Читать книгу Vesi elevantidele - Сара Груэн - Страница 2

Olen üheksakümne aastane. Või üheksakümmend kolm. Emb-kumb.

Kui te viiene olete, siis teate vanust kuu täpsusega. Isegi kahekümnendates eluaastates teate te oma vanust. Ma olen kakskümmend kolm, te ütlete, või kakskümmend seitse. Kuid kolmekümnendates algavad kummalised muutused. Esialgu te kõigest komistate, kõhklete viivuks. Kui vana te olete? Oh, ma olen – alustate te enesekindlalt, kuid siis peatute. Tahtsite öelda kolmkümmend kolm, kuid see pole ju nii. Te olete kolmkümmend viis. Ning siis hakkate te muretsema, et kas selline ongi lõpu algus. Muidugi, on küll, aga enne kui te seda tunnistate, möödub kümneid aastaid.

Te hakkate sõnu unustama: nad on teil keele peal, kuid meenumise asemel jäävad nad keelele. Lähete ülakorrusele midagi tooma, ent üles jõudes olete juba unustanud, mis see oli. Enne kutsute last kõigi ülejäänud laste nimedega ja siis koguni oma koera nimega, kui õige ära tabate. Vahel ununeb kuupäev. Ja viimaks ununeb teil aasta.

Tegelikult pole ma palju unustanud. Pigem ma lihtsalt ei hooli enam. Niipalju ma tean, et oleme pääsenud millenniumist – kogu see kära eimillegi pärast, kõik need hirmust vabisevad noored, kes ostavad konserve kokku, sest keegi unustas jätta ruumi neljale ühikule kahe asemel – kuid see võis toimuda nii möödunud kuul kui kolm aastat tagasi. Ja muuseas, mis vahet seal on? Mis vahet on kolmel nädalal või kolmel aastal või isegi kolmel aastakümnel, kui need mööduvad keset oaputru, tapiokki ja Dependsi aluspesu?

Olen üheksakümmend. Või üheksakümmend kolm. Emb-kumb.

Üks kahest – kas toimunud on õnnetus või alustati teetöid, sest nagu laste ja puurilindudegi puhul, seostub vanadaamide kaagutamine alati kõigega, mis koridori lõpus olevast aknast kätte paistab. Daamid on ämblikusarnased ja haprad, juuksed on neil peened nagu udu. Enamik neist on vähemalt kümme aastat minust nooremad ja see paneb mind imestama. Isegi kui teie keha teid alt veab, keeldub mõistus seda tunnistamast.

Olen koridoris ja toetun kõndimisraamile. Puusaliigese murdumisest on möödas juba pikk aeg ja jumal tänatud selle eest. Vahepeal paistis, et kõndimisega on lõpp – just seepärast veendi mind ka siia tulema – kuid praegu tõusen ma iga paari tunni tagant püsti ja astun mõne sammu, ja iga päevaga olen jõudnud natuke kaugemale, enne kui tunnen, et pean tagasi pöörduma. Vanas penis võib veel eluraasu olla.

Nüüd on neid seal viis – trobikond valgepäiseid vanamutte, kes konksus sõrmedega akna suunas osutavad. Ootan pisut, et nad kaoksid. Nad ei lähe kuhugi.

Heidan pilgu alla, kontrollides, kas pidurid on peal ja hakkan siis ettevaatlikult tõusma, toetudes ratastooli käetoele, kuniks olen end ohutult kõndimisraami juurde püsti ajanud. Sellega ühel pool, klammerdun raami hallide kummist käepidemete külge ning lükkan seda edasi, kuni küünarnukid sirgu lähevad. Juhtumisi kattub see vahemaa täpselt ühe põrandaplaadi pikkusega. Siis lohistan oma vasaku jala järele ja kui olen veendunud, et ta on kindlalt maas, tõmban teise jala kohe kõrvale. Lükkan, lohisen, ootan, lohisen. Lükkan, lohisen, ootan, lohisen.

Koridor on pikk ja mu jalad pole enam need, mis nad kunagi olid. Ma pole Cameli moodi lombakas, tänu jumalale, aga ometi aeglane. Vaene vana Camel – sellest on möödas aastaid, mil ma viimati tema peale mõtlesin. Jalalabad tema koibade otsas loperdasid täiesti vabalt, nii et tal tuli kõigepealt põlved kõrgele üles tõsta ja siis jalad järele visata. Minu jalad lohisevad, nagu ripuksid neil raskused küljes, ja kuna olen küürus, siis pean kõndimisraami vahelt susside peale vaatama.

Koridori lõppu jõudmine võtab aega, kuid see õnnestub – ja ilma kõrvalise abita. Olen rõõmus nagu narr, kuid kohale jõudnud, taipan, et pean kuidagi ka tagasi pääsema.

Vanadaamid suunduvad kohe minu poole. Need kuuluvad vitaalsemate sekka, see tähendab, et nad suudavad oma kondiaurul liikuda või omavad sõpru, kes neid ringi kärutavad. Vanad tüdrukud on veel täie mõistuse juures ja minu suhtes heasoovlikud. Olen siin haruldus – vana mees meretäie lesknaiste seas, kelle süda ikka veel oma kadunud meest taga nutab.

„Ohoo, kes meil siin on,“ luksub Hazel. „Lähme vaatame Jacobi üle.“

Ta tõmbab Dolly ratastooli mõne sammu tagasi, lükkab selle siis minu kõrvale ja plaksutab käsi, välgutades oma piimjaid silmi. „Oh, nii põnev! Nad on terve hommiku ametis olnud!“

Nihutan end akna juurde ja kergitan pead, kissitades päikese käes silmi. Valgus on nii ere, et mul kulub aega, enne kui midagi eristan. Siis hakkavad esemed kuju võtma.

Pargi tänava lõppu on püsti pandud hiigelsuur telk, mille riiet katab tihe valgete ja fuksiapunaste triipude rida ning mille teravikuga tipnev kuju ei jäta kahtlustki.

Mu süda peksleb nii kiiresti, et surun rusika rinnale.

„Jacob! Oh, Jacob!“ hüüatab Hazel. „Oh, jumaluke! Oh, jumaluke!“ Ta lehvitab käsi, nagu ei teaks ta, mida teha, ja pöörab siis koridori poole. „Õde! Õde! Tulge kiiresti! Härra Jankowskil on midagi viga!“

„Kõik on hästi,“ ütlen ma köhides ning rusikaga vastu rinda tagudes. Igavene mure nende vanadaamidega. Alati kardavad nad, et oled kohe kokku varisemas.

„Hazel, kõik on korras!“

Kuid on juba hilja. Kuulen kummitaldade kriiksumist ja olen silmapilk õdede poolt sisse piiratud. Ilmselt ei pea ma enam muretsema, kuidas tagasi ratastooli juurde pääseda.

„Mis meil siis täna menüüs on?“ torisen ma, kui mind söögisaali sõidutatakse. „Puder? Oapuder? Püree? Oot, las ma arvan – tapiokk, jah? Kas on tapiokk? Või kutsume seda täna õhtul riisipudinguks?“

„Oh, härra Jankowski, te olete tõeline naljahammas,“ vastab õde lamedalt. Mulle pole tarvis vastata ja ta teab seda. Kuna on reede, siis on järjekorras toitev, kuid ebahuvitav kombinatsioon lihakotlettidest, maisipudingust, kartulipudrust ja lihakastmest, milles kunagi lihagi olla võis. Ja nad imestavad, miks ma kaalus alla võtan.

Mõistan, et paljudel meist ei ole enam hambaid, kuid minul on, ja ma sooviks hautist. Sellist, nagu mu naine valmistas, koos lihavate loorberilehtedega. Tahan porgandeid. Tahan keedetud koorimata kartuleid. Ja tahan sügavat, rikkalikku cabernet sauvignoni, millega seda kõike alla uhta, aga mitte apelsinimahla mingist kanistrist. Kuid kõige rohkem ihkan ma maisitõlvikuid.

Mõnikord olen mõelnud, et kui mulle antaks valida maisitõlviku ja naisega armatsemise vahel, siis valiksin maisi. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et viimast korda heintes püherdada – olen endiselt mees ja mõned asjad ei sure iialgi – kuid mõte hammaste vahel prõksuvatest magusatest maisiteradest ajab mul suu vett jooksma. Tean küll, et see on unistus. Kumbagi ei juhtu. Soovin lihtsalt võimalusi vaagida, seisaksin justkui Saalomoni ees: kas viimne püherdus heintes või maisitõlvik. Milline kaunis dilemma. Vahel asendan maisi õunaga.

Igas lauas räägitakse tsirkusest – õigemini öeldes räägivad need, kes suudavad rääkida. Tummad, kelle näoilme on juba tardunud ja liikmed närtsinud või kelle pead ja käed lauatarvete hoidmiseks liiga tugevasti vabisevad, istuvad saali servades, ümbritsetuna abilistest, kes neile toiduraasukesi suhu kühveldavad ja neid mäluma julgustavad. Nad meenutavad mulle linnupoegi, aga neil puudub viimastele omane entusiasm. Kui lõugade jahvatamine välja arvata, püsib nende nägudel kivistunud ja kohutavalt eemalolev ilme. Kohutav sellepärast, et tunnen mind ees ootavat teekonda liigagi hästi. Ma pole veel pärale jõudnud, ent see on tulemas. On ainult üks pääsetee ja ei saa väita, et seegi mind väga paeluks.

Õde pargib mind mu eine ette. Kastmele kotleti peal on juba kirme tekkinud. Surgin selles uurivalt oma kahvliga. Menisk võdiseb narrivalt. Tõstan vastikustundega oma silmad ja kohtan Joseph McGuinty pilku.

Ta istub minu vastas, see uustulnuk, sissetungija – ümmarguse lõua, terava nina ja suurte lotendavate kõrvadega endine advokaat. Tema kõrvad meenutavad mulle Rosie’t, kuigi miski muu seda ei tee. Rosie oli peen natuur ja tema on, noh, tema on advokaat. Ma ei kujuta ette, mida ühist oli õdede arvates advokaadil ja veterinaaril, kuid nad kärutasid ta minu naabrusse juba esimesel õhtul ja siin istub ta sellest päevast peale.

Ta jõllitab mind ja tema lõug liigub üles-alla nagu põhku mäluval lehmal. Uskumatu. Ta tõesti sööb seda kraami.

Vanadaamid lobisevad õndsas teadmatuses nagu koolitüdrukud.

„Nad on siin pühapäevani,“ ütleb Doris. „Billy astus läbi ja uuris välja.“

„Jah, kaks etendust laupäeval ja üks pühapäeval. Randall ja tema tüdrukud võtavad mu homme kaasa,“ räägib Norma. Ta pöördub minu poole. „Jacob, kas sina lähed?“

Teen suu lahti, et vastata, kuid enne pahvatab Doris: „Ja kas sa nägid neid hobuseid? Sa mu meie, nii ilusad. Meil olid hobused, kui ma tüdruk olin. Oh, kuidas mulle ratsutada meeldis.“ Ta vaatab kaugusse ja viivuks näen ma, kui kaunis ta noore naisena olla võis.

„Mäletad, kui tsirkus veel rongiga tuli?“ küsib Hazel. „Müürilehed pandi mõni päev varem üles – linnas olid kõik pinnad nendega kaetud! Mitte üht kivi ei jäänud nähtavale!“

„Jah, Golly. Muidugi mäletan,“ ütleb Norma. „Üks aasta kleepisid nad lehti meie küüni seinale. Mehed kinnitasid isale, et kasutavad erilist liimi, mis kaks päeva pärast esimest lumesadu ise ära kaob. Aga olgu ma neetud, kui meie küün veel kuid hiljem nendega koos ei olnud!“ Ta puksub naerda, raputades pead. „Isa oli maruvihane!“

„Ja mõni päev hiljem saabus rong. Ikka koidu ajal.“

„Isa viis meid alati raudtee juurde, kui nad asju maha laadisid. Issake, oli see alles vaatepilt. Ja seejärel paraad! Ja küpsevate maapähklite lõhn.“

„Ja popkorn!“

„Ja suhkruglasuuriga õunad! Ja jäätis, ja limonaad!“

„Ja saepuru. Selle lõhnast ei saanud lahti!“

„Mina viisin elevantidele vett,“ ütleb McGuinty.

Pillan oma kahvli käest ja vaatan talle otsa. Ta lausa nõretab enesega rahulolust ja ootab, millal tüdrukud tema ümber lipitsema hakkavad.

„Kindlasti mitte,“ vastan.

Möödub vaikusehetk.

„Kuidas palun?“ küsib ta.

„Te ei viinud elevantidele vett.“

„Jaa, just seda ma tegin.“

„Ei teinud.“

„Te nimetate mind valetajaks?“

„Kui te ütlete, et viisite elevantidele vett, siis jah.“

Tüdrukud vaatavad mulle ammuli sui otsa. Mu süda lõhub, ma tean, et ei tohiks seda teha, kuid mingil põhjusel ei suuda ma end ohjeldada.

„Kuidas te julgete!“ McGuinty toetab oma mügarikud käed laua servale. Tema küünarvartel ilmuvad nähtavale soonilised kõõlused.

„Kuulge, vennas,“ ütlen ma. „Ma olen aastakümneid pidanud kuulama teiesuguste vanade peerude juttu sellest, kuidas te elevantidele vett viisite ja ütlen teile nüüd, et seda pole kunagi olnud.“

„Vana peer? Vana peer?“ McGuinty lükkab ennast sirgu ja tõukab oma ratastooli tagurpidi veerema. Ta osutab pahkliku sõrmega minu peale ja kukub siis pikali, nagu granaadist niidetud. Ta kaob laua serva taha, silmis segadus, suu endiselt lahti.

„Õde, oh, õde!“ karjuvad vanadaamid.

Kostub tuttavat kummitaldade vilinat ja mõne hetke pärast sikutavad õed McGuinty käsipidi üles. Ta toriseb, tehes jõuetuid katseid neid maha raputada. Laua vastas seisab kolmas õde, heleroosasse riietatud naiselike kurvidega mustanahaline neiu, ja lööb käed puusa. „Mis siin siis nüüd lahti on?“ „See vana hoorapoeg ütles, et ma olen valetaja, vaat mis,“ vastab McGuinty, kes on turvaliselt tagasi tooli asetatud. Ta tõmbab oma särgi sirgu, lükkab virila lõua püsti ja ristab käed rinna kohal. „Ja nimetas mind vanaks peeruks.“

„Oh, ma olen kindel, et härra Jankowski ei mõelnud seda nii,“ vastab tüdruk roosas.

„Täpselt nõnda ma seda mõtlesin,“ ütlen ma. „Ja seda ta ka on. Häh. Viis vett elevantidele. Kas te ka teate, kui palju elevant joob?“

„Noh, see on küll uskumatu,“ sõnab Norma, kibrutades huuli ja raputades pead. „Ma ei mõista, mis teile sisse on läinud, härra Jankowski.“

Ah nii, mõistan, mõistan. Nüüd on siis lood sedamoodi.

„See on häbematus!“ hüüab McGuinty ja kallutab end Norma poole, tundes, et avalik arvamus on tema poolt. „Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin sellega leppima, et keegi mind valetajaks nimetab!“

„Ja vanaks peeruks,“ meenutan talle.

„Härra Jankowski!“ tõstab mustanahaline tüdruk häält. Ta tuleb mu selja taha ja vabastab mu ratastooli pidurid. „Ma arvan, et võib-olla peaksite mõnda aega oma toas istuma. Kuni te maha rahunete.“

„Kuulge, pidage nüüd kinni!“ hüüan ma, kui ta mind juba ukse poole lükkama hakkab. „Mul pole tarvis maha rahuneda. Ja peale selle pole ma veel söönud!“

„Toon teile teie õhtusöögi järele,“ räägib ta mu selja taga.

„Ma ei soovi toas süüa! Viige mind tagasi! Te ei või minuga nii käituda!“ Kuid paistab, et võib küll. Tüdruk sõidutab mind välgukiirusel mööda koridori ja pöörab siis järsu liigutusega minu tuppa. Ta paneb pidurid nii jõuliselt peale, et terve ratastool ragiseb.

„Lähen lihtsalt tagasi,“ sõnan, kui ta mu jalatoed üles tõstab.

„Te ei tee midagi sellist,“ vastab ta, asetades mu jalgu põrandale.

„See pole aus!“ hüüatan ja mu hääles kostub vingumist. „Olen terve igaviku seal lauas istunud. Tema on seal kaks nädalat olnud. Miks kõik tema poolt on?“

„Keegi pole kellegi poolt.“ Ta kummardub ette ja lükkab oma õla mulle kaenla alla. Kui tüdruk mind püsti aitab, on meie pead kohakuti. Tema juuksed on keemiliselt sirgendatud ja lõhnavad lillede järele. Kui ta mu voodiservale maha paneb, näen oma silme ees heleroosat põue. Ja nimesilti.

„Rosemary,“ ütlen ma.

„Jah, härra Jankowski?“ küsib ta.

„Ta valetab, kas teate.“

„Mina ei tea midagi. Ja teie samuti mitte.“

„Tegelikult tean küll. Olin ühe trupiga.“

Ta pilgutab ärritunult silmi. „Mida te öelda tahate?“

Kõhklen ja muudan siis meelt. „Pole tähtis,“ vastan.

„Te töötasite tsirkuses?“

„Ma ütlesin, et pole tähtis.“

Viivuks võtab maad ebamugav vaikus.

„Teate, härra McGuinty oleks võinud tõsiselt viga saada,“ ütleb ta, korraldades mu jalgu. Neiu töötab kiiresti, tõhusalt, peaaegu hoolimatu otsekohesusega.

„Pole tõsi. Advokaadid on purustamatud.“

Ta silmitseb mind pikalt, tegelikult vaatab mind esimest korda nagu inimest. Korraks näib mulle, et jää hakkab sulama. Siis sukeldub ta jälle tegevusse. „Kas teie perekond viib teid nädalavahetusel tsirkusesse?“

„Oo jaa,“ ütlen mõningase uhkusega. „Tullakse igal pühapäeval. Nagu kellavärk.“

Ta võtab lahti ühe teki ja laotab selle mulle põlvede peale. „Kas soovite, et tooksin teie õhtusöögi?“

„Ei,“ vastan.

Piinlik vaikus. Taipan, et oleksin pidanud lisama „tänan“, kuid nüüd on juba hilja.

„Hea küll,“ ütleb ta. „Ma tulen mõne aja pärast tagasi, juhuks kui teil peaks midagi vaja olema.“

Mhmh. Muidugi tuleb. Nii räägivad nad kõik.

Ent pagan võtku, siin ta ongi.

„Nii, ärge sellest kellelegi hingake,“ sõnab tüdruk sisse tuhisedes ja lükkab minu söögi- ja buduaarilauakese mulle ette. Ta asetab sellele pabersalvräti, plastikust kahvli ja puuviljakausi, kust leian maasikaid, meloni ja õuna, mis näevad päris isuäratavad välja. „Võtsin need lõunaks kaasa. Ma olen dieedil. Kas te sööte puuvilju, härra Jankowski?“

Vastaksin talle, aga mul on käsi suu ees ja see väriseb. Õun, jumala pärast. Ta patsutab teist kätt ja lahkub toast, mu pisaraid diskreetselt eirates.

Libistan ühe õunaviilu suhu ja lasen selle mahladel hea maitsta.

Undav armatuur mu pea kohal heidab kalki valgust konksus sõrmedele, mis vaagnast puuvilju nopivad. Sõrmed on mulle võõrad. Need ei saa ometi minu omad olla.

Vanadus on kohutav varas. Just siis, kui oskate elu hinnata, lööb ta teil jalad alt ja vajutab teid küüru. Paneb teid valusid kannatama, hägustab mõistust ning puistab vaikimisi vähki üle teie abikaasa ihu.

Metastaatiline, ütles doktor. Nädalate või kuude küsimus. Kuid mu kallike oli habras nagu lind. Ta suri üheksa päeva hiljem. Pärast kuutkümmend ühte koos veedetud aastat ta pelgalt klammerdus mu käe külge ja heitis hinge.

Kuigi mõnikord annaksin kõik, et teda tagasi saada, olen rahul, et ta esimesena läks. Mind oleks nagu keskelt pooleks tõmmatud. See oli hetk, mil kõik minu jaoks läbi sai ja seda poleks ma talle soovinud. On vilets olla allesjääja.

Mul oli tavaks mõelda, et eelistan vanadust tollele teisele võimalusele, ent nüüd ei ole ma enam kindel. Bingo ja ühislaulmised ja koridori üles rivistatud ratastoolid vanade ja tolmunud inimestega – kõige selle monotoonsus paneb mind mõnikord surma igatsema. Iseäranis siis, kui meenub, et kuulun ise nende vanade ja tolmunud inimeste hulka, kõrvale toimetatud nagu kasutu mänguasi.

Aga midagi pole teha. Võin vaid oodata vältimatu teoks saamist, seniks kuni minevikuvarjud mu mõttetühja oleviku ümber ragistavad. Nad mürtsuvad ja pauguvad ja tunnevad ennast nagu omas kodus, peamiselt seepärast, et võistlejaid ei ole. Olen loobunud nendega võitlemast.

Nüüdki mürtsuvad ja paugutavad nad.

Tundke end nagu kodus, poisid. Jääge mõneks ajaks. Oh, vabandust – näen, et pole tarvis paluda.

Neetud varjud.