Читать книгу Hotell Amalfi - Rein Raud - Страница 5

Kui ma nendega esimest korda kokku sain, oli kõik see mul tõtt-öelda juba meelest läinud. Ma istusin ühe suure ostukeskuse kohvikus, jõin roosa greibi mahla ja ootasin Miisukest, kes oli läinud väikseid sisseoste tegema.

Neid oli kaks. Üks natuke vanem ja paksem, kes rääkis vähem ja hullusti läbi nina, ja tal oli põsesarnal suur punetav vistrik. Ma võisin vaid ette kujutada, kui vastikult see sügeles, sest kunagi õpingute ajal oli ka minul mõnda aega selline olnud ja ükskõik kui palju ma talle ka rohtu peale ei pannud, ei kadunud ta kuskile ära. Kuni lõpuks läks iseenesest. Teine mees seevastu oli umbes minuvanune või natuke noorem, sõbraliku ja meeldiva olekuga, mis tekitas kohe usaldust. Ta oli õige õrnalt päevitanud ja kandis nii kallist pintsakut, et mina endale igatahes ei oleks sellist osta raatsinud.

“Tere,” ütles ta. “Ma loodan, et me võime teid Rolandiks kutsuda.”

“Miks?” ei saanud ma aru. “Mu nimi on...”

Ta peatas mind käega.

“Sel pole tähtsust,” ütles ta. “Kui me võime teid Rolandiks kutsuda, siis me hea meelega teeksime seda.”

“Võite ikka,” nõustusin.

“Siis on hästi,” rõõmustas tema. “Uskuge mind, nii on palju parem.”

Ma ei saanud küll päris hästi aru, miks nii palju parem on, aga asju, millest ma päris hästi aru ei saa, on maailmas teisigi.

“Meil on teile üks töö, Roland,” ütles paksem, vistrikuga mees. “Üks tähtis töö.”

“Väga tore,” oli nüüd minu kord rõõmustada.

Aga siis rõõmustasin ma veel rohkem, sest nägin eemalt Miisukest, kellel oli vähemalt kümme kotti ja kotikest käes. Ma lehvitasin talle, aga tal oli vist ebamugav mulle vastu lehvitada. Või siis ei pannudki ta mind üldse tähele.

Mu uutel tuttavatel polnud nähtavasti kombeks tööasju naiste juuresolekul arutada, sest nad tõusid mõlemad korraga püsti ja läksid isegi head aega ütlemata minema.