Читать книгу Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud - Robert Leonhard - Страница 3

Mind on sõjaajalugu huvitanud juba poisipõlvest. Kuid enne ohvitseriks saamist lugesin sõjaraamatuid ainult lõbu pärast. Valisin rahulikult, milliste kuulsate väejuhtide lahinguid soovisin läbi elada, ja ega mind seejuures sõjandusteooria otseselt ei huvitanudki, sõjapidamislood olid köitvamad.

Kuid mu viimased ametikohad Ühendriikide maaväes nõudsid mult teistsugust suhtumist. Maaväe lahingupõhimõtete loojana arendasime koos kolleegide ja teenistuskaaslastega välja tuleviku relvajõudude teooriaid (eelkõige jalaväeüksustele). Suur osa arendustegevusest oli seotud võitlusdoktriiniga ja nii hakkasingi sõjandusteooriat õppima. Raamatud, mida lugesin, jagunesid peamiselt kaheks: maaväe doktriinid (nii olemasolevad kui ka tulevikukontseptsioonid) ja kirjandus, mida endale ise valisin. Ise valisin endale lugemisvaraks teoseid, mis aitasid mul jälgida sõjapidamise juhtmõtete arengut läbi ajaloo.

Järk-järgult hakkasin mõistma nende kahe kategooria omavahelist erinevust. Doktriinipõhised eeskirjad väitsid järjekindlalt, et meie relvajõud põhinevad manööversõja ideedel. Olin sõjaväekarjääri jooksul seda terminit kuulnud ning noore jalaväeleitnandina tekitas see minu mõttemaailmas kujutluspildi jalaväe lahingumasinatest, mis suurtükiväe mürsuplahvatuste taustal lahingusse sööstavad. Kujutluspildi sidumiseks tulevikuvisioonidega vajas see aga pisut keerulisemat määratlemist. Nõnda pöördusin abi saamiseks sõjandusklassikute poole.

Kuid meie doktriinides märkasin viiteid klassikutele kasinalt. Tegelikkuses olid allikmaterjalid omavahel – meie relvajõudude doktriinid ja traditsiooniline sõjandusteooria – täiesti erinevatel seisukohtadel selles, kuidas vaenlast sõjas võita. Seetõttu hakkasingi defineerima, vähemalt iseenda rahuloluks, mida manööversõja all tegelikult mõeldi. Kui üldse midagi mõeldi. Ma töötasin veel kord läbi arvukalt raamatuid, mida olin eelnevalt lugenud, ja otsisin uusi, et aga leida neid sõjapidamise põhimõtteid, mis toovad kaasa võidu vaenlase üle manöövrite abil. Ma ei otsinud minevikust mitte niivõrd nutikaid või edukaid sõjalisi juhte, vaid pigem nende põhimõtteid. Selle uurimistöö tulemused on esitatud käesoleva raamatu esimese osana.

Kui olin endale selgeks teinud, mis on manööversõda – ja veelgi täpsemalt, mida manööversõda ei ole –, alustasin relvajõudude maa-õhk võitlusdoktriini (AirLand Battle) ülevaatamisega. See uurimus oli eriti ajakohane, sest olen oma teenistuses toiminud valdavalt juhina, kes püüab aru saada ja rakendada uute kontseptsioonide põhimõtteid ja tõekspidamisi. Kuid ma märkasin, et nii kehtivates doktriinides kui ka nende uutes, veel arendatavates kavandites, ignoreeriti väga sageli mineviku õppetunde ja koorunud põhimõtteid. Asudes analüüsima relvajõudude võitlemise teoreetilist lähtekohta, olin oma avastustest jahmunud, ent jahmumisest enamgi veel intrigeeritud. Mulle hakkas üha enam paistma, et isegi kui meie doktriinile oli olemas mõni tõsiseltvõetav teoreetiline aluspõhi, ei tuginenud see minevikust saadud manöövri-põhimõtetele. Ma otsustasin leida üles põhimõtted ja ideed selle kohta, miks me sõdime nii, nagu me seda teeme. Minu sellekohase uurimistöö tulemused on esitatud raamatu teises osas.

Teatan kohe, et ma ei taotle kehtivate tõekspidamiste kummutamist. Aga vaatamata mu püüdlustele olla eelarvamustevaba, tunduvad minu järeldused lugejatele kaheldamatult ründavad ja destruktiivsed. Samas loodan siiralt, et nii mu sõbrad kui ka raamatus esitatud mõttekäikude oponendid tunnustavad raamatut professionaalse, ausa mõttevahetuse vaimus, nagu olen minagi valmis arvestama lugejate kommentaaridega.

Uurides maa-õhk võitlusdoktriini arengut, ei saa kuidagi jätta imetlemata selle doktriini loojate julgust ja uuenduslikkust. Vaatamata minu kirjatöö kriitilisele lähenemisnurgale, pean tänuga tunnustama neid kontseptsioone, mis on arendanud Ühendriikide relvajõude Vietnami-järgsest keskpärasusest tänapäevase täiuslikkuseni. Käesolevas raamatus esitatud kriitika on seega suunatud rohkem sellele, mis on doktriinist saanud selle loomise järgselt. Enamgi veel, ma ei anna hinnangut mitte niivõrd doktriinile, kuivõrd väitele, et see rajaneb manööversõja põhimõtetel. Mu üldine arusaam oli ja on, et Ühendriikide relvajõud teavad manööversõja kohta väga vähe. Meid piiravad meie endi ajaloo-arusaamad ja terve müriaad väga keerulisi kultuurilisi, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja materiaalseid tegureid, mis kujundavad sõjandusteooria tõlgendusi. Pean tunnistama, et raamatu kirjutamise üheks ajendiks uudishimu rahuldamise kõrval ei olnud mitte välja juurida, vaid kaitsta minu eelkäijate pingutusi. Kui nendel sõjalistel juhtidel ei oleks olnud julgust relvajõude 1970ndatel ja 1980ndatel reformida, ei oleks ka minul olnud võimalik käesoleva uurimistöö juurde asuda. Esimesed manööversõja teooria juhised sain ma neilt.

Pean hetkeks peatuma ka selleks, et selgitada raamatus kasutatava terminoloogia lähtekohti. Sageli kalduvad sõjalisest doktriinist kirjutajad – ilmselt selguse huvides – religioosselt kinni pidama relvajõududes sätestatud terminoloogiast ja määratlustest. Kuid selline alandlik „armee moodi“ tegemise aktsepteerimine piirab doktriinide kriitilist süvaanalüüsi, sest sõjandusterminite ametlikud definitsioonid kalduvad sageli kõrvale ajaloolistest pretsedentidest ning varjavad endas ka doktriinialaseid eelarvamusi. Lugeja võib seepärast märgata, et olen sageli kasutanud termineid viisil, mis ei lähe kokku lahingueeskirjadega. Seetõttu olen üritanud lugejat iga kord eelnevalt hoiatada, mil viisil minu terminimääratlus erineb ametlikest versioonidest. Kuid alustuseks peab nentima, et olemasoleva doktriini tuuma moodustavate teooriate edukaks leidmiseks peame kohati loobuma kitsast terminoloogiast ja eelistama laialdasemat sõjanduslikku keelt.

Ajast, mil alustasin raamatu kirjutamist, on Ühendriikide armee osalenud kahes sõjas. Toimusid operatsioonid „Õiglane põhjus“ (Just Cause) ja „Kõrbetorm“ (Desert Storm) ning neist viimases oli mul au teenida oma riiki Pärsia lahel. Napoleon on nentinud, et kõigis oma sõdades ja lahingutes ei õppinud ta midagi, mida ta poleks juba enne teadnud. Kuna ma ei ole nii ettenägelik nagu tema, õnnestus mul siiski nendest sõjalistest konfliktidest koguda palju väärtuslikke mõtteid ja arusaamu. Olen üritanud neid käesolevas raamatus esitada.

Minu tänusõnad kuuluvad neile paljudele, kes on kaasa aidanud käesoleva raamatu kujunemisele. Tänan kolonel Jan D. Beeri, minu mentorit ja õpetajat, kelle nägemusest ja ekspertteadmisest kõik alguse saigi; tänan major Daniel J. Bourgoine’i, kauaaegset sõpra, kelle juhised operatiivkunsti ja mehhaniseeritud sõjapidamise kohta on mind aidanud 1982. aastast alates ja kes aitas mul vormida neljanda peatüki selliseks, nagu see on. Tänan major David A. Grossmanni, kellega koos nooruses unistasime ja kes on rikastanud mu militaarpsühholoogia-alaseid teadmisi.

Tänan ka kolonel Carl Baxleyt, minu sõpru major Jan Horvathi, kapten Mike Crissi ja Sean Maguire’it, kellelt sain hindamatuid ideid. Tänan kapten Steve Johnsonit, kes oli valmis hoolikalt lugema ja targalt kommenteerima. Samuti tänan hr Bill McMonagle’it, kelle arvutioskused aitasid mul vältida katastroofi.

Olen tänu võlgu ka oma pastorile, kolonel R. B. Thieme’le Jr. Berachahi kirikust Houstonis Texase osariigis. Tema andunud pühendumus Piibli õpetusele ja ajaloole aitasid mul uurimistööle keskenduda.

Minu tänusõnad kuuluvad ka hr Chuck Gantnerile js hr Richard McDowellile Ühendriikide armee jalaväekoolist (Fort Benning, Georgia osariik), kes mõlemad andsid hindamatuid kommentaare ja suhtusid kogu projekti suure entusiasmiga. Ilma suurepärase allikmaterjalita ja jalaväekooli raamatukogu kogenud töötajateta ei oleks olnud mul võimalust oma uurimust läbi viia.

Tänan ka hr Bill Lindi nii tema isikliku tähelepanu eest minu töö vastu kui ka jätkuva huvi eest manööversõja põhimõtete vastu, mis on innustanud paljusid – kaasa arvatud käesoleva raamatu autorit – tõe otsimise teele.

Minu tänu kuulub ka kaasteenistujatele jalaväekooli lahinguteooriate osakonnast, kelle oskusteave ja loovad mõtted kindlustavad Ühendriikide maaväe arengut. Samuti tänan nii sõdureid kui ka sõjalisi juhte, kellega on olnud meeldiv aastate jooksul koos teenida. Eriline tänu kuulub 18. jalaväerügemendi 4. pataljoni ohvitseridele ja meeskonnale, kellega koos teenisin Lahesõjas.

Soovin avaldada tänu ka Presidio Pressi kirjastuse töötajatele, eriti hr Robert Tate’ile, nende entusiastliku ja julgustava suhtumise eest. Selline toetus on hindamatu väärtusega igale uuele autorile.

Lõpuks kuuluvad minu tänusõnad ka Beverlyle, Bobbyle, Samile ja Mollyle, et nad olid kannatlikud ajal, mil nende isa oma raamatu kallal töötas. Loomulikult olen ma tänu võlgu ka peatoimetajale, oma abikaasale, kes luges iga sõna sellest käsikirjast mitu korda üle ning kelle tarkus ja pühendumus aitasid sellel projektil teostuda. Minu südamlik tänu kuulub kõigile, kes olid abiks. Kuid raamatus esitatud uurimistulemuste ja järelduste eest vastutan ma üksinda.