Читать книгу Käpp ja kapsarulliplaneet - Sandra Vungi - Страница 8

Käpp ärkas õrna linnulaulu peale. Isegi unesegasena sai ta aru, et see ei saa õige olla. Südatalvel ei olnud ta kunagi selliseid hääli kuulnud. Ta kargas voodis istukile ja tõmbas kiirelt kardina eest. Lumest polnud jälgegi. Muru oli roheroheline ja kõrgel taevas siras päike. Puudel olid värsked pungad ja akna all peenras kasvasid lumikellukesed.

„Appi, kui kaua ma õigupoolest magasin?” ehmus Käpp. Ta jooksis kööki, kus memm endale viljakohvi keetis. „Mitu kuud ma magasin?” uuris Käpp meeleheitlikult. Memm vastas rahulikult:

„Pärast sellist väsimust võis sulle tõesti tunduda, et oled kuude viisi ära olnud. Aga tegelikult magasid sa ainult tunnikese minust kauem. Ehk kokku kümme tundi.”

„Mis mõttes… tunnikese kauem? Aga väljas on ju kevad ja eile oli alles tuisutorm ja sügav talv?” oli Käpp suures segaduses.

„Ahjaa, ma unustasin sulle mainida, et siin on iga päev uus aastaaeg. Eile oli talv, täna on kevad, homme on suvi. Nii see elu meil siin käib.”

Käpp vajus korraks mõttesse, aga tundus, et teda ei vii enam miski endast välja. Ta oli ju rännanud oma turvalisest kodust tundmatusse kosmosesse, näinud hingematvalt kaunist gaasikogu ning lõpuks kohanud luuletavat kassi. Mõte iga päev vahetuvatest aastaaegadest ei tulnudki enam nii suure üllatusena.

„Tule istu lauda, ma praadisin sulle nõgesekotlette. Need on igal kevadel mu lemmikud,” ütles memm.

„Sa mõtled igal neljandal päeval?” küsis Käpp.

„Kui nii võtta, siis jah,” naeris memm.

Käpp haaras kotleti kätte ja asus isukalt sööma. Lõpuks oma rasvaseid käsi kollasesse rätikusse pühkides avastas ta, et on hävitanud terve kuhja kotlette. Ta tundis ennast memme juures turvaliselt. Peale vintsutusi oli tal lõpuks koht, kus puhata ja keha kinnitada.

Köögiaknast välja vaadates märkas Käpp punast korviga ratast. Ta küsis memmelt sõiduks luba, sest ei jõudnud ära oodata, et saaks siin planeedil veel ringi vaadata. Kui ta parajasti ratast räästa alt välja ajas, hüppas Kroi rattakorvi.

„Oled sa kindel, et tuled kaasa?” küsis Käpp kassi käest.

„Sul ei ole väga valikut,” ütles Kroi upsakalt ja keris ennast mõnusasti kerra.

Käpp kehitas õlgu ja lükkas rattale hoo sisse. Alles siis tundis ta päriselt, et väljas ongi tõeline kevad. Ratas liugles vaikselt kruusateel ja päike soojendas läbi jaheda kevadõhu tema laupa. Käpp ei väsinud mitte kunagi sellest tundest. Et talve järel tuleb kevad, pimeduse järel päike ja lumi viib rohelusse ja ellu. Isegi kui talv oli kestnud üheainsa päeva, tegi kevade tulek talle nii palju rõõmu.

Käpp hingas sügavalt sisse ja nuusutas nende värskete roheliste pungade, niiske sambla ja lumikellukeste lõhna. Ta lisas kiirust ja Kroi kõrvad läksid kergelt lidusse. Tema karvad liikusid tuules ja ta vaatas pahuralt Käpale otsa. „Ise sa tahtsid kaasa tulla!” naeris Käpp.

Mõned minutid vändanud, märkas Käpp kauguses teisigi maju. Lähemale jõudes nägi ta siniste aknaraamidega maja hoovil ühte teist memmekest toimetamas. Kollase katusega maja aknast vaatas aga välja hoopis kolmas memm. Imelik, kas siin teisi lapsi või nende vanemaid polegi? Tundus, et sellel planeedil elasidki vaid memmed. Kui keegi neist Käppa märkas, vaatasid nad teda kerge uudishimuga, aga asusid siis tagasi oma tegevuste juurde.

Ta möödus väikestest armsatest taredest, mida ääristasid värvilised korrastatud lillepeenrad. Käpp mõtles, et vanaemade peenardest ei ole ilusamaid, ükskõik kas siin või Maal. Nemad kohe oskasid neid kaunina hoida. Varsti jäid majakesed selja taha ja tee hakkas laskuma. Käpp leidis ennast jõe äärest. Ta pidurdas, hüppas rattalt maha ja toetas selle puu najale.

Pärast väikest sõnelust Kroiga, kes ei viitsinud end veekogu äärde vedada, jäi Käpp vaidluses peale ja võttis Kroi kaenlasse. Koos astusid nad valjult vulisevale veele lähemale. See oli veel üks kevadele omane nähtus – lärmakas vesi. Tundus, et ka jõgi juubeldas, et oli talve ikke alt vabanenud, ja voolas rõõmsalt kaugusesse.

Kui nad olid mõnda aega väikeses jõeäärses võsas ragistanud, märkas Käpp väikest onni. See oli osavalt puuokstest ja laudadest kokku löödud ning sel oli isegi puidust uks ja laia välise aknalauaga aken. Katus oli ehitatud murumätastest ja onn oli ainult natuke kõrgem kui Käpp ise.

Sisse astudes märkas Käpp seinale ehitatud riiuleid, millelt võis leida tühje purgikesi, paberit ja kirjutustarbeid. Pikemalt mõtlemata otsustas ta kohvikut mängida ja Kroi pidi olema tema näljane klient. Käpp istus seinaäärsele pingile ja asus menüüd mõtlema. Seejärel jooksis ta purgikestega välja ning täitis need mängutoiduga. Kui ta oli mõnda aega muda, jõevee ja taimedega mässanud, sammus ta tagasi onni juurde, tõstis Kroi aknalauale ja kuulutas kohviku avatuks. Kroi põrnitses kahtlast menüüd, vaatas Käpale uurivalt otsa ja lausus tuimalt:

„Ma alustaksin oma einet kaani-klimbisupi ja vesirotipirukaga. Pearoaks palun limuskiraguud kasepungapüreega ja magusaks soovin mudamölakapannkooki kärbsemustamoosiga.”

Käpp muigas ja serveeris aknalauale mitu purgikest kahtlase ollusega. Peale mõningast mudatoidu nuuskimist ja paari kerget keelelimpsu ütles Kroi:

„Vabandust, aga teie rotipirukas küll rotti ei sisalda!”

„Aga sellepärast, et see polegi õige rotipirukas!” lausus Käpp.

„Ma keeldun sellises kohvikus söömast!” teatas Kroi nina püsti ajades ja hüppas demonstratiivselt aknalaualt maha.

„Keegi ei hinda minu rasket tööd!” hüüdis Käpp naerdes Kroile, kes tuigerdas ratta poole. Käpp koristas oma mudakohviku ära ning ratta juurde jõudes nägi ta, et Kroi oli ennast taas korvi sättinud ja magas sügavalt. Väljas hakkas juba hämarduma ning ta asus tarekese poole väntama.

Majja jõudnud, võttis Käpp magava Kroi sülle ja viis kassi tuppa diivanile. Seejärel rääkis ta memmele kõigest, mida nad olid täna korda saatnud ja näinud.