Читать книгу Doktor Levini tee. Humaanne meditsiin ja õige toitumine - Riina Lõhmus - Страница 13

See, et ma juut olen, tegi mu elu koolis muidugi keerulisemaks. Minu teada meie koolis peale minu ja ühe mu sugulase teisi juudi lapsi ei käinudki. Tõenäoliselt tõid koolikaaslased oma juudivõõrastuse kaasa kodust, kus peaaegu kõik lapsed olid pere lisateenistuse nimel pidanud juutidest puhkajate pärast nii mõnestki mugavusest loobuma, suveks elamise koomale tõmbama, et puhkajatele ruumi teha, neile müügiks aias marju korjama, jalgratast sõidukõlblikuks kõpitsema või linnas teejuhiks olema. See, et mina juudi perest pärit olin, polnud muidugi mingi saladus.

Pärnu oli selline parajalt väike linn, kus kõik oli kõigi kohta alati teada, elu oli nagu pihu peal näha ja erinevust või eksimust pandi tähele, sellest räägiti. Mäletan piinlikkust tundes, kuidas ma koolipoisina näiteks häbenesin koos vanematega poes käia. Kui ema-isa seal valjult omakeeli kõnelesid, piilusin mina hirmuga ringi, ega keegi tuttav ometi näe ega arva, et mina nendega koos viibin. Olin nõukogude süsteemi kasvandik ja ei tahtnud mingi hinna eest teistest erineda. Aga et ma erinesin, tegi see minust koolis alalise kiusamise märklaua. Mitte klassikaaslastele, nendega sain sõbralikult läbi, aga suurematele, sest vägivallatsejad ja ülbikud armastavad ikka oma ülevõimu väiksemate peal tõestada.

Füüsilisest kiusamisest hullemgi oli narrimine. Keegi mind naljalt Adikuks ei kutsunud, ikka juudikrabi. Mul juhtus olema veel teine eesnimi, õnnetuseks üldse mitte suupärane Hazkel, mida moonutati ikka igal võimalikul moel. „Miks sa ära Palestiinasse ei lähe, juudikrabi?” Kui mõni aasta tagasi näidati Ilmar Raagi filmi „Klass”, mõtlesin, et minusugune koolipoiss sellise filmi vaatamist küll välja poleks kannatanud. Mitte et film poleks asjakohane ja hea, aga see alaline hirm istub nii sügaval lapse hinges ning närib päeval ja ööl. Ega mul kiusamises kedagi teist peale iseenda süüdistada olnud. Ei olnud mul vajalikke muskleid käsivartel ega piisavalt külma kõhtu. Panin vastu, seda küll, aga mis see aitas. Olen kindel, et kuigi nüüd keerleb samas vanuses laste elu ümber Interneti, pole probleemid põhimõtteliselt muutunud.

Puberteedieal on aga hea omadus, et see saab ükskord otsa, ja mina polnud erand. Kuigi veel 10. klassis oli mul mõttes õpingud pooleli jätta ja koolist lahkuda, kasvasin minagi suureks ning ajasin selja sirgu. Kui ollakse juba kuusteist-seitseteist, ei lähe enam eriti korda, mida öeldakse, ja eks neid ütlemisigi jäi vähemaks. Aastaid hiljem, kui mõne kunagise kiusaja lapsukest ravima juhtusin, ei häirinud need mõrud mälestused mind enam üldse. Meie, juudid, oleme juba kord sellised leplikud ning sulandume iga ümbruskonnaga. See vajadus ja oskus on meile emapiimaga kaasa antud. Erandeid on alati, aga me tahame elada rahus.