Читать книгу Käpp ja kapsarulliplaneet - Sandra Vungi - Страница 9

Hommikul läks tal uni õige varakult ära. Kui eelmisel päeval oli Käpp ärganud õrna linnulaulu peale, siis täna linnud lausa röökisid. Ta hüppas kiirelt püsti, sest teadis, et teda ootab uus seiklus – suvi! Kööki astudes märkas ta, et kell on alles pool kaheksa hommikul. Kui ta esikusse jõudis, paiskus soojus talle näkku, ja välja päikesesoojale kivitrepile astudes tundis ta, et kuumus tahab ta lausa maha murda. Juba varahommikul oli väljas nii lämbe! See oli üks suve võludest ja valudest, mis oli Käpal sootuks ununenud. Ta märkas, et memmeke rohis usinalt oma lillepeenart. Tal oli peas beež suvekübar, seljas natuke kulunud tumedates toonides lilleline kittel ning ühe käega toetus ta oma kepile. Käpp muutus seda nähes nukraks, aga kui memm teda nägi, naeratas ta Käpale laialt ja lõbusalt.

„Kas linnud ajasid sind üles?” küsis heatujuline memm. Käpp astus peenrale lähemale. Alles eile olid siin olnud imeilusad kevadised lillad krookused, aga täna toimetas memm juba valgete ja roosade petuuniatega.

„Kas sul on jalad haiged?” küsis Käpp memmelt.

„Eks nad ole jah,” jäi memm mõtlikuks. „Noh, mul vanust ka juba. Noorena sai palju planeetidevahelistel jooksuvõistlustel käidud ja seal nad mul ära väsisidki.”

Seejärel rääkis memm Käpale, kuidas ta oli käinud ühelt võistluselt teisele, aga keegi polnud mõelnud, et noor inimene peab lisaks jooksmisele ka korralikult sööma. Nii ta lihtsalt nälgis päevad läbi. Ta ei unusta kunagi, kuidas üks lahke naine kutsus ta enda juurde sööma ja pakkus talle hapukurgileibu. Lihtne leib hapukurgiga tundus talle sel hetkel parim söök terves universumis.

„See on siiani üks minu lemmikuid,” ütles memm. Käpp kuulas huviga ja isegi selle suure palavusega tekkis tal korraks hapukurgiisu. „Mis te siis täna Kroiga ette võtate?” küsis memm.

„Heh, ei teagi. Kroi on eilsest nii väsinud. Vaevalt et ta oma käppi viitsib välja vedada.”

„Sul on täiesti õigus,” vastas äkki trepile ilmunud Kroi. „Ma kavatsen terve päeva siin soojal trepil vedeleda. Pealegi meeldib mulle vaadata, kuidas memm lilledega toimetab. See mõjub rahustavalt.” Paks valge kass ajas silmad kissi, ringutas ja keris ennast vastu välisust kerra, samal ajal ühe silmaga piiludes.

„Äkki soovid minu hoovis natuke ringi uudistada?” uuris memm. „Kuuri juurest edasi minnes kaskede taga on väike tiik. Ole ainult ettevaatlik, kui ujuma lähed!” manitses ta sõbralikult. „Minu magamistoa riidekirstust leiad ehk mõne mu lapselapse riidehilbu, mis sulle sobib.”

Käpp proovis ennast välisukse praost läbi pressida, ilma et liigselt Kroid segaks. Paljajalu kõndis ta üle sooja esikupõranda kergelt jahedasse memme magamistuppa. Pitskardinaga aknast vasakul seisis suur valge riidekirst. Kui ta kirstu lahti tegi, leidis ta sealt hästi lõhnavad voodilinad ja palju värvilisi lasteriideid.

Käpp sukeldus kättpidi kirstu ja tõmbas sealt proovimiseks välja mitmeid hilpe. Kõigepealt pani ta selga ühe kollase suvekleidi, aga see ei sobinud talle tema arust üldse. Siis proovis ta lühikesi teksapükse ja valget särki. Selle riietusega tundis ta ennast hoopis paremini kui kleidiga. Õnneks leidis ta kirstust ka ühe tumesinise trikoo. „Nüüd olen ma suveks valmis!” mõtles ta endamisi.

Mõte jahedast tiigiveest ajas teda nii elevile, et ta lausa jooksis välja. Kiirelt tegi ta magavale Kroile pai, viipas rõõmsalt memmele ja silkas kuuri taha. Ta kõndis läbi pika rohu, kõrguvate kaskede suunas. Roheliste lehtedega puud sahisesid mõnusalt. Sellist leebet sahinat kuuleb ainult suvel. Käpp vaatas korraks taevasse ja nautis sinisinist värvi, laisalt ujuvaid valgeid pilvetupse ja lõputut soojust. Ta tundis, kuidas tema põsed hakkavad juba vaikselt kuumusest õhetama. Peagi märkas Käpp pika rohu seest piiluvat puidust purret. Ta astus purdele ja tema ees sillerdaski armas väike tiik. See oli küll üsna rohtu kasvanud ja seetõttu ei julgenud Käpp kohe vette hüpata. Ta istus purdele, vaatas tiiki ja mõtles, mis elukad võivad selles rohuses vees elada. Ta võdistas õlgu, mõeldes kõiksugu limuskitele, aga ujumissoov oli liiga suur. See sai tema limuskihirmust võitu.

Käpp võttis ennast trikoo väele ja katsus suure varbaga vett. See oli nii mõnusalt soe! Lõpuks istus ta purde äärele ja hüppas karsumdi! vette. Vee all tegi ta korraks silmad lahti ja imetles veetaimede ja end läbi tiigivee murdva päikese koostööst sündinud rohekat valgust. Ta nautis vee jahedust oma soojal nahal ja tuli siis hingeldades pinnale. Käpp veetis niimoodi tunde. Ta ronis tagasi purdele, viskas ennast kuumale puidule selili ja võttis ninale päikest. Kui nahk ja trikoo olid juba peaaegu kuivad, hüppas ta tagasi jahedasse vette, ujus paar tiiru ja ronis tagasi purdele. Talle tundus, et ta ei väsi sellest iial. Kuidas see üldse võimalik oleks? Mida paremat saaks veel ühel suvepäeval teha?

Lõpuks tundis ta, kuidas päike hakkas teda oma kuumusega vaikselt väsitama ja isegi vesi ei tundunud enam jahutavat. Käpp pani riidesse ja taarus väsinuna läbi kõrge rohu tare poole. Tema juuksed olid märjad ja sassis ning põsed punased, aga tuju poleks saanud parem olla.

Tuppa jõudnud, kuulis ta memme köögis askeldamas. „Sa tulid just õigel ajal!” hüüdis memm. „Ma tegin maasikasuppi.”

Käpp tundis, kuidas ta kõht tühjuse üle kõvasti nurises. Ta ei olnudki ju täna veel midagi söönud! Tunde ujumist ja päevitamist olid aga kõhu karjuvalt tühjaks ajanud. Käpp istus lauda ja memm serveeris talle valge kausikese sees marjapunast maasikasuppi. Käpp ei olnudki midagi sellist söönud. Ta võttis lusikaga ampsu ja pani silmad mõnust kinni. Supp oli külm ja värskendav, lõhnas ja maitses nagu suvi.

„Oota pisut, kohe annan jäätist ka!” Memm tõstis supi sisse suure valge palli rammusat vanillijäätist. Hiiglasliku magusa palli peale rebis ta veel värsket piparmünti. Roheline värske münt oli nii lihav, et rebides oleks see justkui mahla pritsinud. Kõik need aroomid – suveküpsed maasikad, magus vanill ja värskendav piparmünt – olid koos midagi väga erilist. Käpp sõi, nautis ja kiitis. Memmeke oli rõõmus ja sõi koos temaga.

Peale kosutavat einet rääkisid nad veel pikki tunde omavahel juttu. Memme noorusajast ja sellest, milline oli elu siis olnud. Õhtuhämaruses rääkis ta Käpale ka mitu õudusjuttu valgest daamist ja salapärastest sammudest oma lapsepõlvekodus, mis ilmusid ei kusagilt ja kadusid sinnasamasse. Käpp kuulas suurte silmadega ja kartis hirmsasti. Ikkagi palus ta memmel veel rääkida, mis sest et jutud ajasid hirmu nahka. Lõpuks oli juba päris õhtu ja Käpp lausa kukkus väsinult voodisse. Tema suvi oli olnud imeline.