Читать книгу Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud - Robert Leonhard - Страница 2

Läbi ajaloo on sõjakunst oma sisu ja vormi leidnud strateegilise mõtte arengu ning seda suunavate tegurite pinnalt. Nii nagu teisedki eluvaldkonnad, ei ole sõjapidamine arenenud vaakumis, vaid peegeldab ühiskondlikke protsesse. Sõjandust ei saa vaadelda lahus demograafilistest muutustest, olgu selleks siis rahvastiku plahvatuslik kasv viimase saja aasta vältel ning sellest tingitud linnastumine, tehnoloogia areng või üha enam ka muutunud ligipääs looduslikele ressurssidele.

Tegurid, mis on sõjanduse kulgu mõjutanud ehk kõige enam – tulejõud, kiirus, paindlikkus ja üllatusmoment –, on olemuselt paljuski tehnoloogilist laadi ning seotud uute rakenduste kasutuselevõtuga. Sellele kõigele on aga eelnenud vajadus muuta strateegiat: kohandada arusaamu, kujundada käitumist, viimistleda taktikat. Seejuures on sõja enda raison d’être suures plaanis läbi aegade samaks jäänud ning kätkeb endas kujuteldavat vektorit poliitilise protsessi kuhtumispunkti ja paika pandud strateegilise eesmärgi vahel. Muutunud on aga sõja iseloom ja seda just tulenevalt eelloetletud tegurite koosmõjust.

Taktikaline manööver on olnud sõjakunsti osa selle ajaloo esimestest kirjeldustest. Sõna maneuver üks algsetest tähendustest viitab manipulatsioonile, mõjutamisele. Just soovitud eesmärgi saavutamise nimel vastase tegevuse mõjutamist võibki pidada manööversõja peamiseks leitmotiiviks. Manööversõja arenguga hakati rohkem tähelepanu pöörama vastase jõu raskuskeskmele ning puudustele. Manööversõda on oma iseloomult väga tihedalt seotud klassikalise sõjandusteooria ning selle tippautorite järeldustega.

Manööversõda võib tinglikult pidada intelligentseks sõjapidamisviisiks, mille vastandiks on massiivsem, ulatuslikum ning hävitavama mõjuga kurnamissõda. Vaatamata sellele on kurnamissõda ka tänapäeval aktuaalne sõjapidamisviis. See on eelkõige seotud suures ülekaalus oleva sõjalise jõu võimete ja võimalustega. Manööversõda on aga peetud sobivaks väiksema sõjalise jõuga osapoolele konfliktis suurema vastu.

Näiteid selle kohta pole tarvis kaugelt otsida: üks tähelepanuväärsematest manööversõja kontseptsiooni rakendustest on Soome võitlus Punaarmee vastu Talvesõjas. Soomlased suutsid tänu oma eeliste tundmisele ning kiirete manöövrite oskuslikule ärakasutamisele alistada mitmeid kordi suuremat jõudu.

Raamat, mida lugeja käes hoiab, ei ole kindlasti kerge ajaviitekirjandus, kuid annab suurepärase ülevaate manööversõja arenguist alates Sun Zi’st ja Tšingis-khaanist ning lõpetades Saksa ja Nõukogude manööverkoolkondadega ning sellega ka sõjalise manöövri sidumisest ajalooga. Nii on ka autor Robert Leonhard seda meelt, et tänase ohvitserkonna koolitamisel on sõjaajaloo tundmine äärmiselt oluline. Tema esitatud manööversõja põhimõtteid illustreerivad ajaloolised näited alates antiigist kuni esimese Lahesõjani, pakuvad kindlasti huvi ka Eesti lugejale ning aitavad tõmmata nii mitmeidki paralleele meie endi sõjaajalooga.

Robert Leonhardi rõhutatud psühholoogilise komponendi (kasutada ära lahinguks mitte valmis oleva vastase kriitilist haavatavust) ning lahinguvälja füüsika (liikumishoog ja kiirendus) seostub paljude meile edu toonud episoodidega Eesti vabadussõjast. Vabadussõja-aegne põhimõte „Kunagi ei roni meie rindelt, vaid teotseme haaravalt, kasutades ootamatust ja vastase moraalset nõrkust,“ sobib manööversõja loomust kirjeldama hästi.

On meeldiv, et kirjastaja on võtnud avaldada sõjandusalase mõtte kujunemist peegeldavat ning suunavat kirjandust meie oma eesti keeles. Sõjakunst, strateegia ja sõjaline juhtimine, need on valdkonnad, millel on tihedad kokkupuutepunktid ka ettevõtluse ja äriga. Aastakümneid on ettevõtjad õppinud sõjandusteooriast ja ka vastupidi: tänapäeva sõjandust ei kujutaks ette ilma ettevõtlusest tuleneva säästliku ressursijuhtimise ning inimvara juhtimise meetoditeta. Robert Leonhardi „Manööversõja kunst“ peaks seega pakkuma huvi nii sõjandusala professionaalile, ettevõtjale kui ka entusiastlikule asjahuvilisele.

Brigaadikindral Riho Terras