Читать книгу Vesi elevantidele - Сара Груэн - Страница 7

Rong oigab, pressides end õhkpidurite üha kasvava surve vastu. Möödub mitu minutit, ja kui on kõlanud viimane veniv kriiksatus, jääb mürisev raudkoletis pidama, hingates kohinal välja.

Kinko viskab teki pealt ja tõuseb püsti. Mees pole pikem kui neli jalga, kui sedagi. Ta ringutab, haigutab, patsutab huultele ning sügab siis pead, kaenlaaluseid ja mune. Sabajupiga pööraselt liputav koer tantsib ta jalge ümber.

„Tule siia, Queenie,“ hüüab ta koera üles korjates. „Tahad õue minna? Queenie tahab õue?“ Ta annab koera pruuni-valgekirjule koonule suud ja läheb läbi pisikese toa.

Vaatan seda kõike pealt, lebades kortsus hobuseteki peal.

„Kinko?“ hüüan ma.

Arvaksin, et ta ei kuulnud, kui ta poleks ust nii vihase pauguga kinni löönud.

Asume kõrvalraudteel, tagapool Lendavat Eskadroni, mis jõudis siia ilmselgelt mõni tund enne meid. Telklinnak on juba püsti, rõõmustades vaatama tulnud linnarahvast. Vagunite katustel kõõlub rida lapsi, kes jälgivad särasilmi, mis nende ümber sünnib. Laste jalgade alla kogunevad nende vanemad, kes hoiavad pisematel õdedel-vendadel käest kinni ja osutavad erinevatele toredustele, mida järjest nende ette kerkib.

Rongi magamisvagunitest ronib alla töömehi, kes süütavad sigarette ja suunduvad läbi krundi köögitelgi poole. Tolle sinioranž lipp on juba püsti ja keedupotist selle kõrval tungib auru välja – rõõmus tunnistus hommikusöögist, mida pott endas peidab.

Artistid tulevad välja tagumistest vagunitest, mis on selgelt parema sisustusega. Torkab silma selline hierarhia: mida kaugemal tagapool on vagun, seda luksuslikumad on selle eluruumid. Onu Al hüppab alla vagunist, mis jääb kohe meeskonnavaguni ette. Mulle ei jää märkamata, et Kinko ja mina oleme vedurile kõige lähemal elavad inimesed.

„Jacob!“

Pöördun. August sammub minu poole, triiksärk seljas ja lõug siledaks aetud. Tema libedad juuksed kannavad hiljutise kammimise märke.

„Kuidas me end siis täna hommikul tunneme, mu poiss?“ pärib ta.

„Hästi,“ vastan. „Olen natuke väsinud.“

„Ega too pisike paharet sulle tüli ei teinud?“

„Ei,“ vastan. „Ta oli kena.“

„Tore, tore.“ Ta lööb käed kokku. „Noh, kas läheme siis hobust vaatama? Ma ei usu, et see on midagi tõsist. Marlena poputab neid kohutavalt. Ah, siin see väike daam ongi. Tule siia, kullake,“ hüüab ta heledasti. „Luba mulle Jacobit tutvustada. Ta on sinu austaja.“

Tunnen, kuidas ma üle terve näo punastan.

Naine peatub Augusti kõrval ja sel ajal kui viimane end loomavaguni poole pöörab, vaatab ta mulle naeratades otsa, „Rõõm sinuga kohtuda,“ ütleb Marlena ja sirutab mulle käe. Ka lähemalt vaadatuna näeb ta rabavalt Catherine’i moodi välja – needsamad õrnad näojooned, portselankahvatu jume, peotäis tedretähne ninajuurel. Sinised silmad ja juuksed, mis on liiga tumedad, et neid blondiks kutsuda.

„Rõõm on minu poolel,“ vastan ma, tundes valusat häbi sõnnikuga määrdunud riiete ja kaks päeva ajamata habeme pärast, ja ka sellepärast, et sõnnikulehk ei ole ainus lehk, mis mu keha ümbritseb.

Ta lükkab pea pisut viltu. „Ütle nüüd – sina oled ju see, keda ma eile nägin, oled ju? Menažeriis?“

„Ma ei usu,“ valetan ma vaistlikult.

„Oled muidugi. Kohe enne etendust. Kui šimpanside puuri uks kinni langes.“

Vaatan Augustit, ent tema on endiselt näoga teisele poole. Marlena järgib mu pilku ja näib taipavat.

„Sa ei ole ju Bostonist, ega?“ küsib ta vaiksemalt.

„Ei. Pole seal kunagi käinud.“

„Häh,“ vastab ta. „Ometi tundud sa kuidagi tuttav. Ah, mis seal ikka,“ jätkab ta heledalt. „Auggie räägib, et sa oled loomaarst.“ Enda nime kuuldes keerab August ringi.

„Ei ole,“ vastan ma. „Või tähendab, mitte päris.“

„Ta on lihtsalt tagasihoidlik,“ ütleb August. „Pete! Hei, Pete!“

Loomavaguni ukse ees seisab trobikond mehi, kes paigaldavad vaguni külge rampi. Üks neist, pikka kasvu ja tõmmude juustega, pöörab ringi. „Jah, boss?“ küsib ta.

„Laadi nood ülejäänud maha ja too Hõbetäht siia, eks?“

„Olgu.“

Kui on välja toodud üksteist hobust – viis valget ja kuus musta – läheb Pete veel korra vagunisse. Hetke pärast on ta tagasi. „Hõbetäht ei taha tulla.“

„Sunni,“ sõnab August.

„Sa ei tee midagi säärast,“ hüüab Marlena ja heidab Augustile kõõritades pilgu. Ta astub mööda rampi üles ja kaob.

August ja mina ootame väljas ning kuulame kirglikke palveid ja keelelaksutamisi. Mitme minuti pärast ilmub ta jälle uksele koos hõbelakalise araablasega.

Marlena astub tema ees välja, laksutab keelega ja pomiseb hobusele julgustavaid sõnu. Täkk kergitab pead ja tõmbub tagasi. Viimaks järgneb ta naisele rambi peale ja noogutab iga sammu juures sügavalt peaga. Maapinnale liginedes tõmbab ta pead nii tugevasti tagasi, et kukub peaaegu tagajalgadele istukile.

„Jeesus, Marlena – minu arust sa ütlesid, et ta on natuke vormist väljas,“ hüüatab August.

Marlena nägu on tuhakarva. „Ta oligi. Eile ei olnud tal veel sugugi nii halb. Mõni päev ta lonkas pisut, aga mitte nii hullusti.“

Ta laksutab keelega ja sikutab hobust, kuni too lõpuks kruusale astub. Täkk küürutab, toetudes nii palju tagajalgadele kui võimalik. Mu süda vajub saapasäärde. Tegu on klassikalise kehahoiakuga.

„Mis see olla võib?“ küsib August.

„Oota üks hetk,“ vastan, kuigi olen juba praegu üheksakümmend protsenti kindel. „Kas teil kabjatester on?“

„Ei. Kuid sepatöökojast saab. Kas saadan Pete’i järele?“

„Mitte veel. Mul ei pruugi seda vaja minna.“

Kükitan hobuse vasaku õla ligi ja libistan käsi mööda jalga alla, õlast alates kuni pahkluuni. Ta ei võpata. Siis asetan käe kabjale. See on kuum. Panen pöidla ja nimetissõrme sõrgatsi tagapinnale. Tunnen tugevnenud pulssi.

„Neetud,“ ütlen.

„Mis on?“ küsib Marlena.

Tõusen püsti ja püüan kergitada Hõbetähe jalga. Ta hoiab seda kindlalt vastu maad.

„Jäta nüüd, poiss,“ ütlen, tõmmates ta kapja.

Viimaks laseb ta sellel tõusta. Tallaosa on paistes ja tume, selle servades jookseb punane triip. Panen jala kohe maha.

„Sellel hobusel on põletik,“ ütlen ma.

„Mu jumal,“ hüüatab Marlena ja paneb käe suu ette.

„Mida?“ pärib August. „Mis tal on?“

„Põletik,“ vastan. „Kui hobuse kabjaseina ja varbaluu vahelises kabjanahas tekib infektsioon, hakkab varbaluu lõpuks nihkuma ja talla vastu rõhuma.“

„Räägi inglise keeles. On see halb?“

Vaatan vilksamisi Marlenale, kes hoiab endiselt kätt suu ees. „Jah,“ vastan ma.

„Kas saad ta korda teha?“

„Võime ta paksule põhukihile lebama panna, laskmata tal jalgadele tõusta. Anda talle kasinalt heina ja loobuda kaerast. Ja ei mingit koormust.“

„Aga kas sa saad ta korda?“

Kõhklen, heites silmanurgast pilgu Marlenale. „Ilmselt mitte.“

August põrnitseb Hõbetähte ja punnitab põski.

„Või nii, või nii,“ kõmatab eksimatult äratuntav hääl meie taga. „Kas see pole mitte meie ainumas loomadoktor!“

Onu Al ujub meie poole, musta-valgeruudulised püksid ja tulipunane vest üll. Ta hoiab peos hõbenupuga jalutuskeppi, mida ta igal sammul ekstravagantselt kiigutab. Peotäis inimesi sebib tal korratu pundina kannul.

„Mida meie nurgatohter siis ütleb? Tegid hobuse terveks?“ küsib ta joviaalselt ja peatub mu ees.

„Mitte päriselt,“ vastan.

„Miks mitte?“

„Tal olla põletik,“ ütleb August.

„Mida?“

„Jalad on haiged.“

Onu Al kummardub Hõbetähe jalge kohale. „Mulle paistavad nad terved.“ „Need ei ole terved,“ ütlen mina.

Ta pöördub minu poole. „Ja mida sa soovitaksid siis teha?“

„Panna ta tallirežiimile ja loobuda kaeraga toitmisest. Aga see on ka kõik, mida teha saame.“

„Tallirežiim ei tule kõne allagi. Ta on juhthobune.“

„Kui see hobune siin jätkab tööd, hakkab tema varbaluu roteerima ja torkab talla läbi ja siis olete hobusest ilma,“ vastan ühemõtteliselt.

Onu Ali silmalaud tõmblevad. Ta vaatab Marlenat.

„Kui kauaks meil temast loobuda tuleb?“

Vaikin ja valin järgmisi sõnu suure hoolega. „Võimalik, et jäädavalt.“

„Kurat võtaks!“ röögatab ta ja lööb jalutuskepi maa sisse. „Kust kuradi kohast õnnestub mul keset hooaega uus juhthobune hankida?“ Ta vaatab oma kaaskondlaste seas ringi.

Nood kehitavad õlgu, pomisevad midagi ja pööravad pilke kõrvale.

„Kasutud hoorapojad. Mille eest ma teid üleval pean? Olgu, sina.“ Ta osutab jalutuskepiga minu peale. „Oled palgatud. Tee see hobune korda. Üheksa dollarit nädalas. Vastutad Augusti ees. Kui hobune sureb, siis lendad siit. Õieti lendad juba siis, kui miski peaks kas või vihjama, et sul on probleeme.“ Ta läheb Marlena juurde ja patsutab teda õlale. „Rahu, rahu, mu kullake,“ ütleb ta hellalt. „Ära pabista. Jacob siin hoolitseb tema eest hästi. August, too pisikesele siin pisut hommikusööki, eks? Peame teele asuma.“

August pöörab äkitselt pead: „Mida sa sellega mõtled – teele asuma?“

„Kisume telgid maha,“ vastab Onu Al ähmaselt. „Lähme edasi.“

„Mis pagana jutt see on? Me alles jõudsime siia. Paneme alles laagrit püsti!“

„Plaanid muutusid, August. Plaanid muutusid.“

Onu Al jalutab kaaskonnaga minema. August vahib neile järele, suu ammuli.

Köögitelgis levib kuulujutte.

Hakkliha juures: „Mõni nädal tagasi tabati vennad Carsonid rahapettuselt. Kadusid kohe nelja tuule poole.“

„Heh,“ turtsatab keegi. „See on meie rida enamasti.“

Munapudru juures: „Nad kuulsid, et meil leidub kärakat. Tuleb läbiotsimine.“

„Hää küll, tuleb läbiotsimine,“ kõlab vastus. „Aga daamide telgi, mitte käraka pärast.“

Kaerahelveste juures: „Läinud aastal õnnestus Onu Alil šerifile külma teha. Võmmid ütlevad, et meil on aega kaks tundi, enne kui nad meid ise siit minema kihutavad.“

Ezra lösutab samas asendis nagu eilegi, käed ristis ja lõug rinnal. Ta ei pööra mulle mingit tähelepanu.

„Hei, sina, suur jõmm,“ hüüab mulle August, kui kardina taha hakkan minema. „Kuhu sa enda arust lähed?“

„Teisele poole.“

„Rumalus,“ vastab ta. „Sa oled trupi loomaarst. Tule minuga. Kuigi pean tunnistama, et võitlen kiusatusega sind sinna saata, sest tahaks teada, mida nad seal räägivad.“

Järgnen Augustile ja Marlenale ühe kenasti kaunistatud laua äärde. Kinko istub minust ainult mõni laud eemal, koos kolme kääbusega ja Queenie’ga jalgade juures. Koer vaatab talle lootusrikkalt otsa, keel suunurgast alla rippumas. Kinko ei pööra koerale ega kellelegi teisele lauas tähelepanu. Ta põrnitseb mulle näkku ja jahvatab süngelt lõugadega.

„Söö, kullake,“ ütleb August ja lükkab suhkrutoosi Marlena pudrule lähemale. „Närveerimisel ei ole mõtet. Meie seas istub ju teenekas veterinaar.“

Kavatsen protestida, kuid panen enne suu kinni.

Meile läheneb pisike blond naisterahvas. „Marlena, kallike, sa ei arvaks ealeski ära, mida ma äsja kuulsin!“

„Tere, Lottie,“ vastab Marlena. „Pole õrna aimugi. Mis on?“

Lottie libistab end Marlena kõrvale ja hakkab lakkamatult lobisema, unustades vahepeal koguni hinge tõmmata. Ta on õhuakrobaat ja sai vihje usaldusväärsest allikast – tema julgestaja juhtus tsirkusetelgi läheduses peale ägedale sõnavahetusele Onu Ali ja tema rändagendi vahel. Ei lähe kaua ja meie lauda ümbritseb uudishimulik seltskond, ning Lottie ja tema publiku antud vihjete põhjal saan peagi kokku loo, mida võiks nimetada Alan J. Bunkeli ja „Vendade Benzinide maailma kõige imetlusväärsema etenduse ajaloo kiirkursuseks“.

Onu Al on kull, raisakotkas, raipesööja. Viisteist aastat tagasi juhtis ta mudamaadlus-show`d: kus osales kamp pellagratõvest vaevatud esinejaid, keda Onu Al oma kabjamädanikust puretud hobustega mööda linnu vedas.

Augustis 1928 varises kokku „Vendade Benzinide maailma kõige imetlusväärsem etendus“, ja seejuures, ilma et selles oleks süüdi olnud Wall Street. Neil lõppes lihtsalt raha otsa ja hüpe järgmisse linna jäi ära, rääkimata tagasipöördumisest talvekorterisse. Tsirkusedirektor sai rongile, sõitis linnast ära ja jättis kõik maha – inimesed, varustuse ja loomad.

Onu Alil oli õnn viibida läheduses, kui see juhtus, ja ta sai ühe magamisvaguni ning kaks platvormvagunit võileivahinnaga kätte, sest raudteeametnikel oli kõrvalraudtee vabastamisega tuli takus. Platvormvagunid mahutasid kergesti käputäit kulunud tsirkusevankreid, ja kuna nood kandsid juba silte kirjaga „VENDADE BENZINIDE MAAILMA KÕIGE IMETLUSVÄÄRSEM ETENDUS“, ei hakanud Alan J. Bunkel seda ka muutma, ja astus oma trupiga ametlikult rongitsirkuste ridadesse.

Kui tuli Suur Krahh, hakkasid ka jõukamad tsirkused kokku varisema ja Onu Al ei suutnud oma õnne uskuda. See algas Vendade Gentryde ja Buck Jonesiga 1929. aastal. Järgmisel aastal langesid Vennad Cole’id, Vennad Christyd ja vägev John Robinson. Ja iga pool, kus mõni trupp tegevuse lõpetas, võis leida ka Onu Ali, kes jäänuseid enda tsirkusesse imas: mõne vaguni, käputäie töötuks jäänud esinejaid, mõne tiigri või kaameli. Kõikjal leidus tema maakuulajaid – kohe, kui mõnel suuremal tsirkusel hädasid ilmnes, sai Onu Al telegrammi ja tormas sündmuskohale.

Ta õgis end nende korjustest tüsedaks. Minneapolisest korjas ta üles kuus paraadvagunit ja hambutu lõvi. Ohiost mõõganeelaja ja platvormvaguni. Des Moines’ist riietumistelgi, jõehobu koos vankriga ja Veetleva Lucinda. Portlandist kaheksateist veohobust, kaks sebrat ja sepikoja. Seattle’ist kaks magamisvagunit ja teeneka ebardi – habemega daami – ja tema tegi Onu Ali õnnelikuks, sest kellest Onu Al üle kõige unistab, kellest ta öösiti und näeb, on ebardid. Mitte kunstlikud ebardid: mitte mehed, kes on pealaest jalatallani tätoveeritud, mitte naised, kes oksendavad käsu peale välja rahakotte ja lambipirne, mitte tšerkessi kaunitarid või mehed, kes ajavad vardaid ninaõõnde. Onu Al ihkab ehtsaid värdjaid. Sündinud ebardeid. Ja see on põhjus, miks me Jolieti sõidame.

Vendade Foxide Tsirkus on äsja kokku varisenud, ja Onu Al on ekstaasis, sest nende palgal oli maailmakuulus Charles Mansfield-Livingston – kena väljapeetud mees, kelle rinnast kasvab välja parasiitkaksik. Mees kutsub seda Chaziks. Too näeb välja nagu titt ja selle pea on kinni mehe rinnakorvis. Ta riietab teda miniatuursetesse ülikondadesse ja tõmbab jalgade otsa musti patentnahast kingi. Ja kui Charles jalutama läheb, hoiab ta tolle pisikesi käsi enda omades. Räägitakse, et Chazi pisikesel peenisel esineb koguni erektsioone.

Onu Al tahab kindlasti pärale jõuda, enne kui keegi mehe tema nina alt ära napsab. Seega, vaatamata asjaolule, et terve Saratoga Springs on meie plakatitega täis kleebitud; vaatamata sellele, et ees seisis kahepäevane peatus ja äsja sai maha laaditud 2200 leivapätsi, 116 naela võid, 360 tosinat mune, 1570 naela liha, 11 kasti hapukapsast, 105 naela suhkrut, 24 kasti apelsine, 52 naela searasva, 1200 naela juurvilju ja 212 purki kohvi; vaatamata sellele, et menažeriitelgi taha on kuhjatud tonnide kaupa heina, naereid, peeti ja muud toitu loomadele; hoolimata sadadest inimestest, keda praeguseks krundi servale kogunenud on ja kes kõigepealt erutunult, siis hämmastunult ja nüüd juba kasvava vihaga kõike pealt vaatavad; kõigest sellest hoolimata kisume me telklinnaku maha ja asume teele.

Kokk on marus. Rändagent ähvardab lahkumisega. Peatallmeister märatseb ja piitsutab ohjeldamatult Lendava Eskadroni mehi.

Kõik siin on selle juba varem läbi teinud. Kõigi peamine mure on see, et eesseisva kolmepäevase reisi vältel Jolieti ei saa nad piisavalt hästi süüa. Köögitelgi meeskond annab endast parima, et krabada kaasa nii palju toitu kui võimalik ja esimesel võimalusel dukey’sid – see on väidetavalt mingi karpi pakitud toit – laiali jagada.

Kui August teada saab, et meil seisab ees kolmepäevane teekond, toob ta kuuldavale rea krõbedamaid vandesõnu, hakkab siia-sinna kõndima, neab Onu Ali põrgusse ja karjub ülejäänutele korraldusi. Sel ajal, kui meie loomatoitu tagasi vagunitesse kuhjame, läheb August ja proovib veenda – ja vajadusel osta ära – köögitelgi korrapidajat, et too oleks nõus loovutama toitu ka inimeste jaoks.

Diamond Joe ja mina tassime ämbrite viisi rappeid menažerii tagant põhirongi. See pärineb kohalikest tapamajadest ja näeb tülgastav välja – haisev, verine ja söestunud. Asetame ämbrid kohe loomavaguni ustele. Viimaste elanikud – kaamelid, sebrad ja teised rohusööjad – taovad kapjadega, häälitsevad ja väljendavad muud moodi protesti, ent neil tuleb lihaga leppida, sest mujale seda panna ei ole. Kaslased on koos puuridega platvormvagunitel.

Kui me lõpetanud oleme, lähen Augustit otsima. Leian ta köögitelgi tagant, kus ta laeb käru peale seda nipet-näpet, mis tal on õnnestunud köögitoimkonna käest kokku sebida.

„Oleme juba üsna täis,“ räägin talle. „Kas vett ei peaks muretsema?“

„Viska ämbritest vesi välja ja täida need uuesti. Veevanker on täis, aga sellest ei jätku kolmeks päevakski. Peame tee peal niikuinii peatuse tegema. Onu Al võib olla jäärapäine vana vares, ent ta pole lollike. Loomadega ta ei riskiks. Pole loomi, pole tsirkust. Kas liha on pardal?“

„Nii palju kui mahtus.“

„Liha ennekõike. Kui sul on vaja heina välja visata, siis tee seda. Kassid on väärtuslikumad kui rohusööjad.“

„Me oleme maast laeni täis. Kui just Kinko ja mina mujale magama ei lähe, ei ole millegi muu mahutamiseks enam ruumi.“

August vaikib, trummeldades pruntis huultele. „Ei,“ ütleb ta viimaks. „Marlena ei lubaks kunagi panna liha tema hobuste juurde.“

Vähemalt ma tean, kus on mu koht. Isegi, kui see jääb kuhugi kassidest allapoole.

Vesi künade põhjas on hägune ja selles ujub kaera. Aga eks seegi ole vesi ja ma viin ämbrid välja, võtan särgi ära ja valan ülejäägi kätele, pähe ja rinnale. „Kas doktor vajas pisut värskendust?“ pärib August.

Olen kummargil ja mu juustest tilgub vett. Nühin mõlemad silmad kuivaks ja tõusen püsti. „Vabanda. Ma ei leidnud kuskilt mujalt vett ja kuna ma pidin selle niigi ära viskama.“

„Ei, väga õige, väga õige. Me ei saa ju oma veterinaarist tahta, et ta elaks nagu tööline, ega ju? Tead, mida ma sulle ütlen, Jacob. Nüüd on juba võibolla hilja, aga kui me Jolieti jõuame, organiseerin ma sulle vee. Artistid ja bossid saavad igaüks kaks ämbrit; veelgi enam, kui sul on huvi veemehele midagi pakkuda,“ ütleb ta ja hõõrub pöialt vastu sõrmeotsi. „Ma viin su ka Esmaspäevamehega kokku, et sulle uus garderoob muretseda.“