Читать книгу Doktor Levini tee. Humaanne meditsiin ja õige toitumine - Riina Lõhmus - Страница 14

Tantsu- ega peolõvi ma polnud ning kogu vaba aja kulutasin spordile. Kuigi olin koolis väga väikest kasvu, olid mu enesehinnang ja ambitsioonid suured. Mind vaimustas korvpall ja mu eluunistus oli pääseda kooli võistkonda. Unistus täitus alles üliõpilasena, siis mängisin instituudi võistkonnas, alguses kolmandas koosseisus, viimastel kursustel juba esinduskoondises ning võistlesin paljudel tähtsatel mängudel. Kõik see oli aga veel väga kaugel. Kooli ajal käisin jooksmas ja tegin trenni kui palju tahes, ikka lükati mind kõrvale ning mingisse võistkonda, isegi mitte varumeheks, ei võetud. Oli see vast mõru pill. Neist hingepiinadest teavad, ka tänapäeval, täit tõde ainult väikesed spordipoisid ise, kui nad oma lootustes ja unistustes higi valavad.

Kui sai täiesti selgeks, et kooli esinduskorvpallurit minust ei saa, ei jätnud ma siiski jonni. Seda enam, et mu puberteediealine keha hakkas lisakilosid koguma. Loodus oli niimoodi seadnud ja looduse vastu ei saa. Nii ma siis muudkui jooksin oma kilosid maha ja mõtlesin, et kui minust sportlast ei saa, pean leidma mingi teise viisi, kuidas spordile ligemale pääseda. Treeneriks? No mis treener ma oleksin, kui mul endal ühelgi alal häid tulemusi ette näidata ei ole!

Koduümbruses Karja tänavas oli meil paras punt spordihuvilisi poisse koos ja nii me hakkasime seal vilgast spordielu edendama. Meie korraldusel hakkasid toimuma n-ö koduõue jooksu-, kaugushüppe- ja pikamaajooksuvõistlused, diplomite ja medalitega, ikka nagu päris. Ise olime kordamööda korraldajad, kohtunikud ja võistlejad ning mõnedki toonased kambajõmmid said hiljem pärisspordis häid tulemusi. Ka treenerid panid meie spordivaimustust tähele ja tulid vaatama. Isegi ümbruskonna täiskasvanud elasid kaasa, võtsid raja kõrval stopperiga aega ja ergutasid omasid. Minust, kes ma alustasin majadevaheliste spordivõistluste innuka eestvedajana, sai viiekümnendate keskel kergejõustikukohtunik. Kahe-kolme aastaga olin juba Eesti kergejõustikumeistrivõistluste peakohtuniku asetäitja. Pärnus olin ma juba noore poisina mitme ametkondliku võistluse, näiteks tekstiilitöötajate spartakiaadi peakohtunik ja mu spordikohtuniku karjäär edenes jõudsalt. Noore lootustandva kohtunikuna valiti mind isegi ENSV Kergejõustiku Föderatsiooni kohtunikekogu presiidiumi liikmeks ning 1961. aastal lähetati Eesti esindajana Harkovisse maratoni- ja pikamaajooksu esivõistlustele. Kui lugupeetud kohtunikekogu hotellis Harkiv oma esimest töökoosolekut pidas ja mina sinna kui õige mees sisse astusin, öeldi mulle esialgu: „Vabandage, noormees, meil on siin tähtis koosolek.” Hallipäistel seltsimeestel tuli Eestist lähetatud poisiohtu kolleegiga siiski leppida ja kõik sujus lõppkokkuvõttes hästi. Isegi kui ma Pärnust juba ammu ära olin, käidi vahel ema käest pärimas, kas ma saaks ühele või teisele spartakiaadile peakohtunikuks tulla. Aga siis olin ma oma eluga juba edasi läinud.