Читать книгу Doktor Levini tee. Humaanne meditsiin ja õige toitumine - Riina Lõhmus - Страница 12

Nii nagu tänapäeval on Pärnu soomlaste puhkuseparadiis, olid minu kooliajal puhkajateks juudid. Ka meie pere üüris suviti välja üks-kaks tuba ja selle eest teenitud raha aitas talve jõukamalt üle elada. Kogu Pärnu tegi nii. Varasuvel saabusid hallipäised vanaemad või guvernandid väikeste lastega, veidi hiljem liitusid nendega emad-isad – ülikoolide professorid, literaadid, muusikud, teadustöötajad – ühesõnaga Moskva ja Leningradi intelligents. Neile meeldis jalutada Pärnu parkides ja mere ääres, osta turult puhtaid värskeid toiduaineid, turgutada tervist Eesti tuntud headuses piimatoodetega, nautida linna elavat kultuurielu ning seda kõike nende jaoks taskukohase hinnaga. Kogu nõukogude aja oli Pärnu armastatud kuurort hallipäiste juutide seas, kellel polnud vaja liiga ergast päikest ega action’it. Küllap tuli asjale kasuks ka eestlaste neutraalne ja salliv hoiak, milles ei lahvatanud juudiviha. Kõvahäälset juutide kirumist ikka kostis, sest puhkajate võrra olid kauplustes ja kohvikutes järjekorrad pikemad ning Pärnu turul toidukaupade hinnad Eesti kõrgeimad. Aga ometi kuulusid puhkajad linna loomuliku elurütmi juurde ja nende saabumine tähistas suvehooaja algust. Kui toimusid kontserdid või suuremat tähelepanu äratanud maleturniirid, räägiti ikka, et meie David Oistrahh, David Bronstein või Mihhail Tal. Kui 2009. aasta novembris lehest lugesin, et Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov tuli Eestisse äkkvisiidile korvpalliklubi CSKA veteranide ja Eesti kuldsete korvpallimeeste (1991. a NL-i meistrite) mängu vaatama, mõtlesin, et temagi pojad on ju kunagi Pärnus kohalike poistega palli tagunud. Sügise saabudes sõitsid puhkajad minema ja linn oli juutidest korraga tühi. Siinseal vahetati muljeid suviste üüriliste teistmoodi elamisest-olemisest ja jagati üksteisega väikest võõristust.