Читать книгу Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud - Robert Leonhard - Страница 6

Manööversõda on eelkõige filosoofia, mis käsitleb vastase löömise meetmeid. Manööversõda on lihtsustatult öeldes löök vastu kõri, näputorge silma või noahoop selga. See on kiire, lühiajaliselt vägivaldne ning ebaaus. See on otsustav, isegi ennetav – diplomaatilise etiketi ja seisukohtade järgimise arvelt. Manööversõjas on esmatähtis olla alatu, mitte vapper, mis ei ole sugugi ülendav tegevus, sest tavaliselt põgenetakse vastase tugevuse eest. Manööversõja nimetus tuleneb tema tavapärasest väljendusviisist: vastase üle-manööverdamisest lahinguväljal. Olen mitmete ajalooliste näidete põhjal tajunud, et kuigi manööversõja teooriat võib pidada ühtseks, on sel vähemalt kolm eristatavat väljendusviisi: ennetamine, nihutamine ja lagundamine. Loetud raamatutele tuginedes teen järelduse, et neid termineid on aastaid halvasti määratletud. Nad pole samatähenduslikud, kuid eriti kahte viimast kasutatakse sageli vaheldumisi. Seetõttu soovin süüvida pisut sügavamale nende kolme uuendusliku idee rakendustesse võidu saavutamisel, ja võib-olla näeme seega, mil määral on kõik nad paremad kurnamissõja mõtteviisist.

Ennetamine

Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud. Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; … kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal!” … Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.

I Saamueli raamat 17:45-48

Sõjanduses on termini „ennetamine“ kasutamine ebaõnnestunud. See manab silme ette pettepildid, kuidas militaristlikud ja halastamatud rahvused allutavad ootamatult ja ebaõiglaselt oma rahulikke naabreid. Seda sõna on kõige sagedamini kasutatud „ennetava löögi“ tähenduses ja tavaliselt mõeldakse selle all strateegiatasandi käiku, mis vallandab avaliku sõja. Kuid see sõna tähendab rohkematki. Sõnaraamatu järgi tuleneb ingliskeelne sõna pre-emptive (ennetama) ladinakeelsest tegusõnast praeemere, mis tähendab „ette ostma“. Nii on ka tänapäevases inglise keeles tema üheks tähenduseks “omandama või hõivama enne teisi“. Selline sõnaseletus on meie vaatenurgast kõige kasutuskõlblikum, sest sõjalises keelekasutuses seostubki sõna võimalusest kinni haaramisega enne, kui seda teeb vastane.

Sõjaajaloost ennetava tegutsemise kohta näiteid otsides avastasin märkimisväärse tõsiasja: ennetavat tegutsemist on peaaegu alati peetud vastikuks, murettoovaks või rutakaks. Mõelgem näiteks Philip Longworthi märkusele ühe kõige suurema ennetamise meistri Aleksander Suvorovi kohta: „Suvorovi äkkrünnakud olid ennetavad, kuid mitte nii tormakad kui paistsid, sest ta teadis, et on olukordi, kus psühholoogia on olulisem arvudest.“53

Suvorov oli üks suuremaid 18. sajandi lõpu Vene kindraleid. (Ta elas ja võitles Napoleoni ajastul, kuid lahinguväljal need kaks tegelikkuses ei kohtunud.) Suvorovi elu ja sõjalised saavutused on ahvatlev uurimisaine, sest oma kaasaja sõjalise mõtte seisaku ja taandarengu keskel näitas ta ennast nii värvika isiksuse kui ka uuendusmeelse mõtleja ja otsustava tegutsejana. Suvorovit, nagu paljusid teisi väejuhte, kes on minevikus kasutanud ennetavat taktikat, on sageli naeruvääristatud. Talle on süüks pandud sõjaliste oskuste ja ettevaatlikkuse puudumist, sest sageli käskis ta oma meestel marssida kiiresti vaenlase suunas ja rünnata käigu pealt. Samamoodi raske on osundada kas või ühele ennetavale sõjalisele sündmusele, mis ei tekitaks lugejas meelehärmi või ei tunduks ülimalt hulljulge. Esmalt järeldasin, et see on ajalooline eksimus. Aga jätkates sarnaste sündmuste loetelu, avastasin, et ennetavat tegevust tõlgendatakse sageli negatiivselt ainuüksi oma olemuse tõttu, isegi kui seeläbi saavutati hiilgav võit.

Miks see on nii? Põhjuseks on ennetava tegevuse toimumine enne „õiget aega“. Ennetamine tugineb tõsiasjal, et teised ei oota seda läbiviinud väejuhilt niivõrd kiiret otsustamist. Väejuht, kes ennetab vaenlast, võib olla arvulises ülekaalus või vähemuses, tema relvad võivad olla paremad või halvemad, tema võitlusdoktriin võib olla geniaalne või puudulik, kuid väärtus, mis on temal ainukesena, on otsusekindlus. Tema otsustav lähenemine eelseisvale kokkupõrkele ei anna mitte osalist üleolekut vaenlase suhtes, vaid ülekaaluka. Seetõttu teenibki ta põlastuse nendelt, kes tema operatsioonidele hinnanguid annavad, kuid samas napsab ta ka võidu. Ja seda võitu iseloomustab inimkaotuste väikene hind.

Tavaliselt tundub ennetav rünnak teistele liigse kiirustamisena. Sõja taktikatasandil rõhub ennetav rünnak pigem kiirusele kui ettevaatlikkusele. Sellest tulenevalt heidab see tihti kõrvale muidu õigeks peetud taktikalise paiknemise. Tõepoolest, ennetav tegutsemine sisaldab endas kindlakskujunenud eeldatavate või määratud toimimisviiside hülgamist. Taavet alustas lahingut vilistite vastu, keeldudes kandmast kuningas Sauli soomusrüüd. Lisaks ei lähenenud ta Koljatile ettevaatliku sammuga, vaid jooksis tema suunas, samuti kui liigub sõjaline üksus ennetava rünnaku sooritamisel kiiruse säilitamise huvides kolonnis, mitte ohutuse nimel ahelikus ega ešelonides sügavuti lahingukorda hajutatuna. Sellise üksuse ülem tugineb julgeoleku tagamisel pigem oma kiirele otsustusvõimele ja üllatusmomendile kui ettevaatlikult kaalutletud plaanipärasele taktikalisele liikumisele. Niisuguse mõtteviisiga on raske harjuda, eriti Ühendriikide relvajõududes, kes on klammerdunud taktikatasandi külge, mistõttu mõistetavalt ka drillib ja väärtustab liikumise varjatust ja julgeolekut. Ning loomulikult on selline teguviis väga sobiv, võttes arvesse hoolika planeerimise ja elluviimise ettekirjutusi. Kuid ennetamine on püüe ettekirjutustest kogunisti mööda hiilida. Selle asemel üritatakse ebaviisakalt võit ära napsata enne, kui mäng on korralikult alanudki. Ennetamine on oma olemuselt seega ebaaus, ebahärrasmehelik ja eba-ameerikalik.

Sun Zi nentis ennetava tegutsemise kohta oma „Sõja seadustes“:54 „Võit, mis on saavutatud enne olukorra selgumist, on see, mida tavaline mees ei mõista. Kuid selle võidu looja ei saa kuulsust oma tarkuse eest. Enne kui ta mõõgatera veriseks saab, on vaenlane juba alistunud “.55

Ennetavale tegutsemisele on iseloomulik, et see hoiab ära lahingud. Näiteks pidi Rommel 1941. aastal Põhja-Aafrikas oma kampaaniat alustades kaaluma, kuidas lüüa britte Kürenaikas. Kui ta lähenes 2. aprillil Adždabijale, oli tal brittide jälitamiseks valida kolme liikumistee vahel. Ta võinuks jätkata põhja suunas mööda rannikut Banghāzīni, ida suunas üle kõrbe Masūsi ja sealt Al-Mechili; aga ta võinuks teha suurema kaare idasse läbi Tengederi ja sealt põhja suunas Al-Mechili. Kuid loobudes sõjalisest kainest nõust (ja üleskutsetest ettevaatusele nii Roomast kui Berliinist), tegi Rommel ennetava manöövri.

„Sõjapidamise seaduspärasused – kui neid võib siduda sõjakunstiga – määravad, et väejuht ei tohi jagada oma jõudusid, olles silmitsi purustamata vastasega. Rommel viskas selle raamatutarkuse metsa ja jagas oma 5. kergdiviisi kõigile kolmele suunale.“56

Me võime kirjeldatud edasiliikumise liigitada ennetavaks manöövriks, sest ta vastab mitmele olulisele tunnusele. Esiteks tõi see kaasa tavapärase loobumise ettevaatlikkusest. Teiseks tuginesid selle mõjud rohkem kiirusele kui tulejõule. Ja kolmandaks, kuna teljeriikide edasiliikumise kiirus röövis brittidelt võimaluse edukaks kaitseks, sai Rommel meisterlikult lahingut vältida ja paisata vastane ülepeakaela põgenema vaat et ühegi lasuta.

Sellest vaatenurgast lähtuvalt on meil vaja üle vaadata 1. peatükis esitatud üldkehtiv määratlus terminile manööver. Kui me kasutame ennetuseks kiiret edasiliikumist, ei ole meie edasiliikumise eesmärk edeneda (või taganeda) järgmisele tulepositsioonile, nagu viitab Ühendriikide armee terminimääratlus. Pigem kasutame liikumist, et saavutada manööversõja puhtaim vorm: vaenlase löömine ilma otsetule kokkupõrke riskita. Selliselt vaatenurgalt võib järeldada, et kõige surmavamad ja tõhusamad relvad tankil ei ole tanki pardarelvad, vaid roomikud ja mootor.

Samalt operatsioonitandrilt, kuid ajaliselt pisut hiljem, leiame sama põhimõtte rakendamise negatiivse näite. 1942. a novembris olid liitlased valmis alustama massiivset meredessantmaabumist, mida tuntakse operatsioonina „Tõrvik“ (Operation Torch). Kindral Dwight Eisenhower oli Inglise-Ühendriikide julge ühisoperatsiooni juht, ja ajalookirjutused nõustuvad, et ta suutis kahe liitlase ja Vaba Prantsusmaa vahelist õrna poliitilist olukorda ülihästi hallata. Kuid tagantjärele võime märgata, kuidas lasti mööda ennetamise võimalus operatiivtasandil – ning peagi olid sellel verised tagajärjed.

Üks liitlaste olulisemaid eesmärke sõjatandril oli tähtsa Tunise sadama vallutamine ning Tuneesia okupeerimine. Kõige parem maabumiskoht sellise põhiülesande täitmiseks oli ilmselt Annaba sadam Alžeerias. Kuigi Eisenhower mõistis selgelt, et võidujooks Tuneesia pärast vajab võimalikult lähedal asuvat maabumiskohta, otsustasid liitlased ühiselt sellest loobuda, ja seda peamiselt kahel põhjusel.57 Esiteks, olemasolev laevade hulk piiras maabumisalade hulga kolmele. Üldiselt oldi maabumisvajaduse osas üksmeelsed Oranis ja Alžiiris. Arutelu keerles ümber küsimuse, kas kolmas maabumine tuleks teha kaugel läänes Casablancas või kaugel idas Annabas. Teise võimaluse puhul kartsid kindral George C. Marshall ja ameeriklased paisata suuri jõude ilma turvalise tugialata58 liiga kaugele Vahemere idaossa. Lõpuks andsid britid ja Eisenhower järele ja mõte maabuda Annabas hüljati.

Pärast 8. novembril Alžiiris maabumist võttis kindralleitnant sir Kenneth Anderson enda juhtimise alla ida sihtüksuse (Eastern Task Force), mille põhiülesanne oli liikuda ida suunas ja haarata enda kätte Tuneesia. Kuid teated Saksa üksuste liikumisest Bisęrta kaitse tugevdamiseks ja jätkuv hirm Vichy Prantsusmaa võimaliku reaktsiooni ees, kes jäänuks liitlaste ja sakslaste vahele, sundis kindral Andersoni edasi liikuma veelgi ettevaatlikumalt. Annaba võeti alles 12. novembril ja hoolimata Eisenhoweri järelevalve all saadud järkjärgulistest täiendustest, pidas kindral Anderson vajalikuks teha enne Tuneesiasse sisenemist operatsioonipaus. Seega lasti mööda põgus võimalus ja sakslastele anti aega oma jõude koondada. Tagajärjeks oli patiseis ja hilisem Kasserine lahing, kus liitlased kaotasid nii aega kui ka inimelusid.

Antud juhtumi põhjal on raske ennetava rünnaku möödalaskmist arvustada, kuigi mõned ajaloolased on seda julenud teha.59 Kuid tagasivaates oli ilmselgelt tegemist juhtumiga, mis nõudis ennetamiskäiku. Hispaanlaste sekkumise võimalus või Saksamaa invasioon läbi Hispaania Gibraltari vastu ei olnud piisavalt märkimisväärsed ohud, mille põhjal heita kõrvale operatiivtasandi (ja võib-olla strateegilise) vajadus kiirelt vallutada Tuneesia.

Oleks liitlased otsusekindlalt edenenud piirkonda enne, kui sakslased jõudnuks reageerida, võinuks see kaasa tuua kiirema teljeriikide positsiooni nõrgenemise Põhja-Aafrikas ja välditud oleks järgnenud kulukat lahingutegevust.

Kasuliku näitena ennetava tegevuse mõjust annab meile aimu bridži nn blokeeriv pakkumine. Kunstlikult kõrge pakkumisega bridžis röövitakse vastastelt võimalused – see ongi eesmärk. Nagu sõjaajaloo näideteski, on selline käik kõrvalekalle tavapärastest pakkumisreeglitest. Seda võib vaadelda ka kui eriti väljakutsuvat pakkumist. Tõepoolest, kuulda oma partnerit pakkumas kolme potit, kui sul on väga vähe punkte, on peaaegu sama segadusseajav, kui niimoodi pakuks su mänguvastased. Ennetamiskäigu partnerid (eelkõige minusugused amatöörid) ootavad närviliselt kohest kohutavat punktikaotust, mis neid plaani luhtumisel tabaks.

Niisuguse ootamatu suurpakkumise mõju vastasmängijatele seisneb selles, et nendevaheline suhtlus on pärsitud. Nad on väljaspool pakkumise oksjonit (vähemalt nii loodab pakkuja), isegi kui neil on tugevamaid kaarte („lahinguvõimsust“) kui nende vastaspakkujal. Seega võib ennetamiskäigu partnerite kindel ja julge pealetung ära hoida vastase plaanide teostumise.

Ennetamise toimimisviisid koos rakendustega sõja eri tasanditel pakuvad sõjalisele juhile võimalusi purustada vaenlane väga kokkuhoidlikult, kui ta on valmis ja võimeline kaasnevat hinda maksma. Üle kõige nõuab ennetav tegutsemine ajateguri väärtustamist ja loodab tulevast edu viivitamatu julguse ja sihikindluse kaasabil. Kuna ennetamistehnika kõigub (või tundub kõikuvat) terava läbinägelikkuse ja sundimatu hulljulguse piiril, peab ennetava käigu kasuks otsustanud väejuht ammendama kõik oma ressursid (v.a aeg!), et selgelt ja täpselt vaenlase olukorda tajuda. Sestap on ennetamise praktiline elluviimine alati väga raske. Sageli kaob ennetamisvõimalus kiiresti või ei teki seda üldse. Kuid ennetamise õige kasutamine on manööversõja teooria tugevaim väljendus.

Nihutamine

Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.

I Saamueli raamat 17:49

Nihutamine on kunst, millega vaenlase tugevus muudetakse ebaoluliseks. Selmet võidelda vaenujõuga või sellele tema dikteeritud tingimustel vastu seista, väldivad sõbralikud jõud lahingutegevust, mis võimaldaks vaenlasel oma lahingujõu tugevust rakendada.

Olen tuvastanud kaks selgelt erinevat viisi sellise tulemuseni jõudmiseks: ma nimetaksin neid asendiliseks ja talituslikuks nihutamiseks.

Epameinondas ja asendiline nihutamine

Me kalduma mõtlema nihutamisest kui tänapäevasest „mehhaniseeritud“ põhimõttest. Kuid seda juhtmõtet on kasutatud läbi ajaloo. Kõige ilmselgem viis muuta vastase lahingujõud kasutuks on eemaldada lahingujõud otsustavast punktist (decisive point), olgu see sõjatandril, operatsioonialal või lahinguväljal. See nihutamisviis võib tähendada vaenlase füüsilist eemaldamist otsustavast maastikukohast, kuid võib tähendada ka otsustava koha eemaldamist vaenlase vägedest.

Esimese näiteks oleks sõjakavaluse (teesklusrünnaku) kasutamine, et meelitada eemale vaenlase reservüksused. Teise näiteks sobib vaenlase vägedest eemale manööverdamine ja lahenduse otsimine tema tagala-alalt või vaenlase osaüksuste vastu, keda ei suudeta kiirelt tugevdada.

Vana-Kreeka üheks suurimaks taktika-alaseks uuendajaks peetav Teeba väejuht Epameinondas 60 kasutas asendilist nihutamist 371. aastal eKr Leuctra lahingus spartalaste vastu. Teebalased alustasid 379. aastal eKr ülestõusu Sparta ülemvõimu vastu. 371. aastaks eKr olid osalistevahelised läbirääkimised nurjunud ja Sparta kuningas Cleombrotus juhtis oma 11 000 sõdalast Boiootia maakonda. Epameinondas suutis spartalaste ründele vastuseismiseks koguda umbes 6000 sõdalast. Senised kogemused (koos spartalaste kõrkusega) ei jätnud teebalastele palju lootust.

Kuid Teeba väepealik sulges kavala taktikalise võttega oma parema tiiva, rivistades sealsed üksused astmeliselt diagonaalselt tahapoole ja julgestas tiiva omakorda väikese ratsaväeüksusega. Samas suurendas ta oma vasaku tiiva jalaväeüksuste ridu, saavutades niimoodi selles kohas ülekaalu spartalaste vastu. Epameinondas muutis teadaolevalt esimest korda ajaloos sellist võtet kasutades spartalaste vasaku tiiva ebaoluliseks, kuna nood ei suutnud sellega õigeaegselt efektiivselt teebalaste nõrgemat tiiba rünnata. Epameinondasel oli võimalus koonduda spartalaste parema tiiva vastu ja nad põgenema sundida, tappes Cleombrotuse. Nagu üks ajaloolane märkis: „Tema kolonn oli võitmatu ja võitis lahingu enne, kui ta nõrgemad üksused lahingurivi keskel ja paremal küljel jõudsid lahingu kaotada.“61 Leuctra lahing lõpetas Sparta ülemvõimu Antiik-Kreekas ja andis meile taktikalise lahenduse, mida on sealt alates kasutanud sellised väepealikud nagu Aleksander ja Friedrich II. Kuigi ühelt tiivalt tagasinihutatud lahingurivistus võib olla tänapäeva taktikas piiratud kasutatavusega, on asendilise nihutamise algne põhimõte endiselt pädev.

Sõjaajalugu pakub mitmeid asendilise nihutamise näiteid. Napoleoni jõududevahelise paiknemise strateegia on antud manöövriviisi teisend. Selle mõte oli hõivata oma asukohaks vaenlaste armeede vaheline ala. Kui vaenlased hakkasid koondama üksusi Napoleoni vastu, liikus see kiirelt ühe eest ära teise suunas. Ajaga võidu joostes tahtis Napoleon purustada ühe vaenlase armee enne teise jõudmist lahinguväljale. Kui esimene armee oli purustatud, pöördus ta seejärel ja ründas teist armeed. Nende operatsioonide mõte oli hoida ära vaenlase masside koondumine ja lüüa vastast osadena.

Tänapäevasema teisendi leiame 1940. aasta Saksa invasioonist Prantsusmaale. Prantslaste riigipiiri kaitseplaanid sõltusid Maginot’ kindlustusliini arvatavast tugevusest. Nii otsustasid Prantsusmaa strateegid tõsise kaalumise järel arvestada stsenaariumiga, kus sakslased ründavad otsejoones kindlustusi või kiirustavad 1914. aasta sündmuste kordusena Belgiasse. Kuid selle asemel et raisata ressursse, aega ja inimesi kokkupõrkele tugevus tugevuse vastu, nihutas Wehrmacht ennast Prantsusmaa kindlustusvööndi suhtes, liikudes odateravikuna oma mehhaniseeritud üksustega läbi Ardennide ja rünnates Sedani.

Eelnevast ja paljudest teistest näidetest võime näha vaenlase tugevat ülemanööverdamist, selle asemel et jõud jõu vastu vastasest kauem vastu pidada. Kuid asendilise nihutamise kõrval on vastase jõudude nullistamiseks olemas ka teine meetod.

Jan Žižka ja talituslik nihutamine

Teist põhimõttelist nihutamisviisi nimetaksin ma talituslikuks nihutamiseks. Taas on eesmärgiks muuta vastase tugevus ebaoluliseks, kuid seda teistsuguste meetmete abil. Vastase sundimise või tema positsioonidelt väljameelitamise asemel talituslik nihutamine lihtsalt kahjutustab vaenlase tugevuse või muudab selle ebaoluliseks. Selline toime saavutatakse tavaliselt tehnoloogia ja taktikaga või mõlema koosmõjul. Analoogiana on okassiga kaitstud lõvi tohutu jõu eest, sest lõvi kardab okassea okaste pärast oma jõudu kasutada. Lõvi tugevus on talituslikult nihutatud vaatamata asjaolule, et ta on tugevam, kiirem ja raevukam kui tema plaanitud ohver.

Piibli näites kasutas Taavet talituslikku nihutamist, et eitada Koljati tugevust. Lugeja märkab, et Koljat ei visanud kordagi oma oda, ei vibutanud mõõka ega kasutanud kilpi. Need loetletud faktorid – aga just neist sõltus Koljati võitlusdoktriin – ei jõudnudki kahevõitlusse. Taavet võib-olla vihjas oma kavatsustele, kui karjus: „Sina tuled mu vastu koos mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su vastu huulil tema Issanda, Kõikvõimsa Jumala nimi…“(Autori rõhuasetused). Selle sõnakasutuse lähem uurimine paljastab, et Taavet kasutab erinevat rõhuasetust: Koljat tuleb võitlusesse koos relvadega aga Taavet tuleb huulil Jumal. See tähendab, et Taaveti vaatenurgast oli tulevane lahing täielikult teistsugune võrreldes Koljati ootustega. Ta ei üritanud Koljati jõule enda jõuga vastu astuda. Selle asemel kavatses ta kasutada oma lingu, et talituslikult nihutada (s.o muuta ebaoluliseks) vilisti relvastus ja kaitse.

Nagu asendiline nihutamine, pole ka see meetod sõjaajaloos tundmatu. Tõepoolest, sõjatehnoloogia arengu lõputu kroonika on lihtsalt vaenlase talitusliku nihutamise õnnestunud või vähemõnnestunud katsete nimekiri. Näiteks on maskeeriva välivormi eesmärk nihutada vaenlase kergerelvade tuld. Välikindlustuste eesmärk on muuta vastase suurtükituli ebaoluliseks või – mõjusaks. Hävituslennuk paiskab enda kaitseks peibutusrakette, et nihutada vaenlase maa-õhk raketi soojuskiirgust otsivat lõhkepead. Samamoodi sooritab jalaväepataljon öise rünnaku, et talituslikult nihutada vaenlase jõud, kel loodetavalt pole öövaatlusseadmeid.

Vana-Hiina kirjatöödes avaldub samasugune mõtteviis. Ühes loos saab lugeja osa vürsti ja tema peamise sõjalise nõuniku omavahelisest vestlusest, milles nad arutavad oma võimalust rünnata jõge ületavat vaenlast. Jääb mulje, et vürst on solvunud nõuniku jämedast ettepanekust kasutada võimalust ja rünnata lahingurivistusse seadmata vastast või eelmist võitu järjekordse rünnakuga kinnitada.

Vürst Hsiang: „Õiglane mees ei löö teist haava… ja kuigi olen kaduva dünastia vaene järeltulija, ei lase ma trummidel lüüa rünnakukäsku lahingurivistuses mitteoleva vastase vastu.“

Nõunik: “Tugev vastane, mäekurus või ilma rivistamata üksusega, on Taeva poolt õnnistatud võimalus… Kui meie vastane ei ole surmavalt haavatud, miks me ei peaks kordama oma lööki? Kui me ei taha anda teist lööki, siis ei peaks üldse haavamagi.“62

Need näited on kasulikud kontseptsiooni mõistmiseks, kuid et aru saada selle laiemast tähendusest manööversõjale, peame otsima näiteid armeedest, kes on terviküksusena seda tehnikat kasutanud. Olen selle eesmärgi saavutamiseks valinud ühe viieteistkümnenda sajandi kõige teenekamaks nimetatud ja samas tänapäeval sõjaajaloo õppijate poolt suuresti unustatud väejuhi Jan Žižka.

Jan Žižka oli Böömimaa väikeaadlik, kes tõusis esile hussiitide ülestõusu ja sõdade ajal tänapäeva Tšehhi aladel. Ülestõus sai nime teoloogi ja märtri Jan Husi järgi ning on ajaloolaste hinnangul omamoodi eelkäijaks suureulatuslikule ja võidukale protestantlikule reformatsioonile, mis toimus umbes sada aastat hiljem. Hussiitide ülestõusu vastuseisus olid ühel pool kuningas Sigismund (Saksa-Rooma keisri Karl IV poeg) ja tema suuraristokraadid Böömimaal ning teisel pool omavahel liitunud pettunud väikeaadlikud ja usulise taustaga talupojaarmeed. Sigismundi rohkearvulised ja tugevad armeed olid teisitimõtlejate-vastase barbaarsusega põhjustanud laialdase jõulise ülestõusu nii väikelinnades kui ka maapiirkondades. Ühesilmaline vaesunud väikeaadlik Jan Žižka tõusis murdumatu armee etteotsa, mis võitis korduvalt kuninga sõjavägesid.

Žižka tegevuse uurimine on huvitav teema mitmel põhjusel. Esiteks on ta olnud edukusele vaatamata läänemaailma sõjaajaloos peaaegu tundmatu. Teiseks oli ta, nagu kohe näeme, hämmastavat näide innustavast uuenduslikkusest kriisiolukorras. Ja kolmandaks oli ta ka värvikas isiksus. Kuigi ta teenis vaga mehe ja tulihingelise usklikuna enda arvates jumalikku eesmärki, oli ta võimeline kohutavaks brutaalsuseks oma vastaste suhtes. Ja mis kõige huvitavam, pärast Rabi kindluse ründamisel näkku saadud haava jätkas Jan Žižka hussiitide juhtimist ka täiesti pimedana!

Väljakutsed, mis ootasid Žižkat nappi talupojaväge juhtima asudes, olid hirmuäratavad. Sigismundi liitlaste hästirelvastatud soomusrüüs rüütlite vastu suutis ta välja panna mõnisada talupoega – enamus neist olid relvastatud ainult kootidega, mida nad kasutasid viljapeksuks – ja väga vähe hobuseid. Saksa rüütlite ratsaväe vastu astumiseks ei olnud neil puudu mitte ainult varustusest, vaid ta mehed olid ka väljaõppeta ja ilmselt ei oleks suutnud ratsaväe rünnaku korral ühtsust säilitada. Nende ainus relv oli fanaatiline otsusekindlus heita endalt rõhujate ike, keda nad pidasid antikristlasteks.

Taktikalise probleemi lahendamisel tugines Jan Žižka mõne aasta tagusele kogemusele võitluses Poola-Leedu väe koosseisus Saksa ordu vastu. Selles sõjas nägi ta oma silmaga Saksa ordurüütlite raskusi, kui nad olid sunnitud ründama kindlustatud positsioone63. Ta taipas tõsiasja, et kui rüütlid pidid välikindlustuste tõttu hobustelt jalastuma ja jala võitlema, kaotasid nad oma peamise eelise – ratsaväe hoogsast ründest tuleneva jõulise šoki. Veelgi enam, raskelt soomustatud rüütlid olid jalastunult kohmakad ja väsisid kiiresti. Kuid sellest tähelepanekust oli üksi vähe, sest Žižkal ei olnud luksust alustada kaitselahingutega. Böömimaa vabastamine rõhujatest nõudis rünnet, kuid kaitserajatisi ei olnud võimalik maast tõsta ja rünnakule kaasa võtta. Või oli?

Armeed on läbi ajaloo kasutanud hobuvankreid ja kaarikuid oma moonavoorides. Hussiitidel olid samuti vastupidavad talupojavankrid. Nad kasutasid neid mitte ainult varustuse vedamiseks, vaid suurte piiramissuurtükkide ning ka väiksemate, jalaväe vastu kasutatavate suurtükkide alustena. Jan Žižka arendas välja vankrite, „sõjavankrid“, nagu ta neid hiljem kutsus, kasutamise ainulaadse viisi. Sellest uuendusest, mida ta kasutas esmakordselt Nekmeri lähedal toimunud kokkupõrkes, kasvas välja täiesti uus taktikaline süsteem, mille tulemusena olid Sigismundi rüütliväed täiemahuliselt talituslikult nihutatud.

Žižka juhtis oma armee sügavale vastase maa-alale, kaasates endaga hävingut ja hirmu linnades ja kloostrites. Need reidid sundisid vaenlast reageerima ja saatma väesalga teda jälitama. Kui Žižka avastas vaenlase väesalga, otsis ta kiirelt lähikonnast kaitset pakkuva maastikupunkti – tavaliselt mõne künkatipu. Seejärel paigutas ta oma sõjavankrid ümber künka ja aheldas nad raudkettidega üksteise külge kinni. Vankrite vahele kinnitati suured liigutatavad kilbid. Vankritele olid ehitatud laskeavad nii suurtükkide, arkebuuside kui ka ambude jaoks, mida ta armee oli vähehaaval kogunud. Kui aeg võimaldas, lasi Žižka hussiitidel kaevata ümber vankrite ka vallikraavi. Vastase rünnakud murdusid nagu merelained kaldakaljude vastu, tabatuna samaaegselt tulirelvade ja vibupüsside tulest. Kui rüütlid jalastusid ja üritasid kindlustusse sisse murda, torkasid hussiidid neid odadega läbi vankrites olevate avade või tegid kiireid väljasööste ja peksid üksikuid rüütleid kootidega surnuks. Lõpuks, kui vastase väesalk taganes, aheldas Žižka vankrid lahti ning asus põgenevaid ja võitlustahte kaotanud rüütleid väikese (kuid puhanud) reservis olnud ratsasalgaga jälitama.

Loomulikult peame osa Žižka edust andma ka Sigismundi rüütlitele, kes ikka ja jälle rumala järjekindlusega ründasid hussiitide kindlustatud laagreid. Rüütlitraditsioonide kohaselt oli lüüasaamise põhjuseks lihtsalt julguse puudumine, seega peab järgmine ratsaväerünnak olema veelgi söakam ja otsusekindlam! See doktrinaalne lühinägelikkus võimaldas Žižkal ja ta väikesel armeel koguda järjest võite.

Jan Žižka taktika väärib lähemat käsitlust, sest tema leiutatud geniaalne võitlusviis suurendas oma üksuste jõudu ja nullistas nõrkused, mõjudes vastasele samas vastupidiselt. Ringikujuliselt paigutatud vankrid mitte ainult ei võimaldanud hussiitidel oma relvi kõige otstarbekamalt kasutada, vaid see vältis ka hussiitide murdumise ohtu lahinguvälja pinge all. Lühidalt, neil ei olnud kuhugi põgeneda! Kokku aheldatud vankrid mitte ainult ei hoidnud rüütleid väljaspool, vaid ka hoidis hussiidid sees. Seljad vastamisi, õlg-õla kõrval ja liidetud raudse võitluskoodeksiga, mis nägi ette surmanuhtluse arguse eest lahingus, suutsid hussiidid kindlalt vastu pidada, kuni rünnak rauges.

See taktika andis tõuke uuele suunale, mis kujunes välja keskaja lõpul: distsiplineeritud jalaväe tõusule. Pea tuhat aastat valitses Euroopas ratsavägi, nüüd hakkas jalavägi taas kord ennast tõestama. Morgarten (1315), Crécy (1346), Poitiers (1356), Agincourt (1415) ja teised olid tõsimeelseks alguseks sellele taktikalisele revolutsioonile. Kuid Jan Žižka sõjavankrid läksid sammu veel kaugemale, nad näitasid teed omalaadse meeskonnadrilli suunas. Edaspidi ei olnud lahingud enam üksikute rüütlite anarhilised enda valitud piigirünnakud. Pigem hakkasid sõdurid sõltuma üksteisest, täites igaüks kindlaks määratud rolli. Lahinguvälja meeskonnatöö sünergiast sündis vajadus kindlakujulise käsuliini järele. Need arengud kuulutasid ette 16. , 17. ja 18. sajandi elukutseliste armeede loomist.

Žižka eristub ka sellega, et ta on võib-olla üks esimesi, kes kasutas suurtükke jalaväe manöövri toetamiseks.64 Kuni sinnamaani oli suurtükke kasutatud ainult piiramistel. Metallurgia ja püssirohu primitiivsus määras suurtele ja kohmakatele relvadele paikse rolli. Kuid Žižka ja tema alluvad nägid ette suurtükkide (ja ka väiksemate arkebuuside) kasutamise ründavate rüütlite vastu. Kuigi hävitustöö tulemused on vaieldavad, oli psühholoogiline mõju nii ründavatele meestele kui hobustele märkimisväärne. Ilmselt parim näide varaste suurtükkide kasutamise kohta jalaväemanöövri toetuseks on Kutná Hora lahing. Žižka suunas seal tule vaenlase kaitseliini ühele nõrgale kohale. Seejärel voogasid ta väed läbi tekkinud tühemiku ja pääsesid läbi vastase kaitseliini murdes põgenema.

Kasutades neid ja teisi uuenduslikke taktikalisi meetodeid, suutis Jan Žižka võita muljetavaldava hulga lahinguid. Tema saavutused, nagu ka teiste ajaloost kuulsate väepealike omad, näitavad sõjalise tehnoloogia ja taktika tõhusust vaenlase jõudude talituslikuks nihutamiseks. Kuna manööverteooria nõuab kindlameelselt vaenlase tugevate külgede vältimist, peab väepealik, kes kavatseb võidelda nende ideede kohaselt, mõtlema, kuidas vaenlase tugevaid külgi nihutada, selle asemel et sellele vastu astuda. Järgmises peatükis arendan edasi ideed, mille kohaselt nihutamine (nii asendiline kui ka talituslik) on ühendrelvaliikide teooria alus ja eesmärk. Nihutamine oli manööversõja teise alustalana mineviku suurte väepealike üheks püsivaks teekaaslaseks.

Vastase lagundamine

Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid. Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad ajasid vilisteid taga…

I Saamueli raamat 17:51-52

Vastase lagundamine on tegutsemisviis, kus rünnatakse vastase raskuskeset. Olen määratlenud seda terminit varasemalt (vaata malemängu kuninga-teooriat 1. peatükis), kuid kordan siinkohal: vaenlase raskuskeskmeks on tema kriitiline haavatavus. See on see osa vaenlasest, mille kahjutustamine või hävitamine halvab tema jõu. Lagundamise eesmärgiks on seega vältida otsese rünnakuga vaenlase kogu füüsilise massi hävitamise vajadust, eelistades tuvastada tema Achilleuse kand ja seda rünnates muuta ta tegutsemiskõlbmatuks.