Читать книгу Spioonid ja komissarid - Robert Service - Страница 3

Raamatu, mida lugeja käes hoiab, sündimisele aitasid lahkelt kaasa paljud inimesed. Põhimaterjal Venemaa ja Lääne kõigi tahkude kohta revolutsiooniperioodil on pärit Hooveri instituudi arhiivist ning ma olen tänulik Sarah Scaife’i fondile, mis võimaldas mul Stanfordis kahe suve vältel projekti kallal töötada. Samuti tänan Hooveri instituudi direktorit John Raisiani ja vanem-asedirektorit Richard Sousat vaimustuse eest, mida nad näitasid üles instituudis tehtava uurimistöö suhtes. Sealseid erakordseid tingimusi uurimiseks ja kirjutamiseks aitas veelgi parandada kõigi arhiivitöötajate aktiivne koostöö ning erilist tänu väärivad Linda Bernard, Carol Leadenham, Lora Soroka, Zbig Stanczyk, Brad Bauer ja Lisa Miller. Nende asjatundlikkus ja kiirus mulle tundmatute säilikute väljapakkumisel ning abi väärtuslike, kuid seni salastatud toimikute kättesaadavaks tegemisel oli väga väärtuslik. Selles osas pean tunnistama oma võlga 2010. aastani Suurbritannia San Francisco peakonsulina töötanud Julian Evansi ees, kes veenis Briti välisministeeriumi lubama mul pääseda ligi mõningatele Hooveri instituudis hoitavatele Robert Bruce Lockharti dokumentidele.

Mitmed San Francisco lahe piirkonna teadlased jagasid mulle ideid ja arutasid uurimistöö mõningate tahkude üle: Robert Conquest, David Holloway, Norman Naimark, Yuri Slezkine ja Amir Weiner. Nende sõbralikus ja kaasaelavas seltskonnas oli erakordselt turgutav proovile panna mõningaid mõtteid, mis mul olid seoses raamatuga tekkinud.

Suurbritannias jagas Roy Giles minuga oma laialdasi teadmisi luurealal ja Simon Sebag Montefiore julgustas mind endale kindlaks jääma küsimuses, millised peavad olema raamatu suunitlus ja põhiväited. Kirjastusagent David Godwin toetas mind jäägitult kogu projekti vältel.

Nagu ikka, oli suur rõõm kõnelda temaga paljudest ideedest. Samuti tänan konkreetsetele küsimustele vastamise eest Norman Daviest ja Ian Thatcherit. Andrew Cook jagas suuremeelselt mitmeid andmeid, mida ta oli oma tarbeks suutnud Suurbritannia arhiivides välja peilida Briti 1918. aasta luuretegevuse kohta, ning Harry Shukman tutvustas mulle koopiaid, mida ta oli teinud Georgi Tšitšerini kohta käivatest Briti dokumentidest. Ma tänan nii Andrew’d ja Harryt kui ka Michael Smithi, kes kõik vastasid paljudele küsimustele paljudel teemadel, ning Angelina Gibsonit abi eest bulgaaria keele alal. Tänamist väärivad John Murphy BBCst, kes ajal, mil me valmistasime ette raadiosaadet Briti 1918. aasta vandenõu kohta, kõneles mulle Oxfordis leiduvatest materjalidest Antandi poliitika ja luure kohta. Venemaa ja Euraasia uuringute keskuse administraator ja raamatukoguhoidja Richard Ramage suhtus suure kannatusega minu sagedastesse abipalvetesse saada teada seda või teist, millele suudab anda vastuse St. Antony kolledži raamatukogu.

Harry Shukman oli agaralt nõus läbi lugema kogu esimese mustandi ning mul jääb vaid üle tunnustada tema asjatundlikkust Nõukogude ja Briti ajaloo alal. Ka Katja Andrejev oli valmis peaaegu kohe pärast palve esitamist peatükke läbi lugema. Ma kõnelesin temaga väga mitmel teemal ning olen tänulik, et ta vaatas üle, mida ma tema nõuannetega peale olin hakanud. Ronald Quinault luges suuremeelselt mustandi läbi oma Ühendriikide reisi ajal ja jagas nõuandeid Briti poliitilise ajaloo kohta. Georgina Morley, minu toimetaja Macmillani kirjastuses, luges ülihoolika pilguga mustandi läbi ning soovitas hulga stiili- ja sisuparandusi. Samuti oli mul taas õnn teha koostööd korrektor Peter Jamesiga. Teistest enam tuleb esile tõsta mu abikaasat Adele’i, kes luges mustandi läbi lausa kaks korda. Nagu mind, on ka teda tabanud nakkus, mis on süvendanud huvi Briti poliitika ja luuretegevuse vastu Nõukogude riigi algusperioodil. Tema väle ja asjatundlik pilk säästis mind paljudest piinlikest ebatäpsustest ja näpuvigadest.

Lõpuks ka mõnest tehnilisest üksikasjast. Ma olen kasutanud venepäraseid nimesid mõningate Poola või Läti päritolu isikute puhul (näiteks Feliks Dzeržinski või Jakov Peters), kelle puhul on selge, et nad olid täielikult või peaaegu täielikult venestunud. Mõningate institutsioonide nimetusi on lihtsustatud. Näiteks sõja- ja mereväeasjade rahvakomissariaati nimetan ma lihtsalt sõjaasjade rahvakomissariaadiks. Raamatus on kõikjal kasutatud Gregoriuse kalendrit, ehkki 1918. aasta jaanuarini kasutas Venemaa ametlikult endiselt vanemat Juliuse kalendrit. Ma mõistan, et see tekitab vähemalt ühe suure segaduse, sest enamlaste võimuhaaramist 1917. aasta novembris tuntakse üleüldiselt oktoobrirevolutsiooni nime all, aga oleks tõepoolest veel kentsakam hakata seda nüüd novembrirevolutsiooniks nimetama. Ühtluse mõttes nimetatakse USAd samuti Antandi ehk liitlasriigiks, kuigi ametlikult kasutasid Ühendriigid enda kohta väljendit „assotsieerunud riik” (associated power).

Robert Service,

märts 2011