Читать книгу Käpp ja kapsarulliplaneet - Sandra Vungi - Страница 7

Käpp istus köögilaua taga ja vaatas ringi. Puupliidil podises kõrges potis hapukapsas, seda oli kohe lõhnast tunda. Nälg andis endast järjest hullemini teada. Käpa suu läks vett täis juba ainuüksi mõtte peale, et varsti on lootust süüa saada. Memmeke pani pajakindad kätte ja võttis ahjust välja särisevad kuldpruunid kartulid. Käpp ei suutnud oma õnne uskuda. Ta ei teadnud väga palju toite, mis võiksid ahjukartulitest maitsvamad olla. Ja see ei olnud mingi imelik kosmosetoit, vaid talle täitsa tuttav kraam.

„Asu aga sööma, mis siin enam oodata,” ütles memm ja asetas Käpa ette ilusa suure, mummumustriga ääristatud taldriku ja kahvli. Käpp kühveldas taldrikule nii hapukapsast kui ka krõbedaid kartuleid ja hakkas isuga vohmima. Ta tundis, kuidas seest läks soojaks ja elujõud hakkas temasse vaikselt tagasi voolama. Memmeke võttis samuti istet ja valas endale suurest kannust kuldset teed. See lõhnas pärnaõite järele. „Söö, söö, söö liha luudele,” utsitas ta Käppa. „Mul endal on kõht veel lõunast täis ja piirdun tassitäie teega.”

Käpp ei saanud kunagi aru, kui täiskasvanud kurtsid, et neil on kõht mitme tunni tagusest söögikorrast täis. Kuidas see sai võimalik olla? Tema oli alati valmis sööma! Eriti kui keegi veel nii hästi lõhnava toidu tema nina alla suskas. Kui tema taldrik oli juba peaaegu tühi, uuris Käpp sõbralikult, kuhu ta õigupoolest sattunud on.

„Eks sa hommikul näed, kui väljas jälle valge on.” Memm naeratas. „Aga karta ei ole sul küll midagi vaja, seda ma sulle luban. Siin saad sa turvaliselt puhata ja keha kinnitada. Ma isegi loodan, et ehk jääd natuke kauemaks, sest tõeliselt tore on siin üle hulga aja noort inimest näha. Minu enda lapsed on ammu suured ja oma elu peal ning lapselapsi polegi ma pärast nende Maale kolimist näinud.” Memm muutus äkitselt kurvaks ja asetas teetassi ettevaatlikult alustaldrikule. Tema käed olid väikesed ja kortsus. Kroi hüppas kõrvaltoolile ja Käpp tegi talle pai. Et memme tuju natuke tõsta, viis ta jutu mujale.

„Kuidas siis nii juhtus, et sinu juures elab üks priske inimkeelt rääkiv kass?”

„Pea nüüd hoogu, ma olen ju siinsamas,” turtsus Kroi pahaselt. „Oi, ma ei tahtnud sind kuidagi solvata. Minu arust on kõik õiged kassid natuke paksemad,” vastas Käpp ja sügas teda kõrvade tagant. Kroi leebus ja hakkas nurruma. Memm asus lõbustatult rääkima:

„Temaga on selline lugu, et ma tulin ühel õhtupoolikul väljast puid lõhkumast ja siin ta istus, keset köögilauda, ja vaatas mind. Vähe sellest, et võõra kassi nägemine otse söögilaual oli kummaline, hakkas ta äkitselt minu keelt rääkima. Kroi ehk oskab ise paremini sulle oma saabumislugu jutustada.” Kerekas valge kass avas oma kassisuu ja sealt kostis:

Käpp oli sõnatu. Selge, nüüd oli ta kõike näinud. Vähe nendest kosmoseseiklustest. Tema ees oli rääkiv kass, kes lisaks kõigele ka luuletas. Kroi hüppas toolilt maha ja läks elutoa poole. Tema kõht lohises vastu maad. Käpp tänas südamest söögi eest ja pesi nõud.

„Kas ma teen sulle voodi ära?” uuris memm.

„See oleks imeline!” ohkas väsinud Käpp.

Memmeke juhatas ta pisikesse kambrisse. Toas oli ainult voodi ja väike öökapp sooja valgusega. Sellest kõigest piisas täiesti, sest Käpp oli seiklustest kurnatud. Ta pani selga memme antud pehme öösärgi ja keris ennast teki alla kerra. Küll oli mõnus üle hulga aja päris voodis magada. Ta uinus sekunditega.