Читать книгу Energiakriis. Keha häirekell. Millest saavad haig - Riina Raudsik - Страница 14

Autoimmuunhaigused on seisundid, kus organism on asunud võitlusse iseenda mõne koe või organi vastu. Tavaliselt järgneb niisugune seisund pikaajalisele stressori toimele, immuunrünnakule.

Ükski kude pole steriilne, pisikud elavad organismis igal pool. Tänapäeval on probleem pigem selles, et elatakse liiga steriilset elu. Kasutatakse palju reklaamitud antibakteriaalseid seepe, pihustatakse kurku valu puhul antiseptilisi lahuseid, eluruume küüritakse ja puhastatakse baktereid tapvate või nende elutegevust nõrgestavate vahenditega. Sellist ajupesu tehakse meedia vahendusel iga päev.

Pisikute arutu tapmine ei hoia kedagi tervena, pigem vastupidi.

Kui stressori toime ei lõpe ja immuunsüsteem nõrgestub energiakriisi tõttu, haigestutakse sellistesse autoimmuunhaigustesse nagu astma, allergia, atoopiline dermatiit, kõrgvererõhuhaigus, kopsupõletik, bronhiit, angiin, Sjörgeni sündroom (kõikide limaskestade kuivuse sündroom, sealhulgas kuiva silma sündroom), reumatoidartriit, liigeskõhrede kulumised, luude hõrenemine, diabeet, veresoonte ateroskleroos, süva- ja pindmiste veenide trombootilised haigused, tsüstid kudedes (rinnad, munasarjad, neerud), polüübid, fibromüalgiad, depressioon, neeru-, maksa- ja süljenäärmekivid, podagra, Parkinsoni ja Alzheimeri tõbi, psoriaas, ekseemid ja muud nahalööbega kulgevad haigusseisundid, eesnäärme ja seedetrakti põletikulised haigused, mao- ja 12-sõrmiksoolehaavandid, reflukshaigus, krooniline nina kõrvalkoobaste põletik, sclerosis multiplex, vähk jt.

Immuunsüsteem ja limaskestad

on omavahel seotud.

Energiakriisi olukorras reageerivad limaskestad tormiliselt immuunsüsteemi rünnakule ning põhjustavad limaskestades (ninas, kurgus, kõrvas, hingamisteedes, seedetraktis, kuse-eritusorganites) põletikke, mille algseks põhjuseks võib olla iga stressor.

Limaskestad on immuunsüsteemi

aktiivsuse peeglid.

Põletikke peegeldavad kehas mitmed näitajad: leukotsüütide, granulotsüütide ja C-reaktiivse valgu aktiivsuse tõus ning hiljem settereaktsiooni kiirenemine. Arstid interpreteerivad seda põletikuna, kuid sildistavad kui pisikutest põhjustatud seisundit.

Inimesed sooviksid 2–3 päevaga terveneda ning hakkavad 4.–5. haiguspäeval nõudma antibakteriaalset ravi. Raske on neid veenda, et see pole vajalik. Kui inimene on võtnud pähe, et ta peab seda ravi saama, siis asutakse loomulikule paranemisele automaatselt vastutööd tegema. Muidugi survestab sellise otsuse tegemist enamasti soov kiiresti tööle naasta.

Immuunataki pikaajaline ravi immuunsüsteemi toimet pärssivate ravimitega viib krooniliste autoimmuunhaiguste tekkele.

Iga arst peaks vähemalt üritama inimest veenda, et vaid ravim ei tervista.

Mäletan, et kunagi noore arstina tööle asudes oli mu põhiline mure, kas ma ikka oskan määrata õiget ravimit. Kui ma 1977. aastal ülikooli lõpetasin, siis ravimifirmad aktiivselt veel arste ei õpetanud. Tänapäeval oskame arstidena mõelda, missugune ravi kõrvaldab kaebused, aga ei mõtle, kuidas see kehale tervikuna mõjub. Oleme unustamas organismi normaalsed füsioloogilised toimemehhanismid ning loomuliku paranemisvõime ja selleks kuluva aja. Arsti kohus on veenda patsienti, et loomulikul moel haigustest paranemine on talle parim, aga kahjuks on just see osa kõige raskem meie töös.

* Prostaglandiinid on hormoonilaadsed signaalained, mida toodavad paljud rakud põletikulise protsessi tekitamiseks, et kaitsta organismi stressori eest.