Читать книгу Doktor Levini tee. Humaanne meditsiin ja õige toitumine - Riina Lõhmus - Страница 9

Kui sõda läbi sai, tulime Valka tagasi. Ka isa, kes Eesti laskurkorpuse ridades Velikije Luki all haavata sai. Oma sõjateest ta rääkida ei armastanud. Ainult poetas vahel moka otsast, et eks see Eesti korpus üks Punaarmee trahvirood ja kahuriliha oli, muidu poleks ju nii palju mehi hukkunud.

Pood, kus ema-isa Valgas enne müüjatena töötasid, oli muidugi laiali lammutatud ja juudist omanik 1941 Siberisse küüditatud. Meie koduse mööbli ja muu varanatukese olid head inimesed silma alt ära pannud ning selle kogusime tükkhaaval taas kokku. Isa oli nüüd Suure Isamaasõja invaliid, uue võimu silmis usaldusväärne isik, kellele võis usaldada juhtivaid ameteid. Temast saigi Valga sauna direktor ja linna võõrastemaja juhataja ühes isikus. Saun ehitati isa juhtimise all korralikult üles ning minu teada tegutseb see tänase päevani.

Edasi ei kulgenud tema karjäär enam nii libedalt. Stalinlike ümberkorralduste tuhinas otsustasid kohalikud võimud 1951. aastal määrata isa kolhoosi esimeheks. Eestlastel oli kunagi selline kahesõnaline anekdoot – juut kolhoosnik –, mille peale kõik naersid. Isa ei teadnud põllumajandusest muidugi mitte midagi. Pealegi oli ta invaliid, kelle üks käsi oli küünarnukist kõver ja kange. Tänapäeval osatakse niisugust puuet leevendada, aga toona ei saanud ta vigase käe tõttu isegi kodus kõrvalise abita hakkama. Mis siis veel rääkida kolhoosist. Mäletan, kuidas ema õhtuti nuttis ja isa murelikult vaikis. „Ei” ütlemine oleks tähendanud võimudele vastutöötamist ja julgeolekuorganite huviorbiiti sattumist. Nii ta siis otsustaski mitte vastu punnida ja läks „oma” kolhoosi kusagile Puka kanti vaatama. Küllap levis uudis kiiresti, sest keegi vihane talumees oskas tema tulekut õigel ajal ja õiges kohas varitseda. Tugeva kondiga mees kargas isale kallale ja üritas teda kirvega maha lüüa: „Kuradi juut, ma sulle näitan kolhoosi!” Võimudele sai muidugi selgeks, et isast sundkollektiviseerijana asja ei ole, ning tal võimaldati koguni Valgast ära Pärnusse kolida. Kodu tuli lõplikult maha jätta. Head tuttavad ja kommunaalministeerium aitasid leida Pärnus uue eluaseme, mis oli tol ajal väga suur asi, sest korterit üürida nagu praegu olnuks seadusevastane ning seetõttu võimatu. Pärnusse me aga kolisime ning sealses 1. keskkoolis jätkus teadlikum osa mu Valgas alguse saanud kooliteest.