Читать книгу Vesi elevantidele - Сара Груэн - Страница 6

Siis töinan nagu too vana tola, kes ma juba kord olen, vaat mis.

Jäin vist tukastama. Võiksin vanduda, et olin mõni sekund tagasi kahekümne kolme aastane, ent siin ma nüüd istun, selles haletsusväärses, kuivetanud ihus.

Nuusatan ja pühin palgelt need rumalad pisarad, püüdes end kokku võtta, sest too tüdruk on jälle tagasi, too priske tüdruk roosas. Ta on kas kogu öö tööposti otsas istunud või mul on üks päev vahele jäänud. Ma ei tea, milline neist, ja see teeb mulle tuska.

Samuti sooviksin ma, et mäletaksin neiu nime, aga ei mäleta. Nii on lood, kui oled üheksakümnene. Või üheksakümmend kolm.

„Tere hommikust, härra Jankowski,“ ütleb õde ja lülitab tule põlema. Ta läheb akna juurde ja kohendab horisontaalseid kardinaid, et päikest tuppa lasta. „Aeg tõusta ja särada.“

„Milleks?“ torisen ma.

„Sest vanajumal on pidanud sobilikuks teid veel ühe päevaga õnnistada,“ vastab ta minu kõrvale tulles. Ta vajutab nupule voodiraami küljes. Mu voodi hakkab surisema. Mõne sekundi pärast olen istukile tõusnud. „Ja pealegi lähete te homme tsirkusesse.“

Tsirkus! Järelikult pole ma päeva maha maganud.

Ta lükkab koonuse termomeetri otsa ja pistab selle mulle kõrva. Nõnda torgitakse ja susitakse mind igal hommikul. Olen nagu külmkapi põhjast avastatud lihatükk – kahtlane, kuni pole tõestatud vastupidist.

Kui termomeeter piiksuma hakkab, viskab õde koonuse prügikasti ja kirjutab midagi minu kohta tabelisse. Siis võtab ta seinalt manseti vererõhu mõõtmiseks.

„Nõndaks, kas soovite täna söögisaalis hommikust süüa või tahate, et tooksin midagi siia?“ pärib ta mu õlavarrele mansetti mähkides ja seda siis täis pumbates.

„Ma ei taha hommikusööki.“

„Mis te nüüd, härra Jankowski,“ räägib ta, pressides stetoskoobi vastu mu küünarnuki sisekülge ja samal ajal näidikut silmas pidades. „Teil tuleb ju jõudu säilitada.“

Püüan tema nimesilti näha. „Milleks? Et saaksin maratoni joosta?“

„Et te haigeks ei jääks ja et te saaksite tsirkusesse minna,“ vastab ta. Mansett on õhust tühjaks jooksnud, ta eemaldab aparaadi mu õlavarrelt ja riputab selle tagasi seinale.

Lõpuks ometi! Näen, mis ta nimi on.

„Hea küll, ma söön siis siin, Rosemary,“ ütlen ma, tõendades sellega, et mul on ta nimi meelde jäänud. Ei ole kerge jätta muljet, et teil on mõistusega kõik korras, ent see on ometi oluline. Niikuinii pole ma tegelikult peast segi. Mul tuleb lihtsalt rohkem fakte meeles pidada kui teistel inimestel.

„Kinnitan, et olete tugev nagu hobune,“ sõnab ta, tehes viimase sissekande minu lehele ning lüües siis märkmiku kinni. „Kui te oma kehakaalu säilitate, siis võin kihla vedada, et jätkate samamoodi veel kümme aastat.“

„Vahva,“ vastan mina.

Kui Rosemary tuleb, et mind koridori viia, palun tal mind akna juurde sõidutada, et saaksin jälgida, mis pargis sünnib.

Ilm on ilus ja kohevate pilvede vahelt paistab päike. Ongi parem – mäletan liigagi hästi, kuidas tsirkuses töötada oli, kui ilm juhtus olema kehv. Ma ei väida, et praegune töö oleks kuidagi sarnane sellega, mis ta meie ajal oli. Huvitav, kas neid ka praegu kvalifitseerimata tsirkusetöölisteks kutsutakse? Ja ööbimiskohad on kindlasti edasi arenenud – vaata kas või neid haagismaju. Mõnel on koguni satelliiditaldrikud küljes.

Kohe pärast lõunat märkan esimest hooldekodu elanikku, keda tema sugulased mööda tänavat kärutavad. Kümne minuti pärast on tekkinud tõeline rongkäik. Näen Ruthie’t – ohoo, ja seal on ka Nellie Compton, aga mida tema sealt otsib? Ta on ju nagu kaalikas, kindlasti ei jää talle midagi meelde. Ja seal on Doris – ning too peaks olema tema Randall, kellest ta kogu aeg räägib. Ja see on too lurjus McGuinty. Just nii, olen-olukorra-peremees, perekond ümber ja pleed põlvede peal. Räägib elevandilugusid ja pritsib tatti.

Tsirkusetelgi taga on näha rida suurepäraseid peršeroni hobuseid, iga viimane kui üks lumivalge. Võib-olla kasutatakse neid hüpete juures? Hüppenumbrite hobused on alati valged, et ei torkaks silma kampolipulber, millega artistid oma jalgu kokku määrivad, et hobuse turjal püsida.

Isegi kui tegu oleks Liberty Actiga, ei kannataks see mingil juhul võrdlust Marlenaga. Marlenaga võrdne ei saa olla miski ega keegi.

Otsin elevanti, ühtviisi nii peljates mõnda näha kui pettudes tema puudumise pärast.

Hilisel pärastlõunal algab rongkäik tagasi kodu poole; ratastoolide küljes on õhupallid ja kõik kannavad tobedaid mütse. Paljudel on koguni süles kotid suhkruvatiga – suhkruvatt koti sees! See mass võib nädal aega vana olla, aga mis neil sellest. Minu päevil oli see värske, seda keerutati otse tünnist pabertuutu sisse.

Kell viis tuleb koridori lõppu üks kõhn hobusenäoga õde. „Kas olete õhtusöögiks valmis, härra Jankowski?“ küsib ta pidureid maha võttes ja mind ringi keerates.

„Hrrmmff,“ vastan tujutsevalt, kuna ta ei mallanud mu vastust ära oodata.

Kui me söögisaali jõuame, võtab ta suuna mu tavalise koha poole.

„Ei, oodake!“ hüüatan ma. „Ma ei taha seal täna õhtul istuda.“

„Ärge muretsege, härra Jankowski,“ ütleb õde. „Ma olen kindel, et härra McGuinty on teile eilse eest andestanud.“

„Jah, väga tore, aga mina ei ole andestanud. Tahan seal istuda,“ vastan ma, näidates teist lauda.

„Aga seal ei istu ju kedagi,“ ütleb õde.

„Täpselt nii.“

„Ah, härra Jankowski. Lubage mul lihtsalt.“

„Pange mind sinna, kuhu ma palusin, kurat võtaks.“

Mu ratastool peatub ja selja taga jääb haudvaikseks. Mõne sekundi pärast hakkame jälle liikuma. Õde pargib mu soovitud laua taha ja lahkub. Kui ta tagasi tuleb ja taldriku lauale viskab, on tema huuled pirtsakalt pruntis.

Omaette istumise peamine mure on see, et miski ei takista teil teiste vestlusi kuulamast. Ma ei ole nuhkija; mul lihtsalt pole selle eest pääsu, et ma neid kuulan. Enamus räägib tsirkusest ja selle vastu ei ole mul midagi. Mille vastu mul on midagi, on asjaolu, et Vana Peer McGuinty istub minu lauas, minu daamidega ja peab õukondlikku vastuvõttu nagu kuningas Artur. Ja see pole veel kõik – tuleb välja, et ta olla kellelegi tsirkusest öelnud, et omal ajal tõi ta elevantidele vett, ja seepeale andsid nemad talle pileti esimesse ritta, kohe areeni kõrvale! Uskumatu! Ja seal ta istub, jahudes ikka ja jälle sellest, kui erilise kohtlemise osaliseks ta sai, sel ajal kui Hazel, Doris ja Norma talle vaimustusega suhu vahivad.

Ma ei kannata seda rohkem. Vaatan taldrikule. Hautatud miski on kahvatu kastme all, rõugearmiline tarretis taldriku serval.

„Õde!“ paugun ma. „Õde!“

Üks neist tõstab pea ja vaatab minu poole. Kuna on selge, et ma ei ole suremas, ei hakka ta ka kohe kiirustama.

„Kuidas ma saan kasulik olla, härra Jankowski?“

„Mis oleks, kui te tooksite mulle tõelist toitu.“

„Kuidas palun?“

„Tõelist toitu – teate küll, seda kraami, mida väljaspool inimesed süüa saavad.“

„Ah, härra Jankowski.“

„Ärge öelge mulle kogu aeg „ah, härra Jankowski“, noor daam. See on lastetoit ja nii palju kui mina tean, ei ole ma viieaastane. Ma olen üheksakümnene. Või üheksakümmend kolm.“

„See ei ole lastetoit.“

„On küll. Siin pole midagi tahket. Vaadake.“ ütlen ma ja vean kahvli läbi kastmega kaetud hunniku. See vajub klimpidena laiali ja mulle jääb pihku paljas kastmene kahvel. „Te nimetate seda toiduks? Tahan midagi, millesse saaksin hambaid vajutada. Midagi, mis krõbiseks. Ja mida see siin endast täpselt kujutab?“ küsin ma, surkides punase tarretise klombis. See lõdiseb pöörasel kombel, nagu üks rind, mida kunagi näha sain.

„See on salat.“

„Salat? Kas te näete siin kuskil juurvilju? Mina ei näe siin ühtegi juurvilja.“

„See on puuviljasalat,“ vastab ta mulle kindlal, ent sunnitud häälel.

„Te näete puuvilju?“

„Jah. Muide, näen küll,“ vastab ta, osutades ühele mädavillile. „Siin. Ja siin. See on banaanitükk ja see on viinamari. Kas te ei tahaks proovida?“

„Kas te ise ei tahaks proovida?“

Ta ristab käed rinnale. Koolitädi kannatus lõppes otsa. „See toit on hooldekodu elanikele. Selle töötas välja toiduteadlane, kes on spetsialiseerunud geriaatriliste.“

„Ma ei taha seda. Tahan ehtsat toitu.“

Ruumis valitseb surmavaikus. Vaatan ringi. Kõigi pilgud on minule naelutatud. „Mida?“ pärin valjusti. „Kas seda on siis nii palju tahetud? Kas mitte keegi teine siin ei igatse tõelist toitu? Pole ju võimalik, et te olete rahul selle.. selle.. pudiga?“ Pannes käe taldriku servale, lükkan seda.

Ainult väheke.

Tõesti.

Mu taldrik libiseb üle laua ja kukub prantsatades põrandale.

Kutsutakse doktor Rashid. Naine istub mu voodi serval ja esitab küsimusi, millele ma üritan ka viisakalt vastuseid anda, aga kuna ma olen liiga tüdinud sellest, et minu käitumist lihtsalt rumaluseks peetakse, siis kardan, et võin pisut pirtsaka mulje jätta.

Poole tunni pärast palub ta õel endale koridori järgneda. Pingutan, et kuulata, kuid mu vanad kõrvad ei suuda kogu oma obstsöönsele suurusele vaatamata tabada muud kui lausekatkeid, nagu „tõsine, tõsine depressioon“ ja „avaldub agressiivsusena, mis pole geriaatriliste patsientide puhul haruldane“.

„Teate, ma pole kurt!“ karjun ma voodist. „Ainult vana!“

Doktor Rashid vaatab mu tuppa ja võtab õel küünarnukist kinni. Nad jalutavad mööda koridori edasi ja kaovad kuuldeulatusest.

Tol õhtul ilmub minu pabertopsi uus tablett. Tabletid on mul juba peos, enne kui muutust märgata jõuan.

„Mis see on?“ küsin ma seda mööda peopesa lükates. Pööran selle ümber ja uurin teist poolt.

„Mis on?“ küsib õde vastu.

„See,“ vastan mina, näpuga solvavat tabletti torgates. „See siin. See on uus.“

„Seda kutsutakse Elaviliks.“

„Milleks see hea on?“

„See aitab teil end paremini tunda.“

„Milleks see hea on?“ kordan küsimust.

Ta ei vasta. Vaatan üles. Meie pilgud kohtuvad.

„Depressiooni vastu,“ vastab ta viimaks.

„Ma ei võta seda.“

„Härra Jankowski.“

„Mul ei ole depressiooni.“

„Doktor Rashid kirjutas selle välja. See aitab teil.“

„Te tahate mind uimastada. Tahate mind tarretisest toituvaks lambaks muuta. Ma ei võta seda, ütlen ma teile.“

„Härra Jankowski, peale teie on mul veel kaksteist patsienti. Võtke nüüd palun oma tabletid.“

„Minu teada oleme hooldekodu elanikud.“

Tema krimpsus näojooned muutuvad jäigaks.

„Ma võtan teised, aga mitte seda,“ ütlen ma, lüües tableti sõrmenipsuga peo pealt maha. See lendab läbi õhu ja kukub põrandale. Viskan ülejäänud suhu. „Kus vesi on?“ küsin mõmisedes, kuna püüan tablette keele peal koos hoida.

Ta ulatab mulle plastiktopsi, korjab tableti põrandalt üles ja suundub minu vannituppa. Kuulen, kuidas seal vett peale tõmmatakse. Seejärel tuleb ta tagasi.

„Härra Jankowski, ma lähen nüüd ja toon uue Elavili, ja kui te seda ei võta, helistan doktor Rashidile ja tema kirjutab teile selle asemel välja süstid. Te võtate Elavili, ükspuha mis moel. Kuidas te seda teete, jääb teie otsustada.“

Kui ta mulle uue tableti toob, neelan selle alla. Veerand tundi hiljem järgneb sellele ka süst – mitte Elavili süst, vaid üks teine, ent ikkagi ei paista see õiglane, sest ma ju võtsin nende neetud tableti.

Mõne hetke pärast olen tarretist sööv lammas. Noh, võib-olla ainult lammas. Aga kuna meenutan ikka ja jälle seda vahejuhtumit, mis mulle selle õnnetuse kaela tõi, siis taipan äkki, et kui keegi selle rõugetäpilise želee mulle praegu nina alla paneks ja seda süüa käsiks, teeksin ma seda otsekohe.

Mida nad minuga teinud on?

Ripun oma viha küljes kogu inimlikkusega, mis minu väetisse kehasse tallele on jäänud, kuid sellest pole tolku. See libiseb maha nagu laine rannaliivalt. Mõtisklen selle nukra tõsiasja üle, kuni uni mu pea ümber koomale tõmbub. Ta on juba mõnda aega oma järjekorda oodanud, viivitanud, et iga pöördega lähemale nihkuda. Loobun raevust, mis on nüüd juba pelk formaalsus, ja luban endale, et saan hommikul jälle tigedaks. Siis lasen end minna, sest vastupanu on mõttetu.