Читать книгу Vesi elevantidele - Сара Груэн - Страница 5

Järgmised nelikümmend viis minutit valvan Barbara telki, kus ta oma meeskülalisi lõbustab. Ainult viis meest on nõus vajalikku viit dollarit loovutama, moodustades morni järjekorra. Esimene astub telki ja pärast seitset minutit puhkimist ja ähkimist tuleb ta jälle välja, mässates oma püksiluku kallal. Ta tuigerdab minema ja sisse läheb järgmine.

Kui viimane on lahkunud, ilmub uksele Barbara. Ta on alasti, kandes ainult idamaist siidist hommikumantlit, mida ta pole vaevunud kinni siduma. Tema juuksed on sassis ja huulevärv laiali. Käes hoiab ta põlevat sigaretti.

„Tänaseks kõik, kullake,“ ütleb ta mind minema vehkides. Ta silmad ja hingeõhk on viskised. „Lisakülalisi täna ei võta.“

Lähen tagasi daamide telki, aitan toole kokku panna ja lava lahti võtta, seni kuni Cecil raha üle loeb. Lõpuks olen dollari võrra rikkam ja kange üle terve keha.

Tsirkusetelk on endiselt püsti, helendab nagu tontlik colosseum ja rappub orkestrimuusika käes. Põrnitsen selle poole, kuulan lummatult rahva reaktsioone. Nad naeravad, plaksutavad ja vilistavad. Mõnikord on kuulda, kuidas publik hinge kinni hoiab või puhkeb üksikuid närvilisi karjatusi. Vaatan taskukella; kell on kolmveerand kümme.

Mõtlen esialgu etendust vaatama minna, kuid kardan, et mind koormatakse mõne muu tööga, kui end territooriumil näitan. Juhutöölised, kes päeva kõikvõimalikes kohtades põõnates on mööda saatnud, lammutavad nüüd suurt telklinnakut sama tõhusalt, nagu nad selle ennist püsti panid. Telgid langevad kokku ja postid kukuvad pikali. Terve krunt on täis hobuseid, vankreid ja mehi, kes kõike tagasi rongile sikutavad.

Kükitan maha ja surun näo põlvedesse.

„Jacob? Oled see sina?“

Tõstan pilgu. Sealt tuleb lombates Camel ja kissitab minu poole silmi. „Pagan küll, arvasingi nii,“ sõnab ta. „Vanad silmad ei taha enam hästi töötada.“

Ta võtab minu kõrval istet ning kougib välja pisikese rohelise pudeli. Tõmmanud korgi ära, võtab ta ühe lonksu.

„Hakkan selle kõige jaoks juba liiga vanaks jääma, Jacob. Päeva lõpuks valutavad mul kõik kondid. Kurat, praegu juba valutab kõik, kuigi päev pole veel loojagi läinud. Lendav Eskadron ei välju tõenäoliselt enne kahte tundi, ja viis tundi pärast seda algab kogu neetud asi otsast peale. See elu pole vana mehe jaoks.“

Ta ulatab mulle pudeli.

„Mis pagan see on?“ küsin, uurides vastikut vedelikku.

„See on jake,“ vastab ta ja kahmab pudeli tagasi.

„Sa jood ekstrakti?“

„Jah, mis sellest?“

Istume minuti vaikides.

„Neetud keeluseadus,“ ütleb Camel viimaks. „See kraam maitses väga hea, kuni valitsus otsustas, et ei tohiks. Ajab asja endiselt ära, aga maitse on rämps. Ja sellest on kuradima kahju, sest see on ainus, mis neid vanu konte veel käigus hoiab. Olen peagi maha kantud. Ei sobi muuks kui piletimüüjaks, aga kujutan ette, et selle jaoks olen kah liiga inetu.“

Vaatan tema poole ja otsustan, et tal on õigus. „Kas sa midagi muud teha ei saa? Kuskil lava taga võib-olla?“

„Piletimüüja on lõpp-peatus.“

„Mida sa siis teed, kui enam toime ei tule?“

„Arvan, et siis seisab ees kohtumine Blackie’ga. Hei, pöördub ta lootusrikkalt minu poole. „Sul suitsu on?“

„Ei. Kahjuks mitte.“

„Ma ei arvanudki,“ ohkab ta.

Istume vaikides, jälgides, kuidas meeskond meeskonna järel varustust, loomi ja telke tagasi rongi peale pukseerivad. Tsirkusetelgi tagauksest lahkuvad artistid kaovad riietumistelkidesse ning väljuvad sealt tänavariietes. Nad koonduvad seltskondadesse, naeravad ja ajavad juttu, mõned nühivad ikka veel nägusid puhtaks. Isegi kostüümideta näevad nad nõiduslikud välja. Kõikjal ümberringi sagivad ilmetuhallid töölised, kes elavad samas universumis, kuid näivad viibivat mingis teises dimensioonis. Kokkupuudet ei ole.

Camel lõikab mu mõttelõnga katki. „Oled ülikoolipoiss?“

„Täpselt nii, sir.“

„Pidasingi sind taoliseks.“

Ta pakub jälle pudelit, ent ma raputan pead.

„Lõpetanud?“

„Ei,“ vastan.

„Miks nii?“

Ma ei vasta.

„Kui vana sa oled, Jacob?“

„Kakskümmend kolm.“

„Mul on sinuvanune poiss.“

Muusika on lõppenud ja telgist hakkab linnakodanikke välja valguma. Nad jäävad üllatunult seisma, sest menažeriid, mille kaudu nad ennist sisse tulid, ei ole enam. Nende väljudes läheb terve meeste armee tagaukse kaudu sisse ja pöördub tagasi, vedades istmelavasid, pinke ja areeni külgi, mis nad lärmakalt vankritesse heidavad. Tsirkusetelk tühjeneb, enne kui publik sealt lahkudagi on jõudnud.

Camel hakkab märja köha käes vappuma, pingutusest kössi vajudes. Vaatan, ega ta üht müksu selga ei vaja, aga ta tõstab käe, et mind takistada. Ta tõmbab norsatades hinge, köhatab ja sülitab. Ning teeb siis pudelile lõpu peale. Pühkinud käeseljaga suu puhtaks, vaatab ta minu poole, silmitsedes mind pealaest jalatallani.

„Kuula mind,“ ütleb ta. „Ma ei hakka oma nina sinu tegemistesse toppima, aga nagu aru saan, pole sa väga kaua ringi hulkunud. Sa oled liiga puhas, su riided on liiga korralikud, aga sul pole mitte kui midagi hinge taga. Võtad vastu kõik tööotsad, mis su teele juhtuvad – võib-olla mitte kõige meeldivamad, ent sa võtad nad vastu kõigest hoolimata. Tean küll, et mina pole õige mees seda sulle ütlema, aga sinusugune poiss ei tohiks ula pääl olla. Mina olen ise hulgus olnud ja see pole kellegi elu.“ Ta toetub küünarnukkidega põlvile ja vaatab mulle otsa. „Kui sul on, kuhu tagasi minna, siis ma pean kõige targemaks seda teha.“

Saan alles mõne aja pärast vastata. Ja kui ma vastan, siis mu hääl murdub: „Ei ole.“

Ta vaatab mind veel mõnda aega ja noogutab siis: „Mul on väga kurb seda kuulda.“

Rahvahulk läheb laiali, liikudes tsirkusetelgist parkimisplatsi poole ja sealt edasi, linna lähedale välja. Suure telgi tagant kerkib taevasse õhupall ja järgneb lapse veniv nutukisa. Kusagilt kostab naeru, autode käivitamist, erutunud jutuvada.

„Uskumatu, et naine end sedasi painutada suudab!“

„Arvasin, et ma suren, kui tollel klounil aluspüksid alla vajusid.“

„Kus Jimmy on? Hank, kas Jimmy on sinu juures?“

Camel ajab end äkki jalgele. „Halloo! Seal see vana hoorapoeg lõpuks ongi.“

„Kes?“

„Onu Al! Tule! Peame su truppi meldima.“

Ta longib kiiremini, kui seda temast oodata oleksin osanud. Tõusen püsti ja järgnen talle.

Onu Ali on võimatu mitte ära tunda. Kogu tema välimusest õhkub tseremooniameistrit, punasest mantlist ja valgetest ratsapükstest kuni silindri ja vahatatud kikkvuntsideni välja. Ta ruttab üle õue, justkui marsiks ta sõjaväeorkestri eesotsas, kogukas kõht ees, ja jagab kõmiseva häälega ümberolijatele korraldusi. Ta peatub, et lasta üks lõvipuur enda eest läbi, ja jätkab siis, möödudes käputäiest meestest, kes kangarulli kallal kohmitsevad. Kõndimist katkestamata virutab ta ühele neist mööda pead. Mees haugatab kiledalt ja vaatab kõrva hõõrudes seljataha, ent Onu Al on juba läinud, järel saatjate rodu.

„See meenutab mulle,“ ütleb Camel üle õla. „Mida iganes ka ei juhtuks, ära maini Ringlingi Onu Ali ees.“

„Miks mitte?“

„Lihtsalt ära tee seda.“

Camel vudib Onu Alile järgi ja astub talle tee peale ette. „Eeh, siin te oletegi,“ ütleb ta võltsi ja magusa häälega. „Ma siin mõtlesin, et ehk saaks teiega paar sõna juttu ajada?“

„Mitte praegu, poiss, mitte praegu,“ kõmatab Al, marssides paraadsammul nagu nood pruunsärklased, keda ringvaadete kaadritel näha saab, ja läheb peatumata mööda. Camel longib tal hädiselt sabas, pistab talle pea külje alla, kuid jääb maha ja jookseb siis teise käe kõrval kaasa nagu peksasaanud kutsikas.

„Ma ei raiska kaua teie aega, sir! Tahan ainult teada, ega mõnes osakonnas töökätest puudu pole?“

„Tahame ametit vahetada, mis?“

Cameli hääl kerkib kõrgele nagu sireen. „Oi ei, sir. Mitte mina. Mina olen kõigega rahul, mis mul on. Just nii, sir. Õnnelik nagu vasikas, täpselt nii.“ Ta itsitab paaniliselt.

Vahemaa nende vahel suureneb. Camel komistab korra ja jääb lõpuks pidama. „Sir?“

Onu Al on kadunud, tervenisti neelatuna inimeste, hobuste ja vankrite summast.

„Neetud! Neetud!“ röögib Camel, katkudes endal mütsi peast ja seda maha visates.

„Kõik on korras, Camel,“ sõnan. „Ma hindan su pingutust.“

„Ei! Ei ole kõik korras!“ röögib ta.

„Camel, ma.“

„Ole ainult vait. Ma ei taha seda kuulda. Sa oled hea poiss ja ma ei kavatse vahtida, kuidas sa jalga lased, lihtsalt seepärast, et tol paksul virisejal aega pole. Lihtsalt ei kavatse. Nii et näita üles pisut austust endast vanemate vastu ja ära hakka vaidlema.“

Tema silmad põlevad.

Kummardun mütsi poole, tõstan selle üles ja pühin tolmu pealt maha. Siis ulatan mütsi talle.

Hetke pärast võtab ta selle vastu. „Olgu pealegi,“ toriseb ta. „Sul on vist õigus.“

Camel viib mu ühe vankri juurde ja käsib väljas oodata. Toetun vastu suuri kodaraid ja veedan aega sellega, et nopin küünte alt pindu või näksin pikki kõrsi. Mingil hetkel kipub mulle uni peale ja nõksatan aeg-ajalt peaga.

Camel ilmub tunni aja pärast uuesti välja, tuigerdades, ühes käes pudel, teises pabeross. Tema silmalaud laperdavad pooles mastis.

„See siin on Earl,“ susistab ta, kahmates mehe käega oma embusesse. „Tema hoolitseb sinu eest.“

Kiilaspea tuleb vankri pealt alla. Mees on hiiglane, kelle kael on paksem kui tema pea. Tema karvased käsivarred on sõrmenukkidest saadik kaetud häguste rohekate tätoveeringutega. Ta ulatab mulle käe.

„Tervist,“ ütleb ta.

„Tervist,“ vastan ma segadusse sattunult. Pööran end Cameli poole, kes juba läbi kahiseva rohu Lendava Eskadroni suunas siksakke teeb. Laulab lisaks kõigele. Ja kehvasti.

Earl paneb käed suu juurde. „Pea suu, Camel! Tee, et sa rongi peale kaod, enne kui see sinuta ära läheb!“

Camel potsatab põlvili.

„Ah, Jeesus,“ ütleb Earl. „Ole siin. Tulen minuti pärast tagasi.“

Ta läheb ja korjab vanema mehe maast üles nagu lapse. Camel laseb oma kätel, jalgadel ja peal vabalt üle Earli käte rippuda. Ta itsitab ja ohkab.

Earl paneb Cameli vaguni uksele istuma, jagab kellelegi näpunäiteid ja tuleb tagasi.

„See kraam tapab vanamehe veel ära,“ pomiseb ta, marssides minust mööda. „Kui tema sisikond enne tuksi ei lähe, veereb ta selle neetud rongi pealt alla. Ise ma seda värki ei puutu,“ räägib ta üle õla.

Olen endiselt nagu naelutatud kohale, kuhu ta mu jättis.

Ta näib üllatunud. „Oled tulija või ei?“

Kui rongi viimane sektsioon väljub, olen ühes magamisvagunis ja küürutan koiku all, kiilutuna teise mehe kõrvale. Tema on selle koha õiguspärane omanik, ent nõustus mulle mu dollari eest tunniks või paariks ruumi tegema. Mees nuriseb sellele vaatamata ja mina kaisutan põlvi, et tõmmata end nii koomale kui võimalik.

Pesemata kehade ja riiete lehk matab hinge. Narid on kolmekordsed, igaühes vähemalt üks ja kohati koguni kaks meest, ja see kehtib ka ruumi osas, mis jääb naride alla. Mu põrandal lebav kaaslane üritab tagajärjetult patja moodustada, klobides õhukest halli tekki.

Üldise lärmi sees kostab kellegi hääl: „Ojcze nasz któryś jest w niebie, swięć sie imie Twoje, przyjdź królestwo Twoje.“

„Oh sa jessuke küll!“ hüüatab mu võõrustaja. Ta pistab pea vahekäiku. „Räägi inglise keelt, kuradi poolakas!“ Ronib siis tagasi koiku alla ja raputab pead. „On ikka vennikesed. Värskelt kuradi laeva pealt maha saanud.“

„.. i nie wódz nasź na pokuszenie ale nas zbaw ode złego. Amen.“

Tõmbun seina najal kägarasse ja sulgen silmad. „Aamen,“ sosistan.

Rong lööb vaaruma. Tuled hubisevad korraks ja pärast seda läheb pimedaks. Kuskil eespool undab vile. Hakkame veerema ja tuled süttivad jälle. Olen kirjeldamatult väsinud ja mu pea kopsib kaitsetult vastu seina.

Mõne aja pärast ärkan üles ja satun silmitsi hiiglaslike töösaabastega.

„Oled valmis või?“

Raputan pead, üritades virguda.

Kuulen, kuidas kellegi kondid ragisevad ja painduvad. Seejärel näen põlve. Siis Earli nägu. „Oled ikka seal all või?“ küsib ta, piiludes nari alla.

„Jah. Vabandust.“

Väänutan end vahekäiku ja ajan end jalgadele.

„Halleluuja,“ ütleb mu naaber ja sirutab ennast välja.

„Pierdol się, “ vastan.

Mõni samm eemal kostab koikust naeruturtsatus.

„Tule,“ ütleb Earl. „Al on juba piisavalt võtnud, et end lõdvemalt tunda, aga õelaks pole ta veel jõudnud minna. Paistab, et nüüd on sinu võimalus.“

Ta juhatab mu läbi kahest järjekordsest magamisvagunist. Kui me kõige lõpuks platvormile jõuame, on meie ees teistsugune vagun. Läbi akna näen poleeritud puitpindasid ja keerukate kaunistustega valgustusarmatuuri.

Earl pöördub minu poole. „Valmis?“

„Muidugi,“ vastan.

Tegelikult ei ole. Ta haarab mul turjast kinni ja virutab näoli vastu uksepiita. Teise käega tõmbab ta lükandukse lahti ja lükkab mu sisse. Lendan, käed laiali, ettepoole. Põrkan vastu messingist käsipuud ja ajan end sirgu, vaadates ehmunult tagasi Earli poole. Alles siis märkan ülejäänud seltskonda.

„Mis see siis olgu?“ küsib Onu Al tugitooli sügavusest.

Ta istub kolme mehega laua taga, keerutades nimetissõrme ja pöidlaga paksu sigarit ühes käes ning hoides teise käega enda ees viit kaarti. Laual seisab viskiklaas brändiga. Selle taga kõrgub virn žetoone.

„Hüppas rongile, sir. Leidsin ta magalas ringi hiilimas.“

„Kas tõesti?“ ütleb Onu Al. Ta tõmbab oma sigarist sundimatult ühe mahvi ja asetab selle siis põrandal seisva tuhatoosi servale. Laskunud toolikorjule, uurib ta kaarte ning puhub suunurkade kaudu välja ühtlase suitsujoa. „Jagan sulle kolm ja tõstan panust viie võrra,“ ütleb ta end ette kallutades ja viskab panka hunniku žetoone.

„Tahate, et ma ta välja viskaksin?“ küsib Earl. Ta astub lähemale ja tõstab mu kuuerevääre pidi õhku. Tõmbun pingule ja haaran kinni tema käerandmetest, kavatsusega mitte lahti lasta, kui talle peaks pähe tulema mind teist korda pilduma hakata. Pööran pilgu Onu Ali pealt Earli näo alapoolele – see on kõik, mida ma näen – ja jälle tagasi.

Onu Al lükkab kaardid kokku ja paneb nad hoolikalt laua peale. „Veel mitte, Earl.“ Ta sirutab käe sigari järele ja tõmbab teise mahvi. „Pane ta maha.“

Earl asetab mu põrandale, seljaga Onu Ali poole. Ta teeb mitte eriti innuka katse mu kuube siluda.

„Astu siiapoole,“ ütleb Onu Al.

Teen nii nagu öeldud, olles rahul, et pääsen Earli käeulatusest.

„Mul pole vist au olnud,“ sõnab ta, puhudes õhku ühe suitsurõnga. „Mis su nimi on?“

„Jacob Jankowski, sir.“

„Ja ütle mulle, ole nii lahke, mida teeb Jacob Jankowski enda arvates minu rongis?“

„Tööd otsin,“ vastan.

Onu Al jätkab põrnitsemist, puhudes loiult suitsurõngaid. Ta toetab oma käsi kõhule, lüües vesti peal aeglaselt sõrmega takti.

„Oled sa kunagi mõnda truppi kuulunud, Jacob?“

„Ei, sir.“

„Oled sa kunagi mõnda etendust näinud, Jacob?“

„Jah, sir. Aga muidugi.“

„Millist?“

„Vennad Ringlingid,“ vastan. Äge hingetõmme sunnib mind pead pöörama. Earl punnitab hoiatavalt silmi.

„Aga see oli kohutav. Lihtsalt kohutav,“ lisan kähku juurde, pöördudes jälle Onu Ali poole.

„Kas tõesti?“ küsib Onu Al.

„Jah, sir.“

„Ja kas sa meie etendust oled näinud, Jacob?“

„Jah, sir,“ vastan ma, tajudes, kuidas mu põsed punaseks lähevad.

„Ja kuidas see sulle tundus?“ pärib ta.

„See oli.. Imetlusväärne.“

„Milline vaatemäng sulle kõige rohkem meeldis?“

Pingutan meeleheitlikult mälu ja laon lagedale kõik detailid, mis pähe tulevad. „See, kus olid valged ja mustad hobused. Ja tüdruk roosas.“ vastan. „Litritega.“

„Kas kuuled, August? Sinu Marlena meeldib poisile.“

Mees Onu Ali vastas tõuseb püsti ja keerab end minu poole – see on mees menažeriitelgist, ainult et nüüd puudub tal silinder. Tema selgepiiriline nägu on osavõtmatu ilmega ja tõmmud juuksed läigivad pumatist. Mees kannab samuti vuntse, ent erinevalt Onu Ali omadest ei ulatu need suunurkadest kaugemale.

„Nii et mis töö see siis täpselt olla võiks, mida sa meie juures teha tahaksid?“ küsib Onu Al. Ta kummardub ettepoole ja tõstab laualt viskiklaasi. Keerutanud klaasi ringi, kummutab ta selle ainsa lonksuga tühjaks. Eikuskilt ilmub kelner ja kallab selle uuesti täis.

„Olen valmis peaaegu kõike tegema. Aga võimaluse korral sooviksin töötada loomadega.“

„Loomadega,“ ütleb ta. „Kas kuulsid, August? Noormees tahab loomadega töötada. Tahad vist elevantidele vett tassida või mis?“

Earl kergitab kulmusid. „Aga sir, meil ei ole ju.“

„Pea suu!“ röögatab Onu Al ja kargab jalgadele. Tema varrukas jääb viskiklaasi taha kinni ja toob viimase koos sisuga vaibale. Ta puurib seda silmadega, käed rusikas ning nägu üha rohkem pilve tõmbumas. Viimaks paljastab ta hambad ning toob kuuldavale pika, ebainimliku oige, trampides jalaga klaasi peal, üha uuesti, ja uuesti, ja uuesti.

Järgneb rusuv vaikus, mida katkestab üksnes mööduvate rööpaühenduskohtade rütmiline pekslemine vastu rongi rattaid. Siis laskub kelner põrandale ja hakkab klaasitükke kokku korjama.

Onu Al hingab sügavasti sisse ja kõnnib akna juurde, käed selja peal koos. Kui ta viimaks meie poole vaatab, on nägu jälle roosa. Tema huultel mängleb irooniline muie.

„Ma ütlen sulle, mis siin tegelikult toimub, Jacob Jankowski. “ Ta sülitab välja mu nime nagu see oleks midagi tülgastavat. „Ma olen sinusuguseid tuhat korda näinud. Arvad, et ma ei näe sind läbi? Mis siis sedapuhku oli – kas läksid emmega tülli? Või otsid semestrite vahepeal üht väikest seiklust?“

„Ei, sir. Ei midagi säärast.“

„Mind ei huvita karvavõrdki, mis see oli – isegi, kui sulle trupis tööotsa annaksin, ei elaks sa seda üle. Sa ei elaks nädalatki üle. Päevagi mitte. Tsirkus töötab nagu hästi õlitatud masin, ainult kõige kangemad jäävad ellu. Aga samas – mida tead sina kangusest, härra Kolledžipoiss?“

Ta vahib mulle näkku, justkui vastust oodates. „Nüüd käi kuradile!“ ütleb ta, mind eemale vehkides. „Earl, näita talle ust. Aga passi peale, et sa päriselt ka mõnd punast tuld näed, kui ta ära viskad. Ma ei taha, et mul emme beebipoisi pärast mingeid ülearuseid tülinaid sugeneks.“

„Pea hoogu, Al,“ ütleb August. Ta irvitab ja on ilmselgelt lõbusas tujus. „On tal õigus? Kolledžipoiss oled või?“

Tunnen end nagu hiir, kes kahe kassi vahel edasi-tagasi põrkab. „Olin.“

„Ja mida sa siis tudeerisid? Mingeid kauneid kunste, ehk?“ Tema silmad on salvavast pilkest hõõgvel. „Rumeenia rahvatantsu? Aristotellikku kirjanduskriitikat? Või äkki – härra Jankowski – saite kraadi akordionimängimises?“

„Ma õppisin veterinaariat.“

Kohe muudab tema nägu ilmet, tundmatuseni. „Veterinaariakool? Sa oled loomaarst?“

„Mitte päriselt.“

„Mida sa sellega – mitte päriselt – mõtled?“

„Ma ei ole lõpueksamit teinud.“

„Miks mitte?“

„Lihtsalt pole.“

„Ja need lõpueksamid toimusid viimasel õppeaastal?“

„Jah.“

„Mis kolledž?“

„Cornell.“

August ja Onu Al vahetavad pilke.

„Marlena ütles, et Hõbetähel on midagi viga,“ räägib August. „Tahtis, et ma laseks rändagendil loomaarsti kutsuda. Ei paistnud taipavat, et rändagent rändas juba minema, sellest ka nimi.“

„Mida sa öelda tahad?“ küsib Onu Al.

„Las poiss viskab homme pilgu peale.“

„Ja kuhu me ta sinu arvates täna ööseks paneme? Me oleme juba praegu enam kui pilgeni täis.“ Ta võtab tuhatoosi servalt sigari ja koputab seda äärele. „Kujutan ette, et samahästi võiksime ta üles katuse peale saata.“

„Ma pidasin silmas pigem tsirkuseloomade vagunit,“ vastab August.

Onu Al kortsutab kulmu. „Mis asja? Marlena hobuste juurde?“

„Jah.“

„Sa mõtled seda sektsiooni, kus kitsesid hoiti? Kas see pole mitte see koht, kus too pisike könn elab – ah, mis ta nimi nüüd oligi?“ meenutab ta kannatamatult sõrmi nipsutades. „Stinko? Kinko? Noh, too koeraga kloun?“

„Täpselt,“ naeratab August.

August juhatab mu tagasi läbi koikuvagunite, kuni seisame ühel platvormil, näoga ühe loomavaguni poole.

„Oled sa kindla sammuga, Jacob?“ uurib ta lahkelt.

„Usun küll,“ vastan.

„Tore,“ ütleb ta. Ilma pikemata kallutab ta end ette, haarab millestki loomavaguni nurga taga ja ronib nobedasti katusele.

„Jumal hoidku,“ röögatan, vaadates ärevalt korra sinna, kuhu August kadus, ning seejärel paljale sidurile ja kihutavatele ratastele minu all. Rong keerab kurvi. Löön käed laiali, et tasakaalu säilitada ja mu hingamine muutub raskeks.

„Noh, tule siis,“ karjub hääl katuselt.

„Kuidas pagan te seda tegite? Millest te kinni võtsite?“

„Seal on redel. Kohe nurga taga. Küünita ette ja haara sellest kinni. Küll üles leiad.“

„Mis siis, kui ei leia?“

„Siis on aeg hüvasti jätta, kas pole?“

Lähenen suurima hoolega servale. Näen napilt õhukese raudredeli äärt.

Naelutan sellele oma pilgu ja pühin käsi vastu reisi. Seejärel astun sammu võrra ette.

Mu parem käsi puutub vastu redelit. Haaran sellest vasaku käega meeleheitlikult kinni, kuni olen teisel pool. Kiilun jalad redelipulkade vahele ja liibun kehaga vastu redelit, ahmides õhku.

„Noh, tule juba.“

Vaatan üles. August silmitseb mind ülevalt ja irvitab, juuksed tuule käes lehvimas.

Ronin katusele. Ta teeb mulle ruumi ja kui ma tema kõrvale istun, lööb ta käe mu õla peale. „Pööra end ringi. Ma tahan, et sa midagi näeksid.“

Ta osutab taga tulevate vagunite poole. Rong venib hiiglasliku maona kaugusse, kurvides rappuvad ja painduvad üksteise külge aheldatud vagunid. „See on kena vaade, kas pole, Jacob?“ räägib August. Vaatan talle vastu. Ta vahib mulle näkku, silmad hõõgumas. „Aga mitte nii kena kui minu Marlena, ega ju – hei, hei?“ Laksutab keelt ja pilgutab silma.

Enne kui jõuan oma nördimust väljendada, on ta juba püsti ja lööb katusel stepptantsu.

Ajan kaela õieli ja loendan loomavaguneid. Neid on vähemalt kuus.

„August?“

„Mida?“ küsib ta, lõpetades keerutamise.

„Millises vagunis on Kinko?“

Äkki laskub ta kükakile. „Selles siin. Kas sul pole mitte vedanud?“ Ta kangutab lahti ühe katuseluugi ja kaob.

Siban käpakil juurde.

„August?“

„Mida?“ vastab hääl pimedusest.

„Kas siin kuskil redel ka on?“

„Ei ole, kukuta end lihtsalt alla.“

Lasen end allapoole, kuni ripun ainult sõrmeotstega kinni. Siis prantsatan põrandale. Mind tervitab üllatunud hirnatus.

Läbi külgliistude tungivad loomavagunisse õhukesed kuukiired. Ühel pool on rida hobuseid. Teise külje ees seisab sein, mis on nähtavasti omatehtud.

August astub sammu edasi ja lööb ukse sisse. See prantsatab vastu seina, tuues lagedale ajutise moega toa, mida valgustab petrooleumilamp. Lamp seisab kummulipööratud kastil, mis asub kohe võrevoodi kõrval. Sellel lebab kõhuli üks kääbus, paks raamat lahtiselt ees. Ta on umbes minu vanune ja, nagu minagi, punaste juustega. Aga erinevalt minu omadest turritavad tema omad sõnakuulmatu tihnikuna tikksirgelt püsti. Tema nägu, kael, käsivarred ja käed on tihedalt tedretäppe täis.

„Kinko,“ sõnab August vastikusega.

„August,“ vastab kääbus samasuguse tooniga.

„Tema siin on Jacob,“ räägib August ja teeb ruumis väikese jalutuskäigu. Aeg-ajalt ta kummardub ja näpitseb möödaminnes asju. „Ta jagab sinuga mõnda aega öömaja.“

Astun ette ja ulatan käe. „Tere,“ ütlen.

Kinko silmitseb külmalt mu kätt ja vaatab siis tagasi Augusti poole. „Mis ta on?“

„Tema nimi on Jacob.“

„Ma küsisin, mis, mitte kes.“

„Ta hakkab meid menažeriis abistama.“

Kinko kargab jalule. „Menažeriimees? Unusta ära! Mina olen artist. Ma ei kavatse mingil tingimusel tuba töölisega jagada.“

Tema selja tagant kostab urinat ja märkan esimest korda toda jack russelli terjerit. Ta seisab voodi peatsis, kuklakarvad turris.

„Mina vastutan ratsahobuste eest ja olen loomade peaülevaataja,“ kõneleb August aeglaselt „ja asjaolule, et sul üldse siin magada lubatakse, võlgned sa tänu ainuüksi minu suuremeelsusele. Ja tänu minu suuremeelsusele ei ole see tuba siin töölisi täis tuubitud. Muidugi saan ma seda alati muuta. Muide, see härrasmees siin on trupi uus veterinaar – ei rohkem ega vähem kui Cornellist – mis asetab ta minu hinnangu kohaselt sinust tükk maad kõrgemale. Soovitaksin kaaluda, kas ei oleks võib-olla parem voodi temale loovutada.“ Augusti silmis hubiseb tuluke. Selle tontlikus kumas on näha, et ta huul väriseb.

Hetke pärast pöördub ta minu poole, teeb sügava kummarduse ja lööb kannad kokku. „Head ööd, Jacob. Olen kindel, et Kinko teeb kõik, et tunneksid end mugavalt. Kas pole nii, Kinko?“

Kinko põrnitseb teda altkulmu.

August libistab kummagi käega üle oma juuste. Seejärel ta lahkub, lüües ukse enda järel kinni. Vahin rohmakaid laudu enda ees, kuni kuulen, kuidas ta kõbinal üle meie peade minema jalutab. Siis keeran end ümber.

Kinko ja koer puurivad mind oma pilkudega. Koer näitab hambaid ja uriseb.

Öö saadan mööda seina vastas, kortsus hobuseteki peal, voodist nii kaugel kui võimalik. Tekk on niiske. Kes iganes laeliiste kattis, kui nad seda tuba ehitasid, tegi närust tööd, sest teki peale on vihma sadanud ja see haiseb hallituse järele.

Ärkan võpatades. Olen enda käed ja kaela veriseks hõõrunud. Ma ei tea, kas see tuleneb hobusekarvadest või söövad mind parasiidid, ega tahagi teada. Taevas, mis paistab lapitud laeliistude vahelt, on must, ja rong liigub endiselt edasi.

Ärkasin unenäo tõttu, kuid ei suuda selle üksikasju meenutada. Sulgen silmad, püüdes ajusoppidesse talletunud muljeid taastada.

See on mu ema. Ta seisab õuel, seljas rukkilillesinine kleit, ja riputab pesu nöörile. Suus hoiab ta puust pesupulki ja lisaks peotäit põlles, mis on seotud tema piha ümber. Ema laulab hiljukesi poola keeles.

Sähvatus.

Leban põrandal ja vaatan üles strippari rippuvate rindade peale. Tema nibud, pruunid ja suured nagu hõbedollarid, teevad ringe – ringi ja tagasi, ringi ja tagasi, LAKS. Ringi ja tagasi, LAKS. Tunnen erutavat kihvatust, siis kahetsust ja seejärel iiveldust.

Ja siis..

Siis.