Читать книгу Tiibeti unenäo- ja unejoogad - Rinpoche Tenzin Wangyal - Страница 5

Igasugune kogemus, kaasa arvatud unenägu, tärkab teadmatusest. See on Läänes üsna ehmatav avaldus, seepärast saagem alustuseks aru, mida mõeldakse teadmatuse (ma-rigpa*) all. Tiibeti traditsioon eristab kaht liiki teadmatust: kaasasündinud teadmatus ja kultuuriline teadmatus. Kaasasündinud teadmatus on sansaara aluseks ja tavalisi olendeid iseloomustav karakteristik. See on meie tõelise loomuse ja maailma tõelise loomuse teadmatus ning selle tulemuseks on dualistliku meele pettekujutelmade sasipundar.

Dualism näitlikustab polaarsusi ja kahestumisi. See jagab ühtsuse kogemuse selleks ja tolleks, õigeks ja valeks, sinuks ja minuks. Põhinedes neile mõistelistele jagamistele, arendame eelistusi, mis avalduvad ihas ja vastumeelsuses, tavapärastes reageeringutes, millest koosneb enamik sellest, millena me ennast identifitseerime. me tahame seda, mitte toda; usume seda ja mitte toda; respekteerime seda ja taunime toda. Me tahame naudingut, mugavust, jõukust ja kuulsust ning püüame hoiduda valust, vaesusest, häbist ja ebamugavusest. Me tahame neid asju endale ja oma armsatele ega hooli teistest. Me tahame kogemust, mis erineks sellest, mis meil parajasti on, või me tahame kogetust kinni hoida ja vältida paratamatuid muutusi, mis viivad selle lakkamisele.

Teistsugune teadmatus on kultuuriliselt tingitud. See tekib, kui ihadele ja vastumeelsustele antakse kultuuris ametlik staatus ja nad kehtestatakse väärtussüsteemina. Näiteks Indias usuvad hindud, et on väär süüa lehmi, kuid on sünnis süüa sigu. Moslemid usuvad, et on sünnis süüa veiseliha, kuid sealiha on neile keelatud. Tiibetlased söövad mõlemat. Kellel on õigus? Hindu mõtleb, et hindudel on õigus, moslem mõtleb, et moslemitel on õigus, ja tiibetlased arvavad, et tiibetlastel on õigus. Erinevad uskumused tulevad kallutatusest ja uskumustest, mis on osa kultuurist ‒ mitte põhjapanevast tarkusest.

Teise näite võib leida filosoofia sisemistest konfliktidest. On palju filosoofilisi süsteeme, mida defineeritakse nende lahknevuste järgi peenekoelisemamates aspektides. Isegi kui süsteemid ise on välja arendatud kavatsusega juhtida inimesi tarkuse juurde, toodavad nad teadmatust selles, et nende järgijad klammerduvad reaalsuse mõistmise duaalsuse külge. Kontseptuaalses süsteemis on see paratamatu, sest kontseptuaalne mõistus ise on teadmatuse avaldumisvorm.

Kultuurilist teadmatust arendatakse ja säilitatakse traditsioonides. See läbib iga tava, arvamust, väärtushinnangut ja teadmistekogumit. Indiviidid ja kultuurid aktsepteerivad neid eelistusi nii põhjapanevatena, et neid peetakse terveks mõistuseks või jumalikuks seaduseks. Me kasvame üles, sidudes endid mitmesuguste uskumuste, poliitiliste parteide, meditsiinisüsteemide ja religiooniga ning arvamusega, kuidas asjad peavad olema. Me käime läbi algkooli, keskkooli ja võib-olla kolledži ning mingis mõttes on iga tunnistus autasu üha komplitseerituma teadmatuse arendamise eest. Haridus tugevdab harjumust näha maailma läbi teatavate prillide. Me võime saada eksliku vaate eksperdiks, muutuda oma arusaamistes väga täpipealseks ning autoriteediks teistele ekspertidele. Sama võib juhtuda ka filosoofias, milles õpitakse üksikasjaliselt intellektuaalseid süsteeme ja teritatakse mõistust vahedaks uurimisinstrumendiks. Aga kuni pole läbistatud kaasasündinud teadmatust, arendatakse üksnes saavutatud eelarvamust, mitte põhjapanevat tarkust.

Me kiindume pisimatessegi asjadesse: teatavasse seebisordisse või kindlasse juukselõikusstiilisse. Suurtes mõõtmetes me arendame religioone, poliitilisi süsteeme, filosoofiaid, psühholoogiaid ja teadusi. Kuid mitte keegi ei ole sündinud uskumusega, et on väär süüa veiseliha või sealiha või et üks filosoofiline süsteem on vale ja teine ekslik või et see religioon on õige ja teine võlts. Seda peab õppima. Lojaalsus teatavatele väärtustele on kultuurilise teadmatuse tulemus, kuid kalduvus võtta omaks piiratud vaateid on pärit dualismist, mis on kaasasündinud teadmatuse ilming.

See ei ole halb. Meie kiindumused võivad viia sõjani, kuid need avalduvad ka abistavate tehnoloogiate ja erinevate kunstidena, millest on maailmale suur kasu. Niikaua kui me oleme valgustamata, osaleme dualismis ja sellest pole midagi. Tiibetis on ütlus: „Kui oled eesli kehas, tunne rõõmu rohu maitsest.” Teisisõnu, me peaksime hindama elu ja tundma sellest rõõmu kui iseenesest tähendusrikkast ja väärtuslikust, ning põhjusel, et see on elu, mida me elame.

Kui me ei ole ettevaatlikud, võib õpetusi kasutada meie teadmatuse toetamiseks. Võib öelda, et mõne jaoks on kõrgema kraadi saamine halb, või on vale järgida dieedis piiranguid, kuid asi pole üldse selles. Samuti võidakse öelda, et teadmatus on halb ja normaalne elu on üksnes sansaaralik rumalus. Kuid teadmatus on lihtsalt teadvuse looritus. Sellesse taklemine või sellest tõukumine on ikka seesama vana dualismi mäng, mida etendatakse teadmatuse ilmas. Me näeme, kui läbiv see on. Isegi õpetused peavad töötama dualismiga ‒ näiteks julgustades kiindumist voorusse ja vastumeelsust voorusetuse suhtes ‒ paradoksaalselt kasutame teadmatuse dualismi, et saada jagu teadmatusest. Kui subtiilseks peab meie arusaamine muutuma ja kui kergesti satume eksiteele! Seepärast ongi vajalik praktika, et meil oleks vahetu kogemus ega areneks veel üks mõisteline süsteem, mida lihvida ja kaitsta. Kui asju nähakse kõrgemast perspektiivist, kalduvad nad ühtlustuma. Mitte-duaalse tarkuse perspektiivist vaadatuna ei ole tähtsat ja tähtsusetut.