Читать книгу Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud - Robert Leonhard - Страница 5

Käesoleva peatüki eesmärk on visandada manööversõja arengulugu tänapäevani. Me ei uuri läbi lõputut hulka hiilgavaid ajaloolisi sõjakäike ja operatsioone, vaid piirdume mõningate edusammudega, mis on olnud olulised tänapäevase manööversõja tekke seisukohalt. Lakmuspaberiks sellesse rühma kuulumiseks on uute või olemasolevate põhimõtete arendamine, mille kohaselt vastase löömise aluseks on manööver, mitte vastase jõudude kurnamine. Käsitlust niimoodi piiritledes tuleb meil jätta tähelepanuta suurem osa antiikaja suurtest väepealikest ja sukelduda ajas tagasi pea 2000 aastat. Aga teekonna lõpus tõuseme taas pinnale (võib-olla küll pisut hingetult) ja võtame minevikuteooriad tervikuks kokku 3. ja 4. peatükis.

Sun Zi

Sun Zi oli mõnede allikate väitel Hiina kindral Chi riigist, kes tegelikult elas kuninga soosikuna Wu kuningriigis. Sun Zi juhtis ligi kakskümmend aastat kuninga armeesid mitmetes edukates sõdades. Umbes 5. sajandi keskel koostas ta kogumiku Art of War („Sõjaseadused“) ja on mõjutanud idamaist sõjanduslikku mõtteviisi läbi kogu ajaloo. Nii tava- kui ka tavatu taktika pooldajad on osundanud Sun Zi põhiliste sõjatarkuste ja põhimõtete paikapidavusele. Vana Hiina kindrali teose uurimise ja rakendamise kohta on ilmunud mitmeid raamatuid. Minu eesmärk on uurida käesolevas alalõigus Sun Zi sõjandusteooriat manööversõja osiste kohta. Kuna tema sõjalised ja poliitilised mõtted on mõjutanud kahte maailma võimsaimat riiki (Nõukogude Liit ja Hiina Rahvavabariik), on tema põhiliste ideede uurimine olulise tähtsusega.

Võita lahinguta

Üks peamisi juhtmõtteid Sun Zi töös ja siiani kestev panus manööversõja teooriasse on ilma lahinguta vaenlase löömise ülistamine. Ta ütleb: „Sajast lahingust sada võitu ei ole sugugi parimast parim. Sundida teine sõjavägi ilma lahinguta alla andma on parimast parim.“20

Antud idee taga on tõdemus, et isegi kui oma üksused võidavad lahingu, kaotatakse samas ka ressursse, nii inimesi, varustust, energiat, aega kui ka võitlustahet. Kogenud sõjaline juht kaalub seega hoolega lahingu andmise otsust. Võit lahinguta on manööversõja üks peamisi põhimõtteid. See mõte ei seostu ainult strateegilise tasandiga, mida Sun Zi üldjoontes rõhutas, kuid peab paika ka operatiivkunstis ja taktikas. Püüe võita võimalikult vähese lahingutegevusega ongi see, mis suunab manööversõja pooldajatest sõjalisi juhte otsima iga võimalikku edutegurit vastase üle.

James A. Aho arvates peituvad nimetatud idee juured konfutsianismis.21 Olgu need juured filosoofilised, usulised või lihtsalt sõjaline külm kaalutlus, on Sun Zi ideed endiselt vägagi arvestatavad ka tänapäeval. Väga suur osa Ühendriikide relvajõudude ohvitseride väljaõppest on suunatud efektiivse võitlusoskuse omandamisele ja loomulikult on selline väljaõpe vajalik ning õigustatud. Kuid üks korduv teema ohvitseriväljaõppes alates teenistusse astumisest kuni reservi minemiseni võiks võimalusel olla põhimõte, et nad otsiksid võimalusi lahingut võita muude vahendite abil kui vaid vastandumine. Juhtusin hiljuti taktikatunnis kuulama ühe kapteni esitlust, mille sisu käis kirjeldatud mõttekäigule vastu: kuidas ta oma tugevdatud kompaniiga viis läbi rünnakut (joonis 2.1). Rünnaku eesmärk oli „kiirelt vallutada ründeobjekt A, et julgestada D-üksuse edasiliikumist ründeobjektile B“. Olles edukalt manööverdanud ümber kahe maasse kaevunud vastase sõiduki (märgistatud kui „Jagu 1“), pööras kapten oma kompanii põhja suunas ja ründas, selle asemel et vallutada otsustav kõrgendik lõuna pool. Ma juhtisin tähelepanu, et võimalik oleks olnud ka jätta väike lahinguosis (näiteks paar jalastunud võitlejat ja tank) jälgima varjatud positsioonilt „Jagu 1“ tegevust, ja sealt hävitanud vaenlast ainult juhul, kui nad oleks proovinud liikuma asuda (ja selleks pidanuks vaenlane oma kaevikutest välja tagurdama). Kui vaenlane hoidunuks välja liikumisest, olnuksid nad lahinguliselt kasutud, võimetud toetama oma teiste üksuste positsioone. Milleks siis peaks mõistlik sõjaline juht raiskama mehi, laskemoona ja, mis kõige olulisem, aega nende hävitamiseks? Kapten mõtles hetke ja vastas siis enesekindlalt: „Ma olen kompanii ülem. Minult eeldatakse vaenlase ründamist.“

Mida see kapten ei suutnud haarata – ja mida Sun Zi väljendas – seisnes selles, et ülema ülesanne ei ole ilmtingimata vaenlast rünnata, vaid pigem teda lüüa. Kuigi edukaid rünnakuid vaenlase vastu on sõjategevuses korduvalt vaja, otsib manööverteooria esmalt võimalust kas ennetada või nihutada (muuta vastane tarbetuks), või lagundada (hävitada või kahjutustada vastase raskuskese). Alati, kui sõjaline ülem suudab rakendada manööverteooriat, hoiab ta kokku ressursse. Kogu taktika peab olema suunatud otsese, silm silma vastu võitluse vähendamisele, mis on Ühendriikides iseloomulik kõigile tänapäeval kasutatavatele väljaõppestsenaariumitele.

Joonis 2.1

Sõjapsühholoogia

Samavõrra palju tähelepanu pööratakse Sun Zi kirjutistes ka inimpsühholoogia rollile sõjategevuses. Erinevalt meist tänapäeval, ei olnud tal kasutada inimhinge täiuslikult kirjeldavaid teadmisi. Sun Zi pööras siiski oma töödes tähelepanu pettetegevusele, moraalile ja vaenlase tegevuse aimamisele. Lisaks selgitas Sun Zi sõjaõppureile, et kaotus on sisuliselt psühholoogiline nähtus, mitte numbrites väljendatav „surnukehade arv.“ Tõepoolest, me näeme, et inimmeele dünaamika sõjas teeb sageli vastase füüsilise hävitamise ebavajalikuks, isegi segavaks. Kuigi hävitamine on sageli osa lüüasaamisest, ei ole need kaks samatähenduslikud. Mõnikord on nad isegi vastandid. Läbi kogu oma teose rõhutab Sun Zi oskusi, osavust ja pettetegevust ning pöörab vähe tähelepanu jõudude vahekorrale. Kui sõjategevus taandada matemaatilistele valemitele ja tõenäosusteooriale, jäetakse teadlikult arvestamata inimmeele dünaamiline suutlikkus üle kavaldada oma vastane.

Sun Zi rõhutas nii oma vägede kui ka vastase vägede olemuse psühholoogilist iseloomu. Ta sai aru, et sõdurite võitlusmoraal on taktitundeline teema. Võitlustahet on vaja toita, kaitsta ja ka rakendada äärmise ettevaatusega. Sun Zi hoiatuse kohaselt mõjutavad üksuste võitlustahet nende taktikaline paiknemine, alad, kus üksused majutuvad, nende lähedus linnadele ja vahendid vägede värbamiseks. Seetõttu on üksuse ülemal eluliselt oluline teada ja mõista inimhinge keerukust ja muutlikkust.

Samamoodi rõhutas Sun Zi vajadust tegutseda nii vaenlase ülemate kui ka vaenlase üksuste vaimse tasakaalu vastu. „Sõda – see on kavaluse kulg,“ märkis ta.22 Kui nii, siis võib imestada, miks Ühendriikide armees ei tehta mingeid jõupingutusi, et õpetada neid baasteadmisi tavalistele lahinguüksuste ohvitseridele. Tundub, et selle asemel pööratakse tähelepanu ainult eriüksuste või meditsiinipersonali psühholoogia-alasele väljaõppele. Tehnoloogia viimaste edusammudega tundub meie doktriin täielikult psühholoogiat ja pettetegevust eiravat ning väidab selle asemel, nagu oleks nii vastasel kui ka oma relvajõududel täiuslik luuresüsteem (vaata 7. peatükki). Seetõttu võiksime nüüd väita, et „kogu sõjategevus põhineb ballistikal“. See on mõttetus. Pettetegevuse käsitlus põhineb vastasele aktiivselt teabe ettesöötmises eesmärgiga ta eksiteele viia. Mida rohkem on meil informatsiooni, seda suurem on tõenäosus, et meid võidakse petta või ebaoluliste detailidega üle ujutada. Niisiis jõuame järelduseni, et Sun Zi keskendumine inimpsühholoogiale on tänapäeval veelgi asjakohasem kui ajal, mil ta sellest kirjutas.

Jõudude kahesus

Sun Zi panus manööversõja teooriasse, mis kehtib tänini, on üksuste jagamine „üldüksusteks“ ja „ründeüksusteks“.23 Tema ideeks oli ühe relvajõudude osaga – üldüksusega – vastane kinni pidada ja teise osaga – ründeüksusega – sooritada tõhus manööver vaenlase haaramiseks ümber tiiva või see ümber piirata. Sun Zi arusaama „ründeüksuse“ tähtsusest laseb järeldada asjaolu, et ta kirjeldas neid üksuseid terminiga chi (tõlkes „jumalik jõud“). Simpkini arvates on selline jõudude kaheks jagamine põhjapanev kogu manööversõjale.24 Paraku tunnustavad Ühendriikide maaväes vaid vähesed vajadust mõelda samas suunas. Kui üld- ja ründeüksusteks jagamine on kestev ja elujõuline juhtmõte, võiks manööversõjale orienteeritud maaväes (milleks me end ise nimetame) eeldada selle mõtteviisi sihikindlat selgitamist ohvitseride väljaõppe raames ning üksuste ja varustuse alases arengutegevuses.

Näiteks seoses varustuse arendamisega: kuidas võiksime kirjeldada, et vajatakse lahingusoomukit üldüksuste tarbeks ja lahingusoomukit ründeüksuse jaoks? Kas nende tehnilised ja lahingulised omadused võiksid erineda? Kas vajaksime kahte erinevat tüüpi tanki?

Marssal Tuhhatševski vastus oli jaatav.25 Tema nägi vajadust kahe täiesti eri tüüpi lahingumasina – jalaväe tegevust otseselt toetava tanki (üldüksused) ja süva-manöövri teostamiseks eraldi suure tegevusraadiusega tanki (ründeüksused) – järele. Ilmselt samasugusele järeldusele viitavad ähmaselt ka uue maa-õhk doktriini (nn tuleviku raskevarustusega maa-õhk doktriini) koostajad, kirjeldades „lahinguvälja ülesehitust“ (joonis 2.2).

Käsitlus kirjeldab kahte erinevat tegevuskeskkonda: lähilahing „omade eesjoonel“ (OEJ) ja lähilahing „eesalal“. Esimene hõlmab endas maa-ala alates sõbralike jõudude eespataljoni lahinguala tagumisest piirijoonest kuni vaenlase rügemendisuuruse üksuse lahinguala tagumise piirijooneni. Seda ala iseloomustab:

* kõrge surmaoht,

* üksuste segatus (vaenlase ja oma üksused ei eristu selgepiiriliselt),

* piiratud manöövrivõimalus (tuleneb takistustest ning otse- ja kaudtulest),

* suurtükitule väga laialdane kasutamine.

Joonis 2.2

Teine ala, lähilahing „eesalal“, ulatub edasi u 50 km OEJ-st (Simpkin nimetas seda ala operatsioonisügavuseks), on vastupidiselt eelnevale:

* vähese surmaohuga (vastupidiselt sellele, mida kardab kurnamissõja sõltlane vaenlase maa-alast),

* „pehmete sihtmärkide“ laialdase kasutamisega (see peaks vähendama nõudeid relvastusele),

* suurema manöövrivõimalusega (see peaks suurendama liikuvusnõudeid).

Seega on meil olemas Sun Zi „Sõjaseaduste“ ideede kindel, kuigi nõrgalt esindatud järjepidevus, ent jõudude kahesuse nõuete käsitlemisel oleme siiski veel arglikud. Mis kõige halvem, me ei õpeta oma ohvitseridele originaalset mõtlemist. Selle asemel kujutavad ja rõhutavad meie väljaõpe ja lahingutegevuseks valmistumise stsenaariumid jätkuvalt võitlust rindejoonel sõjategevuseks valmistunud vaenlase vastu.

Hiljuti arutasime seda teemat ühe ohvitseride grupiga. Me arutlesime ja targutasime selle üle, kuidas Ühendriikide maavägi suudaks tegevuses hoida eri tüüpi soomusmasinaid, mis neil oleks pärast järgmise põlvkonna lahingutehnika kasutuselevõttu. Ilmselt tuleb pikk periood, mil samas diviisis kasutatakse sageli koos eelmise põlvkonna lahingusoomukeid (M1 Abramsi tankid ja Bradley M2/M3 soomukid) ning järgmise põlvkonna lahingusoomukeid (nn kolmanda põlvkonna Abrams ja tuleviku jalaväelahingumasin – future infantry fighting vehicle – FIFV). Kuidas sellises olukorras mõlema põlvkonna masinaid parimal viisil rakendada?

Paljud üksikasjad tulevase lahingutehnika kohta on salastatud, kuid piisab teadmisest, et nad on tunduvalt raskemini relvastatud ja soomustatud kui praeguse põlvkonna lahingumasinad. Kindlasti on neil uuema tehnoloogiasaavutustega sihtimis- ja laskeseadmed. Mu kamraadid eeldasid mõistagi, et kui sellises lahingumasinate segatuses saaks rakendada üld- ja ründejõudude kahesuse põhimõtet, peaks uuem tüüp jääma ründeüksustele.

Lõppude lõpuks kannavad need üksused ju võitluse põnevamat ja „jumalikku“ osa ning uusimat tehnoloogiat tuleb seal kasutada. Aga kui keegi vaaginuks üldüksuste võitlustingimusi, mida iseloomustab pingeline kurnamislahing, samas kui ründeüksuse võitlus poleks nii surmaohtlik ja oleks suunatud pehmete sihtmärkide vastu, tuleks järgmise põlvkonna lahingutehnika jätta üldüksustele ja praegu kasutatav tehnika tuleks määrata ründeüksustele.

Igal juhul tuleb jõudude kahesuse põhimõttele tähelepanu pöörata, kui otsime tuleviku sõjanduses manööver-lahendit. Nagu osutas Sun Zi, ei ole vaenlase võitmise võti leitav otseses lahingutegevuses, vaid pigem tema jõudude kasutamise nihutamises kiire manöövri abil. See on jõudude kahesuse põhimõtte olulisim eesmärk.

Paindlik taktika

Lõpuks on oluline täheldada, et Sun Zi eeldas sõja õppijailt võimet kohandada taktikat vastavaks ükskõik millise lahingu, sõjaretke või sõja tingimusega. See tähendab, et Sun Zi keskendus alati tulemustele, mitte meetodile, mida kasutati. Tulemuseks on alati vaenlase kiire löömine, kuid kasutatud meetod võis muutuda ühest lahingust teise vastavalt teguritele (võitlusvaim, väljaõppe tase, maastik, logistika jne).

Kui Sun Zil oleks võimalus pataljoni lahinguvalmiduse hindamiseks Ühendriikide maaväe väljaõppekeskust külastada, ei otsiks ta hinnete panemiseks armee ülesannete loendit. Ta hindaks hoopis tulemust, seda, kas vaenlane löödi võimalikult kiiresti ja odavalt. Kui ülem suudab vaenlast majanduslikult lüüa ebatavalisi meetodeid rakendades, siis seda parem. Ja kui ülem seejuures eiraski mõningaid toiminguid, mida tema kaaslased ülioluliseks peavad, on vaenlase löömine ainus, mis loeb. Selline keskendumine samm-sammulistele toimingutele soovitud tulemuse suunas, mitte kohe tulemusele endale, on jätkuvalt tänapäeva relvajõudude probleem.

Rõhuasetus täpsetele protseduurireeglitele on igas rahuaegses armees mõistetav, aga samas traagiline nähtus, ja Sun Zi seaks kindlasti küsimärgi alla õppemeetodid, mida tänapäeval meie õppeasutustes rakendatakse. Ta märgib:26„Helisid ei ole rohkem kui viis ning kombineerimine annab rohkem meloodiaid, kui suudaksime eales ära kuulata“.27 Selle põhjal on alust väita, et me drillime (eriti rahu ajal) ohvitsere jätma meelde pigem meloodiaid kui noote. Me õpetame neid laulma, mitte komponeerima oma muusikat.

Ühendriikide relvajõududes on kontrollnimekirjadest ja kinnitatud protseduurireeglitest kinni pidamine ületanud igasugused mõistlikkuse piirid. Kuna rahuaegsel väljaõppel ei asu meie vastu realistlikud ja dünaamilised vastasjõud (isegi mitte rahvuslikus väljaõppekeskuses – National Training Centre), on meil vastupandamatu tung keskenduda kontrollnimekirjadele. Selle asemel et hinnata sõjalist operatsiooni selle najal, kuivõrd see mõjutas vastasülema mõttemaailma, hindame seda, kas sihtstruktuuri sõidukid olid pärast operatsiooni kehtestatud protseduurireeglite kohaselt uuesti tangitud; kas hinnatava üksuse ülem pani kirja pikad loetelud määratud, tulenevate ja oluliste ülesannetega, kas üksuse luureohvitser koostas korralikult ette nähtud sündmuste jälgimise tabeli jne.

Paljude ohvitseride seas valitseb vaikiv kokkulepe, et igas toimingupunktis „linnukest kirja“ saades võidetakse kuidagi müstilisel kombel ka lahing. Selle asemel peaksime aru saama, et need kõikehõlmavad toimingud on vaid soovituslikud võimalused vaenlase löömise saavutamiseks ja neid tuleb olukorrast lähtuvalt järgida või eirata. Selle tulemusena peavad taktika ja toimingud muutuma, samas kui manööversõja põhimõtted jäävad vääramatuks.

Paindliku taktikalise mõtlemise valvuriks on kontseptsioon, mida rõhutatakse läbi kogu Sun Zi teoste, et ründama peab pigem nõrkusi kui tugevusi. Kaugel ülistamast lääne ettekujutusi „ausast võitlusest“, julgusest tule all või kalduvusest rünnata vaenlase tugipunkte, väidab Sun Zi:

„Muiste nimetati heaks võitlejaks seda, kes võitis kergeid võite.28 Sellepärast hea võitleja võitudes ei ole targa kuulsust, ei ole vapraid tegusid. Sellepärast võidab ta lahingu ega eksi… Ta võidab seda, kes on juba kaotanud.“29

Ma lõpetan Sun Zi esitluse tõdemusega, et kuigi meie praeguses doktriinis on osad klassikalised põhimõtted nõrgalt esindatud, tsiteeritakse Sun Zid Ühendriikide maaväes rohkem, kui teda kuulda võetakse. Kuna meie läänemaine pärand jumalikustab lahingut, „ausat võitlust“ ja kurnamisteooriaid, ei saa me teha muud, kui tema iidsete tarkustega mängida.

Ohvitserikorpuse väljaõppes varajasi manööversõja ideid peaaegu ei käsitleta. Manöövrile suunatud võitluse juurde naasmiseks peame aga kaasama need muistse idamaa vaated.

Tšingis-khaan

Tšingis-khaan ei ole oma sõjapidamise põhimõtetest maha jätnud kirjalikku traktaati, kuid tema sõjakäikudesse koos nende sügava mõjuga läänemaailmale võib suhtuda kui manööversõja õppetundi. Oma armee ainulaadse ülesehitusega suutis Tšingis-khaan saavutada taktikalise ja operatiivse liikuvuse, millel ei ole vasteid isegi tänapäevastel mehhaniseeritud armeedel. Khaan oli tavapäraselt arvulises vähemuses, seega tugines ta lahingudrillile, raudsele distsipliinile ja ülekaalukale kiirusele, eraldades vastase armeest mingi osa ning lõhkudes selle enne, kui vastasjuht suutis reageerida. Tema panus manööversõja teooriasse sisaldab löögijõu (mass korda kiirendus) käsitlust ning vaenlase nihutamise ja lagundamise kasutamist.

Parim näide manööversõja teooria rakendamisest praktikas on Horezmi alistamine Tšingis-khaani poolt aastatel 1219–1220.30 Sõda mongolite ja Horezmi vahel algas pärast seda, kui viimase valitsus oli hukanud khaani kaitse all olnud kaupmehed. Kui mongoli saadikud saabusid asja lahendama, tapeti üks neist ja kaks saadeti tagasi khaani juurde. Tšingis-khaan valmistas oma armee ette kolme tuhande kilomeetriseks rännakuks läbi Tjan Šani mäestiku Horezmi piirile. Horezmi valitseja Muhammad II (joonis 2.3), kes oli äsja allutanud oma riigi lõuna-alaks Khorasani, koondas suure ja hästi varustatud, kuid halvasti distsiplineeritud armee, et kaitsta end idast läheneva khaani invasiooni vastu.

Muhammad oli kindel, et tema 400 000-mehelist armeed ei saa võita, ja paigutas enamuse sellest piki Sõrdarja jõe kallast ning rajas ühtlasi kindlustatud liini kohaliku keskuse Samarkandini. Seal ta ootas mongolite rünnakut arvestusega, et lahendab olukorra tänu oma suurele ülekaalule ühe otsustava lahinguga.

Tšingis-khaan (tegutsedes Subedei Bagaturi kampaaniaplaani järgi) pakkus Muhammadile lahingut, nagu see ka ootas, Sõrdarja jõe Fergana orus. Arvuliselt väiksemate üksustega liikusid khaani vanem poeg Joshi-khaan ning Jebe Noyan, üks khaani paremaid sõjapealikke, edasi, ähvardades Muhammadi paremat tiiba. Sultan ja tema poeg Jalal al-Din liikusid aeglaselt vastu idast Fergana Oru suunal pealetungivale mongolite armeele. Eelväed põrkasid kokku ja Horezmi väed (peamiselt turgi päritolu) olid arvulises ülekaalus ja rivistusid lahinguks. Olles tabatud ratsaväemanöövrit välistavas suletud maastikul, otsustas Jochi-khaan rünnaku kasuks. Allikad ei ole üksmeelel, kas see oli impulsiivne otsus või oli see osa Subedei suuremast kampaaniaplaanist.31 Mongolid ründasid raevukalt turklasi, tekitades neile suuri kaotusi, aga neid oleks peaaegu puruks litsunud Horezmi vasturünnaku hävitav jõud. Lõpuks mongolid said siiski lahinguväljalt põgenema ja tõmbusid tagasi itta.

Manööverteooria seisukohalt võtmetähtsusega on vaadelda Fergana orus toimunud lahingut mõlema osalise pilgu läbi. Muhammadi ohvitserid ülistasid võitu, kuigi nad ei olnud rahul kaotuste hulgaga, ja allesolev armee jäi endiselt Sõrdarja jõe äärde. Vaenlane oli taganenud, lahing võidetud ja sultani suurustlemine oma võitmatu mainega tundus olevat õigustatud. Mongolite laagris teadis Tšingis-khaan, et Fergana lahing aitas tal kaotusest hoolimata saavutada operatsioonieesmärki siduda Muhammadi jõud Sõrdarja jõejoonele. Taktikaline kaotus, mis muidugi ei anna alust pidutsemiseks, oli teeninud kõrgemat eesmärki. Tasuna järgnes sellele operatsiooni järgmine käik: haaramine.

Joonis 2.3

Tšingis-khaani põhjapoolsemad üksused, mida juhtisid Subedei ja ta ise, ületasid kiiresti „läbimatu“ Kõzõlkumi kõrbe lõuna poolt Araali merd. Jebe liikus samaaegselt lõunasse Khorasani vastu. Jochi-khaan jätkas Horezmi vägede sidumist, tegutsedes piki Muhhamadi rindejoont ehk Sõrdarja jõge (ehk Jochi-khaan oli Sun Zi üldüksuseks). Kui Muhhamed liigutas oma reserve ida poole, vastu Jochi vägedele, ilmus Tšingis-khaan neile „eikuskilt“ selja taha ja asus piirama Buhhaarat, mis asus 600 km Muhhamadi selja taga. Astumata isegi otsustavasse lahingusse, oli Tšingis-khaani väiksem armee nihutanud Muhhamadi armee (s.o muutnud enamuse sellest kasutuks). Vaatamata väikse käputäie sultanile ustavate vägede vastupanule kaotas enamik garnisonist ootamatu rünnaku tõttu võitlusvaimu ja suur linn – Buhhaara – vallutati.

Buhhaaras puhkas khaan ainult kaks tundi ja asus seejärel Samarkandi vastu, liikudes linna alla neljast eri suunast. Samarkand oli Horezmi kõige tugevam linn, kuid kaitsjad lõid mongolite julge sammu ees vabisema. Kaugusest lähenevate mongolite viirge jälgides pidasid kaitsjad ekslikult khaani kaasa veetavaid vange tema armee võitlejateks, ning hindasid mongolite jõude tegelikkusest suuremaks. Linn langes kuue päevaga ja Horezmi alistamine oli lõppenud.

Mongolite ainus tähelepanuväärne sõjaline tegevus oli seejärel sultan Muhhamadi sihikindel tagaajamine. Kuigi teda ei tabatud, kõrvaldas jälitustegevus efektiivselt sultani tema liidripositsioonilt. Pääsenud kord hädavaevu mongolite noolerahest, olevat isehakanud „Teine Aleksander“ kurtnud ühele oma ohvitseridest: „Kas tõesti ei ole kuskil maailmas rahu mongolite äikesenoole eest?“ Sultan suri kehvikuna väikesel Kaspia mere saarel.

„Kuigi nad ei pannud sultanile kätt külge, tapsid nad ta kaudselt siiski. Raskustest ja haigusest nõrgestatud islami suurisand heitis hinge oma saarekesel, olles nii vaene, et tema surilinaks sai ühe tema kaaskondlase särk.“32

Mongolite sõjakäigu analüüs näitab, et Muhhamadi armee operatiivtasandi raskuskeskmeks – ja tema kriitiliseks haavatavuseks – oli Buhhaara, mitte pealinn Samarkand. Ajaloolised tõendid toetavad seda väidet. Lähtudes arusaamast, et vaenlase raskuskeskme hävitamine või kahjutustamine nihutab ta jõud ja murendab võitlustahte või – suutlikkuse, peame leidma sündmustejadas punkti, kus Muhhamadi armee kaotas oma võitlustahte. Me teame, et nad võitlesid raevukalt, mille tulemusel kandsid mongolid suur kaotusi Otõraris, Hudžandis ja isegi Buhhaaras. Aga pärast Buhhaara langemist ei ole enam tõendeid Muhhamadi massiarmees valitsevast ühtsusest. Samarkand langes pea ilma lahinguta.

Miks siis oli Buhhaara operatiivtasandi raskuskese? Põhjuseks oli Horezmi võitlusdoktriin ja sultani ning tema kaaskonna vaatenurk sõjale. Buhhaara oli neile eluliselt oluline majanduslik keskus kahel põhjusel.

Esiteks oli see suurim linn ühendusteel aladele, kust sultan pärines – Khwarizmi. Teiseks – ja see on raskesti mõistetav punkt – oli linn oluline sellepärast, et seda ründas vaenlane. Enne kui mongolid linna juurde jõudsid, ei olnud Buhhaara Muhhamadi jaoks väga oluline. Ta pidas linna seisukorda ohutuks. Psühholoogiline mõju, mis tuleneb rünnakust ohutuks peetud maaalale (või läbi selle), on manööversõjas pidevalt korduv iseloomulik joon.

Näidetena saab tuua hertsog Marlborough’i suundumist Blenheimi, Wolfe’i ootamatut esilekerkimist Abrahami tasandikul Quebeci lähedal, Friedrich Suure üllatusrünnakut läbi soode Zorndorfi lahingus ja Wehrmachti liikumist „läbimatu“ Ardennide mäestiku kaudu aastal 1940. Need ja paljud teised juhtumid viitavad, et rünnakuga kaasnev šokk, mis tuleneb vallutamatu või läbimatu maa-ala kasutamisest, suurendab mitu korda selle maastiku väärtust, mida muidu tähtsaks ei peeta.33

Sellest suunitlusest tuleb järeldada, et manööversõja sihtmärgiks on vaenlase mõistus ja see rõhutab inimlikku mõõdet sõjapidamises, trotsides kurnamissõja mõtteviisi, milles arvestatakse jõusuhet ja kaotuste suhtarvu.

On õpetlik täheldada, et Tšhingis-khaani armeed olid vastastega võrreldes sageli üpris suures vähemuses. Aga tõsiasi, et pea kogu tema armee oli hobustel, andis kiiruses talle vastase ees ülisuure eelise. Nagu märgime siin ja ka 4. peatükis, on kiirus võtmetegur operatsioonihoo ülalhoidmisel. Nii oli khaanil võimalus kiirust kasvatades oma arvulist mahajäämust vähendada ja sellel oli tugev mõju tema vastasvõitlejatele.

Isegi tänapäeval kipume mõtlema „mongoli hordidest“ kui järjestikustest lõpututest inimlainetest. Tegelikult tuleb sõna „hord” mongolikeelsest sõnast „ordu”, mis tähendab lihtsalt „sõjalaagrit“. Khaani operatsioonihoog ei seisnenud massis, vaid kiiruses.

Napoleon

Ükski tänapäevase sõja teoreetiliste aluste uurimus ei saa välja jätta Napoleoni ajastut. Sama tähtis kui Napoleon isikuna, olid olulised ka paljud sotsiaalsed, poliitilised, tehnoloogilised ja sõjalised muudatused, mis toimusid enne teda ja tema eluajal. Eelnimetatud tunnusjooned muudavad aastad 1700 kuni 1815 veelahkmeks, kust tekkis moodne sõjapidamine.

Üritame oma lühikeses ülevaates võtta kokku edusammud, millel on olnud kestev mõju sõjandusteooriale ja – praktikale. Jätan Napoleoni uurimise teistele, see käsitlus ületaks antud raamatu mahu. Pealegi ei olnud Napoleoni geenius seotud tema enda uuenduslike leiutistega, vaid – nagu ka enamus ta biograafe on kärmed märkima – sellega, kuidas ta suutis kasutusele võtta ja kokku sulatada teiste saavutusi.

Rohkem kui ükski teine sama ajajärgu juht suutis ta märgata ja kasutada võimalusi, mis tekkisid tänapäevaste armeede algusaegadel.

Levée en Masse

Kõige kestvam alus Napoleoni ajastul oli kaheldamatult massilise teenistuskohustuse (Levée en Masse) kehtestamine ja rakendamine. Tegemist oli värbamissüsteemiga, mille abil Prantsusmaa suutis luua suured armeed. Sellist rahvuse inimjõu mobiliseerimist kui kõige dünaamilisemat võimu potentsiaali, mida rahva juhid saavad kasutada, nägi ette Prantsuse sõjandusfilosoof J.A.H. Guibert:

„Aga kujutlege, kuidas Euroopas võib tõusta rahvus, keda on õnnistatud energilisuse, geniaalsuse, ressursside, valitsusega; rahvus, kes kombineerib voorusliku kasinuse rahvusliku maakaitseväega ja see annab neile ühese plaani, kuidas saada suureks ja see ei kao süsteemist iialgi, ja see oleks, otsekui teataks, mismoodi pidada sõdu väheste kuludega ja elatuda saadud võitudest ning pole sundi rahanduslikel põhjustel relvi maha panna. Me näeme, kuidas need inimesed rahustavad oma naabrid ja ärritavad meie mannetuid põhiseadusi, nagu põhjatuul painutab peenikest pilliroogu.“34

Geniaalse Lazare Carnot’ loodud suurte rahvusarmeedega oli Napoleonil võimalik kasutada uut tüüpi võtteid, millele tema vastaste armeed ei suutnud vastu seista, tegutsedes ikka veel liiniliselt, nagu 18. sajandil tavaks. Kuid äkiline armeede kasvamine tähendas kohest mõju sõjaliste üksuste väljaõppele, varustamisele, rakendamisele ja struktuurile. Nagu enamiku revolutsiooniliste arengute puhul, olid ka tollased juhid aeglased uusi võimalusi kasutama, ning nii ongi väidetud, et Napoleoni suurus seisnes oskuses aru saada ja lõimida kasutada olnud vahendeid. Armeede kiire kasv kujundas tegelikult kõiki sõjapidamistahkusid. Esiteks ja kõige ilmsemaks oli operatsioonide keerukuse mitmekordne suurenemine, tingitud sõjasse kaasatud meeste arvu kasvust. Isegi tehnoloogia arengust tingitud mõjusid arvestamata jättes tõi suurenev armeede isikkoosseis 19. sajandi algul kaasa probleeme, mis panid proovile nii sõjaliste kui ka tsiviiljuhtide tahtejõu sellisel määral, mida keegi ei suutnud isegi ette kujutada. Amatöörlik sõjapidamine ei olnud enam võimalik: kui ohvitserid tahtsid olla edukad, pidid nad pühenduma täielikult oma elukutsele. Suurte massiarmeede olemasolu tõi otsekui luubi all esile nii briljantsed kui ka ebakompetentsed sooritused.

Armeede isikkooseisu kasvust tekkinud teine järelm oli strateegilise iseloomuga. Armeede suurenemisega hakkas vähenema võimalus „otsustavaks lahinguks“. Harvaks muutus võimalus tekitada üheainsa relvakokkupõrkega teise riigi relvajõudude lahinguvõimsusele tõeliselt nõrgestav kaotus. Pigem pidid sõjapidamise praktikud mõtlema enamale kui ühele lahingule. Napoleongi ei saanud sellest mõttest aru, mis tõi kaasa tema languse. Lõppeks oli tema strateegiline mõtlemine seotud vaid vaenlase lahinguväljale saamisega, et seal ühe verise löögiga saavutada otsustav lahendus. Kuid arvuliselt suurenenud armeede korral hakkas ühe lahingu tähtsus kampaanias kaduma. Sõja operatiivtasandi tähtsus hakkas kasvama, rõhutades manöövrite tähtsust lahingute vahel.

Kuna armeed kasvasid mitte ainult suuruselt, vaid ka keerukuselt, hakkas logistika suunama doktriini ja organisatsiooni arengut. Logistilised tegurid mitte ainult ei piiranud operatsioone, vaid nad avasid ka uusi võimalusi sõjategevuses. Viimase osas muutusid logistikabaasid ja ühendusteed eluliselt tähtsateks sihtmärkideks, mille vastu kiirelt tegutsev armee sai manööverdada. Üks Napoleoni klassikaline taktika oli manœuvre sur les derriéres (manööver tagalasse), mille eesmärgiks oli siduda väikeste jõudude abil vastane, samas kui enamus armeest liigub ümber vaenlase tiiva ja võtab nende ühendusteed kontrolli alla. Vaenujõud, olles ära lõigatud oma logistikabaasist, on sunnitud võitlema neile ebasoodsatel tingimustel. Napoleoni päevist alates on armeede jätkusuutlikkuse tagamine veelgi keerulisemaks muutunud ja armeed ei suudaks elada ilma tugeva logistikata. Selles mõttes määrab modernne logistika sõjategevuse lineaarsuse (vaata 4. peatükki), tuues areenile lahinguteenindusüksused. Kuna need üksused on tänapäeva armeedele hädavajalikud (nagu nad olid ka Napoleonile) ja kuna neid peab vaenlase eest kaitsma, on ka tänapäeva relvajõudude kriitiline haavatavus nende tagalaala.

Armeede kasvuga kaasnev suurim otsene mõju sõjategevusele on seotud juhtimisega. Suurte armeede manööverdamine on loomulikult keerulisem kui väikeste armeede puhul. Mida suurem on isikkoosseis, seda suurem on vajadus hajutada üksusi liikumise ja ümberpaiknemise ajal. Mida hajutatumad on liikumised, seda raskem on neid õigeaegselt vajalikku kohta koondada. Ajastamine muutub ülioluliseks sõjapidamise mõõtmeks. Staabid peavad mõtlema täpsete liikumisskeemide raames. Sidepidamine tõstetakse esile kui närvisüsteem, mis võimaldab hajutatud armeel toimida ühe organismina. Üks Napoleoni edu võti oli tõsiasi, et nii ta ise kui ka tema alluvad ülemad ja staabid mõistsid vajadust sidetoiminguid harjutada.

Ühendrelvaliigi taktika

Tehnoloogia saavutused enne Napoleoni ja tema ajastul andsid sõjalistele juhtidele võimaluse arendada välja uus taktika, kus ühendati relvaliikide tegevus lahinguväljal: jalaväe, ratsaväe ja suurtükiväe lõimimine. Kuigi jalavägi oli endiselt valitsev relvaliik, kasutasid Napoleon ja ta alluvad tõhusalt ka ratsaväge, mõnikord otserünnakuga vastase rivistusele šoki-efekti saavutamiseks, kuid veelgi edukamalt vastase jälitamiseks, luureks ja jälgimiseks.35 Prantsuse suurtükiväe arengutase võimaldas neil koos jalaväega lahingusse liikuda ja anda tuletoetust kogu lahingu vältel, mis tõstis märkimisväärselt Prantsuse armeede tulejõudu.

Ühendrelvaliigi tegevus ei olnud Napoleoni ajastul midagi uut, kuid selle areng tema eluajal on tähtis tänapäevase manööversõja teooria arengu seisukohalt, sest toona tekkinud tegevusmudel on toimiv ka tänapäeval. Napoleoni kolme põhilise relvaliigi (jala-, ratsa ja suurtükivägi) järeltulijad on ka tänapäeva taktika ehituplokkideks. Klassikalises Napoleoni-laadses lahingus andis iga relvaliik oma unikaalse osa täiendamaks teiste relvaliikide jõupingutusi. Näiteks kasutati ratsaväge vastase leidmiseks ja sidumiseks. Hiljem lahingus võis raske-ratsavägi rünnata vastase jalaväe rivistust. Aga kui vastase jalavägi oli karrees 36 (meetod, et kaitsta oma jalaväerivistuse tiibu ja tagalat ratsaväe rünnaku vastu), vajas ründav ratsavägi vastase rivistuse lõhkumiseks suurtüki või jalaväe tuletegevust. Iga relvaliik muutus niimoodi sõltuvaks teistest ning nende jõuvarude dünaamilisuse meisterlik ühendamine muutus lahinguväljal edu aluseks.

Organisatsioonilised muudatused

Relvajõudude struktuurseid muutusi enne Napoleoni ja tema ajastul mõjutasid kaks tegurit. Esimene oli armeede isikkoosseisu kasvu suurus, ja see nõudis üksuste omavahelist eraldamist ümberpaiknemistel, et tagada nii logistika kui ka juhtimise parem teostus. Teine tegur seisnes arusaamises, et kõik relvaliigid peavad olema vaenlasega kontakti sattudes koheselt saadaval. Seetõttu olid diviiside struktuuris, mida Napoleon kasutas (arendatud Carnot’ loodud süsteemi kohaselt), tavaliselt esindatud kõik kolm relvaliiki. Kirjeldatud põhimõte rõhutab organisatsiooni käsitlust, mille kohaselt üksused peavad olema võimelised teistest sõltumatult operatsioone läbi viima (asjaolu, mis rahuaegsete ümberkorraldustega struktuurides sageli unustatakse). Diviisi koosseisu kavandajad said aru, et ajalised tegurid, mis seostusid kaasaegse sõjapidamisega, tõid kaasa vajaduse viia iseseisvalt läbi väiksemaid relvastatud kokkupõrkeid või vajaduse ajutiselt vastu pidada, kuni teised üksused suudavad toetust pakkuda. Kuid et diviisiülem saaks sellise stsenaariumi korral võitluses edukas olla, peab tal olema võimalik kasutada kõiki kolme relvaliiki. Need peavad talle otse alluma, nii ei ole tal vaja paluda nende abi oma ülemalt. Nii sõjas kui ka rahuaegses väljaõppes peavad need kolm relvaliiki elama, marssima ja võitlema üheskoos, et saavutada maksimaalne koostöövõime ja tõhusus.

Ühendrelvaliigi tüüpi organisatsiooni puudused mõjutavad sageli selliste korralduste hülgamist, eriti rahuaegsetes tingimustes. Niisugusteks puudusteks (kas siis tõelisteks või kujuteldavateks) on lühidalt logistilised ja väljaõppe ja lahingurivistusse paigutamisega kaasnevad küsimused. Kergem on tagada, toetada ja välja õpetada sama tüüpi üksuseid. See tõsiasi muutub veelgi nähtavamaks tänapäeva relvajõududes, kus tehniline erialastumine on valitsev ja kus eelarveküsimused eeldavad alati kulude kokkuhoidu. Seetõttu armeed, kes kulutavad rohkem aega eelarve tasakaalustamisele kui väliharjutustele, teevad eranditult järelduse, et ühendrelvaliigi-põhist üksust on liiga kulukas hallata ja see on vähese operatiivse tasuvusega.

Ilmselt leitakse hea põhjendus sama tüüpi üksuste kasutamiseks ka sõjategevuses. Levinuma vaatenurga kohaselt vähendaks meie relvaliikide nappide ressursside koondamine ühendrelvaliigi üksusteks paindlikkust nende kasutamisel. Kui me näiteks hoopiski tsentraliseerime kõikide suurtükiüksuste juhtimise korpuse tasandile (sh ka diviisidele orgaaniliselt kuuluvad suurtükid), suudaksime koondada nende suurte väeüksuste hävitava mõju ükskõik kuhu vaja.

Minu arvates peab õige lahendus tulenema lahinguvälja vajaduste loogikast. Me peame oma ennustuste järgi tänapäevase sõja tempo kohta otsustama, millised taktikatasandi üksused peavad võitlema iseseisvalt, ilma mõjusa tugevduseta. Sellel tasemel, olgu selleks pataljon, brigaad või diviis, peab ülem olema võimeline tegutsema ühendrelvaliigi-üksusena, ilma vajaduseta tellida toetust väljastpoolt oma käsu-ulatust.

Kui me tahame säilitada efektiivseid relvajõude, tuleb kanda sellise lähenemisega kaasnevad väljaõppealased ja toetusenõuetega seonduvad raskused. Jutt saavutatavast tõhususest, mis kaasneb kõikide ressursside (eriti suurtükkide) koondamisega ühte suurüksusesse, et selle kaudu massilist toetust pakkuda, on minu arvates viga, kuigi rahuaegsed põhjendused kipuvad tagasi just nende argumentide juurde. Me uurime neid argumente veel edasi 4. ja 7. peatükis.

Napoleoni ajastu lõppes Waterloo all aastal 1815. Kuni Euroopa poliitilised liidrid üritasid Prantsusmaa loodud revolutsioonilisi juhtmõtteid piirata ja pöörduda Viini kongressil tagasi monarhia suunas, oli neil võimatu tagasi keerata sõjaliste arengute ajaratast. Kaasaegse sõja ajastu oli tulnud Euroopasse ja maailma, ning alles tuumarelvade saabudes, mitte enne, tuli sõduritel silmitsi seista selliste drastiliste muudatustega sõjakunstis ja – teaduses.

Ardant Du Picq

Kolonel Arandt Du Picq teenis ohvitserina Prantsuse armees 19. sajandi keskel. Ta osales Krimmi sõjas, kus ta oli enne sõja lõppu haigestudes ajutiselt teovõimetu. Kolonel sai surma Preisi-Prantsuse sõjas suurtükiväe tulelöögist saadud haavadesse. Oma eluajal ei olnud ta tuntud, kuid ta jättis endast maha raamatu „Uurimus lahingutest” (pr keeles Etudes sur les combat: Combat antique et moderne), mis on tänapäeval klassikaline teos võitlusmoraali kohta sõjas. Tõepoolest, koloneli tööd võib pidada militaarpsühholoogia alaseks esikteoseks. Vastupidiselt tema kaasaegsetele, kes olid üldiselt tulejõu lummuses, märkis kolonel Du Picq, et „relvad on mõjusad ainult senikaua, kuni nad mõjutavad vaenlase võitlusmoraali.“

Du Picq’i metoodika põhines üldjoontes marssal Maurice de Saxe’i ideedel, kuigi tema järeldused olid ainulaadsed. Tema väitel võimaldab sõjaajaloo uurimine avada inimloomuse käitumise põhimõtteid sõjas. Ja kuna inimloomus on muutmatu, on sõjas toimivate moraalsete jõudude uurimine kõige väärtuslikum ja kasulikum osa ohvitseri väljaõppest. Muistsete lahingute pakutud õppetunnid tuleb seejärel lõimida taktikasse ja strateegiasse. Isegi relvastuse areng ja relvajõudude ülesehitus peavad tuginema inimmeelte olulistele psühholoogilistele omadustele lahingus.

Koloneli monograafia tuumaks oli Cannae’ ja Pharasalose lahingute lahkamine. Ta näitas, et mitmed traditsioonilised ajalookirjutused ja tõlgendused nende lahingute kohta olid ekslikud, ning kuidas võitlusmoraali nähtamatud jõud olid lahingutulemuse otsustavateks teguriteks. Võidukad väejuhid, Hannibal Cannae’s ja Ceasar Pharsaloses, mõistsid hirmu, ärevuse ja lahinguvälja üksinduse dünaamikat ning nad kasutasidki oma üksusi sellele läbinägelikkusele tuginedes.

Näiteks Cannae’ lahingus kasutasid Hannibal ja Hasdrubal Numiidia ratsaväge valdavalt vastase tagaajamiseks, sest nad said aru numiidlaste psühholoogilisest võimetusest osaleda jalaväelasena mees-mehe võitluses. Hannibal planeeris enne lahingut ka oma Gallia jalaväe võimalikud taganemisteed. Ta oli seetõttu paigutanud ennast nii, et ta sai põgenevad gallialased kinni püüda ja nad uuesti lahingusse innustada, tegevus, mis tagas roomlaste edasitungi peatumise ja lõppes seejärel roomlaste mahanottimisega.

Pharsalose lahingus sai Caesar aru ohust, mida kujutas Pompeiuse ratsavägi tema lahingurivi vasakule tiivale. Ta moodustas kiiresti eraldiseisva jalaväeüksuse oletatavat rünnakut vastu võtma. Kui rünnak algas, hajus ja põgenes Pompeiuse ratsavägi selle asemel, et võidelda otsustuskindlate roomlaste vastu. Taas oli lahingu pöördepunktiks väejuhi taktikaline otsus, mis tugines võitlusmoraali tundmisel.

Du Picq’i suurim panus sõjanduse uurimisse oli vaenlase jälitamisega kaasneva sündmusteahela avastamine. Ta oli tähele pannud antiikaja lahingute vastaspoolte ebavõrdseid kaotusi. Kui lahingud olid tõesti silm silma vastu lähivõitlus, nagu traditsioonilised käsitlused viitavad, oleksid kaotused pidanud enam-vähem võrdsed olema. Du Picq tõestas oma väiteid, kirjeldades arvulisest ülekaalust põhjustatud piiranguid. Ta näitas, et vaatamata meeste üldarvule lahinguväljal olid mõlema osalise geograafilised ja ajalised tegurid piiratud, mistõttu vaid väike osa kogu armeest oli mingi aja jooksul aktiivses lähivõitluses. Aga kui enamik langenuid antiikaja kokkupõrgetes ei tekkinud vahetus kurnamisvõitluses, siis kus need kaotused sündisid?

Du Picq’i väitel toimus tõeline häving siis, kui üks osaline murdus. See oli jälituslahing, kus sündisid lahingu otsustavad tulemused.37 Vaatamata kuulsatele antiiklahinguid kujutavatele maalidele ei tormanud vaenupoolte üksused tegelikkuses peaaegu kunagi teineteise vastu. Nagu Du Picq märkis, liikusid osapooled sageli teineteise suunas, kuni üks lõi verest välja ja põgenes. See mõte rääkis vastu kaasaegsetele ideedele, mille kohaselt sõdurite või ratsanike füüsiline liikumishoog, mis põrutab vaenlase rivistusse, lõhub oma jõuga vaenlase lahingukorra. Pigem olid lahingud (ja on) vaenupoolte nähtamatu tahte võitlused. Kartmatu ja julge edasiliikumine vastase suunas pidi toetama oma üksuste võitlustahet ja murdma vastase lahingumoraali.

Du Picq laiendas oma järeldusi, kinnitades, et nii manööver kui ka tulejõud – eriti manööver – olid tähtsusetud senikaua, kuni neid ei kasutatud vastase ühtse moraali lagundamiseks. Kui oma üksuste manööver suutis vaenlase sõduritele piisavalt surmahirmu sisendada, minetasid need oma tahtejõu ja taganesid. Vaieldes oma kaasaegsetega väitis Du Picq enamuse vastu, et lahingurivistus ei pea keskenduma ainult tule kiirusele ja koondatud käsitulirelvade hävitavale mõjule, vaid selles peavad olema tasakaalus nii tuleliinid kui ka manöövrit sooritavate üksuste kolonnid. Viimane annab sõjalise üksuse ülemale varusoleva liikuva jõudude hulga, et lõpetada lahing endale soodsas suunas. Ehk kui oma tulekasutusega loodi võimalus, sai väejuht anda vastase võitlusmoraalile hävitava löögi, manööverdades oma üksuste kolonnid vaenlase tagalasse.

Du Picq suutis jõuda sõjanduspsühholoogia väärtustamisele ajal, kus selliseid arusaamu võeti vastu põlgusega. Nüüdisaegsed autorid, nagu S. L. A. Marshall ja John Keegan võivad oma ideede algeid Du Picq’i arusaamadest38 otsida. Kuid isegi tänapäeva sõjalised mõtlejad ei tunnista sageli antud teema hädavajalikkust. Parimal juhul suhtutakse võitlusmoraali mõjudesse sõjategevuses kui millessegi austusväärsesse ja tabamatusse. Kuid Ardant du Picq’i geniaalsus ja tema teravad tähelepanekud nii ajaloo- kui ka isikliku lahingukogemuse põhjal, nõuavad manööversõja õpilastelt militaarpsühholoogia tunnistamist üheks sõjategevuse põhimõtteks.

Liddell Hart

Üks mõjurikkamaid sõjandusteoreetikuid tänapäeval on B. H. Liddell Hart. Esimese ja Teise maailmasõja vahel uuris ta koos J. F. C. Fulleriga, millises suunas arenes sõjandusteooria pärast relvajõudude mehhaniseerimist. Jällegi on mitmeid erinevaid lähtekohti mõlema autori teoste uurimisel ja nende mõju (või selle puudumise) hindamisel nende oma kodumaal ja mujal maailmas. Olen otsustanud kokku võtta ja kommenteerida Liddell Harti põhimõtted tema raamatu „Kaudse lähenemise strateegia” (Strategy of Indirect Approach 39) järgi ning tema esitatud „mees pimedas“ jalaväetaktika põhjal,40 sest need mõjutavad otseselt tänapäeva manööversõja teooriat.

Oma raamatus lahkab Liddell Hart paljusid minevikusõdu ja sõjaretki. Kuigi tema tähelepanu pälvib peamiselt läänemaailm, oli tema ajalooline ülevaade oma sõjandusteooria loomiseks piisavalt laiaulatuslik. Liddell Hart toetab arusaama, et sõjaline (ja isegi poliitiline) edu mineviku sõdades saavutati tavaliselt siis, kui rahvuse- ja relvajõudude juhid kasutasid vaenlase vastu kaudse lähenemise võtet. Ta kasutab kaudse lähenemise mõistet, et kirjeldada strateegia-, operatiiv- ja taktikatasandi tegutsemist, mis olid kavandatud vaenlase löömiseks nii säästlikult, kui võimalik. Kaudne lähenemine kätkeb kavalust, petmist ja vastase tugevuse vältimist.

Tema seletusi lugedes on õpetlik uurida kaudse lähenemise konkreetseid eesmärke eri kampaaniates, sest seejärel on võimalik Liddell Harti arusaamad tänapäevase manööversõja teooriaga ühendada.

Sellest vaatenurgast lähtudes täheldasin kolme eesmärki:

1. Vältida vastase tugevusi. Eriti selleks, et mitte lubada vaenlasel tavapäraselt tegutsedes oma tugevaid külgi kasutada.

2. Petta vaenlast. Kuigi see idee erineb mõneti esimesest, peab see lõppeks sama tulemuse saavutama: mitte anda vastasele võimalust kasutada oma tugevust.

3. Luua ja rünnata vastase haavatavusi.

Mis puudutab viimast eesmärki, siis me võime eristada kolme tüüpi haavatavusi: geograafilisi, talituslikke ja psühholoogilisi. Geograafilised haavatavused on kergelt märgatavad: see on maastikupunkti vallutamine, mis kõrgub vaenlase baaslaagri kohal, või silla hõivamine, mis lõikab ära vastase taganemistee.

Talituslikud haavatavused seostuvad vastase ründamisega mingi vahendiga, mille vastu ei ole tal kaitset või sunnitakse vastast kasutama vahendeid, mille tagajärjel tema tugevus muutub tema nõrkuseks. Esimesel puhul sobib näitena õhurünnak vaenlase vastu, kellel pole õhukaitset. Teise kategooria näiteks võib tuua vastase jalaväe meelitamise mägedes asuvast tugipunktist lagendikule, et neid seejärel ratsaväega rünnata. Psühholoogiliste haavatavuste rünnak on sihitud vaenuväe ülema ja tema sõdurite veenmisele, et nad on juba võidetud. Sellise tulemuse annavad tihti manöövrid vastase tagalasse.

Liddell Hart käis samuti välja kaasaegse manööversõja idee, mida ta nimetas „mees pimedas“ teooriaks. Nimetatud käsitlus samastab kaasaegsete üksuste võitluse kahe mehe kaklusega pimedas toas. Proovides leida oma vastast, nagu too tedagi, liigub mees, üks käsi ettesirutatult, et tagada oma julgeolekut ja samas ka saavutada kokkupuude vaenajaga.

Kui ta puudutab vaenlast, haarab ta temast ettesirutatud käega, et too põgenema ei pääseks ning tugeva hoobi saamiseks paigal püsiks. Samaaegselt võtab ta teise käega esmalt hoogu ja virutab rusikaga vaenlasele pähe, et teda nokauti saata. Liddell Harti väitel kasutavad tänapäeva armeed üldiselt samamoodi eesliikuvat üksust, mis on loodud vaenlase leidmiseks, sidumiseks maa-alal ja peajõudude turvamiseks. Kui kokkupuude vaenlasega on saavutatud, kasutab üksuse ülem eelväge vastase paigal hoidmiseks, sooritades samaaegselt peajõududega üllatuslöögi (coup de main).

Liddell Harti analoogia on kasulik, sest see on tänapäevane teisend Sun Zi jõudude kahesuse põhimõttest. Eelvägi on Sun Zi „üldüksuseks“, kes seovad vaenlase ja tõmbavad tähelepanu endale niikauaks, et suur manööver saaks toimuda. „Ründeüksuse” põhirünnak on kavandatud saavutama kiiret tulemust, lüües vastane tasakaalust välja. Nagu ma viitasin esimeses peatükis, on üks manööversõja ja tema vastandi kurnamissõja vaheline eristav asjaolu küsimus, kuhu pealöök suunata. Järgides Liddell Harti inimeste lähivõitluse näidet, oleks kurnamissõja eesmärgiks tabada vaenlase nina, lõuga või kõhtu, aga manööversõja teooria sihikul oleks kube, kõri või silmad.

On kindel fakt, et Liddell Harti ideed mõjutasid sõjalise mõtlemise arenguid Teise maailmasõja eel ja ajal. Aga selleks, et lõimida ja täielikult omaks võtta kaudse lähenemise strateegia tänapäevases manööversõjas, peame tutvuma kahe omavahel seotud sõjandusliku koolkonnaga, mis tekkisid umbes samal perioodil.

Manööversõja tänapäevased koolkonnad

Teine maailmasõda on ilmselgelt suurim tänapäeva manööversõja teooriate arengu mõjutaja, seda nii heas kui ka halvas mõttes. See kokkupõrge mitte ainult ei vorminud maailma poliitilist kaarti, mis on andnud meile enamuse maailma tänastest riikidest, kuid samamoodi oli sõda ka kõige hiljutisem näide mehhaniseeritud sõjapidamise kohta väga suures mõõtkavas. Manööversõja teooria ülesehitamise viimase osana vaatlemegi kahte, minu hinnangut mööda erinevat (kuid omavahel seotud) manööversõja koolkonda, mis tekkisid enne Teist maailmasõda ja selle konflikti ajal: Saksa koolkond ja Nõukogude koolkond. Uurime ja võrdleme kahte vaatenurka ja ma olen mõlema tutvustamisel eelistanud tugineda nüüdisaja autorile.

Saksa manööversõja koolkond

See koolkond andis meile 1940ndate alguses kasutatud välksõja (Blitzkrieg) tehnika, kuid koolkonna alged on Esimeses maailmasõjas. Kogu läänerinnet valitsenud kaitsekraavisõja õudusest šokeerituna ja hämmeldununa otsisid osalised ummikseisule väljundit. Liitlasvägede lahendus oli tehnoloogiline: tank. Sakslaste lahendus oli seotud aga võitlusmetoodikaga: sisseimbumise taktika. Saksa armee, arendades Teises maailmasõjas kasutatud revolutsioonilist taktikat, kasutas ära mõlemad lahendid ja lõimis need omavahel.

Esimese maailmasõja käigus arendatud tanki nähti kui üht jalaväe toetusvahendit eikellegimaa ületamisel ja vaenlase kaevikuliinide läbistamisel. Niisiis oli tank peamiselt jalaväe toetusrelv, mis liikus aeglaselt ja tulistas ainult kuulipildujatest. Britid katsetaid siiski ka suurte tankiüksustega (kõige märkimisväärsemalt Cambrai lahingus 1917), mis toimis kui taktikaline odaots, et murda läbi sakslaste kaevikuliinidest. Pärast sõda üritasid mitmed tankisõja pooldajad läänes esitada oma erinevaid nägemusi tankide paremaks kasutamiseks.

Nende prohvetlike inimeste seas olid J. F. C. Fuller, Giffard L. Martel ja B. H. Liddell Hart Inglismaal, Adna Chaffee ja George S. Patton Jr Ühendriikides ning Maxime Weygand Prantsusmaal. Kuid lääneriigid kannatasid võidukate riikide ajaloolist saatust: nad rahuldusid valmistumisega juba toimunud sõja pidamiseks. Enesega rahulolu murenes alles siis, kui Hispaania kodusõda ja Poola kiire vallutamine paljastasid Saksa sõjalise mõtte arengu potentsiaali.

Sageli on märgitud, et sakslased tulid Esimesest maailmasõjast välja ilmselt kõige teadlikumatena tankide võimaliku kasutamise kohta sõjategevuses. Saksa Esimese maailmasõja veteranid ja sõjalised juhid, Antandi tankirünnakute tavapärased vastuvõtjad, mõistsid lähenevate tankide mõju võitlusmoraalile ja otsisid seetõttu sobivat taktikat, et seda mõju ära kasutada. Lahendus vajas tankitehnoloogia arengu ja keiserliku armee viimaste aastate edukate taktikaliste uuenduste kombineerimist.

Saksa sisseimbumise taktika esindas filosoofilist lahendit Esimese maailmasõja patiseisu probleemile. Selle asemel et alustada rünnakut vaenlase positsioonidele suurtükiväe nädalapikkuse tule-ettevalmistusega (mis mitte ainult ei alarmeerinud kaitsjaid ründekavatsusest, vaid rebis puruks ka maapinna, mida mööda ründajatel tuli liikuda), kasutati uues jalaväetaktikas lühikest, teravat „orkaani“ – sarnast tule-ettevalmistust.

Rohkemgi veel, selle asemel et saata pealetungile loendamatute inimlainetena, õlg-õla kõrval massiliselt jalaväge (suurepärased kuulipilduja- ja suurtükiväetule sihtmärgid), liikusid ründajad edasi väikeste rünnakgruppidena. Ja lõpuks nõudis uus taktika seal, kus vana taktikaline mõtlemine rõhutas vastase eesliini tugipunktide vallutamist, ründajatelt hoopis vastupanupesadest möödumist ja edasitungimist vastase tagalasse. Rünnakgruppidele järgnenud üksused pidid tegelema allesjäänud tugipunktidega.

Saksa taktika osutus päris edukaks. Tõepoolest, 1918. aastal oli Saksa armee sõja võidule lähedal. Kuid transpordisüsteemi puudused ei võimaldanud saavutatud läbimurretest kasu lõigata, mis tõi kaasa rünnakuhoo aeglustumise. Saksa armee struktuur ja varustus ei lubanud õigesti ära kasutada uue taktika operatiivtasandi potentsiaali.

Aga ajal, mil Natsi-Saksamaa alustas ümberrelvastumist Teise maailmasõja jaoks, olid mõned ohvitserid (kõige märkimisväärseim neist Heinz Guderian) võimelised looma terviklahendi. Kombineerides eduka sisseimbumistaktika koos kiirelt areneva tanki- ja lennukitehnoloogiaga, lõid sakslased Blitzkrieg’i – välksõja. On neid, kelle arvates Guderian laenas oma uuenduste jaoks midagi Liddell Hartilt.41 Näiteks on välksõja teoorias põhjapanev „laieneva veejoa“ idee, mis on Liddell Harti (ja lõpuks ka Sun Zi) analoogiaga seostatav. Idee seisneb lühidalt selles, et rünnak sõjas peab järgima voolava vee seaduspära. Kui vesi voolab mäest alla, väldib see iseeneslikult takistavaid pinnavorme. Vesi voolab, otsides nõrku kohti ja vahemikke, kust läbi niriseda. Kui sellised praod on leitud, tormab kogu veehulk sinnapoole, kiirustab sellest läbi ja laieneb teiselpool avaust. Nii peaks ka rünnak hoiduma vastase tugevustest (pinnad) ja kasutama nõrku kohti (praod). Olles läbinud tühimiku, laieneb ründav üksus, et hävitada vaenlase olulised üksused ja rajatised.

William S. Lind on tõenäoliselt parim tänapäevane Saksa manööversõja koolkonna uurija. Oma raamatus Maneuver Warfare Handbook kirjeldab Lind asjatundlikult manööversõja alustõdesid ja annab väärtusliku üldistuse Teise maailmasõja aegse Saksa sõjandusteooria kohta.42 Raamat on õpetlik mitte ainult tänu manööversõja teemal öeldule, vaid ka seetõttu, mida seal ütlemata jäetakse. Autor rõhutab, et taktika on vaimne protsess, mis koosneb kolmest „filtrist“, mida ülema lahinguplaan peab väljaarendamisel läbima.43

Esiteks peab lahinguplaan olema rõhuga „ülesandekesksetel“ käskudel. Sakslaste termin sellise juhtimismeetodi kohta on Auftragstaktik, või, nagu Simpkin seda kirjeldas (vaata allpool), „suunav kontroll“. Selle idee kohaselt peaks ülem, kui ta tahab ära kasutada lahingus ootamatult tekkinud võimalusi ja alluvate algatusvõimet, piiritlema oma lahingukäsu vaid põhiülesande selgitusega ja oma kavatsusega vaenlase suhtes. Käsus antakse ainult need detailid, mis on alluvate tegevuse kooskõlastamiseks hädavajalikud ja ülem peaks võimaldama alluvatele vabaduse ise mõelda, kuidas seda ülesannet täita, selle asemel et üksikasjadeni igale lahingutegevuse sammule osundada.

Laiendades arutelu „suunatud kontrolli“ teemal, esitleb Lind lugejale otsustusprotsessi, mida tuntakse kui Boydi tsükkel.44 Saanud nime kolonel John Boydi järgi, viitab see arusaamale, et sõda on vaatlemise, olukorras orienteerumise, otsuse ja tegutsemise korduv tsükkel.45 Kolonel Boyd ehitas kirjeldatud mudeli üles oma isiklikele vaatlustulemustele hävituslendurina Korea sõjas. Ta uuris, miks suutsid Ühendriikide piloodid õhulahingute kahevõitlustes pidevalt vaenlase piloote ületada. Vastaspoolte lennukite analüüsimine viis ta murrangulistele avastustele. Vaenlase lennukid olid tavaliselt paremad kui Ühendriikide omad nii kiiruse kui ka tõusu- ja pööramisvõime osas. Kuid ameeriklastel oli paremus kahes tähelepanuta jäänud kriitilises detailis. Esiteks võimaldas lennukite hüdrauliline juhtimissüsteem kiiremat üleminekut ühelt manöövrilt teisele. Teiseks andis Ühendriikide hävitajate lenduri kabiiniklaas laiema vaatevälja. Ühendriikide piloodid suutsid tänu sellele igal ajahetkel kiiremini jälgida ja taktikalises olukorras orienteeruda. Seejärel, langetanud otsuse, mida teha järgmiseks, suutsid nad kiiresti oma manöövrit muuta. Suutlikkus läbida kiiresti vaatle-orienteeruotsusta-tegutse tsükkel (nn Boydi tsükkel) andis Ühendriikide pilootidele väikese ajalise edumaa. Kui vaadata hävitajate õhulahingut üksteisele järgneva Boydi tsüklite reana, võib näha, kuidas igas tsüklis saavutasid ameeriklased ajalise võidu, kuni vaenlase tegevus oli muutuvas olukorras täielikult sobimatu. Niimoodi olid Ühendriikide piloodid võimelised Boydi tsüklis vaenlast ületama, sest nad manööverdasid kiiremini ja tulistasid vaenlase lennuki lõpuks alla. Kolonel Boyd ja teised hakkasid seejärel mõtlema, kas ehk võiks see tsüklimuster sobituda ka teiste sõjategevuse vormide puhul. Lind toonitab, et Boydi tsükkel on vajalik ja keskses rollis suunava kontrolli kasutamisel. Sõjalise juhi esmane vahend olukorra vaatlemiseks on tema allüksuste ülemad, samuti luureüksused ja teised luurevahendid.

Lindi teine „filter“, mida sõjalise juhi lahinguplaan peab sisaldama, on Schwerpunkt – järjekordne saksakeelne termin, mis tähendab sõnasõnalt „raskuspunkti“. Algselt tähendas see termin punkti vastase liinis, kuhu koondati läbimurde saavutamiseks rünnak. Lindi arvates on Schwerpunkt tänapäeva praktikas hoopis kõikide alluvate ülemate ja toetavate üksuste jõupingutuste fookusobjekt, milleks on tavaliselt üks konkreetne oma üksus. See tähendab, et kuigi üksuse iga liige on saanud vabaduse tegutseda poolenisti iseseisvalt (Auftragstaktik), peavad kõik samas teenima üldeesmärki, mis ühendab nende jõupingutused.

Lõpuks: Lindi kolmandaks filtriks on need „pinnad ja praod“. Silmapaistev idee seisneb selles, et manööversõjas välditakse vaenlase tugevusi ja rünnatakse nõrkusi. Seega peaks iga sõjalise üksuse peamine mõttesuund lahinguväljal olema suunatud tühimike otsimisele. Selle asemel et kaotada inimelusid, aega ja varustust rumalates rünnakutes vaenlase tugipunktide vastu, sondeerib manööversõda järjekindlalt nõrku kohti.

Lindi ideed on tänapäevaste armeede jaoks kõige õpetlikumad ja rakendatavamad (kuigi ta kirjutas need Ühendriikide merejalaväe jaoks). Kuigi ta pole kindlasti ülalesitatud ideede ainuke autor, esindab ta hästi seda sõjalise mõtlemise koolkonda, mis pärineb peamiselt sakslaste kogemusest. Kuid uurides teisi peamisi seisukohti antud teemal, võime märgata, et manööversõja määratlusest ja tema kriitiliste osiste loetelust Lindi ja Saksa koolkonna järgi jääb väheks, et leida kõikehõlmavat manööversõja määratlust.

Nõukogude koolkond

Teine suurem mõttekoolkond, mis tekkis enne Teist maailmasõda ja selle ajal, oli Nõukogude Liidu päritolu. Sõjaeelsetel aastatel juhtisid Nõukogude mehhaniseeritud sõjapidamise arengut sellised mehed nagu marssal Mihhail Tuhhatševski ja tema kolleeg Viktor Triandafillov. Kontspetsioon, mis tekkis kolmekümnendatel, suri koos Stalini puhastusega (kus ka Tuhhatševski hukkus) ning sündis uuesti enne Saksamaa pealetungi, olles mõjutatud ja sisaldadeski rohkesti ülalkirjeldatud Saksa koolkonna mõttemaailma. Kuid Nõukogude koolkond sisaldas palju ka seda, mille juured olid sügavalt Nõukogude Liidu enda ainulaadses minevikus ja uue, kommunistliku ühiskonna poliitilises ja sotsiaalses kultuuris. Nendest kontseptsioonidest, mis andsid ka otsustava võidu Teise maailmasõja maismaalahingutes, pärinebki tänapäevane Nõukogude sõjakunsti koolkond.

Sisusse süüvimata võib olla raske eristada Saksamaa ja Nõukogude manööversõja koolkonda. Tõepoolest, nii mõnedki kontseptsiooni koostisosad on leitavad mõlemast. Kuid läänemaailmast erinevalt oli Nõukogude süsteem tekkinud teistsugusest ajaloolisest, poliitilisest, kultuurilisest ja geograafilisest taustsüsteemist. Sellest tulenevalt leiamegi vaenlase kiireks ja jõude säästvaks purustamiseks kaks erinevat lähenemist.

Nõukogude koolkond erineb Saksa omast esiteks selle poolest, et ülesandekeskse (Auftragstaktik) käsu kasutamine ei olnud Nõukogude armee poliitilise iseloomu tõttu sobiv. Punaarmee pole kunagi olnud organisatsioon, mis eelistas leidlikke ja hakkajaid noori sõjalisi juhte, vaatamata retoorikale, mida seejuures kasutati. See trend on tegelikult vana tsaariarmee pärandus. Punaarmee on traditsiooniliselt kasutanud juhtimist väga detailsete (vastandina suunavale) käskude abil (tuntud saksa keeles kui Befehlstaktik). Teisisõnu: alluvatel juhtidel oli väga vähe õigusi otsustada ise oma tegevuskäikude üle.46 Neilt ei oodatud leidlikkust, vaid ülemate antud kindlate käskude täpset täitmist. Seda toimimisviisi peetakse läänes üldiselt ebatõhusaks (ja kultuuriliselt vastuvõetamatuks), kuid käsitlen antud teemat pikemalt 4. peatükis.

Teiseks, Nõukogude laadis manööversõda arenes võrreldes läänemaailmaga täielikult teistsuguses poliitilises kultuuris. Stalini režiimi all, mis valitses kolme-, nelja- ja viiekümnendatel, ei saanud sõjandusteooria küpseda ilma põhimõttelise poliitilise värvinguta. Sellest lähtuvalt kohustasid kommunism ja ratsionalismi filosoofia, millest esimene pärines, et iga sotsiaalne, majanduslik või sõjaline püüdlus peab kindlalt põhinema teadusel.47 Kuigi kommunistide komme kerglaslikult manipuleerida oma teaduslikke „tõendeid“ töötas vastu tõsiteaduse efektiivsetele mõjutustele Nõukogude elulaadi igas valdkonnas, oli seda sõjandusteoorias siiski väga tugevalt tunda. See mõju avaldus Nõukogude manööversõja ühes iseloomulikus joones, mis jätkub ka tänapäeval: rõhk on ettevalmistustel.

Põhimõte oli siin selles, et vajaliku läbimõtlemise, staabitöö ja detailse planeerimisega suudab ründav pool teaduslikult ette määrata operatsiooni edukuse enne seda, kui esimesed üksused ületavad lähtejoone. Teoorias oleks edu saavutamine möödapääsmatu – arvamusesitus, mis soojendab riigijuhtide südameid, kuid teeb nende sõjalised alluvad, kes peavad plaani ellu viima, päris rahutuks. Kirjeldatud filosoofia avaldub ilmekalt viisis, kuidas Nõukogude juhid pööravad erilist tähelepanu jõudude vahekorra arvutustele. Kuid erinevalt samasugusest teooriast Ühendriikide maaväes, ei ole need võrrandid loodud, et tekitada ainult järjestikulisi taktikalisi võite, vaid pigem läbimurde saavutamiseks, kuhu hiljem suunata edundamisüksused.

Siin võib täheldada kahte iseloomustavat joont: kontrolli viimsete pisiasjadeni ja rõhu asetamist ettevalmistustele. Nende kahe põhimõtte kombineeritud mõjuavaldus oma üksuste ülematele seisneb selles, et nende algatusvõimet ei oodata ega lubata. Täideviimine on kõik, see on tubli Nõukogude ülema kvaliteedimärk. Riigivalitsejate ootused ja lahinguväljal saavutatava teaduslikult „möödapääsmatu“ edu kaheldav perspektiiv paneb Nõukogude armee sõjalise juhi väga raske surve all.

Nõukogude manööversõja viis ei sõltu seega (erinevalt Saksa koolkonnast) alluvate algatusvõimest ja tekkinud võimaluste ärakasutamisest, vaid sõjalise juhi võimes oma tahet vaenlasele, vaatamata selle vastupanule, vägivaldselt ja järeleandmatult peale suruda.

Selletõttu planeerivad Nõukogude sõjalised juhid äärmuslikult kaua. Protsess hõlmab tavaliselt väga detailset ja põhjalikku operatsiooniala pigem sügavusse kui laiusesse ulatuvat kohaluuret. Peale selle koondatakse kõik tagala- ja tuletoetusvahendid vajalikus koguses määratud kohta, enne kui manööverüksused üldse tegevusse asuvad. Kõik on suunatud sõjaplaani õnnestumisele. Saksa koolkonnas võib sõjaline edu tuleneda ootamatust, kuid vajalikust suunamuutusest, mille eemärgiks on ära kasutada alluvate ülemate leitud või tekitatud võimalused. Nõukogude koolkonnas taotletakse edu juba enne lahingutegevuse algust ja valmidust kalduda kõrvale teaduslikult tuletatud operatsiooniplaanist on vähem. Võimalikud „praod“ on vaja leida üles enne lahingutegevuse algust.

Kõik öeldu seletab ka fenomeni, kuidas lääne autorid kujutavad Nõukogude maaväge. Loeme üheltpoolt sageli, et Nõukogude-poolel pole initsiatiivi ega paindlikkust – peamine erinevus meie ja nende sõjalise mõtlemise vahel. Teisalt on mitmed autorid esitanud ideid selle kohta, kuidas Nõukogude armee on oma sõjapidamisvaadete poolest leidlik, kaval, paindlik ja meisterlik. Mõnikord on niisugune vaatenurkade kahesus seletatav erinevusega eri sõjaliste tasandite vahel. Olen näiteks kuulnud väiteid selle kohta, et Nõukogude juhtidel diviisiülemast allapoole puudub algatusvõime ja nad ei muuda oma mõttemalle, kuid diviisist kõrgemal tasandil on juhtidel rohkem iseseisvust ja nad on valmis riskima. Kui siin mingi tõetera ongi, peaks sisulisem vastus seisnema milleski muus.

Ma usun, et vastus eritõlgenduste dilemmale ei ole mitte selles, kes näitab üles algatusvõimet, ega ka kus või millisel tasandil see toimub, vaid millal see ilmneb. Nõukogude sõjalised juhid on kõigil tasanditel (kui me saame niimoodi üldistada) samavõrd algatusvõimelised ja dünaamilise mõttemaailmaga kui Ühendriikide sõduridki. Kuid erinevus – ma väidan, et üks on siiski olemas – ilmneb, kui uurime kahe koolkonna juhtimisteooriaid.

Nõukogude koolkond praktiseerib Befehlstaktik’i (detailne kontroll) ja põhjalikku ettevalmistust enne lahingu algust, nagu ülalpool mainitud. Just sel ajal (s.o enne lahingute algust) näitavadki nad oma leidlikkust, paindlikkust ja tarmukust. Nende süsteem oma süvaluure, vahendite koondamise, tegevuse harjutamise, julgeolekutoimingute ja petmistehnikatega paljastab energilise, uuendusliku juhtimise. Kuid kui operatsioon on alanud, klammerdub Nõukogude armee plaani külge. Rünnaku lähtejoont ületades on Nõukogude ülematel tugev surve järgida olemasolevat plaani. Lahinguväljal tekkivad võimalused on vähemtähtsad rünnakuhoo ja tempoga võrreldes.

Põhiülesande täideviimise muutmine on väga harv ja pea võimatu üritus, sest rindejoone rööpsideühendused on kehvapoolsed. Alluvaid ei tunnustata selle eest, et nad tuvastavad lahingu käigus vaenlase liini tugevused või võimalikud läbipääsud. Neid julgustatakse säilitama ettenähtud liikumiskiirust (või ühe võimalusena teraskindlat kaitset). Nad riskivad karistusega, kui kannavad ette läbikukkumisest või küsivad abi. Ühendriikide relvajõud, vastupidi, on sündinud suurema Saksa koolkonna mõjuga antud küsimuses.

Me näeme, et Auftragstaktik (suunav kontroll) ei karda mitte ainult muuta põhiülesande täitmist, vaid tegelikult eelistabki seda. Algatusvõime on väärtuslik kaup ja ebaõnn ühes lõigus toob kaasa (või peaks tooma) kiire muudatuse rünnaku suunas.

Siinkohal on oluline märkida nii Nõukogude taktika ja operatiivkunsti erinevust kui ka aru saada mõistest „võimalus“ antud kontekstis. Võimaluse all peame silmas ettenägematuid momente, kus ilma kooskõlastuseta saaks muuta algset rünnakusuunda või rünnakukavatsust seoses vaenlase täpsustunud või muutunud paiknemisega maastikul. Saksa teooria arvestab selliste võimaluste tekkimisega täielikult.

Nõukogude teooria võtab palju skeptilisema seisukoha. Nõukogude teooria on valmis, isegi innukas kasutama ära vaenuliini tühimikke, kuid mitte alluvate ülemate algatusel. Pigem peavad selliseid võimalusi leidma ja ära kasutama kõrgemad staabid. Võimaluste ärakasutamisele peavad eelnema ettevalmistused.

Ettenägelik lugeja järeldab siinkohal, et need kaks vastandlike meetoditega edu saavutamise filosoofiat tähendavad manööversõja elluviimiseks loomulikult ka kahe olemuslikult erinevat tüüpi üksuste loomist. Neis eri koolkondades, mis on mõlemad suunatud kurnamislahingute vältimisele, eelistades vaenlast üle manööverdada, leiame relvajõudude erinevused nii ülesehituses, juhtide väljaõppes kui ka varustuse arenduses. Me jätkame võistlevate teooriate hargnemise uurimist hilisemates peatükkides.

Kolmas Nõukogude stiilis manööversõja iseloomujoon on tihedalt seotud ettevalmistuste rõhutamisega. Nimelt sel astmel on manööversõda segatud poliitikaga. On sageli täheldatud, et Lenin luges Clausewitzi ja sai temast paremini aru kui sakslased ise. Oli vältimatu, et kommunistlik režiim, mille keskmeks on riigi areng ühe poliitilise partei juhtimisel, ühendab sõjalised ja poliitilised eesmärgid ühte õnnelikku liitu. Idee pärineb Sun Zilt ja arenes Marxi ja Engelsi ratsionalismiks. Kahe riigi heitluse poliitiline lahendus on mõnes mõttes manööversõja kõrgeim vorm. Ennetamine on manöövri esimene ja parim siht – võita enne lahingut. Poliitiline ennetamine on strateegiatasandi manöövri puhtaim avaldus. Kui mäss vaenlase leeris toob kaasa Nõukogude Liidu soovitud eesmärgid, välditaks relvajõududega riskimist. Väikseima kuluga maksimaalne efekt.

Kuid sellised absoluutsed tulemused on raskesti saavutatavad, seetõttu on Nõukogude manööverplaanid poliitiliselt mõjutatud ning kogu operatsioon on politiseeritud. Läänemaailmas oleks see ennekuulmatu. Tõepoolest, Ühendriikides oleks idee liita omavahel poliitika ja relvajõud kohutav. Meie riigikorra põhimõtted on vastu sellisele sõjalis-poliitilisele mõttemaailmale. Kuniks poliitika ja relvastuse omavahelise segamise resoluutne eitus väldib militaristlikku välispoliitikat, on see kasulik. Kuid valdav vastuseis uurimisele, kuidas poliitika ja sõjandus on omavahel seotud, on toonud kaasa läänemaailma tõsise vaimupimeduse Nõukogude Liidu sõjalise toimimisviisi suhtes. See on ilmselt veelgi tõsisem probleem madala intensiivsusega konfliktide puhul, sest poliitika mängib seal otsest ja tähtsat rolli.

Lõpuks, Nõukogude-stiilis manööversõda rõhutab operatsioonide sügavust. Tõepoolest, võib öelda, et see on inimkonna senise ajaloo sügavaim manööversõja vorm. Selline seisukoht sõjale ei tulene ainuüksi teoreetilisest ja ajaloolisest arengust, vaid on tingitud ka Nõukogude Liidu geograafilisest mõõtmatusest.48 Piltlikult väljendades üritab Nõukogude teooria kirjeldada keerulist ja mitmetahulist maalikunsti suures katedraalis kellelegi, kes on elanud kogu oma elu ühetoalises hurtsikus. Me noogutame pead siiras mõistmisesoovis, kuid meie kogemused ei luba kirjeldatavaid dimensioone taibata.

Koos kalduvusega liikuda sügavusse tuleb vajadus rünnakuhoo järele. See tähendab, et Nõukogude sõjandusteoorias on pilk kinnitunud operatiiv- ja strateegilisse tagalasse, mitte taktika eesliinile. Soovitud ja vajatava sügavuse saavutamiseks kalduvad Nõukogude üksused täielikult ära kasutama iga läbimurret, mis rindejoonel on saavutatud. Mida kiiremini mobiilsed üksused liiguvad, seda sügavamale suudavad nad tungida enne oma murdumispunkti.49 Üksustega lähivõitluses saavutatud taktikalise edu kiire möödumise vältimiseks keskenduvad Nõukogude mobiilsed rünnakugrupid operatsioonitandri sügavusse ruttamisele, sest seal on otsustav lõpplahendus. Nii on Nõukogude relvajõud loodud operatiivset ja strateegilist edu silmas pidades. Näiteks operatiivtasandi manöövergrupp taktikaliseks relvakokkupõrkeks tavaliselt ei sobi.

Nõukogude Liidu sõjandusteooria üks paremaid kaasaegseid tõlgendajaid on hiljaaegu lahkunud brigaadikindral Richard E. Simpkin. Teise maailmasõja kuningliku tankirügemendi veteranina teenis Simpkin palju aastaid Ühendkuningriigi relvajõududes, arendades operatiivtasandi sõjalise tegevuse nõudeid soomustatud lahingumasinate ja tankitõrjerelvade jaoks. Kuni surmani 1986 jõudis ta kirjutada mõnegi raamatu, milles ühendas oma unikaalse geniaalsuse mineviku klassikaliste põhimõtete tõlgendamisega, keskendudes eriti Nõukogude kontseptsioonidele (mida ta ka ise tõlkis inglise keelde).

On võimatu teha üheköitelist kokkuvõtet Simpkini teesidest. Ometi saab õpetlikult esile tõsta neid manööversõja komponente, mida tema asendamatuteks pidas. Eriti rõhutaksin Simpkini mõtteid jõudude kahesuse, liikumishulga (ja teiste lahingvälja füüsikaliste tegurite kohta) ning tempo kohta. Lugeja märkab, et Simpkini järeldused selles vallas on mitmeti sarnased Lindile ja teistele Saksa koolkonna pooldajatele, kuid mõningad erinevused on siiski kardinaalsed.

Esmalt tuletab Simpkin meelde Sun Zi jõudude kahesuse põhimõtet kui hädavajalikku tegurit manööversõjaks.50 See tähendab, et edukas manööversõja üksus peab koosnema üldüksustest, kelle ülesanne on siduda vaenlane paikseks (võib-olla ka tungida vastase rühmitusse ja tekitada seega läbimurre) ja ründeüksustest, kelle ülesanne on läbimurret laiendada. Simpkin selgitab väga täpselt mõlemat tüüpi üksuse varustuse, struktuuri ja isegi võitlusdoktriini vastandlikke nõudmisi. Ta läheb isegi nii kaugele, et leiab jõudude kahesuses kõlbliku liidu manööversõja ja kurnamissõja vahel. Ta märgib, et kui liikuvaid (ehk ründe-) üksuseid on kasutatud vastavalt manööverteooriale, siis üldüksused peavad võitlema rohkem kurnamisvõitluse traditsiooniliste põhimõtete järgi, olles oma funktsioonilt suunatudki vaenlase rinde vastu.

Teine kriitiline komponent manööversõjas, mida on austusega mainitud ainult Saksa koolkonnas, on liikumishulk kui osa lahinguvälja füüsikast. Simpkin selgitab väga pikalt mitte ainult selle filosoofilist vajadust, vaid, mis veelgi olulisem, määratleb liikumishoo mõõdetava suuruse lahinguvälja füüsikast lähtuvalt. Võttes aluseks termini „liikumishulk“ teadusliku definitsiooni –mass korda kiirendus –, esitab ta mõlema koostisosa süvaanalüüsi. Sõjalises mõttes saab massi defineerida kui ühe üksuse kasutatavat füüsilist võitlusvõimet. Kiirendus on üksuse asukoha muutus ajas.

Füüsikateaduse rakendamine on Simpkini vast kõige väljapaistvam panus manööversõja käsitlusse. Tema kontseptsioonid selgitavad hästi, kuidas suuri ühendrelvaliigilisi relvajõude üles ehitada ja rakendada. Skeptikute ennetamiseks märkis Simpkin:

„Füüsiliste aspektide käsitlus manööversõja teoorias on kõige pikem… osa mu raamatust. Mis ei tähenda, et see oleks kõige olulisem! Võitlusmoraal mitte ainult ei tõsta sõjalise üksuse tegelikku väärtust mitmekordseks… (vaid) manööverteooria dünaamilisuse ärakasutamine nõuab harukordset täiuslikkust väljaõppes ja juhtimisel. … Kui sa ei saa aru ega austa lahinguvälja füüsikat, siis su plaan ei tööta… Aga nende põhireeglite järgimine ei anna täielikku kindlust su plaani õnnestumiseks… Edu pant on sõjakunsti valdamine, juhtimine ja eelkõige loov mõtlemine. “51

Füüsika näidetele tuginedes tuletab Simpkin tõeliselt unikaalse vaatenurga manööversõjale. Ta soovitab mitte keskenduda massi kasvatamise püüdlustele (eeldades suuri, otsustava tulemiga kurnamislahinguid), vaid tänapäeva relvajõud peavad püüdlema kiiruse suurendamisele liikumishulga parandamiseks. Ta pakub välja, et vaenuvägedest soovitud operatsioonisügavusega läbimurde saavutamiseks peavad siduvad üksused (üldüksused) olema võimelised saavutama kahekordset suhtelist kiirust võrreldes vaenlasega, ning liikuvad (ründe-) üksused peavad olema neli korda kiiremad. See selgitab ka muuseas, miks Nõukogude-pool eelistab kohtumislahingut. Kohtumislahingutaolises kokkupõrkes suurendab vaenlase edasiliikumine Nõukogude üksuste relatiivset kiirust! See sarnaneb vastase inertsi ärakasutamisega tema enda vastu džuudo heite sooritamisel.

Lõpuks pakub Simpkin tõeliselt huvitava analüüsi tempo kui manööversõja olulise osise kohta. Ta kasutab tempo defineerimiseks selle kahe koostisosa selgitamist: liikumistempo (ehk tempo, mida üksus kasutab enne rünnaku lähtejoont) ja ründetempo (liikumise kiirendus, kui üksus on alustanud rünnakut).52 Selle määratlusega võib näha, et sõjalise üksuse füüsiline kiirus on ainult tempo üks koostisosa. See, kui kiiresti suudavad üksuste staabid põhiülesannet analüüsida, langetada otsuseid ja toota käske, on järgmine võtmetähtsusega osa üksuse operatiivtasandi väärtuse hindamisel. Järgmises peatükis selgitan seda ideed ja pakun välja pisut teistsuguse võimaluse selle lõimimiseks manööversõja teooriasse.

Me järeldame niisiis, et manööversõja teoorias on kaks selget koolkonda. Mõlema koolkonna elemendid kombineerituna mineviku kogemustega näitavad järgnevates peatükkides manööversõja õpilastele suunda kõikehõlmava manööversõja teooria leidmiseks.