Читать книгу Doktor Levini tee. Humaanne meditsiin ja õige toitumine - Riina Lõhmus - Страница 8

Siberisse sõitu ma ise muidugi ei mäleta, sest olin ju alla-aastane. Kui rong Trans-Siberi raudteed pidi Kurgani oblasti Petuhhovo küla jaama jõudis ja vagunitäis evakueerituid välja valgus, jäädi jaamaesisele platsile kohmetult passima, mis nüüd edasi saab. Kuidagi jaotati pikast sõidust ja teadmatusest räsitud tulijad laiali peredesse, kes meid enda juurde võtsid. Meiega jagati sööki ja jooki, nii palju kui kellelgi seda oli. Mingit vahet ei tehtud, kas tegu oli oma pereliikme või kauge kostilisega. Olen hiljem rääkinud paljude Siberis käinud inimestega, ka nendega, kes ei läinud vabatahtlikult, vaid küüditati. Ühe käe sõrmedel võib üles lugeda neid, kellel on kohalikest siberlastest halbu mälestusi. Sealne rahvas oli lahke, leplik ja sooja südamega.

Ometi ei kujunenud elu Siberis meile kergeks. Ema polnud kunagi varem lehma lüpsnud, loomi talitanud ega osanud maatöid peaaegu üldse. Kõike tuli õppida otsast peale. Isa mobiliseeriti Punaarmeesse, meie jäime tädi ja lapseootel emaga omapead. Väikevend Osher, kes peagi sündis, suri. Suremas olin ka mina. Olin haigestunud ägedasse kopsupõletikku, kuid ravimeid, ka kõige tavalisemaid, polnud kusagilt võtta. Ema kogus kokku kõik oma kaasavõetud kuldehted ja peenema pesu ning läks nendega oblastikeskusesse Kurganisse kaupa tegema. Oma kraami eest õnnestuski tal vahetuskaubana ravimeid ja paranemiseks vajalikke toiduaineid hankida. Nende abil poputas ta mu vähehaaval elule tagasi. Sirgusin nagu lapsed ikka joostes ja mängides, ainult emast hoidsin teiste lastega võrreldes kiivamalt kinni. Mäletan, kuidas ma kolme- või nelja-aastasena ühel hommikul vara üles ärkasin ja ema hõikasin, aga teda polnud. Piilusin õue, ikka ei olnud. Paljajalu ja öösärgi väel, murest ja jooksmisest hingetu, kahlasin mööda metsa ning hüüdsin, muudkui hüüdsin, kuni lõpuks seal ta oli – loomi karjatamas, minu kallis ema!