Читать книгу Hotell Amalfi - Rein Raud - Страница 6

Päev hiljem nägin neid taas. Olin parasjagu tänaval ja nad ilmusid mu kummalegi küljele äkitselt, ette hoiatamata ning kõndisid mõned hetked sõnatult minuga ühte sammu.

“See töö, Roland,” ütles siis paksem. “Te võtate selle.”

See polnud küsimus ega isegi ettepanek.

“Meeleldi,” vastasin.

Ma vist pole jõudnud sellest veel rääkida, kuid mul on pisike, ehkki edukas sisekujundusbüroo. Asutasin selle kümmekond aastat tagasi, kui sain aru, et minust elus märksa kaugemale jõudnud inimesed võtavad rõõmuga kuulda minu nõuandeid, kust osta mööblit või kuidas valida tapeeti. Esimesed aastad töötasime mõlemad nagu hullud - mina ja Magdaleena, kelle ma olin võtnud endale abiks ideid korralikeks joonisteks vormistama, pidama ülevaadet sellest, mis üldse on poodides saada, ja loomulikult ka arvepidamist korras hoidma. Ta on mul tubli. Tõsi, üksvahe ta natuke mossitas ka ja ähvardas, et läheb üldse minema. See oli umbes kolm aastat hiljem, kui firma seisis juba kindlalt jalgel ja ma otsustasin, et aeg on perekond luua. Ma tutvusingi siis Miisukesega ja abiellusin temaga. Magdaleenale see ei eriti meeldinud, sest eks olid ju meil omavahel ka mõned romantilised hetked olnud, aga ta pidi ju isegi aru saama, et Miisuke on temast palju ilusam, tubli tükk maad noorem ja otsekui üleni valgust täis, nii et mul kohe hakkabki imeliselt kerge iga kord, kui ta naeratab. Pealegi ei ole üldse vaja tööd ja isiklikku elu omavahel sassi ajada.

Õnneks oli meil siis juba olukord nii hea, et võtsime veel ühe inimese. Muidu oleks tõesti natuke raske olnud büroos päevad läbi tööd teha ja teeselda, et kõik on nagu enne. Helen on meist mõned aastad noorem, umbes nagu Miisuke, muidugi mitte nii ilus, küll aga tajub meist paremini kaasaegset stiili. Ammu juba ei ole nii, et ainult vanematel inimestel on ilusa kodu jaoks raha. Vastupidi: just mõni noorem ettevõtja, kelle päevad ja ööd mööduvad äriasju ajades ja seltskondlikus tegevuses, võib tahta endale näiteks maja ehitada. Sest milleks lükata edasi neid mõnusaid hetki, mida juba praegu võiks kiiremate aegade vahele ära mahutada? Samuti tuli meil üha sagedamini ette võtta pisikesi kauplusi ja kohvikuid, mille omanikud soovisid, et külastajad end neis mugavalt tunneksid ja otsustasid targalt jätta vajaliku meeleolu saavutamise asjatundjate hooleks.

Nüüdsest tegeles Magdaleena endiselt konservatiivsemate lahendustega ja hoidis korras pabereid, aga Helen oli nende jaoks, kes eelistasid kaasaegsemat maitset. Ja meil hakkas kiiresti minema veelgi paremini kui seni.

Aasta tagasi tegi Magdaleena mulle ettepaneku, et võtaksime tööle veel ka kolmanda inimese, sest nõudmist meie järele oli üha rohkem ja Helen ei tulnud enam üksi temale langevate tellimuste tulvaga toime, mis sest, et ta töötas väga kiiresti. Pealegi ei taha kõik trendikalt mõtlevad inimesed alati päris ühte ja sama. Heleni maitse on pigem jahe ja minimalistlik, aga mõne kliendi jaoks, ütles Magdaleena, on vahel vaja ka midagi pisut temperamentsemat ja ägedamat. Nii et meil on vaja veel ühte töötajat. Sobiv kandidaatki olevat juba silmapiiril.

Tõsi, kui ma Lilithit esimest korda kohtasin, oli mul sügavaid kõhklusi, kas ta meile ikka sobib, ning tänini on temaga aeg-ajalt probleeme, ehkki üldiselt tuleb tunnistada, et tema palkamine oli vist õige otsus. Aga siis kohe mulle küll nii ei tundunud ja meil oli Magdaleenaga üle hulga aja üks päris terav vaidlus sel teemal. Kavandid, mida Lilith meile oma töödest näha tõi, võisid ju sisaldada häid ideid, aga käsi oli tal lohakas, liiga lohakas selleks, et sarnaseid pilte võiks klientidele näidata, ja riides oli ta vähemalt tööintervjuu jaoks kohe selgesti väga väljakutsuvalt. Ma ei saaks öelda, et labaselt, seda mitte, aga kui näiteks Miisuke oleks taolist seelikut kandnud, kui me temaga tutvusime, siis tore oleks meil küll võinud olla, aga abiellunud poleks me kohe kindlasti mitte.

Sisimas pidi Magdaleena minuga kindlasti nõustuma, aga nagu tal kahjuks aeg-ajalt kombeks, ei näidanud ta seda kuidagi välja, vaid ütles mulle hoopis teravusi, mida ta pärast omaette kibedasti kahetses. Nendele rumalustele, mida ta rääkis - et ilma temata poleks mul mingisugust firmat ja et kliendid peavad tajuma, et meil on neile ka värskeid mõtteid pakkuda, isegi kui minu peas neid ei liigu - ei pööranud ma suuremat tähelepanu, aga see üllatas mind küll natuke, et ta võib nii tühise asja pärast nii vihaseks saada. Lõpuks otsustasingi, et targem annab järele ja lubasin Lilithi katseajale, tingimusel, et ta oma tööd alati korralikult vormistab. Tõtt-öelda pole mul tulnud seda kahetseda, sest ta on õppinud kiiresti, töö ajal facebookis ei istu, erinevalt Helenist, keda olen sellelt mitu korda tabanud, ning isegi märkusi välimuse kohta on mul kogu selle aja jooksul tulnud teha ainult kolm-neli korda.

Ja läheb meil sellest ajast aina paremini. Mõne kuu eest kolisime oma büroo kesklinnale lähemale ja nüüd on meil ukse ees koguni seitse parkimiskohta. Igaühele meist üks - kuigi Lilithit tavaliselt tuuakse või siis tuleb ta taksoga - ja veel kolm tükki, et nii Magdaleena, Heleni kui Lilithi juurde võiks korraga klient tulla ilma mureta.