Читать книгу Hotell Amalfi - Rein Raud - Страница 7

Me istusime minu kabinetis kahekesi. Oli pühapäev, ma olin meelega pühapäevaks kokku leppinud, et büroos poleks peale meie ühtki hingelist.

“See töö, Roland,” ütles paks mees mu vastas. “See on üks hotell.”

“Jah?” imestasin. “Me pole kunagi varem hotelle teinud.”

“Ma tean,” vastas tema. “Aga esimene kord ongi alati esimene.”

“Tõepoolest,” nõustusin.

Ta rääkis päris kaua ja tasapisi hakkasin ma aru saama, miks just mina selle töö pean saama, kuigi miski tema jutus seda otseselt ei reetnud. Lihtsalt oli nii.

Hotelle on mitmesuguseid. On suuri, mitmekümnekorruselisi mürakaid kesklinnades, kus vihiseva kiirusega liigutavad liftid elanikke suurtes kogustes üles-alla nagu tahteta nukke ning neljakohaliste numbritega tubades ärkajatest ei mäleta keegi oma eelmise öö unesid. Aga on ka hoopis teistsuguseid - väikseid ja hubaseid, näiteks ühe perekonna poolt peetud võõrastemaju, kus ema toimetab köögis, isa hoiab olukorda kontrolli all, poeg seisab portjeeleti taga ja tütred vahetavad tubades linu. On odavaid kohti, kus seljakotiga rändurid võivad suures hallis üheks ööks korraga naridele visata, ja kalleid paleesid, kus vannituba üksi on avaram kui kuskil mujal terve number, ja põrandad on neil ehtsast marmorist.

Aga sellist hotelli, mida meie tahame, ei ole maailmas senini veel olemas. Mõistate? Sest kui hubane üks võõrastemaja ka ei oleks, ei saa ta oma külalistele olla kunagi enamat kui ajutine peatuspaik, koht, kuhu tullakse, et minna. Või vähemalt nii me neid kogeme. Ent kui hakata asja üle põhjalikumalt järele mõtlema, kas pole nii iga ulualusega siin ilmas? Vaevalt teate teiegi kedagi, kes on oma elu algusest lõpuni elanud samas paigas, kordagi kolimata, kordagi oma kirju ümber adresseerimata, vaid seda ainsat kohta koduks nimetades. Ja kui mõni selline erand leidubki, oleks tema paiksus ka oma erandlikkuses inimelu pikkune ajutisus, ei muud. Ometi nimetame me kodu koduks ja hotellidest seda ei otsi, sest miks ka peaksime.

Teil on harukordne võimalus: teil tuleb luua selline hotell. Koht, kuhu jõudes mõistab iga rändur, et on saabunud lõpuks koju, ehkki on selle nimega varem nimetanud teisi kohti, sest nii on kombeks. Teil tuleb luua hotell, kust lahkuda võib küll kerge südamega, aga ainult teadmises, et oled alati oodatud tagasi, sest siin ei ole sa külaline, vaid midagi hoopis enamat. Teil tuleb luua hotell, mida iga tema elanik näeb erinevalt, sest pole ju võimalik, et kõigil inimestel ongi üks kodu - aga kui keegi siinkäinuist kohtab hiljem maailma avarustes teist, siis tunnevad nad ka üksteist ära ja kaisutavad nagu eluteel liiga kauaks lahku läinud vennad.

Igal inimesel tuleb oma elus vähemalt kord ette hetk, mil tal tekib ootamatult võimalus jätta siia maailma maha midagi endast suuremat. Lubage öelda, Roland: teie hetk on nüüd.