Читать книгу Hotell Amalfi - Rein Raud - Страница 4

Sel mälestusväärsel päeval, kui kõik algas, panin ma kingad jalga nagu ikka, hommikul kell 8.25, enne kodunt lahkumist, ega võtnud neid jalast enne kui alles kell 19.20 õhtul. Need olid mu lemmikud, õhukesest mustast nahast itaalia kingad, mis nägid ühelt poolt küll head välja, kuid teiselt poolt ei väsinud jalad nendega sugugi ära, isegi - nagu just sel päeval - kui nad kaua järjest jalas pidid olema, sest ühel mu alluval oli sünnipäev ja me sõime pärast tööd natuke aega tema küpsestatud kooki.

Muidu oleks kõik võinud olla nagu ikka, aga ei olnud, sest mu vasaku kinga sisse oli ei tea kust tekkinud umbes nimekaardi suurune paberitükk, mida ma nüüd mõistmatult vaatasin.

“Miisuke,” hõikasin. “Ega sa minuga natuke nalja pole teinud?”

Võis ju olla, et panin kinga hommikul kiirustades jalga nii, et ei märganudki paberit seal sees. Võis ju olla, et Miisuke oli tahtnud mind sel iseäralikul viisil rõõmustada.

“Ei,” hõikas Miisuke köögist vastu. “Mis nalja?”

Nüüd ei saanud ma enam millestki aru. Polnud ju võimalik, et paber tekkis mu kinga sisse iseenesest. Aga siin ta ometi oli, peal veidi kohmakas käekirjas lause. Ma lugesin: ÄRGE TEIE MEILE HELISTAGE. ME VÕTAME TEIEGA ISE ÜHENDUST.

Kui nii, siis pole mul muidugi mõtet Miisukest sellega tülitada, mõtlesin, kägardasin kirja kokku ja viskasin prügikasti.

Pannide ja pottide kolin köögis lakkas ning Miisuke nõjatus vastu mu toa uksepiita.

“Mis nalja sa mõtlesid, Suksu?”

Ma ei tea, miks ta mind vahetevahel Suksuks kutsub. Aga naised on juba kord sellised imelikud.