Читать книгу Energiakriis. Keha häirekell. Millest saavad haig - Riina Raudsik - Страница 12

Tänapäeval kasutatakse põletike raviks mittehormonaalseid põletikuvastaseid aineid: diklofenac, ibuprofeen, paratsetamool jpt, mis pärsivad prostaglandiinide sünteesi läbi ensüümi tsüklo­oksügenaasi inhibeerimise. Prostaglandiinide sünteesi takistamine ravimitega viib ka tsütokiinide sünteesi vähenemisele ja põletikuliste kaitsemehhanismide pärssimisele. Inimene tajub seda valu kadumisega. Seetõttu võib niisuguseid valuvaigistava toimega ravimeid pidada tänuväärseteks, kuid nendele pikalt lootma jäädes nõrgestatakse immuunsüsteemi aina rohkem ja rohkem.

Veel võimsama toimega immuunsüsteemi pärssijad ehk põletikuvastased ained on hormoonid, millega ravi nimetatakse ka kahe teraga mõõgaks või skalpelliks sisearsti käes. Põletikunähte maha surudes võetakse ära immuunkaitse ja avatakse tee autoimmuunhaigustele, mida hiljem tuleb ravida sünteetiliste hormoonidega (medrool, prednisoloon, L-thyroxin, insuliin), sest organism ei suuda neid enam ise piisavalt toota.

Limaskestade põletikke on inimesed hakanud automaatselt pidama pisikutest põhjustatuteks. Kui kaela- või alaseljapiirkonnas on lihased valulikud ja arst ütleb, et seal on põletik, ei tule ometi keegi selle peale, et seda ravida antibiootikumidega. Soovitatakse rohkem liikuda, kehakaalu langetada, veejoomist suurendada, muuta elukorraldus selliseks, et põletik ja valu ära kaoks. Limaskestade haiguste puhul peaks olema loogika täpselt sama – elukorraldus ja toidulaud tuleks üle vaadata.

Antibiootikumid on ka tänapäeval elupäästjateks sel juhul, kui nõrgestunud organism ei suuda ise ainevahetust korrastada. Iga limaskesta põletik aga ei vaja antibakteriaalset ravi ja selle otsustajaks peab olema arst.

Pean vajalikuks avaldada perearstidele 18. novembril 2014 saadetud kirja, millele on alla kirjutanud Terviseameti peadirektor dr Tiiu Aro, Euroopa Arstide Alalise Komitee president dr Katrin Fjeldsted ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse (ECDC) direktor dr Marc Spenger.

„Lugupeetud perearst.

Pöördume Teie poole üleeuroopalise algatuse raames, et juhtida tähelepanu antibiootikumiresistentsuse murettekitavale suurenemisele Euroopas ja kutsuda Teid andma oma panus selle vastases võitluses.

Antibiootikumiresistentsus on viimastel aastatel suurenenud sedavõrd, et ohustab tõsiselt antibiootikumide efektiivsust tulevikus. Antibiootikumiresistentsete bakterite arvu suurenemine koos uute antibiootikumi­põhiste ravimimeetodite puudusega on muutunud tõsiseks rahvatervise riskiks.

Antibiootikumiresistentsus on teatavasti seotud antibiootikumide kasutamise ulatuse ja viisiga. Inimravis kasutatakse antibiootikume kõige rohkem (80–90%) esma­tasandi arstiabis. Iseravimine antibiootikumidega hõlmab Eestis peamiselt varasemast ravist järele jäänud antibiootikumide põhjuseta kasutamist. Siinkohal on perearsti roll eriti tähtis, sest antibiootikume tuleb määrata ja väljastada vastutustundlikult ning kasutada õigesti.

Perearstide panus antibiootikumide mõistliku kasutamise teadvustamisse on ülioluline. Kuna puutute patsientidega kokku iga päev, on Teil kõigil kõige lihtsam mõjutada nende arusaamu, suhtumist ning vajadust kuidas ja millal võtta antibiootikume.

Euroopa Antibiootikumipäeva veebilehel

(http://ecdc.europa.eu/et/EAAD/Pages/Home.aspx) on lisamaterjale, mis aitab Teil keelduda rahuldamast patsiendi põhjendamatut antibiootikumide nõudmist ning lingid täiendavale teabele ja patsientide abistamise viisidele.“

Kui soovitakse tõesti inimesi säästa üleravimise eest, peaksid ametnikud ja arstid kogu aeg levitama infot, et tavaliselt ei tee mitte pisikud haigeks, vaid eluviis. Laste tervis sõltub eelkõige vanemate teadlikkusest ja kodusest õhkkonnast.

Ravimifirmade huvi on inimesi haigustega hirmutada. Nende rahakott võimaldab seda teha igal pool ja igal ajal. Ravimiameti poolt arstidele saadetud kirjade sisu haigete inimesteni kahjuks ei jõua. Töö on küll tehtud ja paber ette näidata, aga tulemus suur null. Patsiendid ei tea sellest midagi.

Hiljuti näitasin seda kirja ühele patsiendile, kes pidas mind ebakompetentseks arstiks, kuna tema kerge kurguhaiguse tõttu ei soostunud ma talle antibiootikume välja kirjutama. Lugu lõppes ikkagi sellega, et ta nõudis need välja. Haigusest paranemist ei toimunud, see venis veelgi. Siis otsustas patsient pöörduda erakorralise meditsiini osakonda, kus kirjutati välja uus antibiootikumikuur. Ta kaebas endiselt kibedust kurgus. Neljandal nädalal pöördus ta tasulise eraarsti juurde, kes määras kolmandat korda antibiootikumikuuri. Lõpuks jõudis ta meie juurde tagasi, kaebas katkise suu, sügeleva naha ja tupeerituse pärast. Tema uriinis oli massiliselt pärmseeni, esinesid ka põiepõletikule iseloomulikud kaebused. Õnneks ei nõudnud ta enam uusi antibiootikume. Tema sisekeskkonna korrastamine võttis veel kolm nädalat aega ning tasakaal polnud saavutatud ka kuus kuud hiljem. Pärmseenest vabanemine ja normaalse mikrofloora taastamine soolestikus on pikk protsess.

Antibiootikumidega ravimine kahjustab kõige rohkem edaspidist elukvaliteeti ning sillutab teed autoimmuunhaigustele.