Читать книгу Spioonid ja komissarid - Robert Service - Страница 4

Enamlaste 1917. aasta oktoobri revolutsiooni lugu on räägitud tuhandeid kordi ja tavapäraselt on keskendutud Venemaa sündmustele, jättes kõrvale globaalse olukorra. Oktoobrirevolutsiooni ja selle tagajärgede niisuguses uurimises pole midagi halba. Kuid käesolevas raamatus üritatakse asju vaadelda veidi teises valguses. Enamlaste võimu esimesi aastaid iseloomustas Venemaa ja Lääne dünaamiline vastastikmõju. Neil aastail käis Venemaal kodusõda, Läänes üritati ühtaegu uut kommunistlikku režiimi mõista ja õõnestada ning enamlased ise püüdsid laiendada oma revolutsiooni kogu Euroopale, loobumata samas siiski taotlemast kaubanduslepinguid, mis aidanuks elavdada kuristikku langevat majandust. Kogu selle vastastikuse suhtlemise üksikasjalik uurimine näitab, et revolutsioonilist Venemaad ja selle suhteid muu maailmaga ei kujundanud üksi Lenin ja Trotski, vaid terve hulk väga erinevaid inimesi: kindlasti spioonid ja komissarid, aga ka diplomaadid, ajakirjanikud ja mitteametlikud vahendajad, samuti vaimuinimesed, teenimisvõimalusi haistvad ärimehed ja juhuslikud reisimehed. Siin raamatus on neist sama palju juttu kui „oktoobrist”.

Kommunistide juhid uskusid, et nende revolutsiooni leek hääbub, kui see jääb vaid ühe riigi piiresse, mistõttu nad seadsid lootused sellele, et peagi järgnevad Venemaal maha märgitud rajal ka teised Euroopa riigid. Oktoobrirevolutsioon toimus Petrogradis – nagu oli hakatud saksapärasuse vähendamiseks nimetama Venemaa pealinna Sankt-Peterburgi – ajal, mil kogu Euroopas möllas Antandi ja Keskriikide suur sõda. 1918. aasta novembrini ei vaevunud maailma riigid revolutsioonilise Venemaa peale eriti mõtlema, välja arvatud juhul, kui nad uurisid, kuidas sealset olukorda enda huvides ära kasutada. Sakslased olid tolle aasta märtsis sõlminud Lenini valitsusega Brest-Litovskis separaatrahu, et saada võimalus viia oma idas sõdivad diviisid üle läänerindele Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA vastu. Prantslased ja britid tugevdasid samal ajal pingutusi, toomaks Venemaad tagasi Saksamaa vastu sõdivate riikide sekka, isegi kui see tähendanuks kommunistliku valitsuse kukutamist. Kui pärast Saksamaa alistumist saabus Euroopasse rahu, muutus „Vene küsimuse” sisu, sest lääneriikide poliitikud said lõpuks keskenduda kommunisminakkuse Venemaa piirest Euroopa südamesse levimise vältimisele. Saksamaal, Ungaris ja Itaalias esines revolutsioonilisi väljaastumisi, ent Venemaa kommunistlike juhtide meelehärmiks lõppesid need nurjumisega. Lääneliitlased alustasid samal ajal otsest sõjalist interventsiooni Venemaal ning toetasid venelaste antikommunistlikke relvastatud jõude. Kuid 1919. aasta lõpul, kui mõlemad ettevõtmised sattusid raskuste ette, tõmbas Lääs ekspeditsioonijõud Venemaalt välja. Kommunistlik Venemaa oli esimese rahvusvahelise jõuproovi vastu pidanud.

Samal ajal üritasid Venemaa kommunistid oma revolutsiooni eksportima asuda. Nad saatsid 1918. aastal mitmed emissarid, sealhulgas mõned väga nimekad juhid, Saksamaale õõnestustööd tegema. Järgmisel aastal rajati Moskvas Kommunistlik Internatsionaal (Komintern), mille siht oli luua välisriikides kommunistlikke parteisid ja hävitada kapitalism kogu maailmas. 1920. aastal saadeti Punaarmee Poolasse. Kuigi Lenin ja Trotski olid pettunud, kui oodatud „Euroopa revolutsioon” jäigi toimumata, olid nad ometi veendunud, et nende esialgset plaani kroonib lõpuks edu.

Mõte raamatut kirjutada turgatas mulle pähe, kui uurisin Briti luureagendi Paul Dukesi isikutoimikut ja muid temaga seotud materjale. Tema mälestused on silmapaistev dokument olude kohta kommunistliku võimu algusajal. Üht luureülesannet täites astus Dukes Punaarmee ridadesse ja andis kõrvalseisja pilgu läbi teada, mida nägi. See ajendas mind uurima aruandeid ja ülevaateid, mida olid teinud teised välismaalased alates ülimalt Nõukogude-meelsetest tegelastest, nagu korrespondendid John Reed ja Arthur Ransome, kuni Bertrand Russellini, kes 1920. aastal ründas süngetes toonides kommunismi. Seejärel avastasin, et ka diplomaadid olid telegrammides ja autobiograafiates kirja pannud hulga olulisi asju. Ma võin julgelt tunnistada, et see oli üllatus, sest ma olin koos paljudega olnud arvamusel, et nad olid pigem üpris juhmid ja asjatundmatud tegelased. Sealt jäi vaid väike samm astuda ettevõtjate uurimiseni, kes kibelesid 1920.–1921. aastal taasalustama äritegevust Venemaal ja Venemaaga. Niisugused allikad heitsid värskendavalt uue pilgu kommunistliku Venemaa ajaloole ning täiendasid külluslikke materjale, mis on viimastel aastatel Moskvas avalikkuse ette jõudnud. Venemaa ajalugu ei saa rahuldavalt kirjutada ainuüksi Venemaa arhiividele tuginedes.

Materjali hoolikalt uurides selgus muidki ootamatuid asju. Ma olin pidanud enesestmõistetavaks, et Vene punased ja valged – ning mõistagi ka lääneliitlased – ei teadnud üksteisest suurt midagi. Juba Ethel Snowden nentis 1920. aastal Petrogradi ja Moskvat külastades, et Venemaa piiridele on tõmmatud justkui raudne eesriie. Tegelikult tegid kõigi poolte telegrafistid, dešifreerijad ja luurajad oma ülemate heaks suurepärast tööd. Nad aitasid täita suuri teabelünki, kindlustades pärast 1917. aastat hääbunud tavapärase diplomaatia asemel õigeaegselt täpse teabe. Punaarmee teadis väga palju valgete armeede kohta ja vastupidi. Kuigi valgete armeesid eraldasid üksteisest tohutud vahemaad, olid nad tavaliselt omavahel traadita side kaudu ühenduses. Samuti tuli neile kasuks juurdepääs Nõukogude telegraafsidele, mida olid vahelt lõiganud britid, prantslased ja ameeriklased. Punased kaotasid rohkelt side- ja krüptograafiaeksperte, kes põgenesid peagi pärast oktoobrirevolutsiooni välismaale või lihtsalt kadusid silmapiirilt, kuid nad andsid parima tühiku kiireks täitmiseks. Niisiis oli tegu ajajärguga, mil kõik teadsid piisavalt teistest, et kujundada plaanid ja poliitika tegeliku teadmise alusel – ning selle juures oli luurajatel, telegrafistidel ja dešifreerijatel sama suur osa kui diplomaatidel.

Pärast oktoobrirevolutsiooni ei rääkinud enamlaste kasuks ükski Euroopa sõjaliste jõudude realistlik hinnang. Nõrgal ja kehvalt varustatud Punaarmeel poleks olnud vähimatki võimalust sakslaste vastu, kui nood oleksid 1918. aastal Venemaale tunginud. Sama haavatav oleks Venemaa olnud, kui liitlased oleksid kohe järgmistel aastatel võtnud ette koordineeritud üldrünnaku. Kommunistidel vedas, et välised tegurid takistasid suurriikidel marssimast otse Kesk- ja Ida-Euroopasse ning lämmatamast revolutsioonilist riiki. Samamoodi vedas neil, et välisriigid kaldusid aina enam pidama kasulikuks lõpetada Venemaa majanduslik isoleerimine: 1920. aastal sõlmiti esimesed kaubanduslepingud Eesti ja Skandinaavia riikidega, aasta hiljem ka Suurbritanniaga.

Kui kommunistid haarasid Lenini ja Trotski juhtimisel Petrogradis võimu, ei saanud nad olla kindlad, et suudavad võimul püsida rohkem kui mõne päeva. Kuid see ei kahandanud nende lootusrikkust. Kui venelased suudavad nii hõlpsasti minema pühkida kapitalismi, siis kahtlemata teevad seda peagi ka teised. Kommunistid kuulutasid, et imperialismil, natsionalismil ja militarismil seisab kõikjal ees kadu. Enamlased visandasid oma projekti ülemaailmsena. Kogu maailma töölisklass pidi vabanema igasugusest rõhumisest. Industriaalühiskond pidi hakkama korralikult tasu, toitu, rõivaid ja haridust jagama neile, kes olid põlvkondade kaupa kannatanud. Turumajandus tuli kaotada. Sõjad pidid lõppema ning inimesed saama võimaluse iseenda asju otsustada ilma igasuguste kuningate, väejuhtide, preestrite ja politseiniketa. Kommunism oli valmis levima üle kogu maailma. Veel veidi ja maakeral ei pidanud olema enam ühtegi valitsust, ühtegi sõjaväge ega ühtegi bürokraatlikku riigiaparaati.

Ent isegi maailmarevolutsiooni silme ees hoides pidasid kommunistid paremaks ennast riski vastu kindlustada. Nad teadsid, et suurriigid võiksid tahtmise korral suurema vaevata Venemaa vallutada. Kreml astus välisvaenlastega kõnelustesse hirmu tõttu, et tema vastu korraldatakse rahvusvaheline ristiretk. See hirm polnud sugugi alusetu. 1918. aastal teadsid kommunistid väga hästi, et suure sõja lääneliitlased – Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid – toetavad raha ja nõuannetega Venemaa antikommunistlikke jõude. Sama aasta augustis avastasid nad brittide selge vandenõu – hiljem hakati seda nimetama Lockharti vandenõuks –, mille eesmärk oli heita Nõukogude võimule Moskvas kaikaid kodarasse ja ehk isegi see kukutada. Ometi ei lõpetanud Kreml katseid Läänega läbirääkimistesse astuda. Kõik Antandi diplomaadid olid aasta pärast oktoobrirevolutsiooni juba ammu maalt lahkunud, kui kommunistide juhid tõid mitmed Briti, Prantsuse ja Ameerika ametiisikud kohtu ette. (Vandenõu sepitseja Robert Bruce Lockhart oli selleks ajaks Londonis, Lenini küüniste vahelt pääsenud.) Kuid sõda ja revolutsioon olid hävitanud Venemaa majanduse ning enamlaste valitsus vajas kaubavahetust välisriikidega puhtalt ellujäämiseks, mistõttu kommunistide emissarid jätkasid püüdeid taastada kaubandus- ja diplomaatilised sidemed arenenud tööstusriikidega. Need katsed tipnesid 1921. aasta märtsis Inglise– Nõukogude kaubanduslepinguga.

Nõukogude Venemaa ja Lääne vahele 1918. aasta sügisel tekkinud poliitiline lõhe muutis nii kommunistidel kui ka Antandil raskeks koguda teavet ja selgitada oma eesmärke. Pärast oktoobrirevolutsiooni olid lääneriikide suursaadikud esialgu kasutanud mitteametlikke vahendajaid, sest Lenini valitsust ametlikult ei tunnustatud. Nii pidasid lääneliitlased kommunistidega kõnelusi Petrogradis ja Moskvas ning Londoni ja Washingtoni valitsused suhtlesid saladuskatte all samuti Nõukogude võimu esindavate isikutega.

Nii nagu Nõukogude Venemaa ühekorraga pingutas nii diplomaatiakui ka revolutsioonirindel, nii kavandas Antantki jätkuvalt Lenini ja Trotski kukutamist. Suurt osa sellest on hoitud peaaegu sajandi vältel salajas. Lääne diplomaadid olid tihedalt seotud õõnestustegevusega, aga selle täielik avalikuks tulek oleks seadnud piinlikku olukorda lääneriikide valitsused, mis tahtsid end näidata üdini puhaste poistena poliitilises ja sõjalises võitluses NSV Liiduga. Nad eelistasid jätta mulje, et pettus ja sohitegemine on omane ainult Nõukogude poolele. Ometi oli Briti 1918. aasta vandenõu isegi nurjumisest hoolimata täiesti tõsine kommunistliku korra õõnestamise katse ning on õieti raske mõista, miks suur osa selle kohta käivatest dokumentidest on ikka veel salastatud. Igal juhul ei lõppenud Antandi luure- ja õõnestustegevus pärast vandenõu paljastamist ja diplomaatilise korpuse väljasaatmist. Luureoperatsioonid nii enamlastevastaste Vene valgete rahastamiseks kui ka teabe kogumiseks algasid väga ruttu uuesti ja kuigi nende abil ei suudetud kommuniste võimult tõrjuda, andsid nad igasuguse kahtluseta lääneriikide valitsustele hulga väärtuslikku teavet.

Britid, prantslased, jaapanlased ja ameeriklased olid saatnud pärast 1918. aasta märtsi Brest-Litovski rahulepingut Venemaale oma ekspeditsioonijõud, aga need jäidki kunagise impeeriumi äärealadele ja neid oli liiga vähe, et Leninit ja Trotskit kukutada. Läänerinde lahingud piirasid Antandi riikide samme kuni sõja lõpuni sama aasta novembris. Seepärast ei soovinud ükski liitlasriik asuda organiseerima sissetungi Venemaale. Neid hoidsid tagasi majanduslikud ja poliitilised kaalutlused. Isegi valgete ürituse jäägitul pooldajal Winston Churchillil ei olnud ühtegi head mõtet, kuidas Antant saaks Venemaal veel midagi rohkem ära teha. Siiski tõmbas Venemaa jätkuvalt endale tähelepanu. Püüti kaasata rahvusvahelisse kaubandusse alasid, mida Nõukogude jõud ei olnud hõivanud. Prantslastel olid oma kavatsused Lõuna-Ukraina suhtes. Eriti Ameerika Ühendriikide lääneranniku ettevõtjad tundsid suurt huvi äri vastu Siberis. Briti luureagent Sidney Reilly kavatses päris iseloomulikult suuri kaubandus-majanduslikke ettevõtmisi kommunistidejärgsel Venemaal ning Suurbritannias leidus tema moodi mõtlevaid inimesi üpris palju. Venemaa varustamine toiduainetega oli üks hoob, mille kasutamist kommunistide vastu Ameerika valitsus kaalus. 1919. aastal üritati korraga pakkuda Leninile teravilja poliitilistel tingimustel ja saata seda Venemaa neisse piirkondadesse, mis olid langenud valgete kätte.

Leninil ja Trotskil õnnestus pärast kodusõja lõppu edukalt meelitada mõned välisriigid Venemaaga kauplema. Ent levinud arusaam, nagu oleks see tähendanud vähemalt mõneks ajaks Venemaa ekspansionistlike ideede mahamatmist, on täiesti väär. Komintern üritas Moskva korralduste järgi 1921. aastal kukutada Saksamaa valitsust. Kommunistid alustasid Saksamaal tegevust sellest hoolimata, et teadsid, et see tooks Briti ja Prantsuse armeed ülevõimu taastamiseks mandril Saksamaa pinnale. Ehkki partei poliitbüroo kõneles suuresõnaliselt rahust Euroopas, olid selle liikmed end vaimselt ette valmistanud uueks Euroopa sõjaks.

Ometi jäi Kominterni võimsatest pingutustest hoolimata sõdadevahelisel ajal kommunistlik revolutsioon Saksamaal tulemata. Nõukogude juhtkond oli samamoodi alahinnanud antikommunistlike rühmitiste ja meeleolu tugevust Saksamaal, nagu nad olid 1920. aastal Varssavi peale marssides alahinnanud poolakate rahvuslust. Kui head teavet ka poliitikutele ei pakutud, sai see olla vaid nii kasulik, kui nad seda ise lubasid. Lenini ja Trotski pilk oli juba selgelt suunatud maailma ja tulevikku. Nad olid veendunud, et Euroopa on kommunistliku revolutsiooni lävepakul, mis vajab käivitumiseks vaid kerget tõuget. Kommunistide kujutluses pidid „massid” purustama ahelad ja tõusma üles. Enamlaste juhid filtreerisid teateid, mida nad Läänest said. Nende informeerijad, kes ka ise olid kommunistid, filtreerisid teavet juba enne seda, kui see Venemaale saadeti. Tegu oli poliitilise ideoloogiaga, aga Leninil ja Trotskil polnudki õieti aega selle üle järele mõelda. Kuigi nad kohandasid oma poliitikat muutuvate oludega, tegid nad seda ometi juba varem kindlaks määratud kursi raames. Nad juhtisid parteid, mis seisis vastu doktriinist kõrvalekaldumisele. Nad ise uskusid jäägitult kommunistlikku üritusse. Nad olid sellele pühendanud kogu oma elu ja ehkki nad suutsid ette võtta osavaid poliitilisi manöövreid, üritasid nad siiski võimalust mööda kompromisse vältida.

Ka Antandi juhtidel olid oma kinnistunud eeldused. Wilson, Clemenceau ja Lloyd George said rohkelt teavet diplomaatidelt, reporteritelt ja agentidelt. Nende heaks tegutses Venemaal palju enam informaatoreid, kui Nõukogude juhid suutsid Läänes leida, ent üks asi on saada aruandeid ja sootuks teine teada, mida edasi teha. Lääneriikide juhtidel oli mõistagi hea meel, et nad nii palju teavet said, kuid nad pidid pidevalt silmitsi seisma tõigaga, et teated kõnelevad üksteisele vastu. Mõistagi tegutsesid juhid, kel oli juba tohutuid raskusi kodumaal ja kõikjal Kesk-Euroopas, sama palju instinkti ja eelarvamuste kui ka nende lauale jõudvate aruannete analüüsi põhjal. Eriti Lloyd George astus Suurbritannia sõjajärgset majanduslikku taastumist taotledes päris oma teed, jõudes prantslastest ja ameeriklastest ette, kui sõlmis 1921. aastal Nõukogude Venemaaga kaubanduslepingu. Ta uskus liigselt kommunismi iseeneslikku nõrgenemisse Venemaal. Nii andiski ta Leninile hingetõmbeaega, millega viimane sai alustada niinimetatud uut majanduspoliitikat, mis andis Nõukogude riigile lõpliku võimaluse majandus uuesti üles ehitada ja kindlustada kontroll ühiskonna üle.

Selles raamatus vaadeldakse Nõukogude Venemaad ja Läänt rahvusvahelisest vaatepunktist. Välismaalased, kes 1917.–1921. aastal andsid avalikult või mitteavalikult Venemaast teada, mõistsid Venemaa hukka või sellele kiidulaulu laulsid, luurasid, õõnestasid või ründasid, puhkavad kalmuküngaste all. Venelased, nii valged kui punased, kes võitlesid Venemaa tuleviku nimel kodusõjas, on ammu kadunud. Lenini mausoleum seisab seniajani Moskvas Punasel väljakul mälestusmärgina oktoobrirevolutsioonile, mis raputas põhjalikult kogu maailma poliitikat. Tema surnukeha on seal, sest Venemaa avalik arvamus ei ole veel valmis selle eemaldamiseks. 1917. aasta lõpul Petrogradis toimunu muutis kogu sõdadevahelise aja globaalset poliitikat. Revolutsioonilise Venemaa surmakeerisest kerkis võimas riik, NSV Liit, mis purustas Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa ning pidas 1945. aasta järel aastakümneid külmas sõjas võitlust USA ja selle liitlastega. Oktoobrirevolutsioon tõstatas küsimusi, mis on olulised veel tänagi – selliseid küsimusi, mis leiavad väljenduse demokraatia ja diktatuuri, õigluse ja terrori, sotsiaalse õigluse ja klassivõitluse, ideoloogilise absolutismi ja kultuurilise pluralismi, riikliku suveräänsuse ja relvastatud rahvusvahelise sekkumise vastasseisudes. See ongi peamine ja otsustav põhjus, miks Nõukogude Venemaa ja Lääne suhete ajalugu endiselt meie tähelepanu pälvib ja väärib.