Читать книгу Spioonid ja komissarid - Robert Service - Страница 6

Kodumaale naasnud pagulased leidsid Petrogradis eest vana ja uue segadust tekitava koosluse. Katariina Suure kujul oli skeptri otsa tõmmatud punalipp. Ühtegi päeva vahele jätmata tõid Peeter-Pauli kindluse kellad kuuldavale Lvovi „Jumal, keisrit kaitse Sa”. Ka Moskvas oli palju endistviisi ning Punasel väljakul võis Spasski värava lähedal näha õhtul jalutama tulnud noori suurvürste. Suurepärane baleriin Tamara Karsavina esines mõlemas linnas. Moskvas Suures Teatris lavale toodud Verdi ooperit „Don Carlos” tuli Petrogradi laulma maailmakuulus bass Fjodor Šaljapin, kes polnud vana režiimi kunagi toetanud ning tundis rõõmu, kui teda peeti rahva esindajaks. Kuigi sõja ajaks oli Ermitaaž viidud Petrogradist Moskvasse, avati pealinnas igal nädalal kunstinäitusi, samuti võis kuulata avalikke loenguid maalikunstist või kirjandusest. Teatrilavale jõudsid pikka aega keelatud näidendid. Aleksandra teatris toodi taas lavale Aleksei Tolstoi „Ivan Groznõi surm”. Tsensuur lakkas olemast. Päästearmee, mille tegutsemise keisririigis oli Nikolai II valitsus keelanud, kleepis seintele kuulutuskoosolekute teadaandeid. Üks taimetoidurestoran tõmbas ligi palju külastajaid, pannes aknale suure plakati kirjaniku ja kristliku anarhisti Lev Tolstoi pildi ning kirjaga „Ma ei söö kedagi”.32

Ühiskondlikud konventsioonid keerati pea peale. Teenijad ei kippunud enam nii altilt käsku täitma, kui peremees või perenaine korraldusi jagas. Paljud kelnerid ei võtnud vastu jootraha, sest pidasid seda enda väärikust solvavaks: „Kui inimene peab endale leiba teenima ettekandjana, siis ei tähenda see veel, et teda võib solvata jootraha andmisega!” Seisusevahed haihtusid. Trammikonduktorid pöördusid reisijate poole väljendiga „seltsimees” nende sotsiaalsest staatusest hoolimata, mis tekitas hüsteeriat nii mõneski keskklassi esindajas.33

Kõige märkimisväärsem ilming oli organiseeruvate tööliste mõju. Nad valisid tehastes nõukogud. Paljud linnad asutasid Punakaardi, mis pidi täitma põgenenud politseinike tõttu tekkinud julgeolekuvaakumi. Töölisliikumine tervikuna ootas korda ja paremaid tingimusi töölistele, asutades aina enam ametiühinguid ja tehasekomiteesid. Kui mõni võimuorgan neile vastu ei tulnud, asendasid nad selle juhtkonna või pöördusid mõne teise organi poole.34 Kuigi teed näitasid töölised, puudutas ühiskondlik elavnemine kõiki kihte, välja arvatud ehk aristokraatiat ja mõisnikke, kes olid pärast monarhia kukutamist päris tagaplaanile tõmbunud. Enamikus Venemaa piirkondades olid talupoegadel juba varem olnud kohalikud võimuorganid – semstvod. Külakogukonnad olid tavapäraselt juhtinud end ise, nüüd laienes nende võim aga kogu põllumajandussektorile. Kõigi huulil oli sõna „rahvavalitsus”. See puudutas isegi Transsiberi raudteed. Välismaalastel, kes püüdsid Venemaalt pageda, paluti valida vaguninõukogu. See ei olnud niivõrd poliitiline kuivõrd praktiline nõue, sest rongid pidid teekonna vältel hankima sööki-jooki ning igas suuremas jaamas käis selle üle korralik kauplemine. 1917. aastal nõudis kodanikuks olemine vähemalt mingil määral poliitikuks hakkamist.

Töölised soovisid kõrgemat palka, paremaid elutingimusi ja kindlat töökohta. Nad kartsid üha enam, et ajutine valitsus võtab nad sõjaväkke, et alustada idarindel uuesti aktiivset sõjategevust. Sama pelgasid garnisonide soldatid. Neile võidi iga hetk anda korraldus minna rindele, ent kõik teadsid, kui kehvasti sõdis Vene armee võrreldes sakslastega. Rahutud olid ka talupojad. Neile ei meeldinud sugugi maamaks ning nad kiikasid ihalevalt pagenud mõisnikele kuuluvate metsade ja karjamaade poole. Paistis, et on ainult aja küsimus, kui külad hakkavad täiesti omapäi tegutsema.

Riigiaparaadi lagunemine kogus aina hoogu ja korrakaitsejõud jooksid peaaegu täies koosseisus laiali. Politsei ei olnud Venemaal kunagi tegutsenud rahva huvides. Vaevalt oli monarhia langenud, kui politseinikud heitsid mundri seljast ja peitsid end vihase rahva eest. Poliitiline politsei ohranka saadeti laiali. Maa- ja mereväegarnisonide komandandid ei suutnud enam tagada sõjaväelist distsipliini. Petrogradi nõukogu andis 14. märtsil välja käskkirja nr 1, millega võttis endale ja andis soldatite seas moodustatavatele komiteedele õiguse mitte täita ohvitseride käske. See ei jätnud ajutisele valitsusele just palju võimalusi oma tahet peale sundida. Ministrid sõltusid vähemlaste ja esseeride meeleheast, kes kuulusid suurde, tööliste ja garnisonide valitud nõukogude võrgustikku. Vürst Lvov võis ilma loata vaevu juua tassikese teed. Valitsus tegutses pöörase agarusega ja viis oma poliitikat ellu ministeeriumide kaudu. Varasemad riigiametnikud teenisid edasi ning üsna paljud neist suhtusid uude võimu innukalt ja soovisid selle juhiseid ellu viia. Ent pealinna korraldusi täideti provintsis tihtipeale üpris aeglaselt. Ajutine valitsus põrkus raskuste otsa algusest peale.

Lvovi kaardipakis polnud ühtegi trumpi enne esimest Romanovite võimu järgset kriisi mai alguses. Välisminister Pavel Miljukov oli kukutatud tsaariga sõjaeesmärkide osas üht meelt ning lootis saada Dardanellid Venemaale, kui Keskriigid lüüa saavad. Ta andis seda selgelt mõista Pariisi ja Londonisse saadetud telegrammides. Paraku oli see vastuolus Petrogradi nõukogu ja ajutise valitsuse kokkuleppega, et Venemaa peab ainult kaitsesõda. Telegraafijaamade töölised andsid vähemlaste ja esseeride juhtidele Miljukovi telegrammidest teada. Selle peale korraldati protestimeeleavaldused. Lvovi valitsus tuli kiiruga kokku ja Miljukovil ei jäänud muud üle, kui koos sõjaminister Aleksandr Gutškoviga tagasi astuda. Lvov kaasas uuendatud valitsusse vähemlasi ja esseere lootuses, et liberaalide ja sotsialistide liit aitab riiki koos hoida. Antandi diplomaadid Petrogradis tundsid kergendust. Neile tundus, et uuel valitsusel on tõepoolest võimalus taastada Venemaal kord ja hoida väed idarindel võitlusvalmina.

Enamlased olid protestiga ühinenud, aga samal ajal kutsusid nad üles kukutama ajutist valitsust ja looma sotsialistlikku korda. Enamlaste juhid pealinnas, kes olid üle elanud möödunud talve vahistamised, pooldasid just sellist radikaalset äärmuslust, mida propageeris kaugel Šveitsis Lenin. Enamlaste Vene büroo võttis tõsiselt fraktsiooni ammust doktriini, mis pidas sotsialistlikku diktatuuri äärmiselt soovitavaks. Bürood juhtis toona vaid kahekümne seitsme aastane Vjatšeslav Molotov. Ta kutsus üles tingimusteta võitlema ajutise valitsuse vastu.

Hetk, mil enamlased saanuksid takistada liberaalidel võimu haaramist, oli möödas, kuid Molotov uskus, et enamlikud põhimõtted nõuavad temalt ja ta seltsimeestelt kõiki pingutusi selle vea parandamiseks. See jäi Vene büroo ametlikuks poliitikaks seni, kuni Siberist jõudsid tagasi pagenduses olnud kõrgemad tegelased, näiteks Lev Kamenev ja Jossif Stalin. Enamlaste keskkomitee langes nende kätte ning nad pooldasid ajutise valitsuse toetamist teatavatel tingimustel. Ent nii Petrogradis kui ka provintsis oli rohkelt enamlasi, kes arvasid, et õigus on Molotovil, ning Leninil polnud sugugi raske veenda fraktsiooni toetama suunda revolutsioonile, mille ta oli esitanud „Aprilliteesides”.35

Sõjakad enamlased astusid vähemlaste ja esseeride vastu, keda Lenin nimetas põlglikult sotsiaalreeturiteks, nõukogude, ametiühingute ja tehasekomiteede valimistel. Nende parteileht Pravda kuulutas, et tööliste tingimused ei parane, kuni aset ei leia sotsialistlik revolutsioon. Nad tõid välja loosungi „Rahu, leiba ja maad!” ja lubasid tagada mittevenelaste rahvusliku enesemääramise õiguse. Nad nõudsid nõukogudele toetuvat valitsust ja kuulutasid, et kogu Euroopas on kätte jõudmas sotsialismiajastu. Lenin ja ta seltsimehed väitsid, et Lvovi valitsus on kapitalistliku iseloomuga, mida motiveerivad militaristlikud ja imperialistlikud taotlused. Seni oli sel seisukohal vähemus töölistest ja soldatitest ning talupojad polnud enamlusest peaaegu midagi kuulnud, kuid visa enamliku propaganda mõju oli ometi tuntav. Varjatult Saksamaa valitsuselt, mis oli valmis rahastama mis tahes organisatsiooni, mis viib Venemaa sõjast välja, toetust saav partei leidis uusi trükivõimalusi ning kasvatas jõudsalt, kümnete tuhandete inimeste kaupa liikmeskonda. Lenin kui valitsusvastase võitluse juht tõmbas masside tähelepanu ning Trotski ja teised pahempoolsed marksistid ühinesid enamlastega, pidades neid parimaks revolutsioonilise sotsialismi esindajaks Venemaal. Ajutine valitsus mõistis, et ei saa millegi peale kindlalt loota.

Lvov juhtis nüüd lõhenenud valitsust. Sotsialistidest ministrid alustasid töösuhete reforme ning lubasid talupoegadel harida maad, mille mõisnikud olid üles harimata jätnud. Valitsusse kuuluvad liberaalid, kelle seas andsid tooni konstitutsioonilised demokraadid (enamasti nimetati neid kadettideks), olid mures, et sel moel kehtestatakse vargsi sotsialism. Nad soovisid alustada uuesti sõjategevust idarindel, millega oli nõus ka sõjaministriks saanud Aleksandr Kerenski. Valitsuses käisid aga vaidlused. Vähemlased ja esseerid taotlesid aktiivsemaid rahupüüdlusi ning ministrid andsid heakskiidu Venemaa osalemisele rahvusvahelisel sotsialistide konverentsil Stockholmis, kus just see teema oli peamine. Samal ajal koostas Kerenski aga plaani alustada rinde lõunaosas Austria-Ungari vägede vastu pealetungi.

Niisugune algatus meeldis Antandile. See ei meeldinud aga Leninile ja Trotskile, kes nägid selles tõestust, et koalitsioon on just nii agressiivne, nagu nad olid algusest peale väitnud. Enamlased kasutasid ära rahva rahulolematust ja kutsusid üles korraldama Petrogradis relvastatud meeleavalduse valitsuse poliitika vastu. See pidi langema kokku esimese ülevenemaalise nõukogude kongressiga juuni keskel. Kahtlustades, et enamlased kavatsevad Lvovi valitsuse kukutada, otsustasid vähemlased ja esseerid korraldada kesklinnas enda relvastamata meeleavalduse. Nõukogude kongressil olid nad enamuses, aga kui nad väitsid, et ükski partei ei taha Venemaal võimu haarata, hõikas Lenin saalist: „On selline partei!” Enamlaste keskkomitee, olles kindel toetuse kasvamises, organiseeris veel ühe meeleavalduse. Kroonlinna mereväegarnison, kus andsid tooni tugevalt valitsusvastased meeleolud, lubas seilata relvastatult pealinna. Lenin otsustas just sel hetkel mõne päeva maal puhata. See oli teeseldud ükskõiksus. Anatoli Lunatšarski, üks Trotski poolehoidjaid, kes peagi ühines enamlastega, möönis hiljem, et meeleavaldus pidi katsetama sotsialistliku ülestõusu võimalust.

Ajutist valitsust halvasid sisemised vaidlused. Vähemlaste ja esseeride ministrid pooldasid Ukrainale autonoomia andmist ja olid valmis tunnustama Keskraadat, seni veel mitteametlikult valitud esinduskogu, milles oli esindatud enamik Ukraina organisatsioone, ametliku võimuesindajana Kiievis. Kadetid seisid sellele vastu, nähes selles esimest sammu paljurahvuselise riigi lagunemises. Nad lahkusid valitsusest, kui Lvov asus sotsialistide poolele. Kuid järelejäänud valitsus püsis kindlalt. Petrogradi ustavad väeosad saadeti enamlaste meeleavaldust laiali ajama. Kümned tsiviilisikud said surma. Siseminister kasutas võimalust enamlaste mõju vähendamiseks pealinnas ja avaliku arvamuse suunamiseks, lastes avaldada dokumendid, mis osutasid sellele, et enamlasi rahastab salaja Saksamaa. Anti välja Lenini vahistamiskäsk.

Lenin põgenes turvalisse Soome, Trotski aga kuulutas uhkelt, et toetab enamlasi, ja võeti vahi alla. Ülejäänud enamlaste juhid Petrogradis läksid põranda alla ootama, kuni poliitiline torm vaibub.

Rasked olud olid Lvovi energiast täiesti tühjaks imenud ning kuna ta ei näinud enam perspektiivi edasi ametis olla, andis ta peaministri koha üle Kerenskile, kel kulus mitu nädalat uue valitsuse kokkusaamiseks. Juunikuine pealetung lõppes katastroofiga ja Keskriikide väed tungisid sügavale Ukrainasse. Garnisonides ja kaevikuis olijaid valdas sõjaväsimus. Venemaa linnade varustamine toiduainetega kahanes. Konfliktid tehastes ja kaevandustes ägenesid, kui omanikud tõrkusid täitmast nõudmisi palka tõsta. Korrakaitse oli armetus seisus, garnisonid aga kuuletusid vaid enda lähimale nõukogule. Talupojad hakkasid tasuta kasutama mõisnike karja- ja metsamaid ning oli selge, et algamas on suur maade ülevõtmine. Tsaaririigi kaugematel äärealadel kasvas rahutus ja sedamööda, kuidas süvenes majanduskriis, hakkasid kohalikud võimuorganid Petrogradi eirama ja omapäi korraldusi jagama. Lvovi valitsusse kuulunud sotsialistidest ministrid astusid tagasi, et tugevdada vähemlaste ja esseeride positsioone Petrogradi nõukogus. Kerenski käes oli kõrgeim võim, aga ta oli poliitiliselt isoleeritud. Tema kõneoskused ei avaldanud enam endist mõju. Suutlikkus tagada ajutise valitsuse määruste elluviimine vähenes.

Kerenskil oli õige vähe võimalusi toetusbaasi laiendada. 25. augustil avas ta riikliku nõupidamise, kuhu olid kutsutud kõik enamlastevastased jõud alates kadettidest kuni vähemlaste ja esseerideni. Ta soovis näidata, et Venemaa poliitikud suudavad ka sõja ajal asjalikult reageerida rahva vajadustele. Ta kõneles seal säravalt ja teatraalselt nagu varemgi ning naisaustajad juubeldasid, kui ta kõnepuldist lahkus.

Ent kõik panid tähele, et liberaalid ja paremtsentristlike rühmitiste esindajad tervitasid marulise toetusega ülemjuhatajat Lavr Kornilovit. Kerenski kinnitas Kornilovile, et soovib endiselt tugevdada idarinnet ja vaigistada pealinna nõukogu protestid. Kornilov oli nõus saatma rindelt usaldusväärseid väeosi Petrogradi rahutusi maha suruma. Kui rongid hakkasid pealinna suunas liikuma, muutis Kerenski meelt, peljates, et Kornilov sepitseb midagi tema enda vastu. Ta andis Kornilovile korralduse väed tagasi tõmmata. See ajas viimase meeleheitele ja ta arvas nüüd, et Kerenskil puudub julgus riigi huvides tegutseda. Olukorra ajasid veel segasemaks Kerenski sõjalise nõuniku Boriss Savinkovi vastuolulised aruanded. Liikumine Petrogradi poole jätkus ja sellest kasvas välja mäss. Kerenski pöördus paanikas vähemlaste ja esseeride poole, paludes neil keelitada Kornilovi väge ülema korraldusi eirama. Sellega ühinesid ka enamlased ning mäss varises kokku. Kornilov võeti vahi alla. Kerenski sai siit nukra õppetunni. Olles tähele pannud, et kadetid asetasid lootuse Kornilovile kui Venemaa päästjale, kutsus ta septembri lõpus kokku demokraatliku nõupidamise, kust jäeti kõrvale kõik liberaalid, kes ei olnud toetanud ajutist valitsust. Kerenski pidas seda ainsaks võimaluseks saavutada laiade rahvamasside poolehoidu.

Tööliste seas püsis tugev viha Romanovite vastu ning Kerenski muretses, et olukord võib väljuda kontrolli alt. Tema esimene mõte oli tuua endine keiser kohtu ette ja kui ta leitakse süüdi olevat, saata Nikolai Inglismaale tädipoeg George V juurde. Kuid raskustega silmitsi seisev ajutine valitsus ei pannudki paika sihikindlat käitumist endise valitseja suhtes. Nikolai, tema abikaasa Aleksandra ja ülejäänud Romanovite suguvõsa liikmete tegevuse uurimiseks loodi komisjon. Avalik meelepaha Romanovite suhtes ajendas ajutist valitsust küsima, kas Suurbritannia oleks valmis Romanovitele varjupaika andma. Valitsuse esimeses koosseisus kohtuministrina töötanud Kerenski oli sõitnud endise tsaari Nikolai juurde Tsarskoje Selosse ja andnud talle edasi Windsori valitsejasoo tervitused, kuid ohutuse huvides pandi endine valitsejapere koduaresti. Lloyd George’il vastuväiteid polnud, kuid George V oli mures, et ekstsaari saabumine Inglismaale muudab Windsori suguvõsa ebapopulaarseks.36 Briti võimud vastasid eitavalt. Ajutine valitsus pidas selles osas protokollimata istungi ja otsustas saata Romanovid Siberisse Tobolskisse. Selle peamine eelis oli kaugus kõigist olulistest keskustest. Tobolskis anti nende käsutusse kunagine kubernerihoone. Nikolai sõnas Kerenskile: „Ma ei tunne muret. Ma usaldan teid.” Sõitu hoiti salajas ja kuigi kindlameelsemad monarhistid üritasid pääseda tema juurde Tobolskisse, ei võetud ette ühtegi tõsisemat katset teda vabastada.37

Ülejäänud ajutise valitsuse sammud andsid veel vähem tulemusi. Töösturid ootasid meeleheitlikult korra taastamist tehastes. Paljud lõpetasid tegutsemise ja toimetasid raha välismaale. Üsna vähesed mõisnikud julgesid jääda oma mõisa. Pankurid keskendusid senise vara säilitamisele ja lõpetasid laenamise tööstusettevõtetele. Linnamajandus varises kokku, mis avaldas mõju kõigile ühiskondlikele kihtidele. Poepidajad hoidsid uksed pigem kinni. Tööpuudus kasvas linnades kiiresti massiliseks. Kui varem olid töölised nõudnud suuremat palka ja paremaid tingimusi, siis nüüd sai oluliseks hoida ettevõtted töös ja töökohad alles. Kerenski tõstis põllumajandustoodete hindu, et meelitada talupoegi toodangut riigile müüma. Häid tulemusi see ei andnud. Talupojad kurtsid, et neile makstakse rublades, mille eest ei saanud sugugi osta taludele vajalikku varustust, sest seda lihtsalt polnud. Tuli seada valmis relvastatud salgad, mis pidid suunduma maale, et toita linnu ja rinnet. Samal ajal saabus ärevaid teateid rindelt, kus mehi deserteerus aina enam. Vene armee distsipliin lagunes kiiresti. Riik kui selline lakkas õieti olemast – Venemaa oli põlvili.

Kokkuvarisemisest võitsid enamlased. Nad tegutsesid aina enam avalikult, kuigi polnud õigupoolest kunagi Petrogradis ja Moskvas päris pildilt kadunudki. Trotski vabastati vanglast ja ta asus taas kihutustööd tegema, süüdistades kõigis Venemaa õnnetustes ajutist valitsust. Helsingi lähedal redutav Lenin kuulutas, et Kornilovi afäär tõestas, et alternatiive on ainult kaks: sõjaline diktatuur või sotsialistlik revolutsioon. Enamlased võtsid demokraatlikust nõupidamisest osa ainult selleks, et välja öelda oma seisukohad Kerenski vastu, pärast mida nad lahkusid.

Lenin ei tundnud sellest siiski täit rõõmu, vaid arvas, et enamlased lasevad end kõrvale kallutada ülestõusu organiseerimiselt. Ta laskis oma redupaigas kirjutatud artiklid Petrogradi toimetada. Ta näägutas kaaslaste kallal ja õhutas neid valitsust kukutama – ning sai aina selgemaks, et ta võib oma strateegias toetuda äsja enamlaste kilda astunud Trotskile. Keskkomitee ei soostunud küll alati Lenini mõtetega, aga nad ka ei eiranud teda kunagi. Enamlastevastane ajakirjandus asus samuti tema tähtsust toonitama, kujutades teda saatanliku tegelasena, kel on enamlaste üle hüpnootilised võimed. Trotskit kujutati tema poliitilise kaksikuna. Trotski ilmumisel tekkis Petrogradi nõukogu vähemlaste ja esseeride seas alati ärevus. Ta tõusis Kerenski asemel revolutsiooni tähtsaimaks hääletoruks. Septembri alguses valiti ta Petrogradi nõukogu esimeheks ning kiiresti hakkasid enamlasi toetama teisedki Venemaa linnanõukogud. Parteis süvenes kindlus, et lähedasema mõtteviisiga vähemlaste ja esseeride juhtidega on võimalik moodustada teatav koalitsioon. Kerenski ja valitsus otsekui unustati ning tööliste ja soldatite seas süvenes poolehoid ainuüksi veendunud sotsialistidest koosnevale valitsusele.

Lenini mõtted olid koondunud üksiti ülestõusule. Ta oli kindel, et „Kerenski klikki” saab eemaldada ainult vägivallaga. Ta naasis inkognito Petrogradi, et tutvustada oma arusaama enamlaste keskkomiteele. Ööl vastu 24. oktoobrit peeti kohtumine, millel Lenin kõneles teiste juhtide ees ainult talle iseloomuliku ägedusega. Lev Kamenev ja Grigori Zinovjev astusid talle vastu. Nad ei uskunud, et töölisklass toetab kindlalt ülestõusu. Nad kahtlesid, kas Euroopa on ikka sotsialistliku revolutsiooni veerel, ja pelgasid, et enamlaste enneaegne väljaastumine toob kaasa purustava vastulöögi. Kuid Lenin surus nende vastuseisu maha ja hääletamisel pooldati teda häältega kümme nelja vastu. Keskkomitee tuli kokku uuesti kuue päeva pärast, mil osalesid ka enamlaste juhid mujalt Venemaalt. Tulise vaidluse järel suutis Lenin teistki korda oponentidest jagu saada. Enamlased võtsid nüüd ametlikult suuna võimuhaaramisele.38

Arutatud oli küll ülestõusu kui sellist, aga mitte selle praktilisi üksikasju. Et Lenin läks taas rettu pealinna lähedale, jäid taktika ja strateegia Trotski välja töötada. Petrogradi nõukogu oli hiljaaegu garnisonide juhtimiseks loonud sõja-revolutsioonikomitee. Trotski pidas võimalikuks kasutada seda toetuse kogumiseks soldatite seas ja relvastatud võitluse koordineerimiseks ajutise valitsuse vastu. See oleks ühtlasi jätnud riigipöördest mulje kui nõukogude võimu kehtestamisest, mitte kui enamlaste putšist. Petrogradi eeskuju võinuksid siis järgida teised linnad. Kui Kerenski on vahi alla võetud või Talvepaleest minema kihutatud, pidi võim üle antama mõne päeva pärast kokku tulevale teisele nõukogude kongressile. Lenin ei olnud rahul: ta soovis kohe tegutseda. Kamenev ja Zinovjev murdsid vaikuse ja tegid teatavaks kõhklused keskkomitee otsuste suhtes. Nüüd teadsid Petrogradis kõik, et enamlased on valmis kasutusele võtma drastilisi meetodeid. Kerenski ja tema ministrid ei kavatsenud võitluseta alla anda. Kui relvastatud kokkupõrke hetk lähenes, üritasid nad koondada enda selja taha garnisoniülemaid. Nad olid kindlad, et Venemaa hädad kasvavad üüratult, kui võim langeb enamlaste kätte.

Olukord ei tõotanud ajutisele valitsusele midagi head. Saksa sõjavägi oli 3. septembril jõudnud Riiga ja Vene armee taganes korratult. Raudteeühendus muutus kaootiliseks, kui soldatid jooksid tormi kõigile rongidele, mis viisid neid lähemale kodukandile. Majandus oli kaoses. Linnades ootas kõiki, välja arvatud kõige jõukamaid, ees tööpuuduse ja toidunappuse talv. Venemaa ja Ukraina külades ägenes agitatsioon, mis nõudis kogu haritava maa jagamist talupoegadele. Terved piirkonnad eirasid valitsuse määrusi. Petrogradis näidati venelaste patriotismi süvendamiseks suurtükke ja lennukeid demonstreerivat Prantsuse propagandafilmi. Seda ei käidud kuigi palju vaatamas, sest Venemaa jaoks oli sõda läbi mis läbi.39

Oktoobris valitses Petrogradi tänavail ärev meeleolu. Väliselt oli kõik normaalne. Trammid sõitsid. Post ja telegraaf töötasid. Kuid inimesed kõnelesid sellest, mida teevad edasi sakslased, ning arutasid, kas pealinnale hakatakse lennukite ja tsepeliinidega pomme heitma. Võimud võtsid vajalikke meetmeid. Sageli kontrolliti õhuhäiresireenide korrasolekut. Tehti proove, kuidas käituda õhurünnaku korral, tuletõrjujad kahekordistasid õppuste arvu. Tänavatelt kadusid gaasilambid. Kuritegevus ja korralagedus oli saavutanud kõrge taseme pärast märtsikuist politseinike pagemist. Nüüd läks see aina hullemaks.40 Neil nädalail tuli üha süngeid uudiseid, sest Keskriike saatis sõjaline edu. Kuu keskel hõivasid Saksa väed Läänemeres Riia lahest põhjas kaks saart.41 Vene sõjavägi taandus itta. Eesti jäi küll nende kätte, aga nüüd pidid nad tõmbama kaitse merel tagasi Soome lahele.42 Pealinna poodide varustamine halvenes. Tubakat enam müügil polnud, šokolaadi sai pikas sabas seismise järel talongi alusel.43

Kerenski peaaegu ei lahkunud Talvepaleest. Ta ei kaotanud julgust ja oli endiselt tegutsemisvalmis, kuid leidus ka päevi, mil ta langes masendusse. Enamlased ei vaevunud enam teiste sotsialistidega nõu pidama. Nad tormasid mööda Petrogradi ringi, tehes viimaseid ettevalmistusi otsustavaks vägivaldseks kokkupõrkeks. Oli selge, et rahvas ei usalda enam Kerenskit. Ta ei lehvitanud enam kõrgelt juhisillalt rahvale, vaid läks koos laevaga põhja.