Читать книгу Käpp ja kapsarulliplaneet - Sandra Vungi - Страница 5

Peagi hakkasid värvid tuhmuma ning Käpp liikus kaugel paistvate tähtede suunas. Ta toibus ikka veel sellest hinge raputanud vaatepildist, kui märkas ehmudes, et läheneb ühele planeedile, mis paistis otse tema ees. Ta teadis, et Maa, millel ta on sündinud ja kasvanud, on tohutu suur. See planeet siin tundus aga ääretult pisike. Ometi kihutas masin hoogsalt selle poole ja Käpal ei jäänud muud üle, kui julgus taas kokku võtta ja käsi kangile asetada. Ta tõmbas kangi enda poole lootes, et see aeglustab meeletu hoo ja ta saab turvaliselt planeedile ligineda. Tal oli õigus. Õige pea oli näha planeedi pinda. See oli kivine ja kaetud tumepruuni krobelise kattega. Masin lähenes vaikselt pinnale ning mida rohkem Käpp kangi enda poole sikutas, seda aeglasemalt masin liikus. Lõpuks potsatas liikur õrnalt vastu planeeti ja jäi kohe seisma. Kuppel avanes valju kahina saatel ja Käpp asetas jala pinnale, millel ei ole olnud võib-olla mitte keegi mitte kunagi astunud.

Tema saapatallad puudutasid naljakalt krabisevat katet. Oli haudvaikne ja pime. Kaugel-kaugel eemal oli näha veel aimatavat värvimängu, millest ta oli läbi sõitnud. Need olid nüüd pigem pisikesed värvitäpid, mitte enam üleelusuuruses udugigandid. Taamal vilkuvad tähed saatsid siia tundmatule miniplaneedile sutsuke valgust, aga mitte piisavalt, et kaugele näha. Kõigest nii palju, et oma järgmist sammu teha.

Käpp astus vapralt paar meetrit ja seisatas. Tema keha oli lõputust istumisest kange ja üleelamistest väsinud. Ta lubas endale väikese ringutuse ning isegi haigutas korraks. Siin ta nüüd oli. Ihuüksi pimedas tundmatuses. Ta hingas sisse võõrast õhku. Sellel ei olnud mingit lõhna. Kui ta käega maad katsus, tundus see jahe ja kivine. Ümber pöörates nägi ta selja taga tähtede merd. Ta hakkas vaikselt selle suunas astuma. Juba oli pind tema jalge all valgustatum ning hirm hakkas vaikselt lahtuma.

Mõnda aega kõndinud, sai Käpp aru, et on jõudnud teisele poole planeeti. Kas siin imepisikesel taevakehal üldse elas kedagi? Ei tundunud küll. Mitte kuskil ei olnud ühtegi jälge ega märki, et mõni elusolend oleks siin ringi tatsanud. Kui Käpp pilgu kaugusesse suunas, nägi ta nii palju tähti, et ei oleks neid jõudnud terve oma elu jooksul kokku lugeda. Need sirasid ja vilkusid. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, ning ta istus lausa maha, et seda vaatepilti endasse ahmida. Ta oleks võinud neid vaatama jäädagi.

Väsimus hakkas temast võitu saama ja ta otsustas paar minutit pikutada. Ta mõtles oma senistele seiklustele ja sellele, mida tema pere parasjagu teeb. Kas nad on ennast juba halliks muretsenud? Kuidas ta vaid tahaks neile kuidagi teada anda, et ta on elus ja terve, lihtsalt väga-väga kaugel. Käpal ei olnud õrna aimugi, kas ja kuidas ta kunagi koju tagasi saab, aga ta oli liiga kurnatud, et seda hirmutavat mõtet ligi lasta. Ta hakkas aeglaselt tähti lugema. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, ühek… Tema suu vajus vaikselt kinni ja silmad sulgusid. Väsimus oli temast lõplikult võitu saanud ja ta uinus sellel kivisel ja võõral planeedil, taustaks tähemeri.

* * *

Möödunud oli teab kui kaua, kui Käpp hakkas pikast unest toibuma. Ta tundis oma põskedel ja ninal soojust ning silmalaugudel õrna valgust. Tasakesi liigutas ta käsi ja jalgu ning avas vaikselt silmad. Oranžikas-roosakas valgus kiiskas talle näkku ja ta kargas istukile. Pime öö oli seljataga ja ükskõik kuhu ta vaatas, kõik oli täis imelist sooja valgust. Ta oli uinunud umbes paar kilomeetrit oma sõidukist, planeedi teisel küljel. See oli nii pisike kivimürakas, et kohati tundus, nagu libiseks ta siit taevakehalt maha. Igaks juhuks vaatas ta kähku paremale ja vasakule veendumaks, et ta ei kuku. Õnneks oli ta keha täiesti paigal. Vaid külg oli kange ja selg külmetas sellel tumepruunil krobedal pinnal magamisest.

Ta suunas silmad taas enda ette ja jälgis värvide mängu. Käpp ei saanud aru, kust see valgus tuleb. Taevas oli värvitud soojades toonides ja seda oli pärast pimedas ja külmas veedetud tunde võrratu kogeda. Äkki muutus valgus peaaegu talumatult eredaks ja õhk veelgi soojemaks, ning seal ta oli – suur kollane päikesekera. Lõpuks sai unesegane Käpp aru, et see on päikesetõus. Juba Maal olid tema lemmikvaatepilte olnud päikesetõus ja -loojang. Taevas muutus siis justkui muinasjutuliseks. Käpa unist nägu kaunistas lai naeratus. Ta unustas korraks mineviku ja tuleviku ning nautis hetke siin ja praegu.

Peagi ajas ta ennast vaikselt püsti ja tegi enda ümber aeglase tiiru. Õnneks oli tal umbmääraselt meeles, kust suunast ta siia oli kõndinud. Vaikselt hakkas hirm jälle ligi hiilima, kui ta mõtles, kas tema süsimust kosmosesõiduk ikka on alles. Ta hakkas selle poole astuma ning ajas samal ajal kaela õieli, et ümbrust uurida. Peagi oli ta jõudnud oma musta ratsu juurde ning sai oma ulmelist teekonda jätkata.