Читать книгу Doktor Levini tee. Humaanne meditsiin ja õige toitumine - Riina Lõhmus - Страница 10

Ütlen ausalt, et ma küpsesin hilja. Mõned lapsed teavad juba koolis väga täpselt, kelleks nad suurest peast saada tahavad. Mina selliste asjade peale isegi ei mõelnud, sest mul oli koolis kõvasti tegemist ainuüksi hakkama saamisega. Paljus oli süüdi mitmekeelne keskkond, milles ma kasvasin: Siberis olles harjusin kõnelema vene keelt, ema ja tädi rääkisid kodus saksa keelt, ema ja isa omavahel ivriiti ning osa sugulastega räägiti läti keelt. Valgas ja Pärnus olid mu mängukaaslased enamikus eestlased, kellega lobisesin eesti keeles, ja seepärast otsustasin koos sõpradega minna eesti kooli. Mu kaks pärast sõda sündinud nooremat venda, kes sõbrustasid rohkem vene poistega, läksid hiljem vene kooli. Kõik see kokku oli üks suur keelte paabel, mis muutis minu jaoks eestikeelses koolis õppimise, eriti humanitaarainete omandamise väga raskeks.

Kõige hullem oli muidugi kirjutada klassikirjandit, mida tol ajal tihti nõuti. Niipea kui järjekordne teema tahvlile kirjutati, kummardusin minagi, nägu mõtlik, klassikaaslaste kombel joonelise vihiku kohale, kuhu tunni lõpuks pidi vähemalt kahe lehekülje jagu soravat teksti ilmuma, aga tegelikult tundsin oma tühja vihikulehte põrnitsedes peaaegu füüsilist piina. Samasugune tunne valdas mind siis, kui mõnel isiklikul teemal, näiteks kuidas ma pühapäeva veetsin või isaga kalal käisin, klassi ette jutustama kutsuti. Ma sain ju aru, et olen teistsugune, ja häbenesin hirmsasti. Ka kõik pähe tuiskavad suurepärased mõtted hakkasid otsekohe viltu kiskuma, kui neid sõnadeks ja lauseteks ritta sättima hakkasin. Eesti keelt ma ju soravalt rääkida oskasin, aga sõnavara ja väljendusoskus olid teistega võrreldes puudulikud ning vahel ütlesin asju päris huupi. Laua või lauda peal, mine metsa või metsale, päike tõuseb või hoopis loojub – need läksid mul ühtelugu segi. Ülejäänud lapsed ei saanud aga aru, miks ma vahel nii imelikult räägin. Hirmust õpetaja halvakspanu ning klassikaaslaste pilkamise ja naeru ees olin ma alailma pingul kui vedru, väsisin kiiresti ja ei suutnud kõike, mida läbi võeti, jälgida ega lõpuni selgeks teha. Ma tundsin ennast lausa invaliidina, kes pole teiste lastega võrdväärne. Lapsevanematele tahan seetõttu küll südamele koputada, et sama tunnevad kõik lapsed, kes pannakse kooli, mille õppekeelt nad hästi ei oska, või kes peavad alustama oma haridusteed välismaal võõra keele keskkonnas. Enne niisuguse otsuse langetamist peab lapsel olema üks keel perfektselt selge. Klassikaaslased, kellega me tänaseni iga viie aasta tagant kokku saame, kinnitavad tagantjärele küll, et polnud ma nii vilets õpilane ühtigi, et me kõik olime ühtemoodi laisavõitu, kuid tegelikult olin ma neist ikka kehvem küll. Probleeme oli koolis aga teisigi.