Читать книгу Vesi elevantidele - Сара Груэн - Страница 4
Kolm
ОглавлениеÄrkan pidurite veniva kriiksumise peale. Olen vajunud sügavamale kangarullide vahele kui enne uinumist ja ei mõista, kus ma viibin. Kulub sekund, kuni selgusele jõuan.
Rong jääb värisedes seisma ja kohiseb tühjaks. Blackie, Bill ja Grady ajavad end jalgele ja hüppavad sõnatult vagunist välja. Kui nad läinud on, komberdab Camel minu juurde. Ta kummardub ja sorgib mind.
„Tule juba, poiss,“ ütleb ta. „Sa pead siit kadunud olema, enne kui telgimehed tulevad. Püüan su täna hommikuks Hullu Joe juurde saada.“
„Hull Joe?“ pärin ma ja tõusen istukile. Mu sääred sügelevad ja kael valutab nagu põrguline.
„Ta vastutab hobuste eest,“ ütleb Camel. „Veohobuste eest, see tähendab. August ei lubaks teda tsirkuseloomade lähedussegi. Või tegelikult on see pigem Marlena, kes teda näha ei taha, aga nende puhul on see üks ja sama. Tema ei lase sind kah nende ligi. Hullu Joe puhul on sul vähemalt võimalus. Ilmad olid kehvad, mudaseid teelõike tuli palju. Käputäiel tema meestest sai hiinlase kombel rügamisest villand ja vajutasid varvast. Tal on nüüd kitsas käes.“
„Miks teda Hulluks Joe’ks hüütakse?“
„Ei teagi päriselt,“ vastab Camel. Ta urgitseb kõrvas ja uurib siis tulemusi. „Vist istus vahepeal rootsi kardinate taga, aga ma ei tea, miks. Ei soovita küsida kah.“ Ta hõõrub sõrme vastu püksi puhtaks ja longib ukse poole.
„Noh, tuled siis või?“ hüüab ta, vaadates taha. „Me ei saa terve päeva siin passida.“ Ta laskub serva peale ja libistab end ettevaatlikult kruusale.
Püüan säärtest veel viimast korda sügelust välja saada, seon paelad ja lähen talle järele.
Meie ees on suur rohune väli. Silmapiiril paistavad koidupuna taustal hajali paiknevad tellistest majad. Rongist väljub sadu räpaseid ja karvakasvanud näoga mehi, kes sagivad rongi ümber nagu sipelgad suhkrutükil, vannuvad, painutavad konte ja süütavad sigarette. Rambid ja liugteed lastakse raksudes alla ja eikuskilt ilmub lagedale kuue- ja kaheksahobuserakmeid, mis maapinnale laiali laotatakse. Üksteise järel tulevad vagunitest välja hobused – kohevate sabadega peršeronid, kes kõpsivad turtsudes ja puhkides rampe mööda alla, päitsed juba pähe tõmmatud. Kahel pool suruvad mehed uksi vastu külgi, et loomad servade lähedale ei satuks.
Meie poole tuleb langetatud päi kamp mehi.
„Hommikust, Camel,“ tervitab peamees vagunisse ronides. Teised ukerdavad järele. Nad koonduvad ühe lõuendipuntra ümber ja hakkavad seda pingutusest ähkides ukseava poole sikutama. See libiseb umbes poolteist jalga ja maandub siis tolmupilve.
„Hommikust, Will,“ vastab Camel. „Kuule, ütle mulle, ega sul vanale mehele suitsu pakkuda pole?“
„Ikka.“ Mees ajab selja sirgu ja kombib särgitaskuid. Topib käe ühte sisse ja toob lagedale väändunud sigareti. „See on Bill Durham,“ ütleb ta ettepoole kummardudes ja seda ulatades. „Vabanda.“
„Pläru passib mulle küll,“ vastab Camel. „Aitäh, Will. Tänan kogu südamest.“
Will näitab pöidlaga minu poole. „Kes see on?“
„Üks Esimene Mai. Nimi on Jacob Jankowski.“
Will vaatab mind, suunab siis pilgu mujale ja sülitab uksest välja. „Kui uus?“ küsib ta, endiselt Cameli poole pöördudes.
„Täitsa uus.“
„Oled talle juba kohakese leidnud?“
„Ei ole.“
„Noh, edu sulle siis.“ Ta torkab mind mütsiga. „Poiss, ära sa liiga muretult põõna – mõistad, mida ma öelda tahan.“ Ja kaob vaguni sisemusse.
„Mida see peaks tähendama?“ küsin, aga Camel on juba läinud. Sörgin talle järele.
Nüüd on räpaste meeste vahel sadu hobuseid. Esmapilgul paistab vaatepilt kaootiline, ent selleks ajaks, kui Camel suitsu tossama on saanud, liigub piki vaguneid mitu tosinat rakmeisse pandud meeskonda, kes vankreid läbipääsude poole tõmbavad. Kohe, kui rattad kaldus puitplankude vastu puutuvad, hüppab tiisli abil vankrit ajanud mees kõrvale. Ja õigesti teeb. Raskelt koormatud vankrid tulevad plankusid mööda mürinal alla ega peatu enne, kui on veerenud oma tosin jalga.
Näen hommikuvalguses seda, mis mul läinud ööl nägemata jäi – vankrid on värvitud tulipunaseks, kannavad kuldseid äärekaunistusi ja kettaid, mis kujutavad kiirtepärjaga ümbritsetud päikest, ning kõik kannavad kirja: „VENDADE BENZINIDE MAAILMA KÕIGE IMETLUSVÄÄRSEM ETENDUS“. Kohe, kui vankrid on gruppidesse jagatud, painutavad end rakmete alla peršeronid, kes seda rasket koormat üle välja vedama hakkavad.
„Ettevaatust!“ ütleb Camel, kahmates mu käest ja tõmmates mind enda juurde. Teise käega hoiab ta mütsist kinni, muljutud suitsukoni hammaste vahel.
Mööda ratsutab kolm meest. Välja peal nad hargnevad, mõõdavad ratsusammul selle pikkust, ning läbinud territooriumi kogu ulatuses, pööravad otsa jälle ringi. Ratsanik nende eesotsas vaatab mõlemale poole ja hindab teraselt pinnast. Hoides ohje ühes käes, võtab ta nahkpaunakesest lipukestega märgistatud nooli ja pillub neid maa sisse.
„Mida ta teeb?“
„Seab piirid paika,“ vastab Camel. Ta peatub ühe loomavaguni ees. „Joe, hei, Joe!“
Uksele ilmub kellegi pea.
„Mul on siin üks Esimene Mai. Otse hällist välja karanud. Läheb sul teda tarvis?“
Tegelane astub välja rambi peale. Ta kergitab mütsi võidunud serva ja on näha, et tema käel on kolm sõrme puudu. Uurinud mind üksikasjalikult, sülgab ta suunurgast törtsu pruuni tubakat ja läheb tagasi sisse.
Camel patsutab mind õnnitledes õlale: „Said pardale.“
„Tõesti?“
„Just. Mine kühvelda nüüd pisut sitta. Pärastpoole näeme.“
Loomavagun on lootusetult räpane. Minu paariliseks on poiss nimega Charlie, kelle nägu on sile nagu tütarlapsel. Paistab, et hääl pole tal veel murdunudki. Kui oleme näiliselt tonnide kaupa sõnnikut uksest välja loopinud, peatun ma ja vaatan ülejäänud rokka. „Palju hobuseid nad siia üldse peale panevad?“
„Kakskümmend seitse.“
„Jessas. Nad on vist nii tihedalt pakitud, et ei saa liikuda.“
„See ongi asja mõte,“ vastab Charlie. „Kui kiiluhobune peal on, ei saa ükski neist alla tulla.“
Möödunud ööl nähtud sabad omandavad äkki mõtte.
Uksele ilmub Joe. „Lipp on püsti,“ uriseb ta.
Charlie laseb labidal langeda ja suundub ukse poole.
„Mis toimub? Kuhu sa lähed?“ küsin.
„Köögitelgis heisati lipp.“
Raputan pead. „Vabandust, ma ikka ei saa aru.“
„Lobi.“
Vaat sellest saan ma juba aru. Viskan samuti labida käest.
Telke on kerkinud nagu seeni pärast vihma, kuigi kõige suurem neist – ilmselgelt suur tsirkusetelk – on endiselt maapinnaga ühetasane. Mehed seisavad õmbluste juures ja nöörivad tükke kokku. Keskosast kerkivad võimsad teibad, mille tippudes on juba lehvimas Old Glory. Taageldus sammaste küljes loob mulje, nagu oleks tegu purjeka teki ja mastidega.
Selle lähiümbruses taovad kaheksaliikmelised meeskonnad välgukiirusel vaiasid maasse. Sel ajal, kui üks vasar vaia otsa puutub, on viis tükki sinna juba teel. Tagajärjeks on heli, mis sarnaneb kuulipildujaga ja lõikab läbi ülejäänud mürast.
Osa mehi tõstab hiigelsuuri poste. Charlie ja mina möödume kümnest mehest, kes vajuvad terve massiga köiele, samal ajal kui üks kõrvalseisja lauldes röögib: „Tõmmake! Raputage! Murdke! Uuesti – tõmmake! Raputage! Murdke! Ajage post maasse!“
Köögitelgi tunnen kohe ära – mitte niivõrd oranži-sinise lipu kui taamal podiseva aurukatla ja selle poole suunduva inimvoolu pärast. Toidulõhn tabab mind nagu kahurikuul kõhtu. Ma pole üleeelmisest päevast saadik söönud ja mu kõht on näljast kõveras.
Telgi külgseinad on läbilaske suurendamiseks üles tõstetud, ent ruumi keskel rippuv kardin jaotab selle kahte ossa. Siinpoolsed lauad on kaunistatud valge- ja punaseruuduliste linadega, hõbedast lauanõude ja lillevaasidega. See kõik on karjuvas vastuolus leti ümber luusivate määrdunud meestega.
„Issand jumal,“ hüüan ma, kui me Charliega end sappa võtame. „Vaata seda toidulauda.“
Seal leidub hakkliha, vorste ja paksude leivaviilukatega kuhjatud korve. Singilõikusid, igal võimalikul moel valmistatud mune, keedisepurke ja apelsinidega täidetud vaagnaid.
„See pole veel midagi,“ vastab ta. „Big Berthas on see kõik olemas ja neil on kelnerid ka.“
„Big Bertha?“
„Ringling,“ vastab ta.
„Sa töötasid seal?“
„Ah.. ei,“ vastab ta ujedalt. „Aga ma tean inimesi, kes rääkisid!“
Kahman taldriku ja hakkan sinna kartuleid, mune ja vorste kuhjama, püüdes mitte liiga meeleheitlikku muljet jätta. Lõhn on vastupandamatu. Avan suu ja hingan sügavasti sisse – see on nagu taevamanna. See on taevamanna.
Eikuskilt ilmub Camel. „Säh. Vii see tollele sellile sääl saba lõpus,“ ja surub pileti mulle pihku.
Klapptoolil rea otsas istub mees ja uurib viltuse viltkaabu alt ümbrust. Ulatan talle pileti. Ta vaatab mulle näkku, käed tihedalt rinna peal risti.
„Osakond?“ pärib ta.
„Kuidas palun?“ küsin vastu.
„Mis osakonnast sa oled?“
„Ee.. ma pole kindel,“ vastan. „Olen terve hommiku loomavagunitest sõnnikut välja loopinud.“
„See ei ütle mulle midagi,“ vastab ta, järjekindlalt mu piletit ignoreerides. „See võib tähendada tsirkuseloomi, veoloomi või menažeriid. Nii et milline siis?“
Ma ei vasta. Olen päris kindel, et Camel neist paari mainis, kuid mulle ei meenu üksikasjad.
„Kui sa oma osakonda ei tea, siis pole sa trupi liige,“ ütleb mees. „Nii et kes kurat sa üldse oled?“
„Kõik kombes, Ezra?“ küsib Camel, kes mulle selja tagant läheneb.
„Ei ole. Mul on siin üks ninatark mats, kes üritab trupi hommikusööki sisse vehkida,“ vastab Ezra ja sülitab maha.
„Ta pole sul miski mats,“ ütleb Camel. „Ta on uustulnuk – Esimene Mai – ja ta on minuga.“
„Jah?“
„Jah.“
Mees ajab kübara kuklasse ja vahib mind pealaest jalatallani. Ta vaikib hetke ja ütleb: „Hää küll, Camel. Kui sina tema eest vastutad, siis mulle aitab sellest vist küll.“ Ilmub käsi ja napsab mu pileti. „Veel üks asi. Õpeta talle, kuidas õigesti rääkima peab, enne kui keegi ta armutult läbi kolgib, eks?“
„Mis mu osakond siis on?“ küsin ma, suundudes laua poole.
„Oi ei, seda ei tee sa mitte,“ vastab Camel, hakates mu küünarnukist kinni. „Nood lauad pole meiesuguste jaoks. Hoia minu sappa, kuni kõigest aru saad.“
Järgnen talle kardina taha. Lauad teise poole peal ulatuvad seinast seinani ja paljast puitu kaunistavad üksnes soola- ja pipratoosid. Lilli siit ei leia. „Kes sealpool istuvad? Artistid?“
Camel heidab mulle pilgu. „Püha taevas, poiss. Hoia oma suud koomal, seniks kuni kohaliku sõnavara selgeks saad, ole nii kena?“
Ta võtab istet ja pistab kohe pool leiba suhu. Mälunud seda minuti, vaatab ta mulle otsa. „Oh ole nüüd, ära pahanda. Hoian sul lihtsalt silma peal. Sa nägid, milline Ezra oli, aga Ezra on nagu talleke. Istu maha.“
Puurin teda veel silmapilgu ja astun siis üle pingi. Panen taldriku lauale, vaatan oma sõnnikuga määrdunud käsi, hõõrun neid vastu pükse ja mõistnud, et puhtamaks nad ei lähe, asun ikkagi söögi kallale.
„Mis see õige sõna siis on?“ pärin viimaks.
„Neid hüütakse kondiväänajateks,“ vastab Camel läbi suus keerutava söögi. „Ja sinu osakond on veohobused. Esialgu.“
„Kus need kondiväänajad siis on?“
„Nemad saabuvad iga hetk. Kaks rongitäit on veel tulemata. Nad on hilisööni üleval, ärkavad hilja ja jõuavad pärale täpselt hommikusöögiks. Ja kui sellest juba juttu tuli, siis neile sa „kondiväänaja“ näkku öelda kah ei tohi.“
„Kelleks ma neid siis kutsun?“
„Artistideks.“
„Ja miks ma neid siis kogu aeg artistideks kutsuda ei või?“ küsin ma, ja mu häälde sigineb ärritusnoot.
„Nemad on nemad ja meie oleme meie, ja sina oled üks meie hulgast,“ vastab Camel. „Pole lugu. Küll sa ära õpid.“ Kaugusest kõlab rongivile. „Kus hundist räägid…“
„Kas Onu Al on nendega?“
„Jah. Aga ära hakka endale midagi ette kujutama. Tema lähedale me niipea ei lähe. Kui ta näeb, et oleme endiselt laagri püstitamisega ametis, muutub ta tujukamaks kui haige hambaga karu. Ütle, kuidas sul Joe’ga edeneb? Hobusepasast villand?“
„Pole hullu.“
„Jah, ma arvan, et väärid paremat. Rääkisin ühe sõbraga,“ ütleb Camel, murrab tüki leiba ja pühib sellega taldrikult rasva kokku. „Ole ülejäänud päeva temaga ja küllap ta toetab sind mõne hea sõnaga.“
„Mida ma tegema hakkan?“
„Kõike, mida ta ütleb. Ja ma pean täpipealt seda silmas.“ Ta kallutab kulmu, et öeldut rõhutada.
Cameli sõber on suure vatsa ja kõmiseva häälega pisike mees. Ta on kõrvalatraktsioonidega tegeleja ja kõneleja – , tema nimi on Cecil. Ta vaatab mu üle ja tunnistab käesoleva töö tarbeks kõlblikuks. Mina ja Jimmy ja Wade – veel kaks noormeest, keda peeti piisavalt esinduslikuks, et linnainimeste sekka saata – peame positsioneeruma rahvahulga ümber ning märguande korral ette astuma ja inimesi sissepääsu poole ajama.
Kõrvalatraktsioonid asetsevad laadaplatsil, mis kihab tegevusest. Ühel pool riputab grupp mustanahalisi näitusesilte üles. Teiselt poolt kostab kõlinaid ja hüüdeid – valgetes pintsakutes mehed laovad limonaadiklaase ja punase-valgetriibuliste kioskite lettidele kerkib järjepanu täidetud klaasidest moodustatud püramiide. Õhku täidavad lõhnad, milles võib ära tunda lõhkevat popkorni, küpsevaid maapähkleid ja iseäralikult pikantset loomalehka.
Laadaplatsi lõpus, kohe piletikassa juures, on hiigelsuur telk, kuhu veetakse igat sorti elukaid – laamasid, kaameleid, sebrasid, ahve ja vähemalt ühte jääkaru, ning puur puuri järel järgnevad neile kaslased.
Cecil ja üks mustanahaline toimetavad sildiga, millel on kujutatud päratu paksu naist. Mõne hetke pärast annab Cecil mehele mööda kukalt. „Liiguta end, poiss! Minuti pärast kihab siin juhmakatest. Kuidas me nad sisse meelitame, kui nad suursugust Lucindat näha ei saa?“
Käib vile ja kõik tarduvad paigale.
„Uksed!“ kõmatab üks mehehääl.
Nüüd läheb põrgu lahti. Mehed kioskilettide taga sagivad ringi, tehes viimase minuti ettevalmistusi ning kohendavad oma pintsakuid ja mütse. Peale vaesekese, kes ikka veel Lucinda sildi kallal nokitseb, lipsavad kõik mustanahalised telkidesse ja silma alt ära.
„Pane see neetud loosung üles ja kao siit!“ röögib Cecil. Mees teeb veel viimase kohenduse ja läheb ära.
Pööran ringi. Meie poole valgub inimsein eesotsas manguvate lastega, kes vanemaid kättpidi järel tirivad.
Wade müksab mind küünarnukiga. „Psssst.. Menažeriid tahad näha?“
„Mis asja?“
Ta osutab peaga telgi poole, mis jääb meie ja tsirkusetelgi vahele. „Sa kõõritad algusest peale sinnapoole. Tahad piiluda?“
„Aga tema?“ küsin ma, osutades silmadega Cecilile.
„Oleme tagasi, enne kui ta meie puudumist märgatagi jõuab. Pealegi, seni kuni ta rahvast piisavalt üles ei ole kihutanud, pole meil midagi teha.“
Wade juhatab mu piletivärava juurde. Seal on valves vanamehed, kes istuvad nelja punase poodiumi taga. Kolm neist ei tee meist välja. Neljas heidab pilgu Wade’ile ja noogutab.
„Mine aga. Piilu natuke,“ ütleb Wade. „Ma hoian Cecilil silma peal.“
Vaatan sisse. Telk on tohutu, taevakõrgune, ja seda toetavad pikad, sirged mastid, mis eri nurkade all esile tükivad. Telgiriie on pingule tõmmatud ja paistab peaaegu läbi – riidest ja õmblustest pääseb päikesevalgus sisse ja valgustab kõige suuremat magusaletti. See seisab menažerii keskel, suurepärases valguses, ümbritsetuna plakatitest, mis reklaamivad sarsaparilli, plaksukommi ja jäätist.
Küütlevates punase ja kulla toonides puurid seisavad ridamisi kahe seina ääres, küljed avatud, et näidata lõvisid, tiigreid, pantreid, jaaguare, karusid, šimpanse ja ämblikahve – isegi ühte orangutani. Kaamelid, laamad, sebrad ja hobused seisavad raudvaiade vahele tõmmatud köite taga, pead heinakuhjadesse kaevunud. Traataia taga on kaks kaelkirjakut.
Otsin asjatult elevanti, kui mu pilk ootamatult ühel naisel pidama jääb. Ta on Catherine’iga nii sarnane, et hoian hinge tagasi – see on tema laup, tema soeng ja need saledad reied, mida Catherine’i ontliku kleidi all alati kujutlesin peituvat. Ta seisab rea mustade ja valgete hobuste ees, kannab roosasid litreid, sukkpükse ja satäänist kingi ning vestleb torukübarat ja sabakuube kandva mehega. Ta seab suukorvi ühele valgele hobusele – see on rabavalt kaunis, hõbedase laka ja sabaga araablane. Naine tõstab käe enda lauba juurde, tõmbab helepruuni juuksesalgu koomale ja kohendab oma peaehet. Seejärel sirutab ta end välja ja kammib hobuse tukka tolle otsmikule. Haaranud pihku hobuse kõrva, laseb ta sellel läbi sõrmede libiseda.
Kuuldub vali prantsatus ja näen, et lähima puuri uks mu selja taga on kinni kukkunud. Kui ma uuesti ümber pööran, vaatab naine mulle ainiti otsa. Tema kulm on kortsus, justkui tuvastaks ta midagi. Mõne sekundi pärast taipan, et peaksin naeratama või pilgu maha lööma, aga ei suuda. Viimaks asetab torukübaraga mees talle käe õlale ja naine pöörab end, kuid aeglaselt ja kõheldes ümber. Hetke pärast vaatab ta veel viivuks minu poole.
Wade on tagasi. „Tule,“ sõnab ta, lüües mind abaluude pihta. „Etendus on algamas.“
***
„D-a-a-a-a-m-i-d ja h-ä-r-r-r-r-a-d! Kaksküm-m-m-m-m-end viis minutit suure etenduseni! Kaksküm-m-m-m-m-end viis minutit! Aega on enam kui küllalt, et kosutada hinge ja meelt hämmastavate, uskumatute, s-u-u-u-u-u-u-repäraste imedega kõigist maailma nurkadest, ja pealekauba leida endale hea istekoht tsirkusetelgis! Küllalt aega, et näha veidrusi, looduse nurisünnitisi, näitemänge! Meie kollektsioon on silmipimestavaim kogu maailmas, mu daamid ja härrad! Kogu maailmas, kinnitan ma teile!“
Cecil seisab platvormil atraktsioonide sissepääsu kõrval. Ta kõnnib toretsevalt edasi ja tagasi ning joonistab õhku suurejoonelisi žeste. Viiekümnepealine rahvahulk passib niisama. Silmis osavõtmatu pilk, näib nende kohalolek pigem juhuslik kui sihipärane.
„Astuge siiapoole, et näha täiuslikku, hiiglaslikku, Võrratut Lucindat – kõige kaunimat paksu daami maailmas! Kaheksasada ja kaheksakümmend viis naela pontsakat perfektsust, daamid ja härrad! Tulge vaadake inimjaanalindu – mees neelab alla ja tagastab teile kõik, mis te talle ulatate! Tehke proovi! Rahataskuid, kelli, isegi lambipirne! Öelge, mida tahate, tema viskab selle välja! Ja ärge unustage Frank Ottot, kõige tätoveeritumat meest maailmas! Meest, keda hoiti vangis Borneol, kuritöö eest, milles ta ei olnud süüdi, ja tema karistus? Jaa, armas rahvas, tema karistus on kirjutatud igavese tindiga üle terve keha!“
Inimesi on juurde siginenud ja nende uudishimu on süttinud. Jimmy, Wade ja mina hoiame tahapoole.
„Ja nüüd,“ hüüatab Cecil end ümber pöörates. Ta surub sõrme huulile ja pilgutab groteskselt silma – liialdatud žest, mis venitab tal ühe suunurga silmani. Kergitab siis käe kõrgele üles, paludes vaikust. „Ja nüüd – andestust daamid, aga see on ainult härrade kõrvadele – ainult härradele! Kuna meie hulgas on õrnema soo esindajaid, võin ma seda delikaatsusest ainult üks kord öelda. Härrased, kui te kuulute punavereliste ameeriklaste hulka, kui teie soontes voolab mehelik veri, siis seda ei taha te maha magada. Kui te suvatsete järgneda tollele sellile sääl – jah, just sääl, täpselt nii – näete te midagi niivõrd hämmastavat, niivõrd šokeerivat, et ma garanteerin teile.“
Ta vakatab, sulgeb silmad ja tõstab käe, raputades kahetsusega pead. „Aga ei,“ jätkab ta. „Vooruse huvides ja seepärast, et meie hulgas on õrnema soo esindajaid, ei või ma rohkem midagi öelda. Ei või, härrased. Ainult seda – te ei taha sellest ilma jääda! Visake üks veerandsendine tollele sellile sääl ja ta juhatab teid kohale. Täna kulutatud sent ei meenu teile enam kunagi, ja te ei unusta kunagi, mida peagi näha saate. Sellest räägite te veel kogu ülejäänud elu, mehed! Kogu ülejäänud elu.“
Cecil ajab end sirgu ja kohendab ruudulist vesti ja sikutab seda mõlema käega sirgeks. Tema nägu omandab aupakliku ilme ja ta hakkab laiade käeliigutustega vastasoleva sissepääsu suunas vehkima. „Ja daamid, kui te oleksite nii lahked ja suvatseksite siiapoole tulla – meil leidub imesid ja haruldusi, mis on sobilikud ka teie tundlikule meelele. Ehtne härrasmees ei unustaks iialgi daame. Iseäranis selliseid veetlevaid daame nagu teie.“ Ta naeratab ja paneb silmad kinni. Naised rahvahulgas jälgivad närviliselt lahkuvaid mehi.
Algab köievedu. Üks naine haarab ühe mehe käisest käega kinni ja nüpeldab teda teise käega. Mees teeb grimasse, kortsutab kulmu ja tõmbub naise löökide käes kössi. Kui ta viimaks lahti pääseb, sätib ta kuuereväärid korda ja põrnitseb oma mossitama hakanud naist. Mees pöörab ringi, suundudes väärikal sammul veerandsendist üle andma ja keegi rahva hulgas teeb kana kombel häält. Puhkeb naer.
Teised naised, ilmselt hoidudes stseeni korraldamast, vaatavad kahetsustundega, kuidas nende abikaasad lahkuvad ja üksteise järel sappa võtavad. Cecil märkab seda ja tuleb platvormi pealt alla. Ta on kehastunud hoolitsus ja galantne tähelepanu ning meelitab neid õrnalt helgemate teemade juurde.
Ta puudutab vasakut kõrva. Hakkan inimesi märkamatult edasi lükkama. Naised lähenevad Cecilile ja mina tunnen end lambakoerana.
„Kui astuksite siiapoole,“ jätkab Cecil. „Mu daamid, näitan teile midagi, mida te iial varem näinud ei ole. Midagi nii ebatavalist, nii erakordset, et te ei oskaks seda uneski oodata, ja ometi on see midagi, millest te võite tuleval pühapäeval kirikuski kõnelda või vanaisa ja vanaemaga lõunalaua taga. Võtke päälegi oma põngerjad kaasa, see siin on eranditult perekondlik lõbustus. Tulge vaadake hobust, kelle pea on kohal, kus peaks olema saba! Ma ei valeta põrmugi, mu daamid. Elusolend sabaga kohas, kus peaks olema pea. Vaadake seda oma silmadega. Ja kui te sellest oma meesterahvastele räägite, siis ehk kahetsevad nad, et ei jäänud oma veetlevate prouade juurde. Just-just, mu kallid. Just seda nad teevad.“
Olen nüüdseks ümbritsetud inimestest. Kõik mehed on kadunud ja mina liitun vagade kirikuliste ja daamidega, põngerjate ja kõigi ülejäänud mitte-nii-punavereliste ameeriklastega. Hobune, kellel on pea asemel saba, on täpselt selline nagu öeldud – see on hobune, kes on nõnda latrisse pistetud, et tema saba küna kohal tolkneks.
„Jumalapärast!“ hüüatab üks naistest.
„Uskumatu!“ hüüab teine, aga enamasti kostab naeru, milles kõlab kergendustunne, sest kui säärane on hobune, kellel on pea asemel saba, siis kui halb see meeste etendus ikka olla saab.
Väljaspool telki kostab rüselemist.
„Te kuradi neetud litapojad! Teil on sea moodi õigus, et ma oma raha tagasi tahan – mis te mõtlete, et ma maksan veerandpennise, et vahtida paari kuradima sukahoidjat või? Räägite punaverelistest ameeriklastest, noh, siin on teil ühe punaverelisega tegu küll! Andke mu kuradima neetud raha tagasi!“
„Lubage, prouad,“ ütlen ma, surudes end kahe daami vahelt läbi.
„Kuulge, härra! Kuhu te trügite?!“
„Vabandage. Andestust,“ räägin ma ja astun rahva seast välja. Cecil ja punasenäoline mees ajavad juba rusikaid püsti. Mees astub talle ligi, asetab käed talle rinnale ja tõukab teda tagurpidi edasi. Rahvahulk lööb kahte lehte ja Cecil prantsatab vastu triibulist riiet, mis tema platvormi kaunistab. Ring nende ümber tõmbub taas koomale kikivarvul jõllitavate inimestega. Pressin end rahvasummast läbi, jõudes Cecili juurde hetkel, mil mees hoogu võtab, et talle virutada – tema rusikal jääb Cecili lõuast puudu ainult toll, kui mehe käsivarrest kinni haaran ja käe tal selja peale väänan. Asetan teise käe kõrile ja tõmban meest tahapoole. Ta pritsib sülge, kahmab kätega ülespoole ja kriimustab mu käsivart. Tugevdan haaret, kuni mu kõõlused tema hingetoru muljuvad ja pooleldi lohistan, pooleldi talutan ta laadaplatsi kaugemasse serva. Siis tõukan ta maha. Ta jääb kähisedes ja kõrist haarates tolmupilve sisse lebama.
Mõne hetke pärast mööduvad minust kaks ülikonnas meest, tõstavad ta käsipidi üles ja hakkavad köhivat meest linna poole vedama. Nõjatudes tema poole, klopivad nad ta selja puhtaks ja pomisevad julgustavaid sõnu. Ning kohendavad mehe mütsi, mis imekombel oma kohale jäi.
„Hea töö,“ ütleb Wade ja patsutab mulle õlale. „Said kenasti hakkama. Tule nüüd. Nemad hoolitsevad tema eest.“
„Kes nad on?“ pärin, uurides verepiiskadega tikitud pikki kriimustusi oma käsivarrel.
„Lepitajad. Rahustavad ta maha ja tõstavad ta tuju. Nii jääme meie tülinast priiks.“ Ta pöördub rahvahulga poole, plaksutab korra valjusti ja hüüab siis käsi kokku hõõrudes. „Heakene küll, inimesed. Kõik on korras. Siin pole enam midagi vaadata.“
Rahvahulk viivitab lahkumisega. Kui mees ja tema eskortijad viimaks punastest tellistest maja taha kaovad, hakkab seltskond tasapisi hajuma, ent mõned heidavad endiselt lootusrikkaid pilke üle õla, kartusest midagi maha magada.
Jimmy teeb endale viivitava rahva hulgas teed.
„Hei,“ hüüab ta. „Cecil soovib sind näha.“
Ta juhatab mind tagumistesse ruumidesse. Cecil istub klapptooli serval. Jalad tema kedridega kaetud kingades on kogu pikkuses välja sirutatud. Mees punetab ja leemendab näost, tehes endale kavalehega tuult. Vaba käsi kompab taskuid ja sukeldub vestitaskusse. Tõmmanud välja lameda ümmarguse pudeli, prunditab ta oma huuled koomale ning kisub pudelilt korgi. Sülitanud korgi eemale, tõstab ta pudeli huulile. Siis märkab ta mind.
Ta põrnitseb mind hetke, pudel endiselt huulte juures. Ja toetab selle siis oma ümarikule kõhule. Mind vaadeldes trummeldab ta sõrmedega pudeli pihta.
„Sa tulid seal väljas päris kenasti toime,“ ütleb ta lõpuks.
„Tänan, sir.“
„Kus sa seda õppisid?“
„Ei tea. Jalgpallis. Koolis. Maadeldes mõne pulliga, kes oma munasid kaotada ei tahtnud.“
Ta vaatab mind veel hetke, sõrmed endiselt trummeldamas, huuled pruntis.
„Kas Camel on su juba truppi saanud?“
„Mitte ametlikult. Ei, sir.“
Järgneb veel üks pikk paus. Tema silmad ahenevad piludeks. „Sa suud oskad pidada?“
„Just nii, sir.“
Ta võtab pudelist tubli sõõmu ja sulgeb silmad. „Noh, hää küll siis,“ sõnab ta ja noogutab aeglaselt peaga.
On õhtu, ja ajal, mil kondiväänajad tsirkusetelgis rahvahulki vaimustavad, olen mina ühes märksa ahtamas telgis, mis asub territooriumi kaugemas nurgakeses pagasivankrite rea taga ning kuhu pääseb üksnes suusõnaliste kuulduste kaudu ja sissepääsu eest viiskümmend senti loovutades. Hämarat ruumi valgustab riba punaseid elektripirne, mille soojas kumas üks naine metoodiliselt oma riideid eemaldab.
Minu tööks on valvata korra järele ja aeg-ajalt metalltoruga vastu telgi seinu virutada, et heidutada piilureid; või õigemini, selleks et julgustada piilureid sissepääsu kasutama ja viitkümmet senti loovutama. Mul tuleb ka silmas pidada, et ei korduks vahejuhtumeid nagu see, millele ennist atraktsioonide juures tunnistajaks olin; kuigi on raske ette kujutada, et mehel, kes täna pärastlõunal endast välja läks, siia sattudes millegi üle kurta oleks olnud.
Telgis on kaksteist rida kokkupandavaid toole, millest viimane kui üks on juba hõivatud. Samakal lastakse vabalt ringi käia, ja igaüks kompab pimesi pudeli järele, soovimata lavalt pilku tõsta.
Naine on raidkujutaoline punapea, ripsmetega, mis on liiga pikad, et olla tõelised, ja ühe ilutäpiga täidlaste huulte kõrval. Tal on pikad jalad, toekad puusad ja rind, mis võtab juhmiks. Ta on nüüd üksnes nöörpüksikute, helkiva läbipaistva salli ning suursuguse rinnahoidja väel, mis vaevu enda sisu varjavad. Naine hööritab õlgu, laskmata end paremat kätt jääval tillukesel orkestril tagant kiirustada.
Ta astub mõne sammu ja liugleb sulgedega ehitud toatuhvlites üle lava. Põriseb väike trumm ja ta peatub, suu teeseldud üllatusest lahti. Visanud pea taha, paljastab ta kõri ja libistab käed alla rinnahoidjate ümber. Siis kallutab ta end ettepoole, pigistades neid seni, kuni ihu tema sõrmede vahelt välja pressima hakkab.
Vaatan külgseinad üle. Mu pilk langeb kinganinadele, mis piiluvad välja telgi serva alt. Lähenen neile, hoidudes telgiriide ligidusse. Kui kingade ette jõuan, võtan hoogu ja löön toruga vastu telki. Väljast kostub vandumist ja kingad kaovad. Kuulatan mõnda aega, kõrv vastu õmblust, ning pöördun tagasi oma postile.
Punapea õõtsub muusika taktis ja hellitab lakitud küünte vahel salli.
Viimasesse on punutud kulda või hõbedat, mis küütleb iga liigutuse juures, kui ta salli üle õlgade edasi-tagasi libistab. Korraga kallutab ta end vöökohast ettepoole, viskab pea taha ja alustab šimmit.
Meeste hulgas tõuseb kära. Paar või kolm seisavad, julgustavalt rusikaid viibutades. Vaatan vilksamisi Cecili poole, kelle vali pilk mul neid silmas pidada käsib.
Naine tõuseb püsti, keerab selja ja astub lava keskele. Libistab salli jalge vahele ja hõõrub end aeglaselt selle vastu. Publikust kerkib oigeid. Ta keerab end meie poole ja jätkab, lükates salli ette ja taha, tõmmates selle nii tihkelt vastu ihu, et toob nähtavale prao häbeme kohal.
„Võta see ära, kullake! Võta kõik eest!“
Mehed on läinud riiakamaks; jalul on enam kui pool seltskonnast. Cecil kutsub mind käega enda poole. Astun tooliridadele lähemale.
Sall langeb põrandale ja naine pöörab uuesti seljaga meie poole. Ta heidab juukseid ette ja taha, lastes neil abaluude pealt alla ripneda, ning sirutab käed kõrgele õhku, tuues nad selja peal kokku, et vabastada rinnahoidja pandlaid. Rahvahulk juubeldab. Ta peatub, vaatab üle õla ja pilgutab silma, lastes paeladel koketselt mööda käsivarsi alla libiseda. Rinnahoidja langeb põrandale ja ta keerab jälle ringi, hoides käsi rindade peal. Meeste poolt kostab pettunud ulgumist.
„Oh, ole nüüd, musike. Näita, mis sul seal on!“
Naine raputab ujedalt mossitades pead.
„Ah jäta juba, ma maksin viiskümmend senti!“
Ta raputab pead, vahtides häbelikult põrandale. Äkki avab ta suu ja silmad ning tõmbab käed ära.
Need majesteetlikud pallid vajuvad alla, tardudes järsku paigale, ja hakkavad siis õrnalt õõtsuma, kuigi naine ei liiguta end üldse.
Kostab, kuidas kogu seltskond sisse hingab – hetk vaikust, enne kui meestelt rõõmsaid kiiduavaldusi sadama hakkab.
„Ossa, tüdruk!“
„Issand, ole armuline!“
„Tuline kurat!“
Ta hellitab ennast, kergitab rindu, sõtkub ja muljub neid, keerutab nibusid näppude vahel. Vaatab himuralt alla meeste peale, libistades keelt mööda ülemist huult.
Algab trummipõrin. Ta haarab kummagi kõvastunud nibu nimetissõrme ja pöidla vahele ja tõmbab üht rinda, kuni selle nibu lae poole osutab. Raskuse ümber paiknedes muudab rind täiesti oma kuju. Siis laseb ta sellel kukkuda – see vajub järsult, peaaegu nagu kivi. Võttes uuesti nibust kinni, hakkab ta teist samamoodi ülespoole upitama. Üha kiiremini kergitab ta vaheldumisi kord ühte, siis teist. Kergitab, laseb kukkuda, kergitab, laseb kukkuda – viimaks, kui trumm lõpetab ja tromboon puhuma hakkab, on tema kätel pea võimatu vahet teha, kogu liha pulseerib ja lainetab nagu üks mass.
Mehed uluvad nagu arust ära ja karjuvad oma heakskiitu.
„Oi, pagan!“
„Oivaline, kullake! Oivaline!“
„Kiitke armulist issandat!“
Jälle hakkab trummipõrin. Ta kummardub vöökohast ja need suurepärased tissid kiiguvad nii raskelt, nii aeglaselt – nad on vähemalt jalapikkused ja allpool ümaramad, justkui peidaks end kummaski greipfruut.
Ta hööritab õlgu; kõigepealt üht, siis teist, ja rinnad keerutavad eri suundades. Hoo kerkides teevad nad üha laiemaid ringe ja venivad üha pikemaks. Ei kulu palju aega, kui nad keskel kuuldava laksuga kokku põrkavad.
Jeesus. Kui telgis nüüdsama mäss puhkeks, jääksin selle suhtes täiesti ükskõikseks. Mu pähe pole jäänud tilkagi verd.
Naine ajab end sirgu ja teeb kniksu. Püsti tõusnud, tõmbab ta rinna näo juurde ja libistab keelega ümber nibu. Siis lürbib seda suus. Seal ta seisab, imedes häbitult oma tissi, ja mehed tema ümber vehivad mütsidega, viibutavad rusikaid ja möirgavad looma kombel. Ta laseb sellel kukkuda, väänab libedat nibu veel viimast korda ja kingib siis meestele ühe õhusuudluse. Õhkõrna salli üles võttes teeb ta silmatorkava kummarduse ning lahkub, vedades salli pea kohal nagu säravat lippu.
„Olgu siis, poisid,“ ütleb Cecil plaksutades ja treppi mööda lavale ronides. „Teeme nüüd meie Barbara auks ühe suure aplausi!“
Mehed hurraatavad, vilistavad ja plaksutavad kõrgele tõstetud käsi.
„Just, kas ta pole eriline. Milline daam. Ja täna on teie õnnepäev, poisid, sest ainult täna õhtul võtab ta vastu piiratud hulgal härrasmehi. See on suur au, kutid. Ta on tõeline pärl, meie Barbara. Tõeline pärl.“
Mehed kogunevad väljapääsu juurde, patsutavad üksteist selja peale ja vahetavad juba muljeid.
„Nägid neid tissikesi?“
„Sa poiss, milline raam! Mida ma kõik ei annaks, et nendega veidike mängida!“
Olen rõõmus, et miski minu sekkumist ei nõua, sest olen ametis oma enesevalitsuse säilitamisega. See on esimene kord, kui ma paljast naist näha sain, ja mulle tundub, et ma ei ole enam kunagi endine.