Читать книгу Tiibeti unenäo- ja unejoogad - Rinpoche Tenzin Wangyal - Страница 2

Tuntud tiibeti ütlus kõlab: „Et kummutada kahtlused õpetuse ja edastuse kohta, tuleb seletada põlvnemist ja ajalugu.“ Sestap alustan ma raamatut oma lühikese elulooga.

Ma sündisin varsti pärast seda, kui mu vanemad põgenesid Hiina rõhumise eest Tiibetis. Tingimused olid rasked ja vanemad panid mu kristlikku internaatkooli, lootes, et minu eest seal hoolitsetakse. Mu isa oli budistlik laama, ema böni*-budismi praktiseerija. Mõne aja pärast isa suri. Hiljem abiellus ema uuesti mehega, kes oli böni laama. Mõlemad soovisid väga, et ma elaksin oma kultuuri keskel, ja kui ma olin kümme aastat vana, viidi mind Indiasse, böni peakloostrisse Dolandžis, ja pühitseti mungaks.

Kui olin kloostris mõnda aega elanud, tundis Lopon (peaõpetaja) Sangye Tenzin Rinpoche minus ära kuulsa õpetlase, õpetaja, autori ja meditatsioonimeistri Khyungtul Rinpoche reinkarnatsiooni. Khyungtul oli tuntud meisterastroloog ning Lääne-Tiibetis ja Põhja-Indias teati teda kuulsa kurjade vaimude taltsutajana. Oma maagiliste võimete tõttu oli ta väga nõutud tervendaja. Üks tema toetajaid oli kohalik Himatšali kuningas Põhja-Indias. Kuningas ja tema kaasa, kes ei saanud lapsi, palusid, et Khyungtul Rinpoche neid tervendaks, mida ta ka tegi. Poeg, kelle nad said ja üles kasvatasid, on Virbhardur, praegune Himatšal Pradeši peaminister.

Kui olin kolmteist, valmistus minu lahke peaõpetaja Lopon Sangye Tenzin, suurte teadmistega ja sügava arusaamisega mees, õpetama üht tähtsaimat ja esoteerilisemat õpetust böni usundis: Zhang Zhungi (Zhang Zhung Nyan Gyud*) Suulise Edastuse Suure Täiuslikkuse (dzongtšen*) liini. Kuigi ma olin veel noor, külastas mu võõrasisa Lopon Rinpotšed ja palus, et mind lubataks osaleda neil õpetamistel, mis pidid aset leidma iga päev kolme aasta jooksul. Lopon oli lahkelt nõus, kuid palus, et mina koos teiste tulevaste õppuritega tooksin talle unenäo ööst enne õpetuste algust, nii et ta võiks hinnata meie valmisolekut.

Mõni õppur ei mäletanud mingit unenägu, mida peeti märgiks takistustest. Lopon käskis neil alustada spetsiifilisi puhastumisharjutusi ja lükkas õpetuste alguse edasi, kuni iga õppur oli näinud und. Teiste õppurite unenägusid võeti kui viiteid, et neil on vaja teha teatavaid harjutusi, et ennast õpetusteks valmistada ‒ näiteks teha harjutusi, mis tugevdaksid nende sidemeid böni kaitsevaimudega*.

Mina nägin unes bussi, mis tiirutas mu õpetaja maja ümber, kuigi päriselt pole seal mingit teed. Unes oli bussijuht minu sõber ja ma seisin tema taga, ulatades pileti igaühele, kes bussi astus. Piletid olid paberitükid, mille peale oli kirjutatud tiibeti silp A. See oli mu teine või kolmas õppeaasta Dolandžis, kui ma olin kolmeteistkümnene, ja sel ajal ma ei teadnud, et A on dzogtšeni õpetuses väga tähtis sümbol. Mu õpetaja, nagu tal kombeks, ei öelnud unenäo kohta midagi. Ta kommenteeris vähe seda, mis oli hea, aga mina olin õnnelik, niikaua kui mul lubati käia õpingutel.

Tiibeti vaimses traditsioonis on tavaline, et õpetaja kasutab niimoodi õppurite unenägusid määramaks, kas õpetus õppurile sobib. Kuigi läks aega, kuni ma hakkasin uurima ja harrastama unenäojoogat, sai sellest juhtumist alguse minu huvi unenägude vastu. Mulle avaldas sügavat muljet, kui väga Tiibeti kultuuris ja böni usundis unenägusid hinnatakse, ning kuidas teave teadvustamatusest on sageli suurema väärtusega kui teave, mida annab ärkvel meel.

Pärast kolm aastat kestnud õpinguid, mis sisaldasid arvukaid viibimisi meditatsiooniretriitides koos kaasõppuritega, kui ka paljusid retriite, mida ma tegin üksinda, astusin ma munkade dialektikakooli. Õppeprogrammi läbimine võtab tavaliselt üheksa kuni kolmteist aastat ja sisaldab traditsioonilist treeningut. Meile õpetati tavalisi akadeemilisi õppeaineid, nagu grammatika, sanskriti keel, poeetika, astroloogia ja kunst, ning õppisime ka ebatavalisi aineid: epistemoloogiat (tunnetusteooriat), kosmoloogiat, suutrat*, tantrat* ja dzogtšeni. Õppeaja jooksul sain arvukalt õpetusi ja edastusi unenägude kohta, kõige tähtsamad neist põhinesid Zhang Zhung Nyan Gyudi, „Ematantra“ ja Shardza Rinpoche tekstidel.

Ma õppisin hästi ja kui olin üheksateist, paluti mul hakata teisi õpetama, mida ma tegin. Sama aja paiku kirjutasin ja avaldasin ma kokkuvõtte böni usundi rajaja jumalus Shenrab Miwoche* eluloost. Hiljem sai minust dialektikakooli president ja ma olin sellel ametipostil neli aastat ning väga hõivatud kooli kujundamise ja arendamisega. 1986. aastal sain ma geše kraadi, kõige kõrgema kraadi, mida omistatakse tiibeti kloostrihariduses.

1989. aastal reisisin ma Namkhai Norbu Rinpoche dzogtšeni kommuuni kutsel Itaaliasse. Kuigi mul polnud plaanis õpetada, palusid kommuuni liikmed mul seda teha. Ühel päeval jagasin ma välja väikeseid paberitükke meditatsioonis kontsentreerumiseks. Igale paberitükile oli kirjutatud tiibeti silp A. Just siis meenus mulle viisteist aastat tagasi nähtud uni, milles ma ulatasin samasuguseid paberitükikesi bussis. Mind oleks nagu vastu pead löödud.

Ma jäin Läände ja 1991. aastal anti mulle Rockefelleri stipendium, et teha uurimistööd Rice’i Ülikoolis. 1993. aastal avaldasin oma esimese raamatu Läänes, „The Wonders of the Natural Mind“, milles üritasin lihtsal ja selgel viisil esitada dzogtšeni (Suure Täiuslikkuse) õpetust. 1994. aastal anti mulle stipendium Humanitaarhariduse Rahvuslikust Toetusest, et Rice’i ülikoolis koostöös professor Anne Kleini ja religioossete ainete õppetooliga (Chair of Religious Studies) juhtida uuringuid böni traditsiooni loogiliste ja filosoofiliste aspektide teemal.

Nii jätkas mu õpetlase pool avaldumist, kuid praktika on alati tähtsam ning kogu selle aja jooksul olen ma olnud huvitatud unenägudest ja unenäopraktikast. Mu huvi ei ole ainult teoreetiline. Olen usaldanud oma unenägude tarkust, olnud varasest east peale mõjutatud oma õpetajate ja ema unenäokogemustest ning unenägude kasutamisest böni traditsioonis, ning olen viimase kümne aasta jooksul harrastanud intensiivselt unenäojoogat. Igal õhtul, kui lähen voodisse, tunnen ma vabadust. Päevatoimetused on möödas. Mõnel ööl on praktika edukas ja mõnel ööl ootuspäraselt mitte, kuni praktika pole kõrgemale tasemele jõudnud. Sellegipoolest jään ma peaaegu igal õhtul magama kavatsusega täiustada unenäotegelust. Just minu enda kogemustest selles vallas, samuti eelpool tsiteeritud kolmest tekstist, tulevadki käeoleva raamatu õpetused.

„Tiibeti unenäo- ja unejoogad“ kasvas välja suulistest õpetustest, mida ma jagasin mitme aasta jooksul Californias ja New Mexicos. Suurelt osalt on raamatus säilitatud õpetamises valitsenud sundimatus. Tärniga märgitud sõnad nende esmakordsel esinemisel tekstis leiate sõnaseletustest raamatu lõpus.

Unenäojooga on esmane tugi minu enda praktika arendamises ja see on kehtinud paljude, paljude Tiibeti meistrite ja joogide puhul. Näiteks: mulle on alati muljet avaldanud suure Tiibeti meistri Shardza Rinpotše lugu, kes 1934. aastal surres võttis endale valguskeha (jalus*), täieliku teostumise märgi. Elu jooksul oli tal palju tublisid õpilasi, ta kirjutas palju tähtsaid tekste ja töötas selle maa hüvanguks, kus ta elas. Raske on ette kujutada, kuidas ta sai oma välises elus olla nii viljakas, täites paljusid kohustusi ja pikaajalisi projekte, mida ta võttis ette teiste kasuks, ning seejuures olla ikka veel suutlik vaimse tegeluse abil niisuguseid teadmisi saavutama. Ta suutis seda teha, sest ta ei olnud kirjanik osa päevast, õpetaja teise osa ja praktik ülejäänud paari tunni kestel. Kogu tema elu oli tegelus, kas ta siis parasjagu mediteeris, kirjutas, õpetas või magas. Ta kirjutab, et unenäopraktika oli tema vaimsel teekonnal keskse tähtsusega ja tema enesetäiendamisest lahutamatu. See võib olla tõde ka meie jaoks.