Читать книгу Vesi elevantidele - Сара Груэн - Страница 3

Olen kahekümne kolmene ja istun Catherine Hale’i kõrval; või pigem istub tema minu kõrval, sest ta tuli auditooriumisse pärast mind ja libistas end ükskõikselt mööda pinki, kuni meie reied kokku puutusid, ja tõmbus siis punastades koomale, otsekui häbenedes oma hooletust.

Catherine kuulub meie 1931. aasta lennu kõigest nelja naise sekka, ja tema julmus ei tunne piire. Ma ei suuda loendada neid kordi, mil olen mõelnud: oh jumal, lõpuks ta lubab, et siis ikka vastu näppe saada – armas jumal, kas ta tahab, et ma NÜÜD lõpetaks?

Niipalju kui tean, olen vanim süütu meesterahvas maa peal. Keegi teine minu vanuses seda kindlasti ei tunnistaks. Isegi toakaaslane Edward sai väidetavalt võidu kirja, kuigi kahtlustan, et paljast naist on ta üksnes oma brošüürikeste kaante vahel näinud. Mõned poisid minu jalgpallimeeskonnast maksid hiljuti ühele naisele veerand dollarit nina peale, et saaks seda teha, järjekorras, ühes laudas. Nii väga kui ma ka tahtsin Cornellis oma neitsilikkust seljataha jätta, ei suutnud ma end sundida osalema. Ma lihtsalt ei suutnud seda teha.

Niisiis, kulub veel kümme päeva, ja pärast kuut pikka aastat täis lahkamisi, kastreerimisi ning sagedast käe lükkamist lehma tagumikku, kui ma meenutada julgen, läheme mina ja mu truu vari neitsilikkus Ithacast ära, et liituda isa praksisega Norwichis.

„Ja siin näete te jälgi peensoole paksenemisest,“ kõneleb professor Willard McGovern monotoonselt.

Ta surgib loiult musta-valgekirju piimakitse keerdus sisikonnas. „See, ühes kinnisti laienenud lümfisõlmedega, annab tunnistust.“

Uks kriuksatab lahti ja McGovern pöörab end ringi, hoides kaardikeppi endiselt kitse kõhus. Dekaan Wilkins tõttab väledalt saali ja tõuseb trepiastmeid mööda poodiumile. Mõlemad mehed vestlevad omavahel, seistes üksteisele nii lähedal, et nende otsmikud puutuvad peaaegu kokku. McGovern kuulab Wilkinsi tungivaid sosinaid ja laseb siis murelikul pilgul üle tooliridade käia.

Kõikjal minu ümber hakkavad tudengid nihelema. Catherine märkab, et ma vaatan teda ja tõstab jala üle põlve, lastes roidunud sõrmedel üle kleidi libiseda. Neelatan valjusti ja pööran pilgu mujale.

„Jacob Jankowski?“

Pillan ehmatusest pliiatsi põrandale. See veereb Catherine’i jalge alla. Köhatan kurgu puhtaks ja tõusen kohe püsti. Minu poole pöörab umbes viiskümmend silmapaari.

„Jah, sir?“

„Kas tohib teid hetkeks paluda?“

Sulgen vihiku ja panen selle pingile. Catherine võtab mu pliiatsi ja seda ulatades laseb sõrmedel pikalt minu omade vastu puutuda. Sammun kikivarvul ja nõtkuvate põlvedega vahekäigu poole. Teel auditooriumi ette saadab mind sosin.

Dekaan Wilkins põrnitseb mulle otsa. „Tulge meiega kaasa,“ ütleb ta.

Olen millegagi hakkama saanud, nii palju on selge.

Järgnen talle koridori. McGovern tuleb mu kannul ja sulgeb enda järel ukse. Hetke seisavad nad vaikides, käed risti, näod tõsised.

Lahkan mõttes iga viimast sammu. Kas magalas korraldati läbiotsimine? Kas nad leidsid Edwardi pudeli – või koguni tema brošüürid? Taevake – kui mind nüüd välja visatakse, lööb isa mu maha. Kahtlemata. Ei tasu mõeldagi, kuidas see emale mõjub. Hea küll, võib-olla ma jõin pisut viskit, aga see ei tähenda, et oleksin kuidagi seotud selle fiaskoga laudas..

Dekaan Wilkins hingab sügavalt sisse, tõstab pilgu ja paneb käe mu õlale. „Juhtus üks õnnetus, poju.“ Lühike paus. „Autoõnnetus. “ Jälle paus, mis venib juba pikemaks. „Teie vanemad olid selles osalised.“

Vaatan talle otsa, soovides, et ta jätkaks.

„Kas nad.? On nad.. ?“

„Mul on kahju, poju. See toimus silmapilkselt. Keegi ei oleks suutnud aidata.“

Vahin talle näkku, üritades silmsidet säilitada, ent see on raske, sest ta eemaldub minust pika pimeda tunneli lõppu. Silmanurkades tõmbub kirjuks. „Kõikkorras, poju?“

„Mida?“

„Kas teiega on kõik korras?“

Korraga seisab ta jälle mu ees. Pilgutan silmi, saamata aru, mida ta mõtleb. Mille kuradi pärast peaks minuga kõik korras olema? Siis taipan, mida ta küsib – kas ma hakkan nutma.

Ta köhatab ja jätkab: „Teil tuleb täna tagasi minna, et nad tuvastada. Sõidutan teid jaama.“

Erariietes politseiinspektor, meie koguduse liige, ootab platvormil. Ta tervitab mind ebaleva noogutuse ja jäiga käepigistusega. Ja siis, justkui tagantjärele kahetsedes, haarab mu ägedasse embusse. Patsutab mind kuuldavalt seljale ja vabastab mu nuutsatusega. Seejärel veab ta mu haiglasse oma autoga – kaheaastase Phaetoniga, mis võis talle põrgulikult maksma minna. Inimesed oleks paljutki teistmoodi teinud, oleks nad teadnud, mis tol saatuslikul oktoobrikuu päeval juhtub.

Koroner juhatab meid keldrisse ja lipsab ühe ukse taha, jättes meid koridori seisma. Mõne minuti pärast ilmub õde ja hoiab ust lahti, kutsudes meid sõnatult sisse.

Aknaid ruumis pole. Ühel seinal ripub kell, kuid muidu on see lage. Põrandat katab oliivroheline ja valge linoleum ja ruumi keskel on kaks ratastega kanderaami. Mõlemal lebab linaga kaetud laip. Ma ei oska seda kuidagi käsitseda. Ma ei saa isegi aru, kumb on kumb ots.

„Olete valmis?“ küsib koroner raamide vahel liikudes.

Neelatan ja noogutan. Mu õlale ilmub käsi. See kuulub inspektorile.

Koroner paljastab kõigepealt isa ja siis ema.

Nad ei näe mu vanemate moodi välja ja ometi on need nemad.

Nende keha kannab üleni surma pitserit – see peegeldub nende muljutud torsos, baklažaanpunastes verepritsmetes surnukahvatu naha peal; nende aukuvajunud silmakoobastes. Ema – kes oli elades nii kaunis ja hoolitsetud – kannab näol jäika surnugrimassi. Tema juuksed on tuhmunud ja verega koos ning surutud katkises koljus laiutavasse lõhesse. Suu on lahti ja lõug tagasi tõmmatud, justkui norskaks ta.

Keeran ringi ja hakkan oksendama. Keegi seisab mu kõrval ja hoiab mu suu ees neerukujulist kaussi, kuid lasen mööda ja kuulen, kuidas vedelik põrandale ja sealt vastu seina ladiseb. Kuulen, sest mu silmad on kokku pigistatud. Oksendan veel ja veel, kuni midagi enam ei tule. Jään kõverasse tõmblema, kuni tundub, et võiksin end pahupidi pöörata.

Nad viivad mu kuhugi ja panevad toolile istuma. Valges tärgeldatud kitlis õde toob mulle lahkelt kohvi, mis seisab mu juures laua peal, kuni see jahtub.

Pärast tuleb kaplan ja võtab mu kõrval istet. Ta pärib, kas ta saab kellelegi helistada. Pomisen vastu, et kõik mu sugulased jäid Poolasse. Ta küsib naabrite või koguduseliikmete kohta, kuid kogu pingutuse juures ei oska ma talle ühtegi nime öelda. Mitte ainsatki. Ma pole kindel, kas ma endagi nime öelda oskaks, kui keegi küsiks.

Kui ta on lahkunud, hiilin välja. Meie maja on pisut enam kui kahe miili kaugusel ja jõuan pärale siis, kui horisondi tagant paistavad viimased päikesekiired.

Sissesõidutee on tühi. Mõistagi.

Peatun tagaõuel, hoian reisikotti ja vaatan üksisilmi pikka madalat maja minu ees. Sissekäigu kohale on löödud uus läikivmustade tähtedega silt:

E. JANKOWSKI JA POEG

Veterinaaria doktorid

Mõne aja pärast pööran maja poole, tõusen verandale ja lükkan tagaukse lahti. Isa hinnaline varandus – Philco raadio – on köögileti peal. Toolikorjul ripub ema sinine kampsun. Laual on triigitud linad, vaas longu vajunud kannikestega. Tagurpidi pööratud kastrul, kaks taldrikut ja peotäis nuge lebavad ruudulisel rätikul valamu kõrval.

Täna hommikul olid mul vanemad. Täna sõid nad hommikust.

Kukun põlvili, sealsamas tagumisel verandal, ja ulun peopesadesse nutta.

Koguduse daamid, kellele inspektori abikaasa on minu tulekust teatanud, sööstavad mu juurde umbes tunni aja pärast.

Olen endiselt verandal, nägu surutud vastu põlvi. Kuulen kruusa krudisemist kummide all, autouste prõmmimist ja järgmisel silmapilgul ümbritsevad mind täidlased kehavormid, lillelised tikandid ja kinnastatud käed. Mind pressitakse pehmetele rindadele, mind torgivad kübarad ning jasmiini, lavendli ja roosivee lõhn käib üle pea. Surm on formaalsus ja nad on riietatud parimatesse pühapäevariietesse. Nad patsutavad, poputavad ja eeskätt luksuvad kanade kombel.

Häbilugu, häbilugu. Ja nii kenad inimesed. Raske mõista, milleks sellist tragöödiat vaja oli, seda kindlasti, aga mõnikord on issanda teed äraarvamatud. Nemad hoolitsevad kõige eest. Külalistetuba Jim ja Mabel Neurateri majas juba ootab. Ma ei pea vähimagi pärast muretsema.

Nad võtavad mu sumadani ja lükkavad mind töötava mootoriga auto suunas. Rooli taga istub morni ilmega Jim Neurater ja hoiab roolist kahe käega kinni.

Kaks päeva pärast matuseid kutsutakse mind vanemate päranduse asjus Edmund Hyde Esq. kontorisse. Istun kõval nahktugitoolil mehe enda vastas ja vähehaaval saab mulle selgeks, et pole midagi arutada. Mõtlen esiti, et ta narrib mind. Selgub, et juba peaaegu kaks aastat olid isa tasuks oad ja munad.

„Oad ja munad?“ Mu hääl murdub kahtlusest. „Oad ja munad?“

„Ja kanad. Ja muu kaup.“

„Ma ei mõista.“

„Inimesed tasuvad sellega, mis neil on, poju. Kogukonda tabas raske löök ja teie isa püüdis aidata. Ta ei tahtnud näha loomi kannatamas.“

„Aga.. Ma ei saa aru. Isegi, kui ta leppis, et talle tasutakse, ee.. millega iganes, ei järeldu ju sellest, et kõik kuulub pangale?“

„Nad jäid laenu tasumisega hätta.“

„Neil ei olnud laenu.“

Näib, et see valmistab talle ebamugavust. Ta hoiab sõrmeotsi koos.

„Noo, kahjuks peab ütlema, et oli küll.“

„Võimatu,“ vaidlen vastu. „Nad elasid siin ligi kolmkümmend aastat. Isa pani kõrvale iga teenitud sendi.“

„Panka pole enam.“

Kissitan kahtlevalt silmi. „Ennist te ütlesite, et kõik läheb pangale.“

Ta ohkab sügavalt. „Jutt on teisest pangast. Sellest, kus neile hüpoteegi peale laenu anti, kui eelmine pankrotti läks,“ vastab ta. Ma ei oska öelda, kas ta proovib kannatlik näida ja see ei õnnestu tal sugugi, või püüab ta mind otsesõnu lahkuma sundida.

Peatun, et oma võimalusi kaaluda.

„Mis saab majas leiduvatest asjadest? Praksise asjadest?“

„Kõik läheb pangale.“

„Aga kui ma vastu olen?“

„Kuidas?“

„Mis oleks, kui ma koju pöörduks ja praksise üle võtaks, et makseid jätkata?“

„Nii need asjad ei käi. Need asjad ei kuulu teile, et teil oleks midagi üle võtta.“

Vaatan Edmund Hyde’i, kes kannab kallist ülikonda, istub hinnalise laua taga, taustal nahkköites raamatud. Tagapool kiirgab päike läbi tinaraamides aknaruutude. Äkki hakkab mul vastik – vean kihla, et tema poleks kunagi nõustunud tasuga ubade ja munade kujul.

Kummardun ettepoole ja vaatan talle silma. Tahan, et see oleks ka tema mure.

„Mida ma pean siis tegema?“ pärin aeglaselt.

„Ma ei tea, poju. Sooviksin, et teaksin. Ajad on rasked, see on fakt.“ Ta naaldub toolikorjule, hoides sõrmi endiselt koos. Kallutab siis pead, nagu oleks talle idee pähe turgatanud. „Kujutan ette, et võiksite läände minna,“ pakub ta.

Mulle koidab, et kui ma kohe tema kabinetist välja ei pääse, siis löön teda huupi näkku. Tõusen, panen mütsi pähe ja lahkun.

Kõnniteele astudes taipan midagi muud. Oskan leida vaid ühe põhjuse, miks mu vanematele laenu tarvis võis minna: et tasuda minu koolitamise eest Ivy League’is.

Valu, mida ootamatu selgushetk minus tekitab, on nii tugev, et vajun kummargile ja haaran kõhust kinni.

Mulle ei torka pähe muud, kui kooli tagasi minna – ajutine lahendus, parimal juhul. Peavarju ja kosti eest on tasutud õppeaasta lõpuni, kuid see jõuab kätte kuue päeva pärast.

Mul on vahele jäänud nädalajagu kordusloenguid. Kõik tahavad mind innukalt abistada. Catherine annab mulle oma konspekti ja tema embus laseb aimata, et mu harjumuseks saanud üritusel võiks sedapuhku teistsugune tagajärg olla. Kuid ma tõmbun eemale. Esimest korda teadliku elu jooksul pole mul seksi vastu huvi.

Ma ei saa süüa. Ma ei saa magada. Ja kahtlemata ei oska ma õppida. Põrnitsen veerand tundi ühtainsat tekstilõiku, ent ei suuda sellesse süveneda. Kuidas saaksingi, kui näen sõnade taga, valge paberi peal korduvaid kaadreid vanemate hukkumisest? Kui näen, kuidas nende koorekarva Buick kaitsepiirde purustab ja silla ääre pealt alla kukub, vältimaks kokkupõrget vanahärra McPhersoni punase veoautoga. Vana McPherson, kes tunnistas kohapeal, et ta polnud kindel, kummal pool teed ta sõitma pidi ja arvas, et võis piduri asemel gaasipedaali vajutada. Vana härra McPherson, kes sai legendaarseks sellega, et ilmus lihavõtte jumalateenistusele ilma püksteta.

Proktor sulgeb ukse ja võtab istet. Ta jälgib kella seina peal ja ootab, millal minutiosuti kohale loksub.

„Võite alustada.“

Viiskümmend kaks eksamivihikut pööratakse ümber. Mõned lehitsevad selle läbi. Teised hakkavad kohe kirjutama. Mina ei tee kumbagi.

Nelikümmend minutit hiljem pole ma paberit pliiatsiga puutunudki. Meeleheites vahin vihikut enda ees. Näen diagramme, numbreid, ridu ja tabeleid, ribasid sõnadega ja kirjavahemärke nende lõpus – mõned punktid, mõned küsimärgid – ja ei saa millestki sotti. Viivuks koguni kahtlen, kas tegu on inglise keelega. Katsetan poola keelega, kuid seegi ei mõju. Need võiksid samahästi olla hieroglüüfid.

Üks naine köhatab ja ma võpatan. Mu laubalt potsatab vihiku peale higipiisk. Pühin selle käisega maha ja võtan vihiku näppude vahele.

Võib-olla, kui seda lähemal hoida. Või kaugemal – näen nüüd, et see on inglise keel; õigemini üksikud sõnad on inglise keeles, ent ma ei suuda neid ritta lükkides mis tahes sidusat tervikut luua.

Langeb teinegi higipiisk.

Vaatan ruumis ringi. Catherine kirjutab rutakalt ja ta nägu varjavad helepruunid juuksed. Ta on vasakukäeline ja kuna ta tarvitab pliiatsit, on tema vasak käsivars randmest küünarnukini hõbedase tolmuga koos. Kõrval nõksatab sirgu Edward, heidab paanilise pilgu seinakellale ja tõmbub jälle kössi vihiku kohale. Pööran silmad akna poole.

Läbi lehestiku paistab laiguti taevast – nagu siniroheline mosaiik, mis tuule käes õrnalt väreleb. Puurin sellesse pilgu ja lasen nägemisteravusel hajuda, vaatan teisele poole lehti ja oksi. Mu silme alla satub orav, kes hüppab muretult oksalt oksale, kohev saba püsti.

Lükkan tooli lõikava kriiksuga tahapoole ja tõusen püsti. Mu otsmik leemendab ja sõrmed vabisevad. Minu suunas pöörab viiskümmend kaks nägu.

Neid inimesi peaksin ma ometi tundma ja nädala eest oligi see nii. Teadsin, kus nende vanemad elasid. Teadsin, millega nende isad tegelesid. Teadsin, kas neil oli õdesid-vendi ja kas nad said hästi läbi. Põrgusse, mäletasin isegi neid, kes Suure Krahhi aegu ülikoolist välja langesid: Henry Winchesteri, kelle isa kukutas end alla Chicago kaubanduskoja katuselt. Alistair Barnesi, kelle isa endale kuuli pähe tulistas. Reginald Montyt, kes püüdis edutult autos elada, kui tema perekond enam toa ja söögi eest maksta ei suutnud. Bucky Hayesi, kelle töötuks jäänud isa lihtsalt minema jalutas. Aga siinolijad, jääjad? Tühjus.

Vahin neid näojoonteta nägusid – tühje ovaale, mida piiravad juuksed – ja silmitsen kasvava ahastusega enda ümber. Tajun mingit rasket, kohisevat heli ja taipan, et see olen mina. Ahmin õhku.

„Jacob?“

Minule kõige ligemal olevas näos on suu ja see liigutab. Hääl on pelglik, kõhklev. „Oled sa terve?“

Pingutan silmi, suutmata pilku keskendada. Sekundi pärast lähen läbi klassi ja viskan eksamivihiku proktori lauale.

„Juba valmis?“ küsib ta, haarates vihiku järele. Ukse poole suundudes kuulen lehtede lappamist. „Oodake!“ hüüab ta mulle järele. „Te pole veel alustanudki! Te ei tohi minna. Kui te lahkute, ei saa ma teid.“

Uks lõikab läbi tema viimased sõnad. Siseõue läbides vaatan üles dekaan Wilkinsi kabineti poole. Ta seisab aknal ja saadab mind pilguga.

Kõnnin, kuni jõuan linna piirini, siis kaldun kõrvale ja hakkan raudteerööbaste järgi kõndima. Kõnnin, kuni läheb pimedaks ja kuu on kõrgel, ja veel tunde pärast seda. Kõnnin seni, kuni mu jalad valutama hakkavad ja tallad villi hõõrduvad. Ja siis jään pidama, sest olen väsinud, näljane ja ei tea, kus ma olen. Ärkan nagu unenäost ja avastan ennast nüüd siin.

Ainus märk tsivilisatsioonist on raudtee kõrge killustikust valli peal. Ühel pool on mets ja teisel pool väike raiesmik. Kuskil läheduses kuulen vett nirisemas ja suundun sinnapoole, lastes kuuvalgusel end juhtida.

Oja on parimal juhul paari jala laiune. See kulgeb piki puuderivi raiesmiku kaugemas servas ja pöörab siis metsa. Kisun kingad ja sokid jalast ja istun kaldapealsele.

Jalgu jäisesse vette kastes on valu nii suur, et tõmban nad esiti võpatusega välja. Hoian neid visalt üha kauem vees, kuni külm mu villid tuimaks teeb. Nõjatun jalgupidi kivisele põhjale ja lasen veel varvaste vahel keerutada. Viimaks hakkab mul külm ja heidan kaldale pikali, toetades pea vastu lamedat kivi, kuniks mu jalad kuivavad.

Kaugusest kostab koioti ulgumist. See on ühtaegu üksildust ja kodusust sisendav hääl, ja ma ohkan, lastes silmadel sulguda. Kui talle vastab kiljatus ainult mõni tosin jardi minust vasakul, tõusen nagu rabatult istukile.

Kauge koiott huilgab jälle ja sel korral kõlab vastuseks rongi vile. Tõmban sokid ja kingad jalga ja ajan end püsti, vaadates üksisilmi lagendiku serva poole.

Rong on juba lähemal, suundudes mürisedes ja paukudes minu poole: TŠUHH-tšuhh-tšuhh-tšuhh, TŠUHH-tšuhh-tšuhh-tšuhh, TŠUHHtšuhh-tšuhh-tšuhh..

Pühin käed vastu pükse puhtaks ja astun rööbaste poole, jäädes mõne jardi kaugusele pidama. Terav õlilehk lööb mulle sõõrmeisse. Vile kriiskab jälle..

TUUUUUUUUUUUUUUU…

Käänaku tagant paiskub esile massiivne vedur ja tuhiseb minust mööda – nii suur ja nii lähedal, et mulle lööb näkku õhulaine. Veduri kohal kobrutab pöörlev suitsupilv, mis tüseda musta köiena vagunite kohale rippuma jääb. See vaatepilt, müra ja hais on minu jaoks liig. Hämmastusega vaatan, kuidas mööda vuhiseb pooltosinat lamedat veokit, mis sarnanevad kaubavagunitega, kuigi mu silm ei seleta hästi, sest kuu on peitunud pilve taha.

Ärkan lummusest. Rongis on inimesed. Pole põrmugi tähtis, kuhu see sõidab, sest olen valmis sõitma, kuhu iganes, et pääseda eemale koiottidest ja lähemale tsivilisatsioonile, kõhutäiele ja võimalikule tööotsale – võib-olla koguni hangin pileti tagasi Ithacasse, kuigi mul pole sentigi hinge taga ega mingit alust uskuda, et nad mu tagasi võtavad. Ja mis siis, kui võtavadki? Mul pole enam kodu, kuhu pöörduda või praksist, millesse saaksin panustada.

Möödub veel vaguneid, koormatud millegagi, mis sarnaneb telefonipostidega. Vaatan tahapoole, püüdes aru saada, mis järgneb. Korraks ilmub välja kuu ja laotab sinakat valgust kaubavagunitele.

Hakkan rongiga kaasa jooksma. Libastun lahtisel killustikul – mulle tundub, nagu jookseksin liivas ja püüan sellest üle saada, kallutades end ettepoole. Komistan jälle ja vehin kätega, et tasakaalu säilitada, enne kui mõni mu ihuliige rataste ja rööbaste vahele satub.

Võtan end kokku ja lisan uuesti hoogu, otsides vagunite küljes midagi, millest kinni haarata. Mööda sööstab kolm tihedalt lukustatud vagunit. Nende järel tulevad loomavagunid. Uksed on avatud, kuid vastu vaatab rida hobusesabasid. See näib nii kummaline, et pööran sellele tähelepanu, kuigi jooksen liikuva rongi kõrval keset tühja kõnnumaad.

Aeglustan sammu ja lõpuks peatun. Hingetu ja peaaegu lootusetuna pööran pead. Kolm vagunit minust tagapool on avatud uks. Võtan hoogu ja loendan mööduvaid vaguneid.

Üks, kaks, kolm..

Kahman kinni raudkäsipuust ja kargan üles. Esimesena saan peale vasaku jala ja küünarnuki ning seejärel lõua, mis põrutab vastu metalläärist. Liibun kõigi kolmega tihedasti vastu vagunit. Müra on kõrvulukustav ja mu alumine lõualuu põrkab rütmiliselt vastu rauast serva. Tunnen vere või rooste lõhna ja mõtlen, et olen hambad kaotanud, kui äkki taipan, et seisan palju suurema probleemi ees – ripun hukatuslikus asendis ukselävel, parem jalg vaguni all. Parema käega hoian kramplikult kinni käsipuust. Vasaku käega kraabin põrandalaudu nii meeleheitlikult, et puit koorub maha ja koguneb mu küünte alla. Olen minetamas haaret – ma ei saa oma jalgu kuhugi toetada ja vasak päkk libiseb lühikeste jõnksudega ukse poole. Parem jalg on nüüd juba nii kaugel rongi all, et pean seda kaotatuks. Soovides, et see juba juhtuks, pigistan silmad kinni ja surun hambad kokku.

Mõne sekundi pärast taipan, et olen endiselt vigastamata. Teen silmad jälle lahti ja kaalun oma võimalusi. Valikuid on ainult kaks, ja kuna lahtilaskmine ei tähendaks muud kui rongi alla jäämist, loen kolmeni ja tõukan end kogu jõuga ülespoole. Saan vasaku jala üle serva. Kasutades jalga, põlve, lõuga, küünarnukki ja küüsi, sikutan end sisse ja vajun põrandale kokku. Leban hingeldades maas, üleni kurnatud.

Siis tajun nõrka valgust. Kargan küünarnukkidele.

Kotiriidel istub neli meest, kes mängivad petrooleumilambi valgel kaarte. Ühel neist, vanal ja kuivetunud mehel kitsa näo ja habemetüükas lõuaga, on savikruus huulil. Oma üllatuses näib ta selle unustanud olevat. Nüüd võtab ta kruusi huulilt ja pühib käisega suu puhtaks.

„Tskae!“ ütleb ta venitades. „Kes see siis on?“

Kaks meest istuvad täiesti vagusi, põrnitsedes mind lehvikuna üles tõstetud kaartide tagant. Neljas upitab end püsti ja astub minu poole.

See on tiheda musta habemega toores hiiglane. Mehe riided on räpased ja tema mütsi serv näeb välja nagu oleks keegi sellest tüki ära hammustanud. Ajan end üles ja koperdan tahapoole, kuni tunnen, et pole kuhugi taganeda. Heidan pilgu üle õla ja taipan, et olen vastamisi suurte kangarullidega.

Kui uuesti pead pööran, olen mehega silmitsi ja mulle lööb näkku kirbet alkoholilehka. „Siin rongis hulgustele kohta pole, vennas. Võid kohe jälle maha astuda.“

„Pea nüüd hoogu, Blackie,“ ütleb kruusiga vanamees. „Kas kuuled, ära ole sõge!“

„Mis sõge,“ vastab Blackie, kes haarab mu krae järele. Löön ta käe eemale. Ta tõstab teise ja püüan selle kinni. Kondid meie peos puutuvad raginal kokku.

„Tohoo,“ kõkutab vanamees. „Vaata ette, semu. Backiega ei tasu tüli norida.“

„Mulle paistab, et võib-olla norib Blackie minuga tüli,“ hüüan ma vastu, blokeerides järgmist hoopi.

Blackie sööstab äkki ettepoole. Lendan kangarullile pikali, aga vaevalt jõuab mu pea maha puutuda, kui mind juba üles tõmmatakse. Hetke pärast on mu parem käsi selja taha väänatud, labajalad ripuvad avatud uksest välja ja näen puuderida, mis mu silme eest kiiresti mööda tuhiseb.

„Blackie,“ kärgib vanem tüüp. „Blackie! Lase’nd lahti, lase’nd lahti, ütlen ma sulle! Ja jäta ta sisse kah!“

Blackie väänab mu kätt kukla suunas ja tuuseldab mind raevukalt.

„Blackie, ma räägin sulle!“ hüüab vanamees. „Meil pole pahandusi vaja. Lase ta lahti!“

Blackie laseb mul veelgi kaugemal kõlkuda, keerab siis ringi ja heidab mu kangarullidele pikali. Pöördunud meeste juurde tagasi, kahmab ta savikruusi ja möödub minust, ronides üle kangarullide vaguni kaugemasse otsa. Saadan teda valvsa pilguga, hõõrudes muljuda saanud kätt.

„Ära pahanda, poiss,“ ütleb vanamees. „Blackie ameti üks boonuseid on inimesi rongi pealt maha visata, kuid juba ammu pole juhust olnud. Kuuled,“ räägib ta, patsutades käelabaga põrandale, „tule istu siia.“

Heidan pilgu Blackie poole.

„Tule juba,“ ütleb vanamees. „Mes sa häbened. Blackie käitub nüüd viisakalt, eks ju, Blackie?“

Blackie urahtab midagi ja võtab ühe tubli lonksu.

Tõusen püsti ja astun tagasihoidlikult lähemale.

Vanamees sirutab mulle parema käe. Kõhklen ja viimaks haaran sellest kinni.

„Mina olen Camel,“ ütleb ta. „Ja see siin on Grady. See on Bill. Paistab, et Blackie’ga oled sa juba tuttav.“ Ta naeratab, paljastades peotäie hambaid.

„Tervist,“ ütlen.

„Grady, too see kruus ära, eks?“ ütleb Camel.

Grady puurib mind oma silmadega ja vastan talle samaga. Mõne aja pärast tõuseb ta püsti ja sammub vaikides Blackie poole.

Camel upitab end jalgele, mis on nii kangeks jäänud, et mingil hetkel haaran tema küünarnukist kinni, et teda toetada.

Seistes tõstab ta petrooleumilambi pea kohale ja kõõritab mulle näkku. Ta seirab mu riideid, uurides mind pealaest jalatallani.

„No, mis ma sulle rääkisin, Blackie?“ hüüab ta tõredalt. „See siin pole teps mitte hulgus. Blackie, aja end siia ja vaata ise. Tee endale asi selgeks.“

Blackie röhatab, võtab viimase sõõmu ja loovutab kruusi Gradyle.

Camel kissitab minu poole silmi. „Mis su nimi oligi?“

„Jacob Jankowski.“

„Juuksed on sul punased.“

„Nii nad räägivad.“

„Kust tuled?“

Viivitan vastusega. Kas öelda Norwich või Ithaca? Kas päritolu tähistab kohta, kust lahkusite või kohta, kus on teie juured?

„Eikuskilt,“ vastan.

Cameli nägu tõmbub pilve. Ta õõtsub kergelt oma kõveratel jalgadel ja kiikuvast laternast tema peos langeb ümbritsevale ebaühtlast valgust. „On sul pahandusi, poiss? Oled jooksus?“

„Ei,“ vastan. „Ei midagi säärast.“

Ta vaatab mulle veel mõnda aega vidukil silmadega otsa ja noogutab siis. „Olgu pealegi. Pole minu asi. Kuhupoole liigud?“

„Ma ei ole kindel.“

„Töötu oled või?“

„Jah, sir. Paistab niimoodi küll.“

„Ei anna häbeneda,“ ütleb ta. „Mida sa teha oskad?“

„Peaaegu kõike,“ vastan.

Ilmub Grady kruusiga ja annab selle Cameli kätte. Too pühib serva käisega puhtaks ja ulatab kruusi mulle. „Säh, võta üks klähv.“

Ma pole alkoholi koha pealt täielik ullike, aga samakas on hoopis teine tera. See levib põrgutulena mu rinnus ja peas. Ahmin õhku ja püüan pisaraid alla suruda, vaadates ainiti Camelile silma, kuigi mu kopsud tahavad ära põleda.

Camel jälgib mind ja noogutab siis aeglaselt. „Jõuame hommikul Uticasse. Viin su Onu Ali juurde.“

„Kes? Mis?“

„Tead küll. Alan Bunkel, direktor extraordinaire, Tuntud jaTundmatute Universumite Isand ja Valitseja.“

Näin ilmselt segaduses olevana, sest Camel kõkutab oma hambutut naeru. „Poiss, kas sa pole siis veel märganud või?“

„Märganud mida?“

„Oi, pask, poisid,“ huilgab ta, vaadates teiste poole. „Ta tõesti ei tea.“

Grady ja Bill irvitavad. Ainult Blackie’le ei tee see nalja. Ta kortsutab kulmu ja tõmbab mütsi veel sügavamale silmile.

Camel pöördub minu poole, köhatab kurgu puhtaks ja hakkab aeglaselt rääkima, iga sõna rõhutades: „Sa ei karanud lihtsalt mingi rongi pääle, poiss. Sa kargasid otse „Vendade Benzinide maailma kõige imetlusväärsema etenduse“ Lendavasse Eskadroni!“

„Kuhu?“ küsin.

Camel rõkkab nii kõvasti naerda, et tõmbub kõverasse.

„Ah, see on kuldaväärt. Kuldaväärt, tõepoolest,“ ütleb ta luristades ja käeseljaga silmi pühkides. „Oi jah. Sa maandusid perseli keset tsirkust, poiss.“

Pilgutan arusaamatuses silmi.

„See seal on suur tsirkusetelk,“ sõnab ta, kergitades petrooleumilampi kõrgemale ja vehkides konksus sõrmega suurte kangarullide poole. „Üks vagunitest jooksis rööbastelt maha ja keeras paraja pahanduse kokku, sestap on see nüüd siin. Võid endale aseme otsida. Meil kulub veel mitu tundi, enne kui kohal oleme. Ära ainult uksele liiga lähedal lesi, muud midagi. Mõnikord on kurvid maru järsud.“