Читать книгу Käpp ja kapsarulliplaneet - Sandra Vungi - Страница 4

Käpal oli ajataju kadunud. Ta ei teadnud, kui kaua ta juba selle vaikse masinaga tundmatusse oli kihutanud. Maakera polnud enam ammu näha. Väljas oli pilkane pimedus ja tema hinge näris hirm. Ta ei olnud julgenud enam hõbedast kangi puudutada. Mis siis, kui ta teeb vale liigutuse ja kuppel avaneb? Ta ei tahtnud mõeldagi kokkupuutest külma kosmoseõhuga. Vähemalt oli väikeses mustas kuppelmasinas soe ja mugav. Käpp tabas end mitu korda mõttelt, miks on siin just kolmekohaline diivan ja kellele see võimas liikur ikkagi kuulub. Kas omanik on juba välja ilmunud ja pahane, et tema sõiduk on pihta pandud? Naljakas, kuidas isegi sellistel keha ja hinge raputavatel hetkedel võib mõistus oma pealtnäha tühiseid radu käia. Vahel sulges Käpp silmad lootes, et näeb ikkagi und, ja kui ta need uuesti avab, on ta oma kodus, oma köögis, koos ema, isa ja Rästikuga ning sööb mahlast sünnipäevatorti. Siis avas ta taas silmad ja kõik, mis ta nägi, oli pilkane pimedus. Ta oli siin pisikeses masinas ja kõledas kosmoses lõksus ning tal ei olnud õrna aimugi, mis temast edasi saab.

Need mõtted olid hirmutavad ja väsitavad. Käpale tundus, et ta jäi korraks tukkuma, sest äkitselt tema väike keha võpatas ja ta tuli taas teadvusele. Midagi vilksatas. Lõpuks ometi mingi muu värv peale musta! Ta märkas õrna kollakat tooni kaugel plinkimas. Üle hulga aja voolas taas temasse vaikselt julgust. Ta hingas sügavalt sisse ning haaras hõbedasest kangist. Jõuliselt lükkas ta kangi kuldse valgustäpi poole. Masin hakkas sujuvalt tema soovitud suunas liikuma. Käpp hingas kergendatult ning isegi naeratas korraks. Must ratsu kihutas uue müstilise valguse poole.

Mida lähemale ta sõitis, seda rohkem pimedust jäi tema selja taha. Tundmatu valgus üha kasvas ning äkki lisandusid kollasele särav sinakasroheline, heleroosa, tumepunane ja sügav sinine. Peagi tundusid siin olevat kõik maailma värvid. Käpp avastas ennast imeliste valguslaikude keskelt. Need olid nagu suured läbipaistvad udukogud, mis olid omavahel põimunud ja õrnalt pintsliga üle tõmmatud. Ta ei olnud mitte iialgi midagi nii kaunist näinud. Masin kihutas läbi õhkõrnade värvide ja Käpale tundus, et see hetk võiks kesta igavesti. Kas keegi üldse saaks kunagi sellisest imelisest vaatepildist väsida?

Kaugel vilkusid tähed ning Käpp mõtles, et see on küll vist maailma parim sünnipäevakink. Talle tundus, nagu oleks talle avaldatud mingi saladus, mida nüüd ainult tema teadis. See eriline hetk andis talle jõudu ja tuge ning korraks ununesid isegi senised vintsutused pimedas tundmatuses. Ta oleks tahtnud kupli avada ja nendesse säravatesse värvikogudesse hüpata. Mähkuda nende sisse ja nuusutada nende õhku. See mõte tundus tohutult ahvatlev, aga ta teadis, et siia ta siis jääkski – igavesti nende värvide keskele või hõljuks ta keha hoopis tagasi sinna kõledasse ja pimedasse kosmosesse. Ta hingas selle hirmsa mõtte peale sügavalt sisse ja teadis, et peab edasi liikuma.