale tutvusi korjanud. Temaealisi oli põgenike hulgas siiski vähe, kuid mu nooremal tütrel oli oskust endast ka tunduvalt vanemate inimeste tähelepanu köita ja nendega kui võrdne vestlusse astuda. Ta oli juba pisikesest peale säärane seltsiv ja püsimatu, päikseline tüdruk, nägugi ümmargune ja hele, ilme ja naeratus ühtmoodi kiirgav.

Üht hetke sellest hommikust mäletasin veel, ja see püsis teistest kauem. See oli seotud ühe haavatuga, noore Saksa ohvitseriga, kes viibis tekil kergelt haavatute hulgas. Ta ajas meie möödudes ennast küünarnukile ja vaatas kuidagi pika hõõguva pilguga meile järele. Viimaks taipasin, et ta ei vaadanud mitte mind, vaid hoopis Vikit, kes meenutas talle küllap tema pruuti, kellega ta lootis peatselt kohtuda. Ma jälgisin teda – algul peatus noore mehe pilk Viki näol, kuid siis libises aeglaselt allapoole mööda keha ja siis mööda ta suve jooksul päevitunud sääri, mida Viki seelik varjas ja ei varjanud ka.

Äkitselt mõistsin selle pilgu üldisemat sisu – me vanem tütar oli mulle märkamatult selle viimase suvega neiuks sirgunud. Ja veel midagi, palju valusamat, mis mind torkas – minu noorus oli möödas. See oli lõppenud juba seal, Tallinna sadamas, kui Roland meist maha jäi. Ent võib-olla oli see juhtunud palju varem, tervelt kolm aastat tagasi, sel päeval, kui me seisime Rolandiga Pärnus, Koidula kuju juures ja keegi võhivõõras naine astus erutatult meie juurde ning lausus katkeval õnnetul häälel: “Kas te juba kuulsite, mida raadio teatas…?“