Читать книгу Spioonid ja komissarid - Robert Service - Страница 5

aasta märtsis, kui Euroopa vaevles suure sõja tõmblustes, hakkasid levima kuuldused Venemaa revolutsioonist. See sai alguse tööliste väljaastumisest pealinnas Petrogradis. Streike oli esinenud kahel eelmiselgi talvel ning sõjavägi ja poliitiline politsei olid need edukalt tasalülitanud. Töölised, kelles pulbitses tahe keisrivõim kukutada, lahkusid tehastest ja hakkasid tänavatel meelt avaldama. Keiser Nikolai II oli kaheksasaja kilomeetri kaugusel peakorteris Mogiljovis ega näinud põhjust muretseda. Seekord aga ei läinud streikijad kodudesse laiali, vaid tunglesid massiliselt tänavatel, mis ergutas nendega liituma põrandaaluste revolutsiooniliste parteide sõjakamaid esindajaid. Kui garnison käsutati korda taastama, läksid soldatid tööliste poole üle. Rahva meeleolu oli päris radikaalne. Töölised ja soldatid valisid ennast esindama Petrogradi nõukogu. Ühtäkki selgus, et Venemaa pealinn ei ole enam valitsuse võimu all. Lõpuks olukorra tõsidust mõistnud keiser kavatses troonist loobuda oma noore, hemofiiliat põdeva poja kasuks. Kui talle anti nõu sellest mõttest loobuda, pani Nikolai ette, et troon võiks minna tema vennale Mihhailile, aga sellega ei olnud otsustavalt nõus meeleavaldajad. Neid rahuldas ainult Romanovite dünastia kadu ning Petrograd oli nende võimuses.

Romanovite lõpp oli lõpuks väga ootamatu. Samal ajal oli see ka ootamatult rahumeelne. 15. märtsil ei pidanud Nikolai II närvid enam vastu ja ta astus tagasi, mille järel võim läks ajutisele valitsusele. Seda juhtis liberaal Georgi Lvov, välisminister oli Pavel Miljukov ja sõjaminister Aleksandr Gutškov. Enamik valitsuse liikmeid olid liberaalid, ainult Gutškov esindas mõõdukaid konservatiive. Pahempoolsete seast oli vaid üks minister. See oli noor advokaat, sotsialist-revolutsionäär ehk esseer Aleksandr Kerenski, kellest sai kohtuminister.

Petrogradi nõukogu, milles andsid tooni vähemlased ja esseerid, kiitis asja heaks. Vähemlased kujutasid endast marksiste, kelle lõppeesmärk oli sotsialistlik revolutsioon, kuid nad uskusid, et Venemaa ei ole veel saavutanud sotsialismiks vajalikku arengutaset, ega tahtnud sugugi võtta enda kanda riigi valitsemise koormat sõja ajal. Sotsialistidrevolutsionäärid nägid enda toetajatena rohkem talupoegi kui töölisi. Aga ka neid oli mõjutanud marksism ja nad olid paljuski vähemlastega ühel meelel. Üheskoos oleks kaks sotsialistlikku organisatsiooni suutnud Venemaa pealinnas kergesti võimu haarata. Selle asemel kiitsid nad hoopis heaks Lvovi valitsuse tingimusel, et ta mõistab hukka Nikolai II ekspansionistlikud kavad ja peab ainult kaitsesõda. Samuti nõudsid nad tervet rida sotsiaalseid reforme. Lvov oli nõus. Ta mõistis, et ilma Petrogradi nõukogu heakskiiduta jääb ajutise valitsuse eluiga lühikeseks. Nii sai alguse raskustega toimiv niinimetatud kaksikvõim.

Pariisi ja Londoni ajakirjandus hoidus esialgu juhtunust teatamast. Keskriikidega – Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Bulgaaria – peetava sõja saatus oli noateral ning Prantsusmaa ja Suurbritannia ei soovinud teha midagi, mis võinuks kahjustada Venemaa võitlusvõimet. Venelased koos prantslaste ja brittidega olid moodustanud Antandi, mis asus Serbia tülis Austria-Ungariga 1914. aasta keskel esimese poolele. Antandiga, keda mõnikord ka lihtsalt liitlasteks kutsutakse, olid ühinenud Jaapan, Itaalia ja veel mõni riik. Läbi Euroopa jooksis kaks pikka rindejoont: läänerinne ja idarinne. Algul oli sõjas edukas Saksamaa, kes suutis tungida Põhja-Prantsusmaale ja Venemaa võimu all olevasse Poolasse. Kuid peagi muutus suur sõda kaevikusõjaks, rindejoon stabiliseerus ning ei Keskriigid ega Antant suutnud välja mõelda midagi murrangulist, enne kui 1916. aasta detsembris tõi kindral Aleksei Brussilovi paindlik jõudude kasutamine kaasa Vene vägede edasitungi. Läänerindel sõdimisest kurnatud prantslased ja britid olid Venemaa sõjalisest saavutusest vaimustuses, mistõttu siis, kui saabusid telegrammid poliitilistest rahutustest Petrogradis, üritasid Pariis ja London vältida isegi võimalust, et neid saaks kuidagi sekkumises süüdistada. Alles 19. märtsil 1917, kui ajutine valitsus oli juba mitu päeva ametis, andis ajakirjandus teada, et Nikolai II on troonist loobunud.1

Seda, mis Venemaal juhtus, oli ennustatud juba aastaid, kuid ainult vähesed revolutsionääridest pagulased olid osanud oodata, et tsaarirežiimi viimased hetked mööduvad nii rahulikult. Londonis elunev pahempoolne vähemlane Ivan Maiski kihutas ühe kaaspagulase juurest teise juurde ja õnnitles isegi hämmastunud möödakäijaid. Seltsimeeste seas kerkis võitlushüüd: „Venemaale!”2 Pagulane oli ka Maksim Litvinov, kes helistas kohe abikaasale Ivyle, kes viibis pärast poja Miša sündi Golders Greeni haiglas. Litvinov kuulus Vene marksistide enamlikku fraktsiooni, mida juhtis Lenin ja kus peeti vähemlasi häbiväärselt mõõdukaks. Ta ei olnud sugugi tugitoolirevolutsionäär: ta oli aidanud pesta raha, mille enamlased varastasid 1907. aastal sensatsioonilises Tiflisi (Thbilisi) pangaröövis. Ivy oli sarnaselt Maksimiga vaimustuses: „Kallis, see tähendab, et me pole enam põgenikud.”3 Litvinov oli nii elevil, et püüdis isegi ajada habet hambapastaga ning hakata end vannis pesema, ilma et oleks vett lahti keeranud. Ta oli oodanud revolutsiooni kogu oma teadliku elu. Nüüd oli see käes ja ta käed värisesid erutusest, kui ta ajalehti lugeda püüdis.4 Vene marksistide koloonia kogunes olukorda arutama: „[Nad] hakkasid tundma tungi saada iga päev üksteise juures kokku, kõnelda, hüüelda, arvamust avaldada, üksteisele näkku vaadata, ning nende naised, kes ei soovinud sõnakestki kaotada, pistsid toidunõud külma ahju, läbemata neid isegi nõudepesukaussi viia.”5 Väike Vene poliitiliste pagulaste maailm kihises ja kahises.

Litvinov tundis, et peab midagi tegema, ükspuha, mida Venemaa revolutsiooni heaks. Ta oli lausa masenduses: Petrogradis kees poliitika täie auruga, tema aga oli tuhandete kilomeetrite kaugusel Londonis. Enamlasena pidas ta sõda imperialistlikuks konfliktiks kahe ahnete kapitalistide koalitsiooni vahel. Enamik vähemlasi ja esseere arvas samamoodi. Kuid ükski Venemaa sotsialistlik organisatsioon, isegi mitte enamlased, ei olnud veel paika pannud, kuidas sõda lõpetada – kulus veel kuid, enne kui selles asjas saabus mõningane selgus.

Tegevusinnust pakatav Litvinov kohtus Briti sotsialistidega, kes seisid samuti sõja vastu. Leiboristist sõjavastane parlamendisaadik Ramsay MacDonald võttis nad vastu alamkoja ruumides. MacDonald mõistagi ei jaganud Briti valitsuse lootust, et Romanovite langemine suurendab venelaste võitlusvõimet idarindel. Ta ennustas lausa vastupidist.6 Aga ehkki ta oli viisakas, valmistas ta Litvinovile pettumuse, mainimata sõnagagi, mida „ta kavatseb revolutsiooni osas ette võtta”.7 Järgmisel päeval helistas Litvinov Venemaa saatkonda Cheshami majas, kus talle vastas asjur Konstantin Nabokov. Ta küsis, miks pole saatkonnas ikka veel maha võetud keisripere portreid.8 Litvinov nautis vana režiimi ametnike mõnitamist. Nabokov pidas vastu ja käitus väärikalt. Ta ei olnud kunagi varjanud sümpaatiat Vene liberaalide vastu ning lootis võita Lvovi ja uue valitsuse usalduse. Ajutine valitsus määras ent Londoni saadikuks endise välisministri Sergei Sazonovi.9 Aga et Sazonovit kohale ei ilmunud, juhtis Nabokov saatkonna tööd edasi.

märtsil tähistasid leiboristid revolutsioonilisi sündmusi Albert Hallis. Kohal oli kümme tuhat inimest, peakõneleja oli Ramsay MacDonald. Teiste seas pääses kõnepulti Israel Zangwill, kes kõneles Londonis East Endis elavate Venemaa juudi pagulaste nimel. Kohaletulnud järgisid vene kommet ning paljastasid pea ja vaikisid minuti, austades „loendamatuid ohvreid, mida Vene rahvas on pidanud kandma oma vabaduse nimel”.10 See oli sündmus, mis sööbis kõigi mällu. Romanovid olid kadunud, Venemaal valitses vabadus. Kõneldi venelaste ja brittide vendlusest, mida ei tumesta enam despootlik tsaarivõim.

Enamik Kesk- ja Lääne-Euroopa revolutsionääridest pagulasi kibeles Venemaale naasma. Ainuke võimalik tee kulges üle Põhjamere kas Arhangelskisse ja sealt rongiga mis tahes Venemaa linna või Skandinaaviasse ja sealt pika rongisõiduga läbi Põhja-Rootsi ja Soome Petrogradi.11 Briti merevägi oli suutnud sõja ajaks sulgeda Saksamaa suure laevastiku Kieli ja Wilhelmshaveni sadamasse. Seetõttu sõltus sõit Rootsi või Norrasse mujalt Euroopast brittide suvast, nii et isegi Prantsusmaa valitsus küsis neilt luba, enne kui laevu itta saata. Niisiis pidid suured Vene revolutsionääride kolooniad Pariisis, Genfis ja Zürichis sõitma üle La Manche’i, kui nad soovisid kodumaale jõuda. Londonist sai nüüd esimest korda suurim Vene poliitiliste pagulaste keskus.12 Neid vaimustas võimalus sõita Skandinaaviasse ning Prantsusmaa sadamatest Doverisse suunduvad reisilaevad olid täis slaavlasi. Pariisis tegutseva venekeelse marksistliku ja sõjavastase ajalehe Naše Slovo toimetus lahkus peaaegu täies koosseisus, sama juhtus Šveitsis ilmuvate revolutsiooniliste pagulaste väljaannetega. Koht, kus arvamust kujundada, oli Petrograd. Ainult see läks arvesse ning nagu teada, avaldavad pagulaste mõistusele emotsioonid alati tohutut survet.

Nad teadsid, et reis on ohtlik. Briti merevägi suutis küll Saksamaa pealveelaevastiku sadamates konutama sundida, kuid allveelaevad ohustasid ometi pidevalt laevaliiklust. Neile oli antud luba uputada kõiki Antandi riikide laevu, nii sõja- kui tsiviilaluseid. 1916. aastal paigaldas allveelaev miini, millel uppus laev, mis viis Venemaale Briti sõjaministri lord Kitcheneri. Kogu aasta vältel kaotati muret tekitavalt palju laevu ja varustust.

Siiski suutis kiiruga loodud konvoisüsteem kaitsta suurt osa üle Atlandi ookeani kulgevat kaubavedu. Ameeriklased abistasid Antanti poliitiliselt ja rahaliselt, kuigi ise ametlikult sõjas ei osalenud. Saksamaa ülemjuhatus avaldas poliitilisele juhtkonnale edukalt survet, muutmaks poliitikat nii, et nad saaks rünnata ka USA laevu. Põhjendus oli lihtne. Saksamaa majandus lämbus Briti mereblokaadi tõttu. Linnaelanikud olid pidanud üle elama niinimetatud kaalikatalve, mil ei jagunud kohvi, suhkrut ja isegi kartuleid. Sõjatoodangu jaoks hakkas toorainet nappima. Suurbritannia ja Prantsusmaa said aga kõike vajalikku Ameerika sõprade käest. 1. veebruaril 1917 andis Saksamaa valitsus loa pidada piiramatut allveesõda ning märtsis hakati uputama USA kaubalaevu. Briti luureallikad avastasid, et Saksamaa oli lubanud toetada Texase, New Mexico ja Arizona osariigi üleminekut tagasi Mehhiko kätte, kui see astub Ameerikaga sõtta. Washingtonis puhkes pahameeletorm. Seni ei olnud president Woodrow Wilson kuidagi suutnud Kongressis leida piisavat poolehoidu sõttaastumiseks. Isolatsionistlikud meeleolud hakkasid vaibuma uudiste peale sakslaste allveesõjast. 6. aprillil teatas USA, et ühineb Antandiga assotsieerunud riigi staatuses ja asub võitlema Saksa keisririigiga. Wilsoni nägemuses pidi see olema „sõda, mis lõpetab kõik sõjad”.

New Yorgis võeti teade Romanovite kukutamise kohta vastu metsiku rõõmuga. Ameerika ajakirjandus, mida erinevalt Briti ja Prantsuse ajakirjandusest ei piiranud sõjatsensuur, andis revolutsioonist teada kiiresti ja ulatuslikult.13 Troonist loobumisest kirjutasid Ameerika ajalehed kaks päeva varem kui Londonis ja Pariisis.14 Türann oli kukutatud, religioonide ja rahvuste võrdsus välja kuulutatud. Siis aga tekkisid mõned raskused Ameerika sõttaastumise tõttu. Juudi ajaleht Forward kiitis president Wilsoni otsuse heaks, sõjavastased pahempoolsed aga olid selle peale vihased. Lev Trotski ja Nikolai Buhharin kritiseerisid jõuliselt USA „militarismi”. Trotski oli saadetud sõjavastase agitatsiooni eest riigist välja Prantsusmaale. Sel ajal oli ta pahemäärmuslik marksist, kes ei kuulunud enamlaste ega vähemlaste ridadesse, kuid nõudis „tööliste valitsuse” kehtestamist. Buhharin oli noor enamlane, kes ei peljanud vaidlustada Lenini seisukohti marksismi doktriinide osas. Trotski ja Buhharin kutsusid USA sotsialiste vastu seisma Ameerika sõjalisele sekkumisele. Idaranniku linnades toimus kärarikkaid rahvakoosolekuid, kus sõjavastased ja – pooldajad ägedalt vaidlesid, kas Washingtoni vana ja Petrogradi uus valitsus väärivad toetust või mitte.

Erimeelsustest hoolimata olid peaaegu kõik Vene poliitilised pagulased Ameerikas sarnaselt oma Euroopa saatusekaaslastega valmis viivitamata kodumaale naasma. Suurbritannias sõltus lõplik otsus anda luba sõiduks üle Põhjamere valitsusest. Peaminister David Lloyd George kõhkles mitu nädalat, enne kui lubas anarhist Pjotr Kropotkinil ning marksistidel Georgi Plehhanovil ja Grigori Aleksinskil reisi ette võtta. Kropotkin, Plehhanov ja Aleksinski valiti välja Antandi eesmärkide pooldamise tõttu.15 Sõjavastased jõud pidasid seda erisoosinguks ning vähemlased Ivan Maiski ja Georgi Tšitšerin moodustasid repatrieerimiskomitee, milles nad võtsid endale vastavalt esimehe ja sekretäri ameti. Nad käisid välis-, sõja- ja siseministeeriumis taotlemas pagulastele õigust Venemaale sõita. Kuu aega kestnud masenduse järel võtsid nad ühendust Cheshami maja juhtiva Nabokoviga, kelle käest said kuulda rõõmusõnumit: Nabokovile oli tehtud Petrogradist ülesandeks aidata igati kaasa Suurbritanniast naasta soovivatele pagulastele. Nabokov andiski kohusetundlikult viisad välja, kuid arvestades Saksa allveelaevade ohtu, said neid ainult mehed. Whitechapelis elavad naisrevolutsionäärid avaldasid valjul häälel protesti. (Nabokov kirjutas veel mälestusteski kõhedustundega: „Jumal ise teab, et nad juba oskavad kisa tõsta.”) Asjuri elu ei muutnud sugugi kergemaks ka poliitiliste pagulaste komme kasutada valepasse. Nabokov kurtis, et ainuüksi Litvinov esines nelja-viie nime all. Nii et isegi kui saatkond püüdis abiks olla, ei kulgenud viisade väljaandmine sugugi hõlpsalt.16

Esimene suur viisasaajate rühm hankis piletid laevale Jupiter, mis sõitis Aberdeenist Bergenisse.17 Istunud ülevas meeleolus King’s Crossi jaamas rongile, pidid nad Aberdeenis passima neli päeva. Laeva kapten teatas, et see on igati normaalne. Ta ootavat, kuni puhkeb torm, mis kihutab Saksa allveelaevade patrullid minema. Selles osas oli ta veidi liiga optimistlik. Poolel teel üle Põhjamere pidi Jupiter järsult kurssi muutma ja sadamasse kiirustama, et pääseda Saksa allveelaeva eest.18 Mõnel hilisemal konvoil ei vedanud niigi palju ja üks laev läks koos reisijatega põhja – see oli sama laev, millele oli lootnud astuda Litvinov. Ainult poja äsjane sünd oli pannud ta pileti ostmise suhtes meelt muutma.19

Sõjavastased aktivistid ei tänanud sugugi britte abi eest. Üks neist, Georgi Tšitšerin, rääkis aina, et Lloyd George kiusab neid taga ega lase reisidokumente välja anda.20 See ei olnud vähemalt Suurbritannia pagulaste osas õige. Nabokov tegi asjurina Tšitšeriniga isegi koostööd, kuigi viimase artiklitest ei leia selle kohta midagi. Tšitšerini tiraadid liitlaste vastu raskendasid veelgi Briti diplomaatide tegevust Petrogradis. Pealegi ei kiirustanud Tšitšerin sugugi Venemaale sõitma. Tema viibimine Londonis muutus tülikaks ja augustis kaotas Briti valitsus kannatuse, kui sai teada, et ta on kirjutanud Pravdasse artikleid, mis mõistsid raevukalt hukka Antandi sõjapidamise. Muu hulgas kahtlustati teda sakslaste pooldamises. Riigikaitse seaduse alusel viidi ta tseremoonitsemata Brixtoni vanglasse.21 Briti tööliste seas sõjavastase agitatsiooni tegemise eest oli seal juba ees Pjotr Petrov.22 Tšitšerin ja Petrov olid tõrksad vangid. Nad hindasid enda kohtlemist järjekordse tõendina, et Antandi riigid ei peatu millegi ees, et ainult pidada „imperialistlikku” sõda. Nad keeldusid esitamast Lloyd George’i valitsusele palvekirja ennast vabastada.

Peaaegu kõik Briti, Prantsuse ja Šveitsi revolutsiooniliste kolooniate meessoost poliitilised pagulased said võimaluse Venemaale sõita, kui nad seda vaid tahtsid. Paljude reisijate peas aga mõlkus mõte ajutine valitsus kukutada ning mõned soovisid lõpetada Venemaa osalemise sõjas.

Lühim tee Prantsusmaalt või Šveitsist Venemaale oleks mõistagi kulgenud raudteitsi läbi Euroopa. Ent see oli võimatu ajal, mil miljonid mehed ja suurtükid jagasid maailmajao põhjast lõunasse kaheks. Šveitsi linnades elavatel revolutsionääridel oli teoreetiliselt võimalik sõita läbi Saksamaa Skandinaaviasse ning jõuda Venemaale Soome kaudu. Konks oli aga selles, et Venemaa kodanikud Saksamaa pinnal olid sõjatingimustes vaenlased. Enamik venelasi oli sõja puhkedes Saksamaalt ja Austriast kiiresti lahkunud, soovimata lasta end vahistada või saada lausa tänaval peksa. Kuid Saksamaa valitsus oli alati pidanud kasulikuks toetada venelaste ja ukrainlaste revolutsioonilisi rühmitisi, mis olid seadnud sihiks kukutada Romanovite võim, ja kui Nikolai II troonist loobus, väljendas Saksamaa välisministeerium huvi ideede vastu, kuidas toimetada sõjavastased aktivistid tagasi Venemaale. Diplomaadid alustasid Šveitsis kõnelusi Vene revolutsionääride toimetamiseks raudteitsi läbi Saksamaa Läänemere rannikule. Vahetalitajad keelitasid Leninit ja teisi enamlasi. Et Lenin ei soovinud ainult Venemaa väljumist sõjast, vaid ka aktiivselt kodumaa sõjalist lüüasaamist, ei oleks Saksamaa ülemjuhatus paremat liitlast saanud leidagi.

Lenin uuris avanevaid võimalusi koos vähemlaste juhi Juli Martoviga, kuid viimane tundis muret ajutise valitsuse loa puudumise pärast. Ta vihkas liberaale ning pidas neid sõjaõhutajateks ja imperialistideks. Sellest hoolimata ei söandanud ta tagasi minna ilma ametliku heakskiiduta. Lenin oli sitkemat tõugu. Ta oli kulutanud 1905. aastal liiga palju aega Šveitsist naasmisele, mille eest oli pidanud maksma poliitilise mõju vähenemisega. 1917. aastal ei tahtnud ta seda viga enam korrata.

Kuid ta pidi olema ettevaatlik. Kui ajutine valitsus saanuks teda mingilgi moel süüdistada koostöös Saksamaaga, sattunuks ta naasmisel kohe tõsisesse ohtu. Teda oleks võidud isegi riigireetmise eest maha lasta. Seepärast sõlmis ta Saksamaa saadiku Gisbert von Rombergiga kokkuleppe, et sõidab koos poolehoidjatega läbi Saksamaa ilma sakslastega kokku puutumata. Nende poole ei tohtinud pöörduda isegi vedurijuht ega ükski teine saatja. Nad nõudsid „plommitud” vaguneid. Saksamaa valitsus oli Lenini tingimustega kohe nõus.23 Lenin omalt poolt üritas õhutada teisi sõjavastaseid pagulasi, näiteks Karl Radekit, reisile kaasa tulema. Sõnaosav ja nutikas Poola juut Radek, kes varasematel aastatel oli Leninit kritiseerinud, kuulus ühtaegu Saksamaa sotsiaaldemokraatlikusse parteisse ja Poola pahemäärmuslikku marksistlikku parteisse. Kui ta oleks koos Martoviga rongile tulnud, ei oleks see paistnud nii otseselt enamlaste üritusena. Radek oli nõus, aga Martov tõrkus endiselt. Ta asus küll vähemlaste seas äärmuslikul pahempoolsel positsioonil ja põlgas Venemaa osalemist sõjas, kuid muretses siiski võimaluse pärast, et teda võidakse seostada keiserliku Saksamaaga. Lenin ei suutnud teda kuidagi veenda. Sellest hoolimata kogunes jahedal 9. aprilli hommikul Zürichi raudteejaama kolmkümmend kaks eripalgelist poliitilist pagulast, enamikus enamlased. Leninit saatis abikaasa Nadežda ja peamine abiline Grigori Zinovjev. Rühma kuulus ka Lenini endine armuke Inessa Armand ning Radek, kes oli tuntud nilbete naljade poolest, ei lakanud seda rongis meelde tuletamast.24

Peaaegu kõik olid sõidu ajal rõõmsas meeleolus, välja arvatud Lenin, keda ärritas melu naaberkupees, kus Radek, Inessa, Olga Ravitš ja Varvara Safarova lakkamatult lõkerdasid. Olga Ravitš naeris kileda häälega ja Lenin kupatas ta järsult koridori, kust kaaslased ta lõpuks tagasi tõid, öeldes naisele, et ta edaspidi enam nii valjult ei naeraks. Lenin oli kogu reisi ajal tujutapja: ta soovis kindlalt üht-teist kirjutada ajal, mil rong loksus läbi Stuttgardi, Maini-äärse Frankfurdi ja Berliini Sassnitzi sadamalinna. Ta noomis kõiki, kes suitsetasid. Kui ta nägi, et tualettruumi taha tekib järjekord, kehtestas ta piletisüsteemi, mis rahuldas teda seni, kuni ta avastas, et Radek kasutas seal viibimist piibu tõmbamiseks. See tõi kaasa uue pahameelepuhangu.

Pärast Taani jõudmist sõitis Lenin kaaslastega edasi Rootsi, kus neid ootas Stockholmis ees terve vastuvõtukomitee. Lenin oli endale võtnud uue varjunime. Mõnda aega suutis see segadusse ajada poolehoidjaid, kes tahtsid teda endaga kaasa viia. Talle lähenes ka Aleksandr Parvus-Gelfand. Parvus oli Odessa juut ja miljonärist ärimees, kes täitis Saksamaa valitsuse poliitilisi ülesandeid, ning nüüd soovis ta sõlmida kokkuleppe, mille alusel sakslased toetaksid enamlaste tegevust Venemaal. Lenin tahtis küll raha, aga ei olnud valmis riskima, et keegi näeb teda koos Parvusega. Seepärast laskis ta läbirääkimisi pidada asemikel. Kõik ei läinud tema tahtmist mööda. Tal ei jagunud tahtejõudu vastu seista Radeki mõnitustele tema rõivaste kohta. Radek selgitas, et Lenin ei näe sugugi revolutsioonijuhi moodi välja, kui kannab naeltallaga mägisaapaid. Kui Radekile oli kätte makstud, eraldades ta plommitud rongis teiste seast, nõustus Lenin siiski vastumeelselt ostma uued jalatsid ja püksid. Aga rohkemaks ta valmis ei olnud. Ta ütles oma piinajale, et ei lähe Venemaale tagasi rõivaäri edendama. Ta oleks võinud ka lisada, et inimesel, kes riietub nii ekstravagantselt nagu Radek, ei ole õieti mingit õigust talle ette kirjutada, mida kanda.25

Kogu selle aja oli Lenin täpsustanud mõtteid ajutise valitsuse kukutamise ja sotsialistliku diktatuuri kehtestamise kohta. Teel Venemaale kirjutas ta valmis „Aprilliteesid”. Kui Rootsi sotsialistid olid teda piisavalt poputanud, oli aeg sõita Soome piirilinna Haparandasse (Haaparantasse). See oli väike jõeäärne asula, kus Rootsi politseinikud hoidsid pagasi mahalaadimise ajal korda. Üle silla asus Tornio, kus võis juba näha hiljutise revolutsiooni märke. Vene soldatid olid lohakad ja tuimad. Politseinikke enam polnud, rongide sõiduplaan ei vastanud isegi ligilähedaselt tegelikkusele.26 Šveitsi reisiseltskonnale oli see tundeline hetk, kui nende silma ja ninna hakkas jõudma tõelise revolutsiooni pale ja hõng. 13. aprillil istusid nad Tornios rongile, võttes vagunisse kaasa enamlaste ajalehe Pravda. Beloostrovis (Valkeasaaris) ületasid nad Soome–Vene piiri, kus neid tervitas enamlaste keskkomitee liige Lev Kamenev. Veidi enne 16. aprilli südaööd jõudsid nad Petrogradi Soome vaksalisse, kus naasvat revolutsioonisangarit ootas juba suur rahvahulk. Lenin ei suhtunud sugugi suuremeelselt samas viibivatesse vähemlastesse ja esseeridesse: ta naeruvääristas sotsialistide ühtsuse ideed ja kutsus suuresõnaliselt üles „ülemaailmsele sotsialistlikule revolutsioonile”.27

Martov pidi kõhkluste eest kibedat hinda maksma. Ta püsis Šveitsis, kuni sai Venemaa välisministeeriumilt ametliku loa Lenini moodi kodumaale sõita. Ta jõudis Petrogradi 22. mail.28 Selleks ajaks olid vähemlased kindlalt langenud niisuguste seltsimeeste mõju alla nagu Irakli Tsereteli ja Nikolai Tšheidze, kes veensid Petrogradi nõukogu toetama ajutist valitsust. Venemaa uus välisminister Pavel Miljukov oli reisilubade ümber käivates kõnelustes kõigi tõugata ja lükata. Ta ei olnud andnud luba Lenini reisiks ning soostus Martovi naasmisega ainult seepärast, et Petrogradi nõukogu nõudis kaljukindlalt, et kõik revolutsionääridest pagulased peavad saama viisa. Ajutine valitsus ei saanud endale lubada suurt tüli nõukoguga.

Martov oli aeglane, aga veel aeglasem oli Trotski. Talle ei pakkunud just suurt lohutust, et Lenin, tema vana vastane revolutsioonilise strateegia küsimustes, oli tema ideedele lähenenud. Seda tõestasid „Aprilliteesid”, kuid aastaid kestnud vaidlused olid jätnud taaga, mis tuli ületada, enne kui nad said tegusalt koostööd teha. Pealegi oli Trotski New Yorki toppama jäänud. Niipea kui Venemaa konsulaat oli talle viisa andnud, ostis ta endale ja perele pileti Norra laevale Kristianiafjord. Trotskid lahkusid New Yorgist 27. märtsil. Ookeani ületamine oli sama ohtlik kui sõit Põhjamerel ning veel samal suvel uputaski Saksa allveelaev Atlandi ookeanil Kristianiafjordi.29 Trotski ohust ei hoolinud. Revolutsioonilisse Petrogradi pääsemiseks oli iga risk vastuvõetav. Kõik läkski kenasti, kuni aurik jõudis Nova Scotiasse Halifaxi. Kanada oli Briti dominioon ning sealsed võimud uurisid hoolikalt Kanada ja Euroopa vahel sõitvate reisijate nimekirju. Briti ametnikke Halifaxis oli hoiatatud, et laeval viibib Trotski, ning nad ei soovinud sugugi aidata kaasa tuntud sõjavastase sõidule Skandinaaviasse ja Venemaale. Ta vahistati ning viidi vastupuiklemisest ja karjumisest hoolimata kaldale interneeritute laagrisse. Ta hakkas Saksa sõjavangide seas propagandat tegema, unustamata siiski päevast päeva nõuda õigust ühineda perekonnaga.

Teated Trotskiga juhtunust jõudsid kiiresti Venemaale, kus nii Petrogradi nõukogu vähemlased kui ka enamlased nõudsid lugupeetava vihatud monarhia vastu võitleja vabastamist. Algul pooldas seda ka Miljukov. Kuid seejärel avaldas ta Suurbritannia saadikule Petrogradis Sir George Buchananile survet, et britid hoiaksid Trotskit pikemalt kinni. Seda nad ka tegid. Aga kui Petrogradi pahempoolsed asusid ägedalt taotlema Trotski vabastamist, tajus Buchanan, et see võib muutuda füüsiliselt ohtlikuks paljudele Venemaal viibivatele Briti ärimeestele. Ta toetus Miljukovile ja rõhutas, et britid ei vastuta Halifaxis toimunu eest. 21. aprillil andis ajutine valitsus teada, et ei ole vastu Trotski vabastamisele ning ta pääses perekonna juurde ja neil lubati sõita üle Atlandi ookeani järgmise laevaga, milleks oli Helig Olaf30.31 Nad jõudsid edasiste sekeldusteta Kristiaaniasse (Oslosse), kust sõitsid Haparandasse ning sealt läbi Soome Petrogradi. Nagu teisigi, võeti teda kuu aega pärast Leninit Soome vaksalis soojalt vastu. Teda olid tulnud tervitama ja Venemaa revolutsioonilise poliitikaga kurssi viima lähedane seltsimees Moissei Uritski ja enamlaste keskkomitee liige Grigori Fjodorov.

Trotski ei andnud üleelamisi Halifaxis brittidele kunagi andeks. Marksistlik doktriin ja analüüs oleks võinud talle selgitada, et juhtivad kapitalistlikud riigid ei erine üksteisest õieti mitte millegi poolest ja prantslased oleksid käitunud samades oludes samamoodi – õigupoolest oli tema doktrinäärsest seisukohast peaaegu uskumatu, et Ameerika võimud olid lubanud tal üldse New Yorgi sadamast välja sõita. Ent Trotski kurtis, et Briti võimudel oli jagunud jultumust käskida tal riided läbiotsimiseks seljast võtta. Ta nentis, et isegi Tsaari-Venemaa valitsus ei olnud teda eales sel moel alandanud. Paistis, nagu tundunuks talle isegi arsti käsk riided läbivaatuseks ära võtta äärmise barbaarsusena. Mehe kohta, kes edaspidi kehtestas julma diktatuuri, oli ta päris tundeline.

Kui Trotski Petrogradi jõudis, seisis ajutine valitsus ühe asemel silmitsi kahe tõsist muret tekitava isikuga. Nad asusid Leniniga poliitilist olukorda ära kasutama. Juba enne naasmist olid mõlemad nimetanud valitsust militaristlikuks ja imperialistlikuks ning mõlemad taunisid neid Petrogradi nõukogu vähemlastest ja esseeridest juhte, kes olid toetanud Georgi Lvovi ja teisi ministreid ning lasknud käest võimaluse haarata võim ja viia läbi sotsialistlik revolutsioon. Venemaa erines pärast Romanovite kukutamist kõigist teistest suurriikidest. Vabadust piiravad seadused olid kehtivuse kaotanud. Tsaarivalitsuse ja rõhumise põline vastane Lenin imetles ajutise valitsuse reforme. Teatavasti kuulutas ta juba enne naasmist, et Venemaa on maailma kõige vabam maa. Lenin ja Trotski suutsid palju kirjutada ning nende kirjutised avaldati kiiresti. Leninil oli kindel järgijaskond, keda ta suutis koondada massiparteiks. Kõnelejana oli ta ikka veel närviline, ent Trotski – nagu ka Kerenski – oli andekas oraator, kes suutis alati oma publiku elama panna. Kuigi Trotski ei ühinenud kohe enamlastega, teadsid nii tema kui ka Lenin, et nad peavad varasemad erimeelsused maha matma. Lõppeks soovisid nad üht ja sama: kõrgeimat võimu revolutsioonilisel Venemaal.