Читать книгу Hotell Amalfi - Rein Raud - Страница 8

Istusin pargipingil ja kui mul oleks saia kaasas olnud, oleksin toitnud tuvisid.

“Ma olen nõus,” ütlesin. “Oleme kokku leppinud. Ma võtan selle töö.”

“Siis on hästi,” rõõmustas mu noorem vestluskaaslane, kes istus mu paremal käel. Mu paksem vestluskaaslane mu vasakul käel vaikis, sest tema oli kogu aeg teadnud niigi.

Mul olid nüüd ka nende nimed: vanem oli hr.Mägi, noorem oli hr.Järv.

“See on tähtis töö,” jätkasin, “ja sellepärast on teie käsutuses kogu mu büroo. Magdaleena hoolitseb üldilme ja osa numbrite eest, Helen teeb lobby, baarid ja kohvikud ning katusealused ruumid jätan Lilithile. Iga tuba tuleb mõistagi ainulaadne...”

Hr.Mägi peatas mind käviipega.

“Kõik ise.” Tema hääl oli nohusem kui tavaliselt.

Ma ei saanud aru.

“Vaadake, Roland,” selgitas hr.Järv kannatlikult, “me sooviksime, et te teeksite absoluutselt kõik ise. Valiksite värvid, leiaksite mööbli, sobivad lambid, vaibad, või mida iganes vajate...ühesõnaga kõik.”

“Ma ei saa aru,” ütlesin.

“Kui ei saa, siis teete aru saamata,” kähvas hr.Mägi ja sügas oma vistrikku.

“Mõistate, Roland,” jätkas hr.Järv. “On teatavaid olukordi, kus meie - mina ja mu kolleegid - ei usu meeskonnatöö võimalikkusse. Lihtsalt on nii. Suur kunst ei sünni kollektiivsest mõttest, vaid äärmisel juhul nii, et ansambli juht on kogu ülejäänud seltskonna vaimu suutnud endale täiuslikult allutada. Kas teie saaksite sellega hakkama? Kas te võiksite panna Magdaleena, Heleni ja Lilithi toimima nii, nagu nad polekski iseseisvalt mõtlevad noored naised, vaid teie keha ja vaimu jätkud? Võib-olla suudaksitegi. Kuid tõtt-öelda me kahtleme selles. Aga olgu, kuidas on, igal juhul on teil tunduvalt lihtsam, kui võtate kogu vastutuse enda peale. Meie teame, kellelt küsida, teie teate, mida vastata. Ja mõelge - kui see töö kord valmis saab, siis on teil ja ainult teil põhjust seda uhkusega vaadata ja mõelda - see on minu looming.”

“Kui te kahtlete, kas te hakkama saate, on see teie probleem”, lisas hr.Mägi. “Meie selles ei kahtle.”

Tõepoolest, mõtlesin. Pole ju võimalik, et Magdaleena, Helen või Lilith suudaksid teha midagi, millega mina ise toime ei tuleks. Nagu kõik, on seegi puhtalt pealehakkamise asi.

“See mõte on meil veel üsna algfaasis,” rääkis hr.Järv edasi. “Nii et teil on täiesti vabad käed. Lähipäevil näitame teile krunte, kuhu võiks ehitada. Te valite sobiva välja ja me tellime projekti. Korruste planeerimiselgi saate kaasa rääkida. Kuni hoone karkass püsti saab, võite tegelda sisupoole üksikasjadega. Me ju ei taha, et kõik liialt venima jääks, eks ole?”

“Muidugi mitte,” nõustusin.

“Kuidas te tasu soovite?” küsis hr.Mägi. “Kas tahate avanssi? Või maksame teile osakaupa arvetega ja koos majanduskuludega?”

“Teate mis,” ütlesin. “Kõige lihtsam on vist nii, et meie firma maksab ise esialgu kõik kulud kinni ja ma esitan teile ühe suure arve siis, kui kõik lõpuks valmis on.”

“Võib ka nii,” kehitas hr.Mägi õlgu. “Kuidas iganes teile mugavam on.”