Читать книгу Spioonid ja komissarid - Robert Service - Страница 7

Sedamööda, kuidas Venemaa armee idarindel laiali valgus, lakkasid lääneliitlased Aleksandr Kerenski sõnadele tähelepanu pööramast. Nad ei jõudnud sellele seisukohale sugugi heal meelel. Ka neile ei olnud meeldinud Romanovite monarhia, mistõttu nad lootsid tihedale koostööle demokraatliku Venemaaga. Nad ei kiirustanud ajutist valitsust üle parda heitma. Ent Petrogradist tuli järjepanu masendavaid uudiseid ning Pariisis, Londonis ja Washingtonis leidsid riigijuhid, et enam ei ole mõtet saata raha ja varustust Venemaa relvajõududele.

Väikese poliitikute rühma seas, kes Antandi poliitikat ümber kujundas, paistis silma Prantsusmaa president Raymond Poincaré. Väga auahne advokaat, kes oli muu hulgas kaitsnud kirjanik Jules Verne’i, oli valitud presidendiks 1913. aastal ja püsis ametis 1920. aastani. Poincaré oli poliitiliselt konservatiiv ja kuulus enne suurt sõda mitmesse valitsusse, taotledes järjekindlalt Prantsusmaa riiklike huvide kaitsmist. Ministrite kiire vahetumine aitas tal oma mõju suurendada. Ainuüksi 1917. aastal oli Prantsusmaal neli peaministrit: Aristide Briand, Alexandre Ribot, Paul Painlevé ja Georges Clemenceau. Alles siis, kui novembris sai peaministriks äge radikaal Clemenceau, kes oli kogunud tuntust väljaastumisega antisemitismi vastu Dreyfusi afääri ajal, sai Poincaré endale väärilise rivaali ja tema mõju hakkas kahanema. Siiski olid mõlemad sõjalises ja välispoliitikas ühel meelel. Saksa armeed olid okupeerinud osa Põhja-Prantsusmaast. Ükski Prantsuse juhtiv poliitik ei kõnelnud vähimastki järeleandmisest Keskriikidele. Sõda tuli pidada võiduka lõpuni. Saksamaa pidi tasuma laastamise eest, mida ta oli põhjustanud, ja talle tuli peale suruda rahuleping, mis kindlustaks, et Saksamaa ei ohusta enam kunagi Prantsusmaad.

Briti peaminister David Lloyd George ei olnud sõnades tavaliselt nii jäik, aga ka tema arvas, et sakslased tuleb põhjalikult purustada. Ta oli saanud ametisse 1916. aasta detsembris konservatiivide ja liberaalide koalitsiooni juhina, mistõttu pidi laveerima parempoolsete ja pahemtsentristide vahel. Ta oli pärit Walesist, mida võis seniajani mõnikord tema jutu järgi aru saada, ega kuulunud Inglismaa kirikusse. Caernarfonist parlamenti valitud Lloyd George pooldas sotsiaalseid reforme kire ja sõnaosavusega, mis tõi talle tuntuse nii alamkojas kui ka väljaspool seda. Tema eraelus valitses aga segadus. Ta pidas sekretär Frances Stevensoni armukesena ja müüs häbitult tiitleid poliitiliste teenete eest. Kuid ta suutis end näidata toimeka riigijuhina sõja ajal. Muu hulgas õnnestus tal vähendada allveelaevade ohtu konvoisüsteemi kehtestamisega ja konvoide kaitsmise ülesande andmisega mereväele. Ta suutis ühtmoodi muljetavaldavalt kõnelda aristokraatidele parlamendis, töölistele tehastes ja poemüüjannadele valimismiitingutel. Seda üüratu enesekindlusega meest on peetud Winston Churchilli kõrval üheks alamkoja suuremaks oraatoriks.

Sõja kestel keskendus Lloyd George jooksvatele sõjalistele küsimustele, jättes sõjajärgse olukorra planeerimise unarule. Kuid president Woodrow Wilson ei tahtnud sugugi selle teema kadumist liitlaste päevakorrast. Ta soovis kindlalt, et võidule Keskriikide üle järgneks rahu, mis pakub maailma rahvastele paremat tulevikku. Wilson oli jõudnud Valgesse Majja 1913. aastal. Välimuselt aristokraatlik ja äärmiselt intelligentne president oli suurriikide juhtide seas kõige akadeemilisema pagasiga: ta oli enne New Jersey kuberneriks valimist juhtinud Princetoni ülikooli. Doktoritöö kirjutas ta parlamentaarsest valitsemisest Kongressi näitel. Ta jälestas militarismi ja sarnaselt kõigi Ameerika poliitikutega vihkas impeeriume. 1916. aastal võitis ta teised presidendivalimised lubadusega hoida riik suurest sõjast eemal. Ta oli oma põhimõtetes äärmiselt kindel, kuid siiski valmis neid muutma, kui seda nõudis tegelikkus. Ta ei saanud vahetult tundma õppida Euroopa kaasaegset poliitikat, sest põhiseadus ei lubanud tal suunduda pikkadele välisreisidele. Seepärast kasutas ta oma usaldusalust Edward House’i, keda sellest hoolimata, et mehel polnud vähimatki sõjaväelist kogemust, hüüti kolonel House’iks. Keegi teine ei kõnelnud vahetult nii paljude Antandi ja Keskriikide poliitikutega ning president Wilson sai tänu temale alati parimat ja uusimat teavet Euroopa sõja ja poliitika kohta.

Antandi juhid teadsid, et Saksamaa ja Austria suurlinnades süveneb rahulolematus. Liitlaste luureagentuurid ja saatkonnad andsid pidevalt teada olukorrast Saksamaal. Briti ja Prantsuse diplomaatidel Rootsis oli väga lihtne teavet koguda: nad võisid lihtsalt kõnelda inimestega, kes saabusid Hamburgi laevaga. Muidugi kõnelesid sellest ka Rootsi ajalehed.44 Berliin sai sellest haisu ninna ja mõnigi kord andis valitsus välja võltsajalehti, mis sisaldasid valeteavet. Aga isegi kui Stockholmis levis mitmesuguseid, üksteisele vastukäivaid kuuldusi, oli ilmne, et Saksamaal on raskusi.45

Saksamaa poliitikas jõudis kätte muutlik periood. 1916. aasta keskel olid kinni võetud ja vangi pandud pahemäärmuslased, sealhulgas juhtivad revolutsionäärid, näiteks Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg. Nende Spartakusbund, mis oli saanud nime 73.–71. aastal eKr Rooma-vastast ülestõusu juhtinud gladiaatori järgi, jätkas tegevust põranda all. Liebknecht ja Luxemburg suutsid vanglast välja toimetada artikleid, milles kinnitasid, et sõda peetakse ainuüksi rikaste ja jõukate huvides. Nende sõnad tõmbasid ligi aina enam Saksa sotsialiste. 1917. aastal Saksamaa sotsiaaldemokraatlik partei lõhenes, kui radikaalsed liikmed eesotsas Riigipäeva saadiku Hugo Haasega keeldusid partei liinile allumast. Selleks ajaks oli selge, et Paul von Hindenburgi ja Erich Ludendorffi juhitav kindralstaap mõjutab otsustavalt keisri ja valitsuse tegevust ning et nad taotlevad varjamatult territoriaalset ekspansiooni. Haase koos oma seltsimeestega ei suutnud enam taluda partei leebet kriitikat valitsuse ja ülemjuhatuse suhtes. Sestap asutasid nad Saksamaa iseseisva sotsiaaldemokraatliku partei, mis suutis kaasa tõmmata ka vana partei suure teoreetiku Karl Kautsky. Samuti suutsid nad suhelda vangistatud spartaklastega.

Ludendorff ja Hindenburg langetasid otsuse minna läänerindel välja täispanga peale. See oli ka põhjus, miks alustati piiranguteta allveesõda. Kõik ressursid paisati pealetungi heaks. Nad nõudsid, et keiser asendaks 1909. aastast kantsleriametis olnud otsustusvõimetu Theobald von Bethmann Hollwegi nende soosiku Georg Michaelisega. Kui sakslased tahtsid Antanti läänerindel lüüa, pidid nad võitma lahingud otsustavalt enne seda, kui Ameerika armeed jõuavad Prantsusmaale ja kohanevad sõjatingimustega. Saksamaa tööstus oli jõudnud tootmises maksimumi piirini. USA ühinemine Antandiga tõotas majanduslikke probleeme ainult süvendada. Aeg ei olnud Saksamaa poolel ning raskusi tekitas ka teada asjaolu, et Austria-Ungari püüab sõjast vähegi auväärselt väljuda. Samal ajal teadsid Ludendorff ja Hindenburg, et Prantsuse armee moraal nõrgeneb ja marssal Pétain oli sunnitud vastuhakke äärmise julmusega maha suruma. Kõik see andis sakslastele parima võimaluse Inglise–Prantsuse kaitse läbi murda ja sõda läänes lõpetada.

Lääneliitlased teadsid seda hästi. Nad tugevdasid sõjajõude Põhja-Prantsusmaal sõjajõu ja tehnikaga, aga ootasid ühtlasi, et Venemaa annab oma panuse idas. Nad saatsid endiselt venelastele raha. Sõjalist varustust toimetati Venemaale üle Vaikse ookeani ja Põhjamere. Venemaa relvajõud olid 1916.–1917. aasta talvel saavutanud märkimisväärset edu kindral Brussilovi kavandatud pealetungis. London, Pariis ja Washington teadsid selgelt, kus tuleb Saksamaa purustada. Nende prioriteet oli läänerinne. Aga selleks pidi Venemaa jätkuvalt Saksamaad idast ohustama. Miljonid vormirõivasse topitud talupojad pidid jääma idarindele ja siduma sadu Saksa diviise.

Läbi sõja-aastate saatsid lääneliitlased pidevalt Venemaale ametlikke külastajaid teavet koguma ja sõjapingutusteks toetust hankima. Rühm Prantsuse ja Briti sotsialiste jõudis Soome vaksalisse 14. aprillil 1917. Nende hulka kuulusid Marcel Cachin, Ernest Lafont ja Marius Moutet – kaks filosoofiaprofessorit ja advokaat. Britid saatsid kunsttisleri James O’Grady ja torulukksepa Will Thorne’i.46 Ajutine valitsus ja Petrogradi nõukogu võtsid nad soojalt vastu, kuid nende mõju avalikule arvamusele oli tühine. Prantslased otsustasid asja parandada südasuvel, saates kohale lausa relvastusministri Albert Thomas’. Temagi oli sotsialist ning arvati, et seepärast on tal hõlpsam suhelda Venemaa töölisliikumise juhtidega. Ent Thomas käitus liigagi rahvamehena. Tema auks korraldatud banketil sõi ta liha noa otsast, mis venelastele tundus spetsiaalse vastutulekuna.47 Briti sufražett Emmeline Pankhurst jõudis Venemaale umbes samal ajal. Ta hakkas otsekohe kritiseerima Antandi sõjategevuse vastaseid. Ta mõistis hukka sõjavastase parlamendisaadiku Ramsay MacDonaldi, kuna see vaid kopeerivat David Lloyd George’i käitumist Buuri sõja ajal, et võita sel moel odavat populaarsust.48 MacDonald oleks samuti soovinud Venemaad külastada, aga patriootlik meremeeste ametiühing keeldus töötamast laeval, millega ta sõidab.49 Tegelikult poleks ka ajutine valitsus soovinud temasugust külalist. Pankhurst sai hästi läbi Kerenski ja ta abikaasaga, kuid talle ei pööratud rahva seas erilist tähelepanu. Välismaalaste arvamused ei suutnud enam poliitilist olukorda mõjutada.

Enam-vähem samal ajal saabus president Wilsoni eriesindaja Elihu Root, kes peatus Talvepalees.50 Ameeriklased olid pakkunud ajutisele valitsusele sada miljonit dollarit laenu tingimusel, et seda kasutatakse Ameerika ettevõtete toodangu ostmiseks.51 Pakkumine tehti mais. Oli teinegi nõue: Venemaa pidi sõjaliselt tõestama, et selline abi tuleb talle kasuks. Endine riigisekretär Root oli otsekohene mees. Tema ülesanne oli „Venemaa valitsusega kooskõlastatult välja töötada tõhusad meetodid Venemaa abistamiseks püüetes purustada üleüldist vaenlast”.52 Ta hoiatas ministreid, et Ameerika abi sõltub sellest, kas Venemaa jätkab sõdimist idarindel.53 Ühendriikidesse naastes ülistas ta Kerenskit taevani ja mõistis hukka Ameerika sõjavastased: „Leidub selliseid inimesi, kes tuleks koidikul maha lasta.” Ta väitis, et kõikjal tegutsevad Saksamaa agendid, ning ründas Trotskit ja teisi poliitilisi pagulasi, kes olid naasnud Venemaale ja nüüd teotasid maad, mis oli andnud neile varjupaika.54 Ta soovitas Wilsonil asuda ajutist valitsust toetama. Ta oli veendunud, et Ameerika abiga suudavad venelased kõigest hoolimata anda olulise panuse võitu Saksamaa üle.55

Londonisse ja Pariisi jõudev teave oli kogu sõja vältel usaldusväärne ning peagi muutus sama heaks Ameerika diplomaatide hangitav teave. 1917. aasta märtsis, vahetult enne Ühendriikide sõttaastumist, sattus Ameerika peakonsul Petrogradis North Winship oma ametiruumidesse Singeri majja minnes keset rahvasumma, kes kahtlustas, et ta võib toetada Saksamaad. Singer kõlas saksapäraselt ja Ameerika valgepeamerikotkas meenutas samuti Saksa kotkast. Winship ei kaotanud närvi ning asus Washingtoni varustama igapäevaste põhjalike ülevaadetega Petrogradi poliitikast. Ta jälgis Petrogradi nõukogu istungeid. Ta selgitas Leninit järgivate „maksimalistide” doktriine ja poliitikat. Ta andis teada kõigi suuremate lehtede kommentaaridest president Wilsoni sõjakuulutusele. Ta kõneles Venemaa armee kesisest olukorrast ja toetuse vähenemisest sõjale rahva seas.56 Tema asjatundlikkus oli suureks abiks David R. Francisele, kes oli 1916. aasta märtsis kuuekümne viie aastasena määratud USA suursaadikuks Venemaal.

Petrogradi diplomaatilise korpuse dojään oli Suurbritannia suursaadik Sir George Buchanan. Pikka kasvu, alati laitmatult rõivastunud Buchanan ei olnud vaevunud vene keelt ära õppima, ehkki oli saadik olnud juba 1910. aastast. Kui Moskva linn visiidi ajal ta aukodanikuks nimetas ja kingitusi üle anda tahtis, üritati talle tunni aja jooksul selgeks teha venekeelset tänusõna spassibo. Aga kui linnapea talle kuldketi kaela riputas, kostis tema suust ometi za pivo, mis tähendab „õlle eest”.57 Moskva linnaisad teesklesid suuremeelselt, et ei kuulnud seda, ning Buchanan elas oma apsu üle ise sellest aru saamatagi. Ka muidu kõneles ta Venemaal ikka ainult üht keelt, välja arvatud siis, kui otsustas rääkida prantsuse keeles (mida ta valdas hästi, kuigi hääldas britilikult tuimalt). Buchanan püsis ka välismaal Briti kõrgklassi kommete juures. Teda peeti üdini inglaslikuks, kuigi ta oli tegelikult Šoti päritolu. Teda austati, kuid ei armastatud. Prantsusmaa suursaadiku Joseph Noulensi sõnul oli ta „kuiv, külm ja põlastav”. Venemaa pealinna kõrgseltskond oli peaaegu endiselt elurõõmus, kuid õhtuid Buchanani juures ei peetud kindlasti lõbusaks.58

Buchanan ja Ameerika suursaadik ei saanud lähedasteks sõpradeks. Koos Noulensiga suursaadiku residentsi külastades jättis Buchanan harva välja ütlemata arvamuse ameeriklaste tema hinnangul vulgaarsete kommete kohta. Ta pani halvaks enda suurt portreed, mille Francis oli riputanud vastuvõturuumi ette: „Kas te ei pea seda halvaks maitseks?” Kutse peale söögilauda tulla pöördus ta Noulensi poole ja lausus umbes nii: „Ah, meid ootab ees kehv õhtusöök … neegrist koka valmistatud.”59

Suursaadik Francis tajus põlgust, aga suhtus endiselt Buchananisse hästi.60 Nähtavasti oli ta lahke loomuga armastusväärne lõunaosariiklane, kes vaid harva läks närvi. Samuti ei varjanud ta tunnet, et pole sugugi õige mees Venemaal teenima. Ta ametioskused polnud tõesti suured. Nagu Buchanan, ei rääkinud temagi vene keelt, aga tollase diplomaadi kohta ebatavaliselt oli tema prantsuse keel väga algeline. See ei olnud just tema enda süü. Ta oli küll olnud 1896.–1897. aastal president Grover Clevelandi valitsuses siseminister, kuid nime oli ta teinud endale St. Louisi pankurina, mitte rahvusvahelisel areenil.61 Tema alluvad suhtlesid agaralt venelastega, suursaadik aga tegeles intensiivselt enda vormis hoidmisega. Ta oli suurt kasvu mees ja mängis palju golfi. Samuti tantsis ta usinalt Petrogradi ballidel. Ta võimles igal hommikul ja korraldas asjad nii, et ei pidanud mööda saatma ühtegi päeva oma harrastustega tegelemata. Nende hulka kuulusid kurameerimine nägusate noorte sekretäridega ja viski trimpamine, mida ta enda väitel tegi ainult arstide ettekirjutuste täitmiseks.62

Muudest juhtivatest Antandi diplomaatidest võib ära märkida Joseph Noulensi ja markii della Torretta. 1917. aasta juulis Petrogradi saabunud Noulens oli Francisest noorem, kuid üsna kõrgi olemisega, ehkki ta heitis just sedasama ette Buchananile. Endise Prantsuse sõjaministrina vihkas ta Venemaal ajutise valitsuse ajal puhkenud revolutsioonilist elevust.63 Itaalia asjur della Torretta oli veelgi vanameelsem. Öeldavasti olevat ta pigem eelistanud minna magama ja ärgata Venemaal, kus Romanovid on endiselt võimul. Venemaa traumad pärast veebruarirevolutsiooni jäid talle täiesti mõistetamatuks.

Briti ja Prantsuse saatkonnad olid loonud oma riiklike huvide kaitsmiseks sõja ajal sõjalised missioonid ja luureasutused. Hiljem sõtta astunud ameeriklastel läks see aeglasemalt. Aga kui nad juba sõdisid, soovisid nad kindlasti võita. Varakevadel asutasid nad informatsioonibüroo, mis hakkas vargsi koguma Washingtoni huvi pälvivat teavet. Kuid eriti Woodrow Wilson ei soovinud kuigi innukalt sekkuda Venemaa siseasjadesse, mistõttu ta lükkas ka tagasi senaator Rooti ettepaneku eraldada viis miljonit dollarit propaganda tegemiseks Venemaal.64 Briti salateenistusbüroo New Yorgi resident Sir William Wiseman tegi ettepaneku ühendada inglaste ja ameeriklaste luuretegevus Venemaa toetamise ja selle sõjas püsimise tagamise nimel. Ta oli juba varem jätnud positiivse mulje kolonel House’ile.65 Et Ühendriikidel polnud veel vähegi märkimisväärset agendivõrku, ei olnud Wisemanil raske veenda House’i ja riigisekretär Robert Lansingit, et ühistegevust peaksid juhtima britid, ning 15. juunil 1917 eraldas president selleks otstarbeks 75 000 dollarit. Sama summa pidi välja panema Briti välisministeerium.66 Lääneliitlased tundsid üha enam muret, kas Venemaa ikka suudab veel sõjas osaleda. Oma missioonide ja agentuuridega püüdsidki nad selgitada, kas ja millised oleksid võimalikud alternatiivid ilma ajutise valitsuseta.

Peamiseks salaagendiks Petrogradis valisid britid välja silmapaistva kirjaniku W. Somerset Maughami.67 See rikkus üht põhilist luurereeglit. Maughami tuntus tähendas, et ta ei saa Venemaa pealinnas mingil juhul tähele panemata jääda. Seal mängiti parajasti üht tema näidendit. Pealegi ei teadnud Maugham midagi Venemaa poliitikast ega tundnud sealseid avaliku elu tegelasi. Ta ei osanud vene keelt ega saanud aru isegi kirillitsast. Muus mõttes oli ta siiski mõistlik valik. Maughamil oli sõjaaegseid kogemusi tööst Mansfield Cummingi salateenistusbüroo alluvuses. Ta oli näidanud missioonidel Prantsusmaal ja Šveitsis üles raudset iseloomu, suutis hästi mõista inimesi ja olukordi ning säilitada külma pead. Ta oli meelitatud, et võimud pidasid teda parimaks valikuks Venemaa jaoks, ning kasutas avanenud võimalust ära kindla töölepingu sõlmimiseks. Seni oli ta tegutsenud kui patrioot, saades küll kuluhüvitist, aga mitte palka. Nüüd nõudis ta, et talle tasutaks kui koosseisulisele töötajale. Ta ei mõelnud endale välja legendi, vaid elas avalikult Venemaa pealinnas, kus võttis ühendust kunagise armukese Saša Kropotkinaga, et see sillutaks talle teed kõrgseltskonda. Naise abil tutvus ta Aleksandr Kerenskiga ja viis viimase lõunale menukasse restorani Medved.

Maugham uskus, et kogub äärmiselt väärtuslikke teabekilde, kuid tegelikult ei avastanud ta midagi, mida Sir George Buchanan poleks teadnud. Tema peamine panus oli Kerenski meeleolu tõstmine. Kuid ta eelistas Boriss Savinkovi seltskonda, kes pärast Kornilovi afääri ei vahetanud Kerenskiga enam peaaegu sõnakestki. Savinkov, kes oli olnud enne sõda tsaaririigi tippametnikke mõrvanud esseeride võitlusorganisatsiooni asejuht, oli olemuselt väga sõjakas ning pani nüüd ette teha lõpp sõjavastasele agitatsioonile rindel ja torgata sahtlisse Kerenski kava korraldada Asutava Kogu valimised. Tähtsaim eesmärk pidi olema võit sõjas. Maughamile meeldis Savinkovi mõte luua vähemlastest ja esseeridest tugev tsentristlik partei, mis seisaks selgelt lahus kadettidest ja enamlastest. Savinkov tegi ettepaneku värvata Tšehhi korpus Antandi poolel sõdima.68