Читать книгу Hotell Amalfi - Rein Raud - Страница 9
ОглавлениеSee oli mu isa, kes tahtis, et minust saaks kunstnik. Emal ei olnud niisuguste rumaluste jaoks aega.
Nii oligi, et kui teised lapsed tulid kunstiringi oma emade käekõrval, siis mind tõi ikka isa, ja isa oli see, kellele ma näitama jooksin, mis mul valmis on saanud. Tegelikult mulle seal väga ei meeldinud. Ma ei sallinud kitlit, mille ma selga pidin panema, et riideid mitte ära määrida, mulle oli vastik see porikarva vesi purkides, milles me oma pintsleid pidime loputama ja ma kartsin paaniliselt, et kordub see, mis leidis aset ühel mu esimestest tundidest seal - et purk läheb ümber ja ujutab üle juba peaaegu valmis akvarelli. Tõsi, see ei juhtunud minuga, vaid ühe paksu, juukseid hobusesabasse kammiva tüdrukuga naaberlauas, aga ikkagi. Meie õpetajad olid veendumusel, et laste loomingulisuse äratamiseks peab lubama neil takistamatult plätserdada, küünarnukkideni saviga koos käte eest võis pigem saada kiita kui laita. Seevastu mina igatsesin küll tunnustust ilusa töö eest nagu kõik teisedki, kuid mitte sellise hinnaga. Täitsin oma ülesanded püüdlikult, ent ilma erilise innuta ning rohkem kui mokaotsast öeldud häid sõnu kuulsin ainult isalt, kellel oli suurem usk minu kunstiandesse kui mul endal ja minu õpetajatel kokku.
Kui isa ära suri, jäi muidugi ka kunstiring sinnapaika, aga midagi oli mulle sealt nähtavasti siiski külge jäänud, sest kui pärast gümnaasiumi lõppu otsustasin kunstikooli minna - osalt trotsist ema vastu, kellega ma sel ajal enam väga hästi läbi ei saanud, osalt ühe tüdruku pärast, kellesse ma olin toona üsna hullusti armunud - siis sain sinna hõlpsasti sisse. Erinevalt tüdrukust. Aga nagu varsti välja tuli, ei olnud kunstikool ikkagi päriselt minu jaoks. Nii paljud mu ümber ihaldasid saada kunstnikuks, kuna tahtsid selle maailma elustiili harrastada, kuid mind tõukas just see eemale. Mul poleks olnud midagi elu vastu, mis on pühendatud ilusate asjade loomisele, kuid ma ei suutnud nautida läppunud õhuga ateljeedes päevade kaupa odava veini joomist ega tunda uhkust maksmata võlgade üle, katkistest, kaltsukast ostetud riietest rääkimata. Kui kunstikoolist ära olin tulnud, elasin natuke aega ühe naise juures, sest ma ei saanud ju pärast õpingute poolelijätmist koju tagasi minna. Ta oli minust tükk maad vanem, ehkki kui me koos väljas käisime, ei paistnud see temast välja, ja üpris jõukas. Mul oli temalt nii mõndagi õppida. Aga üldiselt ei oma see kõik väga suurt tähtsust, igatahes tekkis mul sel ajal palju uusi tutvusi hoopis asjalikemate inimeste seas kui need, kellega olin lävinud seni, ja hiljem, pärast firma asutamist oli sellest tublisti kasu. Vahepeale jäi veel lühike periood, kui käisin kursustel raamatupidamist õppimas ja olin ühes maksunõustamisbüroos natuke aega kontoritööl, mis oli väga tüütu ja igav.