Читать книгу Käpp ja kapsarulliplaneet - Sandra Vungi - Страница 6

Vali korin katkestas vaikuse. See oli Käpa kõht. Ta oli jõudnud järgmisele planeedile. Kriuksuv kõht tuletas Käpale meelde, et ta ei olnud päevi korralikult söönud. Ta tundis, et on nõrkemise äärel ja justkui paberõhuke. Kogu väsimus ja nälg jõudsid äkki korraga kohale ja tahtsid ta sealsamas maha murda. Sellegipoolest uuris Käpp huviga uut maastikku. Väljas tuiskas ja lumeräitsakad sulasid hetkega ta soojadel põskedel. Kogu taevas oli hall ning valgust jagus vaid hämaruseks. Mitte väga kaugel silmas ta pisikest lumme mattunud palktaret, mille kivikorstnast tuli suitsu.

Käpp mätsis oma musta kosmoseratsu hoolikalt lume alla, et seda uudishimulike pilkude eest kaitsta, ning hakkas tarekese poole astuma. Ta tõmbas mantlihõlmad koomale ja kõrgemale, et vilu tuisutuul ligi ei pääseks. Pärast paari sammu koperdas ta suure lumekamaka otsa ja kukkus kõhuli. „Mul on vist tõesti sajandi väsimus, kui ei saa isegi paari sammu ilma ninuli lendamata astutud,” sajatas ta endamisi. Ta ajas end pahuralt püsti, pühkis märja lume mantlilt ja keeras sammud maja poole. „Ma loodan tõesti, et seal elab mõni sõbralik olend, sest mul on juba nendest seiklustest kõriauguni. Tahaksin üle kõige lihtsalt süüa ja magada,” mõtles väike väsinud Käpp.

* * *

Seiklemine oli talle juba omajagu julgust andnud ning ta koputas kõvasti tare puidust uksele. Keegi ei vastanud. Ta koputas veel ja juba uljamalt ning jäi ootama. Seest oli kuulda aeglaseid samme ja uks avanes. Lävel seisis lahke naeratusega väike vanamemm.

„Kust sina küll siia said, lapsuke?” küsis memm sõbralikult.

„Eee… ma tulen Maalt,” kogeles Käpp. „See on selline suur roheline ja sinine planeet, kus kasvab…”

„Ma tean väga hästi Maad. Minu lapselapsed elavad samuti seal,” vastas vanamemm. „Aga tule edasi, mis sa seal külmetad. Sa näed nii väsinud välja, kuna sa viimati magada said?”

Käpp koputas saapad lumest puhtaks ja astus sooja tarre.

Kohe, kui uks oli tema selja taga sulgunud, tundis ta ennast nagu kodus. Hubases elutoas oli ilus vana puitpõrand ning seda kattis suur värviline kaltsuvaip. Nurgas praksus pirakas maakividest kaminas tuli ja selle ees pehmel diivanil magas kõige priskem kass, keda Käpp oli elus näinud. Kassil oli sile valge kasukas, mille peal olid mõned üksikud mustad laigud. Ta tõstis pea ja hakkas Käpa ehmatuseks temaga inimkeeli rääkima.

„Kas sa näe – külaline!” nurrus kass. „Meil siin neid palju ei käi, tere tulemast. Minu nimi on Kroi Krüünberg.”

Kass ajas ennast ringutades istukile ja vaatas suurte roheliste silmade ja kergelt tusase ilmega Käpale otsa. Käpp hakkas südamest naerma, sest see olukord oli ühtaegu armas ja naljakas.

„Tere, Kroi! Kui meeldiv tutvuda! Ma ei ole kunagi nii viisakat kassi näinud.” Käpp istus Kroi kõrvale diivanile ja tegi talle suure pehme pai. Kroi nurrus ja nügis peaga Käpa käsivart.

Memmeke astus elutuppa ja naeratas. „Nii et Kroiga oled sa juba tuttavaks saanud. Väga tore! Sul on kõht kindlasti väga tühi. Tule istu kööki sööma, meil siin toitu jagub.”