Читать книгу Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud - Robert Leonhard - Страница 4

Sissejuhatus: lillesõjad

Iidsed asteegid kummardasid teiste jumalate kõrval ka tormijumal Huitzilopochtlit. Tormijumala-kultuse üheks oluliseks osaks oli anda jumalale tema lemmiknektarit, inimverd. Jumala kohutava joogijanu rahuldamiseks pidasid asteegid naaberhõimudega rituaalseid sõdu. Neid sõdu nimetati „lillesõdadeks“.1 Lillesõdade eesmärgiks iseenesest ei olnud hävitada vaenlast lahinguväljal. Asteeke motiveerivaks jõuks oli keskendumine lahingujärgsele verevalamisele ja selle ülistamisele. Kui võimalik, ei tapetud vaenlast kohe lahingus, vaid üritati vangistada. Nii sai hiljem sõjavangilt südame rituaalselt välja lõigata ja Huitzilopochtlile ohverdada. Kuna kõik sõjast osavõtjad kummardasid põhimõtteliselt samu jumalaid ja lähtusid lillesõdade pidamisel samast arusaamast, kaasnes taplusega omamoodi koostöö, mitte konkurents. Kui sõjakutse oli ametlikult esitatud, kohtusid mõlema poole preestrid, et leppida kokku jumalatele paljutõotavaimas lahingupäevas. Mõlemad osalised olid piinlikult täpsed, et võimaldada vastasel parimal viisil lahinguks valmistuda. Seejuures oli mõeldamatu keskenduda ideedele, kuidas vaenlast lüüa ja allutada ta oma tahtele puhtalt relvajõuga, et saavutada parim tulemus omapoolse vähima inim-, aja- ja materiaalsete ressursside kaotusega. Võita, ja seejuures veel „odavalt“, olnuks kohutav jumalateotus, sest nii oleks isekalt hoidutud korralikust vereohvrist.

Võime olla tänulikud, et Huitzilopochtl on surnud. Või kas ta ikka on? Kas ehk täheldame tema verejanulist kohalolu relvajõududes tänapäevalgi? Kas näeme tema veriseid jalajälgi meie sõjalise väljaõppe treeningasutuste koridorides? Kas kuuleme tema preestrite leelutusi meie võitlusdoktriini arenguversioonide jutlustes? Kas on see jumalate pärast, doktriini pooldajate või vanade kuulsusrikaste ajalooliste traditsioonide tõttu, aga tundub, et Ühendriikide armee on muutumatult klammerdunud kurnamisteooria külge, mille rakendamine meenutab vahel asteekide lillesõdasid. Eelistused, mis on kinnitatud doktriinides, sõjalistes õppeasutustes, lahinguüksustes ja – veelgi mõjurikkamalt – meie juhtide mõttemaailmas, on tihti suunatud pigem hävitamisele kui vastase löömisele, ning ausale võitlusele selle asemel, et varastada iga tekkinud võimalus vaenlase eest. Nii keskendutakse rohkem meetodite lihvimisele, mitte otsustava tulemuse saavutamisele. Kõik jõupingutused – olgu nendeks siis uute lahingumasinate või taktikaliste põhimõtete väljatöötamine, olemasoleva relvastuse ja laskemoona tõhususe tõstmine või ohvitseride väljaõpe – tunduvad andvat maad silm silma vastu võitlusele lahinguvalmis vaenlasega. Vaenlase tugevusele minnakse vastu massiga, selle asemel et trumbata vaenlane vaimselt üle.

Käesolev raamat keskendub selliste trendide uurimisele: nende defineerimisele, nende nõrkuste paljastamisele ja tunnetusliku mõttekrambi lammutamisele, mis ähvardab sulgeda loomingulised vaatenurgad tõhusa võitlusdoktriini arendamisel. Ühendriikide relvajõududes teenivates inimestes peitub rikkalikult energilisi ja uuenduslikke ideid, mida ei saa otstarbekalt kasutada enne, kuni seda piiravad valitsev doktrinalism ja ametkondlik inertsus. Käesoleva uurimistöö eesmärk ongi pakkuda uusi ideid ja süstida doktriinide arengusse uusi suundi. Et eesmärgi saavutamine oleks üheaegselt täpne, samas ka inspireeriv, huvitav (samuti meelelahutuslik), ning – kõige tähtsam – kasulik nii raamatus esitatud mõttemaailma pooldajatele kui ka vastastele, olen üritanud määratleda terminit „manööversõda“ ja võrrelda seda tema teoreetilise vastandi – kurnamissõjaga –, ning lõpuks hinnata manööversõja teooria taustal Ühendriikide olemasolevaid ja veel arendatavaid doktriine.

Defineerimise väljakutse

Kui Antoine-Henri Jomini kirjutas raamatu „Sõjakunst“ (Art of War), ründasid kaasaegsed teda jultunud dogmatismis süüdistades. Jomini püüe anda lugejale kindlaid ja vajalikke sõjandusteoreetilisi põhimõisteid ja kontseptsioone vihastas paljusid tema ametivendi. Vastuses kriitikutele kirjutas ta:

„Ma loodan… et mind ei saa süüdistada soovis muuta sõjakunsti mehhaaniliseks rutiiniks ega ka vastupidise teesklemises: nagu muudaks minu raamatust kas või ühe peatüki lugemine kellegi kohe anderikkaks armeejuhiks. Kõikides kunstides, nagu ka erinevates elusituatsioonides, on teadmised ja oskused kaks täielikult eri asja. Ja kui kellelgi miski lähebki korda ainult tänu oma oskustele, siis juhi ülimuslikkuse ja edu kindlustab ikkagi vaid teadmiste ja oskuste liit.“2

Tundub, et kõigil elualadel, aga eriti sõjaväelase elukutses, kaldutakse igasuguseid definitsioone põlastama, koguni kartma. Võib-olla tekitab termini või kontseptsiooni selge defineerimine kohe küsimusi erandite kohta, või teeb lääne mõtteviisile omane mõttevabadus inimesi ettevaatlikuks dogmade suhtes, aga on nii, et sõjalise termini määratlemine tähendab ka väitluse teket. Tundub, et Ühendriikide armees on kordumas suundumus, mille kohaselt esmalt organiseeritakse, jagatakse kategooriatesse ja tuginetakse eriti täpselt määrustikele ja meie doktriini väljendavatele trükistele, mis sõnastavad doktriini põhimõisteid, ning seejärel taganetakse nendest väidetest uuenduslike ideede õhutamise nimel. Ma mäletan oma frustratsiooni noore jalaväeleitnandina, mil ma teadmiste järele janunedes ei suutnud ometi leida midagi olulist mu kasutuses olnud „kuidas võidelda“ – tüüpi lahingueeskirjadest, kui vaid ebamääraseid üldistusi ja mõistusõnu, mis ei aidanud mul hakkama saada mehhaniseeritud operatsioonide keerulises maailmas. Kaptenina oli mul aga hea meel avastada ümbertöötatud lahingueeskirjad, mis olid hästi üles ehitatud ja pakkusid väikeüksustele eriomaseid taktikalisi toimimisviise. Olen näinud sellise arengutsükli kordumist tollest ajast peale: esmalt üritatakse sõnastada eriomaseid ja kasulikke ideid, millele järgneb ettevaatlik taandumine ebamäärasusse.

Kuid ilma kindlaksmääratud definitsioonide ja põhimõteteta on teekond sõjandusteooriasse võimatu. Seetõttu on käesolev peatükk pühendatud nende terminite ja kontseptsioonide määratlemisele, mida järgnevalt kasutatakse kogu raamatus. Me liigume järk-järgult läbi nelja peatüki eesmärgiga määratleda sõjaajaloo ja nüüdisaegse sõjandusteooria taustal, mida tähendab manööversõda ja mida see ei tähenda. Uurimisobjekti analüüsiks on meil vaja esmalt sõnastada arutelu raamistik. Ma juhindun mitmetest allikatest ja teatud juhtudel pakun välja ka mõned uued ideed.

Sõja tasandid

Käesolevat raamatut läbivaks oluliseks vaatenurgaks on tõdemus, et Ühendriikide armeel pole üldist operatsioonikunsti alast väljaõpet, vaatamata selle terminiga kuumale flirtimisele. Antud tõsiasja on võimalik seletada võib-olla läbi ajalooliste trendide, ja seda saab ilmselgelt tõestada, kui vaadelda, kuivõrd vähe antud teemat käsitletakse relvajõudude väljaõppe eri tasemetel.3 Mis kõige tähtsam, meie maa-õhk lahingudoktriin möönab vastutahtsi operatiivkunsti olemasolu, kuid ei anna sellele selget sõnastust.4 Kuna me keskendume harjumuspäraselt pigem lahingutele ja relvastatud kokkupõrgetele, mitte aga sõjakäikudele, ei ole ka meie doktriinis, sõjaplaanides või sõjamängude stsenaariumides sobilikku kohta operatiivkunstile.

Joonisel on esitatud sõja kolme planeerimistasandi – strateegilise, operatiivse ja taktikalise – ülevaade, ning kuidas need on seotud sõja ülesehituse ja täideviiva struktuuriga. Ma pean neid termineid sõja eri tasandite käsitlemisel väga kasulikeks, ning lisan neile ka täiendavaid selgitusi.5

Kui tahame antud küsimust käsitleda ja ehk lahendusigi pakkuda, tuleb meil see termin mitte ainult selgelt määratleda, vaid osundada ka operatiivtasandi mõjudele sõjanduses.

Sõja kõrgeim planeerimistasand on strateegiline. Oluline on eristada rahvuslikku strateegiat (ehk suurstrateegiat) ja sõjalist strateegiat. Rahvuslik strateegia tegeleb nii sõja kui ka rahu tingimustes kogu välispoliitikaga ja lõimib sõjalised tegurid poliitiliste, majanduslike ja diplomaatiliste jõupingutustega. Rahvusliku strateegia valdkond on täidesaatva võimu vastutusalas ja Ühendriikides on see pigem välisministeeriumi kui kaitseministeeriumi vastutada. Sõjaline strateegia tegeleb aga kitsamalt ainult relvajõudude rakendamisega rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. Kuigi rahvusliku strateegia käsitlemine oleks manööversõja vaatlusalusena omal kaudsel moel asjakohane, piiritlen termini „strateegia” kasutamise vaid sõjalise strateegia tähenduses. Me pöördume rahvusliku strateegia teema juurde tagasi, kui käsitleme 9. peatükis madala intensiivsusega konflikte.

Iga sõjaline pürgimus peab algama rahvuslikest eesmärkidest. Seega otsib strateegia viise, kuidas kasutada relvajõude nende rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. Minevikus oli see ainus planeerimistasand, kus juhtiv organisatsioon üritas omavahel sobitada relvajõud ja tsiviilpoliitika. Madala intensiivsusega konfliktid on niisugust eristamist hägustanud, sest sellistes konfliktides võib tihti näha, et isegi taktikaliste otsuste puhul vaagitakse nende mõju rahvuslikule poliitikale. Hoolimata kõigest jääb strateegilise planeerimise tasand – tunduvalt rohkem kui madalamad planeerimistasandid – alati lähedalt seotuks valitsuse poliitika ja eesmärkidega. Iga strateegia väärtus ja asjakohasus sõltub teda elluviiva organisatsiooni suutlikkusest ühitada eesmärgid vahenditega. See on omaette hoomamatu kunst ega ole käesoleva raamatu teemaks. Strateegilised kontseptsioonid on sobilikud meie aruteluks ainult siis, kui nad annavad õige vaatenurga teiste planeerimistasandite paremaks mõistmiseks. Kokkuvõtvalt defineeriksin ma strateegilist tasandit järgnevalt:

Strateegiline tasand on sõja planeerimistasand ülesandega rakendada sõjalisi vahendeid rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. See planeerimistasand koostab sõjaplaanid ja sõnastab sõjatandril saavutatavad eesmärgid.

Riigi rahvuslikud eesmärgid töötatakse välja ja sõnastatakse kõige kõrgemal riiklikul tasemel. Ühendriikides on relvajõudude juhtimine jagatud kolme riigiaparaadi haru vahel. Kongress on volitatud kuulutama sõda ning senaatorite hoida on ka rahakukru rauad. Alatiste komiteede kaudu (eriti relvajõudude-, eelarve-, kulude- ja väliskomiteede) kujundab ta rahvuslikku sõjanduspoliitikat, seda eriti eelarvestamise protsessi kaudu. Teatud mõttes toimib kongress pigem sõjanduspoliitika piiraja kui selle algatajana. Ühendriikide ülemkohus mängib kaudset rolli sõjanduspoliitika sõnastamisel, osaledes kohtupraktikas valitsuse algatuste küsimustes. Näiteks ei andnud ülemkohus Korea sõja ajal president Harry Trumanile õigust terasetööstuse ettevõtteid riigistada. Ameerika Ühendriikide president on relvajõudude ülemjuhataja ja tal on relvajõudude üle täielik käsuõigus. President nimetab ametisse rahvusliku julgeoleku nõukogu, mille koosseisu kuuluvad väeliike juhtivad tsiviilametnikest aseministrid ja valitud nõunikud. Ta annab ka juhiseid riigi välispoliitika kujundamiseks. Kaitseminister ja väeliike juhtivad aseministrid viivad ellu presidendi poliitilist tahet. Ühendriikide relvajõudude staabiülemate komitee eesistuja ülesandeks on olla presidendi täieliku käsuõiguse täideviija relvajõududes ja ta võib abistada presidenti sõjatandril saavutatavate eesmärkide määratlemisel, millega viiakse ellu rahvuslikku strateegiat. Kolme riigiaparaadi haru omavaheline tasakaal võimaldab arendada rahvuslikku strateegiat.

Võtmetähendusega on siinkohal arusaamine, et koos sõjatandri eesmärkide määratlemisega sõnastab strateegiline tasand ka operatiivtasandi eesmärgid. Seega pole operatiivkunst iseseisev, vaid järgib strateegilist diktaati. Operatiivkunst on edukas ainult siis, kui tema tulemid aitavad kaasa strateegia elluviimisele.

Järgmine planeerimistasand, aste madalamal, on operatiivtasand, ja seda käsitleme põhjalikumalt. Nagu jooniselgi kirjas, teostatakse sellel tasandil sõjakäike ja suuroperatsioone. Nagu kohe näeme, on operatiivkunsti põhjalikult tundmata võimatu aduda manööversõja olemust, sest lõviosa manööversõjast toimubki operatiivtasandil.

Me peame peatuma hetkeks mõistetel operations ja operational.6 Nende terminite vääriti ja kattuvalt kasutamine Ühendriikide relvajõududes on veel üheks tõendiks mu väitele, et operatiivkunst on mütoloogiline mõiste paljude relvajõududes teenivate inimeste jaoks. Näiteks kasutatakse sõna operational (ehk töökorras) lahingutehnika seisukorra iseloomustamiseks. Samuti on see termin kasutatav eritähenduslikult lahinguüksuse ja staabiosakondade vahel. Näiteks võib mingi varustuselemendi hankimiseks olla operational need (s.o kiireloomuline vajadus) – nõue, mille on esitanud lahinguüksus, ning sel pole seost staabi planeerijatega. Termin operations (operatsioonid) kirjeldab pigem sõjalise staabi ülesandeid, mida täidavad G3 või S3, vastandina personali-, luure- ja logistika ülesannetele.7 Sageli ülekasutavad seda terminit sõjalised allüksused. Näiteks võib rühmaülem öelda: „Selleks operatsiooniks pange selga vihmaülikond.“

Uurimistöö eesmärkidest lähtuvalt defineerib autor termini operational (operatiivtasand) siiski järgmiselt:

Operatiivtasand on sõjaline planeerimistasand, mis loob sõjaliste kampaaniate ja suuroperatsioonide raamistiku ülesandega viia ellu strateegilise planeerimistasandi määratud rahvuslikud või sõjatandri eesmärgid. Operatiivtasand on keskmine planeerimistasand, mis seob taktikatasandi pingutused ja sündmused ühtseks sõjakäiguks (ehk kampaaniaks).

Sõjakäik on seeria üksteisega seotud ühendoperatsioone (maismaal, õhus ja merel), mis on kavandatud sõjatandri eesmärkide saavutamiseks. Suuroperatsioonid võib defineerida kui sõjakäigu alamhulgad – nad seovad üksikuid lahinguid ja sõjakäiku.

Operatiivtasandil võitlevad tavaliselt (Ühendriikide relvajõududes) korpused ja kõrgemad väekoondised. Richard Simpkin on oma raamatus Race to the Swift („Võidusõit muutusteni“) kindlalt veendunud selles, et sündmuse operatsiooniks nimetamise jaoks peab see olema otseselt seotud sõjatandri eesmärkidega (järelikult ka strateegiliste eesmärkidega).8 Meie kasutame pisut teistsugust vaatenurka, sest me ei keskendu mitte operatiivkunsti ülemisele piirjoonele (st sidususele strateegiaga), vaid alumisele (st sidususele taktikaga). See tähendab, et me käsitleme operatiivkunsti sidusust tema peamise ehitusbloki, lahingutega. Siiski on väga oluline toetada põhimõtet, et operatiivkunsti õigeks rakendamiseks tuleb alati meeles pidada strateegilisi eesmärke ja vältida ressursside kasutamist tegevuste jaoks, mis neid eesmärke ei toeta. Ka siin tuleb välja juba eelpool täheldatud muster: operatiivtasand dikteerib taktikatasandi eesmärgid.

Ja viimasena on olemas sõja taktikatasand, kus võitlevad (Ühendriikide relvajõududes) korpused, diviisid ja neist madalama tasandi sõjalised üksused. Sõja taktikatasandit võib defineerida alljärgnevalt:

Taktikatasand on sõjaline planeerimistasand, mis kätkeb endas üksikuid lahinguid ja relvastatud kokkupõrkeid.

Lahing on vahetu relvakonflikt suurte taktikaliste üksuste vahel (Ühendriikide relvajõududes korpused, diviisid, brigaadid), mis on seotud suuroperatsiooni läbiviimisega. Relvastatud kokkupõrkes, mis võib olla lahingu osis, võitlevad diviisid ja väiksemad sõjalised üksused väiksemas mastaabis ja see võib tekkida juhuslikult (vahel ka kogemata), olles seotud ülema lahinguplaaniga. Näiteks võib relvastatud kokkupõrge tekkida ootamatult, kui mõlema vaenupoole väeüksused liikumisel teineteisega planeerimatult kohtuvad. Et lahing või relvastatud kokkupõrge omaks mingisugust tähtsust, peavad nad olema otseselt seotud sõjakäigu eesmärkidega. Ajaloost on külluses näiteid lahingute kohta, mida ei oleks tohtinud pidada, sest nad olid sõjakäigu tulemuste seisukohalt ebaolulised.

Sõjaajalugu uurides ilmneb, et kolm sõjalist tasandit on oma erinevate nõudmistega sageli üksteise rivaalid. Tõepoolest, manööversõja teoorias on väga oluline tunnistada asjaolu, et näiteks see, mis on hea lahinguplaanile (taktikatasand), võib operatiivplaanile risti vastu töötada, ning et sõjategevuse planeerimisel tuleb ülesanded seada kaalutletult kolme tasandi vahel tähtsuse järjekorda. Manööversõja teooria kohaselt peavad prioriteedid alati väga selged olema. Mida strateegilised eesmärgid nõuavad, seda peab operatiivkunst tagama. Samamoodi peavad taktikalise tasandi eesmärgid alluma orjalikult operatiivplaanidele või nad muutuvad katastroofiliselt mitteotstarbekateks. Aga kui madalamat planeerimistaset peetakse paremaks ja eelistatakse rohkem kui kõrgemat, on tulemuseks ebatõhus ja sageli ka veriste tagajärgedega kaugenemine manööversõjast ja sõjakunstist.

Hästi iseloomustab eelpool toodud väidet esimene Bull Runi lahing. Ühendriikide kodusõja alguses sõnastas põhjaosariikide ülemjuhataja Winfield Scott targa strateegia, mis sundinuks lõunaosariike kapituleeruma. Selleks oli plaan „Anakonda”, mille elluviimise käigus oli kavas lõunaosariigid isoleerida, tõkestades laevastikuga lõunaosariikide sadamad ning katkestades seega Mississippi jõe ja teiste kaubateede ja sideliinide kasutamine. Niimoodi lõunaosariike lämmatades saanuks põhjaosariiklased esile kutsuda majanduse kokkuvarisemise. Anakonda-plaan pidi olema strateegia, millega põhjaosariiklased võidavad kodusõja, aga enne eesmärgi saavutamist kalduti kavandist veriste tagajärgedega mitme aasta jooksul kõrvale. Kogenematute poliitikute surve all ja ülesköetud avaliku arvamuse sunnil asus Potomaci armee ülemjuhataja, kindral Irvin McDowell ründama Richmondi. See rünnak kulmineeruski esimese Bull Runi lahinguga (tuntud ka kui lahing Manassase ristteel).

Unustagem hetkeks asjaolu, et selle lahingu kaotasid põhjaosariiklased. Hoolimata tulemusest on oluline märkida, et lahing oli üldise plaani kontekstis täiesti ebaoluline. McDowelli (vastumeelselt) alustatud sõjakäik püüdega vallutada Richmond ongi probleemi põhiolemus. Seetõttu pidi ta andma ka Bull Runi lahingu. Kuid ei nimetatud sõjakäik ega ka sellest tõusnud lahing toetanud kindral Scotti pakutud strateegiat. Kaasnev ressursside kaotus – inimesed, materjal, moraal ning aeg – oli seetõttu igas mõttes raiskamine, kuna väljavaateid strateegilise plaani elluviimiseks ei olnud. Eelneva näite põhjal on selle raamatu üks eesmärk panna lugeja mõtlema operatiivtasandi vajadustest lähtuvalt, et ta oskaks anda õiget hinnangut lahingute või relvastatud kokkupõrgete tähtsusele ja kasule.

Operatiivkunsti dünaamika

Sõja operatiivtasand algab strateegilistest eesmärkidest. Operatiivplaneerija kavandab, kuidas ta kasutab olemasolevat lahinguvõimsust, et saavutada sõjalise kampaania abil oma eesmärgid.

Operatiivkunsti mõistmise võtmeteguriks on sõjalise juhi arusaam lahingust. Taktikule on just lahing oskuste väljendamise terviklikuks kõrgpunktiks. Lahing, või ka vähestele valgustatutele jälituslahing, on tema planeerimise lõpptulemus. Taktikatasandi juht ihkab üle kõige lahingu võitu. Operatiivtasandi planeerimisel on lahing aga vaid ehituskivi, mitte eesmärk iseenesest. Operatiivtasandi ülem peab oskama lahinguid kasutada (kas võita, kaotada või hoopis vältida) koos teiste vahenditega (manööver, pettetegevus, vastase eemale hoidmine), et kavandada võidukat sõjakäiku. Seepärast annab mingile lahingule õigustuse just operatiivkunst.

Esitatud mõttekäik toob iseeneslikult välja ühe peamise funktsiooni, mida operatiivülem peab sõjalise kampaania käigus täitma. Ta peab otsustama, kas astuda lahingusse või vältida seda manöövri abil. Kui me peame lahingu – isegi võiduka – kaotame seejuures ressursse. Suurimaks kaotuseks nende seas on inimelude ja aja kaotus. Seega peavad operatiivtasandi planeerijad kindlustama, et lahingusse astumiseks on olemas ka piisav põhjus, ning see põhjus peab olema alati otseselt seotud sõjakäigu plaaniga. Võidelda ja sealjuures ka võita lahing, mis ei panusta kõrgema ülema kampaaniaplaani, on operatiivses mõttes läbikukkumine.

Operatiivülem peab seetõttu lahingute suhtes kaine mõistuse säilitama. Ta peab jääma reserveerituks ja mõtlema, kuidas kasutada lahingut – isegi selle kaotamise puhul – oma plaani edendamiseks. Ma pöördun selle teema juurde hiljem manööversõja kontseptsiooni käsitledes tagasi. Kuid mõned lugejaist võivad esitatud mõttekäigule juba praegu vastu vaielda. Nad võivad väita, nagu oleks operatiivülem see, kes peab taktikalise edu saavutamise nimel pidevalt ressursse lahingutegevusse „kühveldama“. Tõepoolest, selline arvamus on ligilähedane ka meie praeguses doktriinis kirjutatule (vaata 5. ja 6. peatükki). Niisuguse mõttekäiguga koolkond eelistab takerduda lahingusse ja liikuda seejärel taktikalise edu saavutamise nimel järjekindlalt edasi lüüasaamise poole – arvestamata seejuures lahingu mõju kogu kampaaniale. Samas on ajalugu täis näiteid armeede kohta, kes kaotasid lahingu, aga võitsid oma sõjakäigu. Kindralmajor Nathanael Greene’i sõjakäik Ühendriikide iseseisvussõjas on üks selline. Ta kaotas vähemalt neli lahingut, kuid võitis siiski sõjakäigu. See on ilmselge: kui vaenlane on võitnud lahingu, on ta samas kasutanud ressursse (inimesed, laskemoon, kütus, aeg jne), mida ta ei saa enam teistel eesmärkidel kasutada. Lühidalt: vastane on teisendanud potentsiaalse energia kineetiliseks energiaks ja operatiivülem otsib võimalust, kuidas seda energiakadu enda hüvanguks pöörata.

Operatiivkunst on ainulaadne ja raske proovikivi relvajõududele, mida on õpetatud mõtlema valdavalt taktikalises raamistikus. Tõepoolest, Ühendriikide relvajõudude ohvitserid eiravad peaaegu vaistlikult operatiivtasandi mõju sõjategevusele, kuigi ka siin on suurepäraseid erandeid. Ma usun, et enamuse arvates koosneb sõda mitmest üksteisega seostamata lahingust, mida peavad meisterlikud taktikud, seni kuni üks osaline vaatab murelikult punktitabloole ja tunnistab teise poole võitu. „Sinu võit: kuus võidetud lahingut minu kolme vastu.“ Seega on taktiku jaoks võidetud lahing eesmärk omaette ja saavutatud võit õigustab tema pingutusi. Selline mõtlemine on aga operatiivkunsti täielik vastand.

Ma mäletan end sõjakooli kadetina sõjateaduse tunnis. Üks nõue, mida meie ajudesse iga nädal taoti, oli: „Me peame võitma esimese lahingu!“ (Vaata 5. peatükki Ühendriikide sõjalise doktriini arengust 70ndatel). Asja mõte oli selles, et kogu meie sõjaks ettevalmistus oli suunatud esimese lahingu võitmisele (seega ka võitlemisele). Tollase sõjalise doktriini autorite mõistmiseks peame arvestama ka tolleaegset sõjatehnoloogiat. Tuumasõja psühhoos tekitas endiselt massilist tõrksust seniste sõjaliste põhimõtete vastu. Keskendumine esimese lahingu võitmisele lähtus ideest, et järgmine sõjaline konflikt on nii vägivaldne ja kulgeb nii kiiresti, et sõja lõpliku tulemuseni jõutakse kohe. Seega, kui tahtsid olla esirinnas, pidid saama esimesena taktikalisele arvekaardile punkti, enne kui kohtunikud tuumarelvaga mängu sootuks lõpetavad.

Niisuguse mõtteviisi kitsaskohad selguvad läbi ajaloo vaatevinkli. Ettekuulutus, et „järgmise sõja tulemus otsustatakse kiiresti“ on sama vana kui sõda ise. Tavaliselt on sellised ennustused olnud seotud sõjalise tehnoloogia arenguga. „See-leiutis-teeb-lõpu-meieaegsele-sõjapidamisele“ loosungit on sõjandusprohvetid seostanud järgnevate leiutistega: Rooma leegionäri lühike mõõk (gladius), kannused ja jalused, piik, püssirohi, aurumasin, raudteed, lennukid ja viimati tuumarelv. Korduvalt kajavad ennustused, nagu saaks viimaste läbimurdeliste leiutistega eirata sõjapidamise põhimõtteid, oleksid väärt erakordselt huvitavat inimpsühholoogia alast uurimistööd. Loomulikult ma ei arva, nagu tähendaks tuumarelvad ainult vaevumärgatavat edasiminekut relvatehnoloogia alal. Aga juba tuumaajastu alguses (40-50ndatel) pidi olema sõjafilosoofidele ilmselge, et massihävitusrelvadel, isegi väikses taktikalises koguses kasutatuna, on üks halb kõrvalmõju. See on „kõik-või-mitte-midagi“ sündroom, mis piiraks nende kasutamist. Tõepoolest, ma väidan, et loetletud tehnoloogiate hulgast on tuumarelvad avaldanud kõige vähem otsest mõju sõja taktika- ja operatiivtasandile.

Operatiivkunsti eiramisega Ühendriikide armees kaasneb alati ühe nähtusena levinud idee, mille kohaselt strateegia ja operatiivkunst on vaja nooremohvitseridest eemal hoida, sest nooremohvitserid ei ole veel piisaval juhtimise tasemel (st pole jõudnud korpuse- või staabitasandile). Ma kahtlustan, et see vaatenurk tuleneb häirivast faktist, mille kohaselt on raske teistele õpetada seda, millest ise vaevu aru saadakse. Aga selle tagajärg on korpuse ja kõrgema taseme üksuste ohvitseride suutmatus mõelda taktikalisest tasemest ülespoole. Tähtsaim, mida taktikaõppur peab omandama, on see, kuidas lahing või relvastatud kokkupõrge sobitub kõrgema taseme plaani. See juhtnöör aitab ohvitseril vaagida oma püüdlusi lahingute ja kokkupõrgete tulemuste taustal, mitte keskenduda niivõrd nende läbiviimise meetoditele. Vajalik oleks anda kõigile ohvitseridele kadettidest kindraliteni operatiivalal põhjalik õpe. Väljaõppe selline kord ei toodaks ainult suurepäraseid korpusetaseme mõtlejaid, vaid ka paremaid taktikuid, sest vahetult lahinguväljal sõdijad oleksid siis võimelisemad nägema rohkem kui vaid lahingut. Kolonel Michael D. Wyly Ühendriikide merejalaväest nentis:

„Taktikud ilma strateegiata on ohtlikud… Valed lahingud, kas võidetud või kaotatud, seovad vajalikke üksusi ja raiskavad häid sõdureid, aga neid võiks paremini kasutada kusagil mujal. Lõppude lõpuks on kindralid vaid endised leitnandid. Kuid kindraliks olemine peab kätkema midagi enamat kui kõrge vanus… Selle taga peab olema eluaegne õpe. See, et me võime võtta hea taktiku, näiteks pataljoniülema, ja saadame ta kindralstaabi kursustele „kulbiga tarkust ammutama“, ning arvame, et saamegi temast – voila! – kindrali, on enesepettus.9

Siit tuleb järeldada, et strateegia ja operatiivkunst on omaette õppeained. Need ei ole lihtsalt „täispumbatud“ taktikad, kuigi meie doktriin sellele vihjab. Ja me ei tohiks õppida sõda nii, et keskendume vaid lahingutele, nagu ei tohiks õppida inimese anatoomiat ainult inimese jalga lähemalt uurides. Nii strateegia kui ka operatiivkunst vajavad lähenemist, mille rõhuasetus oleks vaba taktikalistest kaalutlustest ning püsiks sellest kõrgemal tasemel. Kuid sellise väljavaate saavutamiseks on meil kasutada sisuliselt sajandite kaupa sõjalisi õppetunde ja külluses kaasaegseid ideesid, mida peame oma peast välja viskama.

Lahinguprobleem

Ameeriklaste kiindumust lahingutesse sõjakäigu asemel on hästi väljendatud Victor Hansoni klassikalise ajastu Kreeka sõjakunsti raamatus. Tuginedes isiklikule kogemusele ja kuulates oma isa meenutusi 1945. aasta õhusõjast Jaapani kohal, leiab autor: „… kõik see vähene, mida ma õppisin sõjapidamisest, tulenes huvist lahingute ja võitluste vastu, seda strateegia ja taktika arvelt“.10 Autor on seisukohal, et lääne kultuuripärand ongi see, mis on väärastanud meie arusaamu lahingutest. Niisiis oleme kultuurilise tervikuna sunnitud andma uue hinnangu iga üksiku lahingu tähtsusele, vaadeldes neid muudest sõjategevuse tahkudest eraldi. Hanson märgib samuti, et ameeriklased (ja lääne kultuuriruumi sõjalised mõtlejad üldisemalt) otsivad tüüpiliselt seda „ühte otsustavat lahingut“, millega saavutada neile püstitatud eesmärke:

„Püüd leida otsustav lahing sõdades, mis on veninud aastaid… on olnud probleemiks lääne ajalooteaduses… Me oleme tõesti klammerdunud eesmärki saavutada uhke tulem ja seda ülistanud.11 Viienda sajandi kreeklased ei leiutanud mitte ainult nüüdisaegse lääne ühiskonna valitsevat ideed, demokraatiat, vaid rööbiti sellega otsustava lahingu idee, ja seegi tuleneb demokraatiast. Kreeka linnriigid panustasid ühele „umbes tunnisele jõhkrale tapmisele.“ … Lahingus, nagu ka poliitikas, otsisid mehed koheseid tulemusi.“12

Võttes arvesse õhtumaiseid sõjapidamistraditsioone, oleme peaaegu pärilikult võimetud nägema lahingust kaugemale. Lääne mõtteviisil on sageli raskusi siduda lahingu tulemust laiema raamistikuga. Enamgi veel, kuna lahing on tähelepanu keskpunktiks, siis on saanud kohustuslikuks, et varem või hiljem (varem oleks isegi parem) peab toimuma kahe vastasarmee kokkupõrge – jõud jõu vastu. Seega ei suuda me tõsiselt rinda pista operatiivkunstiga (milles astutakse lahingusse ainult siis, kui see on vajalik) ja selle loomuliku tulemiga – manööversõjaga (milles välditakse vaenlase tugevaid külgi ja eelistatakse rünnata tema nõrkusi).

Kui selline klammerdumine oli „lääne kirstunael“ enne Napoleoni sõdade ajastut, st professionaalsete armeede päevil, siis tänapäeval on see lausa hävitav. Tänapäeval on konflikti kaasatud rahvusprobleemide keerukus kaheldamatult suurem kui vanasti „kuningate sõdades“. Ainuüksi majanduslike, poliitiliste, kultuuriliste ja sõjaliste tegurite kokkupõrge sõja sulatusahjus trotsib sõjategevuse planeerijate otsustava lahingu otsingut. Tegelikult peab võidu saavutamise planeerimine algama riigi kõrgema juhtkonna tasandil (vaata uuesti joonist 1.1) ja sealt peab see loogilist teed pidi jõudma operatiiv- ja taktikalise tasandini. Nüüd võib taktik oma meeleheiteks näha, et tema kunstiline meistriteos – s.o võidetud lahing – on sõjakäigule täiesti kasutu.

Ohtu, mida kätkeb endas sõja operatiivtasandi mittemõistmine, võime näitlikustada ühe Ühendriikide armee maaväes toimunud vaidlusega. Umbes viimase kümne aasta jooksul ja eriti pärast M2 Bradley lahingumasinate kasutuselevõtmist, on jalaväelased vaielnud, kas sõdurid peavad soomukitelt jalastuma või mitte. Ühel pool on need, kes väidavad, et sõdurite väljatoomine lahingumasinatest või soomustransportööridest võrdub lahingu kaotamisega. Nad rõhutavad, et üle kõige on rünnakul vaja säilitada liikumishulga energiat. Teised on samavõrd järeleandmatud, väites, et kui jalavägi ei tegutse oma jalgadel, ei ole see jalavägi. Selle sõjalise mõtlemise koolkonna liikmed on seda meelt, et soomuki eesmärgiks on viia jalavägi lahingusse, aga seal tuleb sõdijatel jalastuda, andmaks oma panust ühendrelvaliigi lahingusse. Kummal poolel on siis õigus?

Loomulikult on mõlemal õigus, aga kumbki neist ei erista selle tähendust planeerimistasandite vahel. Operatiivtasandi vaatevinklist on mehhaniseeritud jalavägi suurema väärtusega siis, kui sõdurid on masinatel, sest nii on nende potentsiaalne energia (s.o liikumishulk) suurem. Jalastunult ei liigu nad piisavalt kärmelt, et mõjutada operatsioone kiiretempolises sündmustikus. Taktikalisest vaatevinklist on jalavägi aga väärtuslik ainult jalastunult. Kuni sinnamaani on jalavägi vaid reisijad, kes lahingus ei osale ega ole seega võimelised „vaenlast hävitama tule ja liikumisega“ ehk manöövriga. Teiste sõnadega, mehhaniseeritud jalavägi on jalastunult kasulikum lahingus, aga lahingute vahel liikugu nad sõidukitel.

Malemäng

Operatiivkunst erineb taktikalisest tasandist ning esitab seetõttu ainulaadseid väljaõppe-alaseid ülesandeid. Hiljuti oli mul sõbraga malelaua taga istudes antud teemal huvitav keskustelu. Me avastasime malemängu ja vestluse käigus, et isegi tavaline male võimaldab arendavat keskustelu operatiivtasandi mõistmiseks. Mängu käigus (kus ma, muide, kolkisin oma vastast purustava etturi–lipu avanguga ja seejärel Stonewall’i rünnakuga!) avastasime mitmeid võimalusi, kuidas näitlikustada tänapäevase sõjandusteooria põhimõtteid: tempo, liikuvus, sündmuste ettemõtlemine ja operatiivtasandi vaatenurk.

Iga malemeister teab ja hindab tempo väärtust. Lihtsamalt öeldes on tempo mängija käikude sooritamise kiirus selliselt, et isegi head plaani omav vastane ei jõua oma plaani ellu viia. Tempot ülal hoidev mängija sunnib oma vastast pidevalt kaitsele rünnakute, ohtude ja pettemanöövrite vastu. Kõige vastu, mis aitab kaasa tempoka mängija plaani teostumisele. Too ei pea ülemäära muretsema vastase ründeplaanide pärast, sest tempo toimib kui kilp rünnakute vastu. Minu arvates on see lummav idee, idee, mida meie olemasolev doktriin adekvaatselt aga ei puuduta.

Näidet selle kohta, kuidas ei mõisteta tempot ära kasutada, võib näha Ühendriikide relvajõududes populaarsust omandanud lahinguvälja luurealases ettevalmistamises (LLE). Ma lisan siinkohal kiire märkena, et pean LLEd mõistlikuks meetodiks, mis aitab hoomata lahinguväljal toimuvat. See on põhjalik, täpne ja samm-sammult läbi viidud toiming mõistmaks maastikku, ilmastikku, ja, mis kõige tähtsam, vastast. Keskeltläbi viimase kümne aasta jooksul arendatud meetodid on hästi läbi mõeldud ja tõhusad. Kuid nende teostamiseks on vaja aega. Ja kuigi kõik lahinguüksuste ülemad peaksid olema saanud vastava väljaõppe, tuleb aru saada, et teatud juhtudel LLE olulisus kahaneb, kuna tempo kiireneb. Lihtsamalt öelduna, kui ma suudan koostada ja ellu viia oma plaani sinu võitmiseks kiiremini sinu vastava plaani elluviimisest, siis on sinu plaan tähtsusetu. Sul ei ole lihtsalt aega oma plaani teostada.

Sellest ei peaks järeldama, nagu oleks LLE kasutu, vaid pigem seda, et kui me suudame luua kiirema tempo ja seda hoida, kaotavad vaenlase kavatsused järk-järgult tähtsust ning me ei peaks raiskama oma ressursse nende analüüsimiseks. Kui tänapäeva üksuse staapi on õpetatud enne otsuse langetamist töötama järjekindlalt läbi kõik LLE põhjalikud etapid, võime tunnistada, kuidas mitmed head võimalused vastase löömiseks meist lihtsalt mööda lendavad. Mõistagi seisneks doktriini-põhine vastus dilemmale selles, et me peame drillima end LLE kiiremaks läbimiseks, mis on iseenesest ju hea vastus. Kuid idee, mida me oma malemängust (ja mis veel olulisem, ka ajaloost) õppida saame, on selles, et kiire tempoga saab muuta vaenlase plaani mõttetuks.

Liikuvust on määratletud kui võimet suunata lahingulist jõudu vahemaade taha. Ka see iseloomustab head malemängu. Hea malemängija eesmärgiks on kindlustada iga oma malendi paiknemine selliselt, et malend suudab mõjutada võimalikult mitut maleruutu, mitte aga suunatud nurka, kus see on ümbritsetud teistest viguritest. Seetõttu otsib hea malemängija võimalust vahetada ettureid (kui soovite, nimetame seda jalaväe lahinguteks) mitte selleks, et kulutada vastase vahendeid, vaid seepärast, et ta teab, et niimoodi saab suunata vankrite jõudu (ehk mehhaniseeritud üksuseid) malelauale tekkinud sirgete ärakasutamiseks. Niisiis võitleb meisterlik maletaja liikumisvabaduse saavutamise eesmärgil. See idee on keskne ka manööversõja teoorias.

Mitte ükski teine mäng ei õpeta paremini käike ette mõtlema kui male. Ülesanne mõelda ette on mõlema mängija peamine tegevus kogu malemängu jooksul. Hiljuti olin vaimustunud I. A. Horowitzi raamatust How to Think Ahead in Chess („Kuidas males ette mõelda.“)13 Nagu te arvate võite, ostsin ma selle raamatu, kuna ka minul, nagu enamikul malemängijatel, oli raskusi mõelda ette üle kahe-kolme käigu. Malemeistrite suur ettenägemisvõime (planeerida üle kümne käigu) on mind sageli muserdanud, samas kui enamik meist seda isegi ei ürita, vaid keskendub „kuninga tapmisele“. Aga Horowitzi males ettemõtlemise meetod seisneb selles, et tuleb keskenduda ainult mõne strateegilise kombinatsiooni rakendamisele, mistõttu ka vastase vastukäikude hulk on piiratud. Sellest mõttekäigust koorub kaks tõetera. Esiteks kogeb mängija korduvalt samu põhikombinatsioone kasutades loomulikult sarnaste tulemustega mänge. Teiseks loob mängija 50 % mängu tulemusse panustades maleseisu, mille jaoks tema kogemustepagas on juba eelnevalt valmis. Mõlema kontseptsiooni ühiskäsitlus võrdub mängijale omamoodi tehisliku võimega ette mõelda. Võrdle seda ideed Nõukogude marssali Mihhail Tuhhatševski tsitaadiga artiklist, mille ta kirjutas 1932 aastal:

„Tõepoolest, kui vaadelda seda teemat üldiselt, siis vaenupool, kes üritab lahingut oma plaanide järgi kujundada, suunab tegelikult omaenda tegevusi. Aga lahinguolukorra keerukuse tõttu peab tegelik lahingukontroll kehtima ilmtingimata kogu taktikalise protsessi üle – st mitte ainult enda tegevusele, aga teatud hulgal ka vaenlase käikudele, mis sunnitakse talle oma tegevusega peale. Seega võibki nt ründaja paralleelselt mõlema saavutamist proovides „kontrollida“ teatud osas vaenlase liikumisi.14

Lõpuks aga kõige olulisem osa: male õpetab operatsioonikeskset vaatenurka, kuigi mängijad ise sellist mõistet üldiselt ei kasuta. Uurides malemängu „strateegia“ ja „positsioonimale“ kontseptsiooni ning nende suhet „taktikalise malega“, koorub meile tuttav analoogia. Asjaarmastajad maletajad rõhuvad tavapäraselt taktikalisele mängule, samas kui asjatundjad keskenduvad strateegiale ja positsioonimalele. See tähendab, et ükski võimekas malemängija ei keskendu üksikutele malenditele ja nende löömisele, vaid pigem kõikide komponentide koosmõjule: oma malendid, vaenlase malendid, must-valge ruudustik, võetud malendid, võimalikud ohud, etturite asetus jne. Asjatundja kavandab ja viib ellu mängu plaani, millega matistab vastase kuninga. Tema mäng ei seisne vaid vastase malendite löömises. Tegelikult on malemeister mõningatel juhtudel valmis „taktikalist“ lahingut kaotama, et mäng seeläbi võita. Seega ei ole meistri arsenal ainult laual olev käputäis malendeid, vaid ka terve repertuaar pettenõkse, ohverdamisi, sõjakavalusi ja manöövreid.

Liikumine ja manööver

Enne kui süveneme veelgi enam manööversõja-teemalisse arutellu, on vaja uurida väikeüksuste taktika ühte baasideed: liikumise ja manöövri omavahelist erisust. Kahe termini määratlus sõnaraamatus võib viia meid järeldusele, et sõjanduse vaatekohast on nad niisama hästi kui sünonüümid. Kuid uurides termini „manööver” tähendust Ühendriikide relvajõududes, selgub, et see tähendab „jõudude liikumine oma tule toetusel, et saavutada positsioonilist eelist, millelt on võimalik hävitada või ähvardada vaenlast hävinguga.“15 Selline määratlus on ühelt poolt valgustav, kuid teisalt ka liiga kitsendav. Kuna ametlik definitsioon liidab manöövri tihedalt „tule“ ja „hävitamisega“, siis rakendub see siduvalt sõjapidamise taktikatasandiga. Tõepoolest, ma olen selleteemalistes loengutes osalenud kogu oma sõjalise karjääri vältel. Manööver koosneb tulest ja liikumisest, ning liikumise ülim eesmärk on hõlbustada tule kasutamist.

Selline vaatenurk võib olla küll kasulik väikeüksuste loomisel ja väljaõpetamisel, kuid ei soodusta manööversõja teooria mõistmist nii, nagu see ajaloo vältel kujunes. Operatiiv- ja strateegiatasandil kasutatav termin „manööver” ei saa ilmselt hõlmata tulekasutusideed lahinguväljal. Pigem on see lihtsalt määratletud kui „liikumine määratud objekti suunas.“ Liikumise eesmärk meie näites ei ole seotud tuletegevusega, vaid vaenlase ees mingil moel edu saavutamisega, kas positsiooniliselt (ruumis) või psühholoogiliselt.

Sellise lihtsustatud määratluse kasutamine on eriti tähtis, sest manööversõja teooria järgimiseks tuleb meil näha manöövri väärtust seda tule kasutamise või vaenlase otsese hävitamisega seostamata. Enamgi veel, lihtsama definitsiooni kasutamine võimaldab meil süveneda ideesse, mis on mitmes ringkonnas üha enam poolehoidu saavutamas: nimelt arvamusse, et tulevikus „manööverdame“ lahinguväljal eelkõige tulega, mitte niivõrd manööverüksustega. Seda väidet selgitan ma „asendatavuse“ doktriini käsitledes raamatu 6. ja 7. peatükis. Kuid nüüdsest kasutame raamatus läbivalt terminit „manööver”, pidades silmas liikumist.

Kurnamis- ja manööversõja teooria

Käesolevas raamatus esitatud sõjandusteooria kahesus otsib vastust küsimusele, kuidas vaenlane sõjas purustada. Kurnamissõja teooria all pean silmas meetodeid, kus sõdades, sõjakäikudes ja lahingutes (vastavalt strateegia, operatiiv- ja taktikatasandil) üritab sõbralik üksus purustada vaenlast tema jõudusid massiliselt hävitades. Võtmesõnadeks selles määratluses on „hävitamine“ ja „mass“. Kurnamissõja teooria on „joome põhjani“ lähenemine, sest esiteks keskendub see vaenlasega lahingusse astumisele ja järgnevalt tahab vaenlast selles või järgnevas lahinguteseerias võita. Seejärel suunab kurnamissõja teoreetik fookuse üles ning kavandab selle lahingu peale operatsioonid ja strateegia. Kurnamissõja käsitlemise peamised mõisted on „algne jõusuhe“, ühe või teise osapoole tegelik või oletatav arvuline või materiaalne üleolek; „kaotuste suhtarvud“, ehk mõlema osapoole kaotused inimjõus ja vahendites; „vahetuskoefitsiendid“, mida arvestatakse matemaatilise võrdlusena kaotuste suhtarvu ja algse jõusuhte vahel. Kurnamissõja entusiastid otsivad jõusuhte parandamise võimalusi sellega, et peavad saavutama ja hoidma vastuvõetavat kaotuse suhet võrreldes vaenlasega. Ja sellisel teoorial üles ehitatud doktriin põhinebki matemaatilisel loogikal, mis on ülim kõikidest muudest probleemiga seotud võimalikest tahkudest.

„Kurnamissõja sõltlased“, nagu Simpkin neid kutsub, ei suuda tavaliselt mõelda lahingust kaugemale ja nende arvates on ainsaks, või vähemalt eelistatavaks võimaluseks purustada vastane, hävitades füüsiliselt tema armee ja eeskätt lahinguüksused (soomustatud lahingumasinad, suurtükid jne). Kui kurnamissõja sõltlane suudab ülepea arvestada mittemateriaalsete väärtustega (nagu lahingutahe, algatusvõime ja šokk), võtab ta neid arvesse kui jõudude matemaatilisi kordajaid, mis võimaldavad kurnamislahingus edukamalt võidelda. Kui kurnamissõjale pühendunud sõdalane õpib manööverdama, näeb ta selles esmajärjekorras meetodit, kuidas lahingusse söösta. Teisisõnu, ta liigub ainult võitlemiseks.

Teisalt üritab manööversõja teooria lüüa vastast teiste vahenditega, mitte lihtsalt vaenlast massiliselt hävitades.16 Kõige ülemaks ja puhtamaks manööversõja rakenduseks on tõepoolest vastase ennetamine. Ennetamine tähendab vastase relvituks või kahjutuks tegemist juba enne lahingut. Kui see ei ole võimalik, üritab manöövrile pühendunud sõdalane vastase jõude nihutada, st hoida vastast eemal otsustavast punktist (või ka vastupidi), muutes vastase väed sel viisil lahingutegevus jaoks tarbetuteks ja mõttetuteks. Kui vastast ei saa ennetada või tema jõudude kasutamist nihutada, üritab manööversõja praktiseerija teda lagundada, s.t üritab vastast hävitada või kahjutuks teha tema raskuskeset, rünnates eelisjärjekorras oma jõududega vastase nõrku kohti. Me vaatleme neid vaenlase löömise ideid lähemalt 3. peatükis.

Lipust ja kuningast

Kuigi raskuskeskme termin on muutunud Ühendriikide relvajõududes menukaks, ei ole ma leidnud ühtegi lahingueeskirja, kus seda oleks kirjeldatud nii, et ma saaksin selle järgi oma relva sihikut reguleerida. Üritan seda ise siin kirjeldada.

Pöördugem tagasi malemängu näite juurde, kus me sõbraga rääkisime muuhulgas ka raskuskeskme küsimusest, samal ajal suure hoolega mängule pühendudes.

„Mis on mu raskuskese?“ küsisin sõbralt, et kavalalt tema tähelepanu hajutada.

„Vastus on lihtne,“ vastas ta. „See on sinu lipp. Niimoodi, nagu sina mängid malet, ei saa sa mängida ilma liputa. Kui ma löön lipu laualt, võidan ma tõenäoliselt mängu.“

Esmahooga selle küsimuse üle mõtiskledes ruttasime koos sõbraga kiirelt järeldama, nagu males olekski kõige tugevam vigur raskuskeskmeks. Võta ära lipp ja vastane kannab oma „sõjapidamisvõimetes“ kohutavaid kaotusi. Ja tõepoolest läkski nii, nagu mu sõber ennustas, olles võtnud mu lipu, võitis ta ka mängu – aga see ei pruugi olla reegel. Sügavam mõttetöö paljastas meie eksiarvamuse. Me olime mõlemad jõudnud valele järeldusele, sest olime valesti määratlenud vastase raskuskeskme iseloomulikke jooni. Vaenlase raskuskeskmeks ei ole tema tugevuse allikas, vaid tema kriitiline haavatavus. Vastase raskuskeskme hävitamine või kahjutuks tegemine ei pea tähendama ainuüksi tema võimete vähenemist, vaid pigem tema üksuste halvamist. Nii selgineb kohe ka vastus: vastase raskuskeskmeks on tema kuningas. Üldsegi mitte sõjaliselt kõige tugevama viguri, vaid kuninga neutraliseerimisel lõppeb ka sõda!

Lugedes paljusid vanemaid ja uuemaid raskuskeset käsitlevaid väitekirju, leidsin väidete vahel lahkarvamusi, mida tööde kirjutajad ise ei puuduta. On neid, sh mitmed neist on Ühendriikide armees,17 kes klammerduvad meile tuntud „lipu-teooria“ külge: st vaenlase raskuskeskmeks on tema jõu allikas. Aga parem lähenemine on siiski „kuninga teooria“: st raskuskese on kriitiline haavatavus.

Ühendriikide merejalavägi on asjakohaselt märganud termini „raskuskese” määratluse muutumist ajas alates Clausewitzist kuni tänapäevani:

“Selle termini kasutamisel on oma ohud. Kui Clausewitz tõi selle termini sisse oma sõjandusteooriasse, kirjutas ta: „Nii nagu raskuspunkt on alati seal, kus on koos põhiline mass, ja nii nagu iga löök koormuse raskuspunkti pihta on kõige tõhusam, nii nagu tugevaima löögi mõju kestab koos jõu raskuspunktiga, nii on see ka sõjas.“18 Ilmselgelt propageerib Clausewitz lahingu kulminatsiooni ideed minna jõuga jõu vastu… See lähenemine on Clausewitzi-aegset tausta arvestades ka tüüpiline. Kuid toonasest erinevalt oleme hakanud nüüd eelistama oma jõuga vastase nõrkuse puremist. Terminit tänapäevases sõjas kasutades peame tagama, et vaenlase raskuskeskme all ei mõistaks me vaenlase tugevuse allikat, vaid tema kriitilist haavatavust.” (Autori rõhuasetus.)19

Manööversõja teooria mõistmiseks on see erisus väga terav ja ülioluline. Sõjakunstiõpilase omandatud definitsioon mõjutab tema lähenemist kurnamis- ja manööversõja teooriale. Me näeme, et kuninga-teooria on manööversõja tunnustamisel põhjapanev, samas kui lipu-teooria lukustab võidu saavutamiseks selle pooldajad automaatselt kurnamissõja teooria külge. Esimese teooria pooldajad otsivad eelkõige võimalust halvata vaenlase tegevus, selle asemel et järeleandmatult tema tugevamat külge rünnata. Teise teooria pooldajate vaatenurk võib viia ainult suuremahulisele ja verisele hävitamisvõitlusele.

Lubage mul raskuskese piltlikult näitlikustada analoogia abil, mille vastu kõik Ühendriikide relvajõudude ohvitserid ilmselt poolehoidu tunnevad. Kohe esimesel korral Fort Benningi jalaväeohvitseride baaskursusel tuli mul kokku puutuda väikeste tigedate putukatega, kellel on suured pesad ja haigettegevad lõuad – tulisipelgatega. Püüdsime abikaasaga maha rahuneda pärast esimese elusa tarakani nägemist, kui märkasime eesõues tulisipelgate pesa. Agressiivse jalaväelasena, nagu ma olin, kinnitasin kaasale, et olen õppinud selle nuhtlusega võitlema. Võtsin bensiinikanistri, lõin pesa ülemise otsa maha ja valasin väljapürgiva putukaparve bensiiniga üle. Särasin õnnest, kui mu naine mulle tunnustavalt õlale patsutas. Sipelgad surid kohe.

Järgmine päev olin jahmunud, sest leidsin oma eesõuest uue sipelgapesa! See oli ainult poole meetri kaugusel eelmise pesa jäänustest (mis oli seal kui märgiks minu sõjalisest osavusest). Väljakutsuvalt kordasin eelmise päeva edukat taktikat, kuid mu naise ilme oli kahtlev. Jällegi sipelgad surid.

Kuid nad olid järgmisel päeval tagasi. Sellele järgnes vihane sõjaretk: inimene sipelgate vastu. Ma ei kaotanud ühtegi lahingut. Nädal hiljem oli mu eesõu pruunidest laikudest rõugearmiline ja bensiin lõppes otsa. Olin teinud kõik, mida inimene teha saab. Oma suurimaks häbiks ma korra isegi süütasin bensiiniga läbiimbunud sipelgamassi, mis ei andnud rõõmustavat tulemust, vaid lõppes ainult lülijalgsete grillimisega. Mu naine kortsutas sellise metsikuse peale kulmu ja nii ma siis andsin alla. Kuna ma ei suutnud seletada, kuidas need põrgulikud sipelgad suutsid oma kaotused nii kiiresti tasa teha, pakkusin oma naisele isegi sipelgate surnukehade ülelugemist tõestamaks, et olen seda sõda võitmas.

Meeleheitel sõitsime lõpuks sõjaväe poodi. Aiatoodete osakonnas leidsin putukamürgi, mis pidi kindlustama sipelgatest vabanemise alatiseks. Pakil olev silt õpetas mõned mürgiterakesed pesale puistama. Sipelgad, pidades seda toiduks, viivad selle oma kuningannale, kes seejärel seda süües mürgitusse sureb. Kui kuninganna on surnud, surevad allesjäänud sipelgad või rändavad minema.

Poes püstijalu mürgipakendi silti lugedes sain ühe väärtuslikuma manööversõja õppetunni, ise seda siis veel mõistmata: tulisipelgate pesa raskuskeskmeks on kuninganna. Tapa kuninganna ja saadki pesast alatiseks lahti. Kuni sa ei suuda kuningannat tappa, ei ole oluline, kui suurel hulgal sa tavalisi sipelgaid hävitad. Massid on sõjakäigu seisukohalt tähtsusetud. Ma ostsin mürgipaki ja proovisin selle toimet sipelgapesal. Tunnistasin mõru meelega, et mürk mõjus. See toimimisviis tundus „ebainimliku“ võitlusvahendina, kuigi mu naine kinnitas veel kord, et ta peab mind ikkagi väga heaks sõduriks. Lõppude lõpuks, kas täielikult rikutud eesõu ei olnud kui mälestusmärk paljudele lahingutele, mille olin võitnud?

Kui me nõustume „kriitilise haavatavuse“ määratlusega, oleme valmis uurima ja sõnastama raskuskeskmeid, nagu need tänapäevases sõjapidamises esinevad. Esmalt, raskuskeskmed on olemas kõigil kolmel sõjalise planeerimise tasandil: strateegia-, operatiiv- ja taktikatasandil. Strateegilised raskuskeskmed on tavaliselt (kuid mitte alati) suurlinnad: valitsusorganid, tööstus- ja transpordikeskused. Neid peetakse raskuskeskmeteks, sest nende hõivamine ja kontrollimine (relvajõududega) annab tugeva hoobi vastase võitlustahtele või – vahenditele. Linnad on eelkõige ju vaid suured inimkogumid ühel alal. Nende alade äravõtmine mõjutab vahetult ja kohe seal elavaid inimesi. Sellistes asukohtades paikneb sageli ka riigivõimuaparaat. Seega riskib vaenlase „mass“ – tema armeed, laevastikud ja õhujõud – sõjategevuses tähtsusetuteks muutumisega, kui tema valitsus, veoteed ja logistika on kahjutustatud. Strateegilise tasandi raskuskeskmeks võib olla ka tsiviil- või usujuht, aga samuti juhtgrupid. Mõnikord võidakse ka relvajõude käsitleda raskuskeskmena, nagu näiteks Ühendriikide iseseisvussõjas. Paljude arvates (sh George Washington) oli kontinentaalarmee revolutsiooni sümboliks. Tema kahjutuks tegemine oleks hävitanud rahva tahte võidelda. Strateegiline raskuskese võib olla ka vaimne, näiteks ühendav majanduslik juhtmõte või religioosne veendumus.

Alfred Thayer Mahan annab oma raamatu The Influence of Sea Power Upon History („Merejõu mõju ajaloole“) sissejuhatavas peatükis tabava ülevaate Hispaania strateegiast Inglismaa vastu Ühendriikide iseseisvussõjas. Kuigi selle raamatu autor ei kasuta terminit „raskuskese”, märkab lugeja viidet sellele, et Hispaania ei suutnud Inglismaa kriitilist haavatavust ära tabada ning raiskas seega oma tugevad kaardid tühja.

„Ühendriikide iseseisvussõjas ühinesid 1779. a Prantsusmaa ja Hispaania liitlasteks Inglismaa vastu. Nende ühislaevastikud ilmusid kolm korda Inglise kanalisse, kord isegi 66 liinilaevaga, mis sundis arvulises vähemuses olnud Inglise laevastikku otsima varju oma sadamatest. Kuid Hispaania suurimaks eesmärgiks oli Gibraltari tagasi vallutamine… ja selleks koondati nii maalt kui merelt selle peaaegu vallutamatu kindluse vastu liitlaste tohutud jõupingutused. Need rünnakud ei kandnud aga vilja. Küsimus, mis tekib… on selline: kas poleks Gibraltari tagasisaamise kindlustanud see, kui oleks hoitud enda mõju all Inglise kanalit, rünnatud Briti laevastikke isegi sadamates ning ohustades sellega Inglismaad nende kaubandussidemete läbilõikamise ja kodusaare invasiooniga? Selle asemel aga suunati tohutud jõupingutused Briti impeeriumi kaugel asuva ja väga tugeva eelposti vastu. Inglased… olid väga tundlikud võimaliku sissetungiohu suhtes ja nende suur usaldus oma laevastiku vastu, kui seda oleks toorelt raputatud, oleks samavõrd kahandanud ka nende võitlusvaimu.“

Operatiivtasandi raskuskeskmed võivad olla geograafilised asukohad, mille kaotamine muudab vaenlase armee positsiooni kõlbmatuks. Näiteks pidas Hitler Ardennide pealetungil 1944. -1945. aastal Antwerpeni liitlaste operatsioonide raskuskeskmeks, kuna sellise suure sadamalinna kaotamine oleks seadnud ohtu liitlaste armeed ja nende tegevuse sisuliselt halvanud. Sagedamini on operatiivtasandi raskuskeskmeks siiski vaenlase staapide juhtimispunktid. Nõukogude Liidu armees oleks korpuse-, armee- või rindestaabi hävitamine või kahjutustamine halvanud suurte väeüksuste tegevuse ja hävitanud nende võitlusvaimu. Jällegi tuleb operatiivtasandi raskuskeskme eristamisel võtmetegurina mõtelda nagu vaenlase sõjaline juhtkond. Mis on tema arvates nende kriitiline haavatavus? Olgu see mis iganes, aga selle ründamine või ähvardamine toob kaasa tugeva reageeringu vastase väejuhi mõttemaailmas ja üksustes. Operatiivkunsti eesmärgiks on leida see haavatav koht ja seda rünnata, purustada vaenlane nii kiiresti ja odavalt kui vähegi võimalik.

Taktikatasandi raskuskeskmed võivad olla samuti maa-alaga seonduvad. Teatud võtmetähtsusega maastik (mägi, kitsaskoht, maantee) võib anda seda valdavale ülemale niivõrd suure eelise vastasega võrreldes, et vastasüksused annavad alla või lahkuvad alalt võitluseta. Aga sagedamini koosneb vaenlase raskuskese tema taktikalise taseme staapidest: Nõukogude Liidu näitele tuginedes rügemendi või diviisi staabid. Sama haavatavad on ka sideühendused nende staapide ja lahinguüksuste vahel. Tagala veovoore ja tuletoetusrelvi saab samuti pidada raskuskeskmeteks (eriti Nõukogude armees), sest nende kaotamine või kahjutustamine võib vaenlase ülemale tähendada võitlusvahendite või, enamgi veel, võitlusvaimu kadumist.

Järeldused

Käsilolev peatükk andis lühikese ülevaate sõjatasandite määratlustest ja samuti kahest omavahel võistlevast sõjandusteooriast. Meie ülesandeks jääb tungida pealiskaudsusest sügavusse ning kirjeldada otsesõnu, mida tähendas vaenlase purustamine manöövriga minevikus, et saaksime selle alusel otsustada, mida see tähendab tänapäeva lahinguväljal. Järgmises peatükis loome manööversõja arengu ajaloolise ülevaate.