Читать книгу Klaastroon 3: Tule Pärija - Sarah J Maas - Страница 10

Dorian Havilliard seisis isa hommikusöögilaua ees, käed selja taga. Kuningas saabus küll paar hetke tagasi, ent ei käskinud tal istet võtta. Varem oleks Dorian selle kohta juba ammu midagi öelnud. Ent võluvägi ja asjaolu, et ta tiriti mis iganes jamasse, kus viibis Celaena. Kui ta nägi salakäikudes teist maailma... see muutis kõike. Parim, mida ta neil päevil teha sai, oli hoida madalat profiili – et isa või keegi teine liiga pikalt tema suunas ei vaataks. Niisiis seisis Dorian laua ees ja ootas.

Adarlani kuningas lõpetas küpsetatud kana ja rüüpas lonksu oma veripunasest klaasist. „Oled sel hommikul vaikne, prints.” Erilea alistaja sirutas suitsukalaga liua poole.

„Ootasin, et te kõnetaks mind, isa.”

Öömustad silmad nihkusid tema poole. „Tõesti ebatavaline.”

Dorian tõmbus pingesse. Ainult Celaena ja Chaol teadsid tõtt tema võluväe kohta. Ja Chaol tõukas ta nii järsult eemale, et Dorian ei tundnud vajadust isegi proovida end oma sõbrale selgitada. Aga loss kihas nuhkidest ja tallalakkujatest, kes ei tahtnud muud, kui oma positsiooni mis iganes teadmiste abiga kergitada. Selle hulka kuulus omaenda kroonprintsi maha müümine. Kes teadis? Kes nägi teda koridorides või raamatukogus luusimas või avastas Celaena kambrisse peidetud raamatupaki? Nüüdseks oli ta selle küll hauakambrisse kolinud ja käis seal igal ööl – mitte selleks, et otsida vastuseid teda vaevavatele küsimustele, vaid lihtsalt ühe tunni puhta vaikuse nimel.

Isa jätkas einestamist. Dorian oli isa privaattubades viibinud ainult paar korda oma elus. See võis olla omaette mõis koos raamatukogu, söögitoa ja nõukogusaaliga. Need võtsid enda alla terve klaaskantsi tiiva Doriani ema majatiiva vastas. Ema ja isa polnud iial ühes voodis maganud ja Dorian ei tahtnudki sellest rohkemat teada.

Ta avastas endal isa uuriva pilgu. Kumerat klaasseina läbistav hommikupäike muutis iga armi ja täkke kuninga näol veelgi võikamaks. „Sa lõbustad täna Aedion Ashryverit.”

Dorian säilitas enesevalitsuse parimal võimalikul moel. „Kas tohin küsida, miks?”

„Kindral Ashryver ei suutnud oma mehi siia tuua. Tal on Turma saabumist oodates veidike vaba aega üle. Teile mõlemale tõuseks sellest tulu, kui õpiksite üksteist paremini tundma. Arvestades, et sinu sõprade valik on viimasel ajal nii... lihtlabane olnud.”

Maagia külm raev küünistas end mööda printsi selgroogu üles. „Kogu austuse juures, isa, on mul vaja ette valmistada kaks koosolekut ja…”

„See ei kuulu arutelu alla.” Isa jätkas söömist. „Kindral Ashryverit on teavitatud. Sina kohtud temaga Aedioni kambri ukse taga keskpäeval.”

Dorian teadis, et oleks pidanud suu kinni hoidma, kuid avastas end küsimas: „Miks te Aedioni ülepea sallite? Miks teda elus hoida – miks temast kindral teha?” Ta ei suutnud selle üle imestamist lõpetada mehe saabumishetkest alates.

Isa saatis väikese, läbinägeva muige. „Sest Aedioni maruviha on kasulik relv. Ta suudab oma rahvast joonel hoida. Tema ei riski nende tapatalgutega. Mitte nüüd, kus tal nii palju kaotada on. Ta oskas paljud võimalikud Põhjala mässud eos summutada just selle hirmu tõttu, sest teab hästi, et esimesena kannataks tema enda inimesed – eraisikud.”

Tema soontes voolas ühine veri kellegi nii jõhkraga. Ent Dorian lausus siiski: „Ometi on üllatav, et te peaks üht kindrali peaaegu vangina – pisut enamat kui orjana. Tema kontrollimine pelgalt hirmu läbi näib potentsiaalselt ohtlikuna.”

Tõepoolest. Ta juurdles selle üle, kas isa rääkis Aedionile Celaena lähetusest Wendlynisse – Aedioni kuningliku vereliini kodumaale, kus valitsesid endiselt mehe nõod Ashryverid.

Aedion võis ju pasundada võitudest mässajate üle ja käituda nii, nagu kuuluks pool impeeriumi praktiliselt temale... Kui palju mäletas Aedion aga oma suguseltsist teisel pool merd?

„Dorian, mul on vajaduse korral omad viisid Aedioni lõastamiseks. Praeguseks valmistab tema häbitu jultumus mulle suurt lõbu.” Kuningas osutas lõuaga ukse poole. „Küll aga ei valmista mulle lõbu, kui jätad täna temaga kohtumisele minemata.”

Just niiviisi söötiski oma isa ta Hundi lõugade vahele.

Ehkki Dorian tegi katset näidata Aedionile loomaaeda, koerakuute, talle – isegi seda neetud raamatukogu –, tahtis kindral vaid üht – läbi aedade jalutada. Aedioni väitel oli ta möödunud õhtul liigselt tarbitud toidust rahutu ja uimane, kuid Dorianile saadetud muie reetis vastupidist.

Aedion ei viitsinud vestelda, ta oli liigselt ametis rõvedate laulukeste ümisemise ja mööduvate naiste takseerimisega. Vaid korraks lasi ta libiseda sellel pooleldi tsiviliseerituse fassaadil, kui nad kõrguvate roosipõõsastega ääristatud kitsal rajal kõndisid. Vapustavad põõsad suvel, ent surmavad talvel. Ja valvurid olid hetkeks pimedad, kui ühe kurvi võrra maha jäid. Sellest piisas, et Aedion sai vaevumärgatavalt Dorianile jala ette panna ja kaaslase okasseina saata. Aedion ümises aga muretult oma räigeid laule edasi.

Kiire manööver hoidis Doriani nägupidi okastesse lendamast, kuid keepmantel kärises ja käsi kipitas. Selle asemel, et rahuldada kindralit sisina ja haavade uurimisega, torkas Dorian haukuvad, külmunud sõrmed taskutesse ja juba tulidki valvurid ümber nurga.

Nad vahetasid sõnu alles siis, kui Aedion purskkaevu juures seisatas ja armistunud käed puusa sättis. Ta hindas eespool laiuvat aeda justkui lahinguväljas. Aedion irvitas nende taga varitseva kuue valvuri poole. Tema silmad on kirkad – nii kirkad, mõtles Dorian, ja nii veidralt tuttavad, kui kindral ütles: „Prints vajab omaenda palees saatjaid? Mind nörritab, et nad ei saatnud rohkemgi valvureid sind minu eest kaitsma.”

„Arvad, et saaksid kuue mehega hakkama?”

Hunt mugistas vaikselt naerda ja kehitas õlgu. Orynthi mõõga kriim käepide püüdis peaaegu pimestavat päikesepaistet. „Ma vist ei peaks sulle seda ütlema juhuks, kui su isa otsustab kunagi, et minu kasulikkus ei kaalu enam mu temperamenti üles.”

Osa valvureid nende taga pobises, ent Dorian lausus: „Ilmselt mitte.”

Ja oligi kõik – rohkem ei öelnud Aedion edasise külma ja õnnetu jalutuskäigu jooksul midagi. Lõpuks kinkis kindral Dorianile siiski ühe vaheda naeratuse ja lausus: „Lase see igaks juhuks üle vaadata.” Alles nüüd taipas Dorian, et parem käsi veritseb endiselt. Aedion keeras end aga eemale. „Aitäh jalutuskäigu eest, prints,” ütles kindral üle õla ja see mõjus pigem ähvarduse kui millegi muuna.

Aedion ei tegutsenud põhjuseta. Vahest veenis kindral ise kuningat seda ringkäiku läbi suruma. Ent mis põhjusel, jäi Dorianil tabamata. Kui Aedion ei soovinud just aimu saada sellest, mis mees Dorianist oli saanud ja kui hästi ta seda mängu mängida oskas. Tema silmis oli sõdalane küllalt võimeline tegema seda ainult selleks, et potentsiaalset liitlast või ohtu hinnata – Aedion omas kogu oma kõrkuse juures salakavalat mõistust. Ilmselt pidas ta ka õukonnaelu teatavaks lahinguväljaks.

Dorian kõndis isiklikult Chaoli poolt valitud valvurite saatel imeliselt sooja lossi tagasi ja lasi nad siis noogutusega vabaks. Chaol ei tulnud täna. Prints tundis sellest üksnes heameelt – pärast vestlust tema maagia üle, pärast seda, kui Chaol keeldus Celaenast rääkimast, kahtles Dorian üha enam ühiste vestluste toimumises. Samas ei uskunud ta hetkekski, et Chaol kiidab vabatahtlikult heaks süütute surma, on nad siis sõbrad või vaenlased. Chaol pidi niisiis teadma, et Celaena ei mõrvaks Ashryveri kuningakoda, mis iganes neiu enda põhjustena lauale laoks. Ent polnud ju suurt mõtet vaevuda Chaoliga kõnelema, kui sõber oma saladusi kiivalt varjas.

Dorian juurdles taas kord sõbra sõnamõistatuse üle, kui ravitsejate katakombi sisse astus ning rosmariini ja mündi hõng mööda pahvatas. Tervet pesakonda laoruume ja läbivaatustube hoiti eemal ülal kõrguva klaaskantsi uudishimulikest pilkudest. Klaaslossis asus katuse all veel üks ravitiib neile, kes ei suvatsenud siia alla reisida, kuid just siin lihvisid ning harjutasid Riftholdi ja Adarlani parimad ravitsejad oma kunsti juba tuhat aastat. Tundus, nagu hingaks kaamed kivid sajandite jooksul kuivatatud ravimtaimede essentse ja see andis maa-alustele koridoridele mõnusa, avatud tunde.

Dorian leidis väikese töötoa. Noor naine küürutas suure tammepuust laua kohal ja tema ees laius terve trobikond klaaspurke, kaalusid ja uhmreid. Lisaks vedelikega klaastuube, rippuvaid ürdituuste ja väikeste, üksikute leekide peal mullitavaid potte. Ravikunst oli üks vähestest, mida isa kümme aastat tagasi täielikult ei keelustanud – kuigi kuningas teadis, et kunagi ammu oli see veel vägevam. Kord kasutasid ravitsejad tohterdamiseks ja päästmiseks võlukunsti. Nüüd jäi neile vaid see, mida iganes loodus pakkus.

Dorian astus ruumi ja noor naine tõstis pilgu raamatult, näpp ühel lehel seisatamas. Polnud imeilus, aga – kena. Puhtad, elegantsed jooned ja palmikuks punutud kastanikarva juuksed. Kuldpruun nahk viitas, et vähemalt üks pereliige pärines Eyllwest. „Kas ma saan…” Seejärel sai naine Doriani korralikult silmitseda ja laskus reveranssi. „Tema Kuninglik Kõrgus,” ütles ta, puna mööda siledat kaelasammast üles hiilimas.

Dorian tõstis verise käe. „Okaspõõsas.” Roosipõõsas oleks kriimustused sedavõrd rohkem haledaks muutnud.

Naine hoidis pilku mujal ja hammustas alahuult. „Muidugi.” Ta viipas saleda käega puutoolile laua ees. „Palun. Kui te just – kui te just ei soovi korralikku läbivaatusruumi minna?”

Tavaliselt vihkas Dorian kokutamise ja kohmitsemisega jändamist, kuid see noor naine oli endiselt nii punane, nii vaikse häälega. „See sobib küll,” ja libistas end toolile.

Vaikus laskus raskelt Doriani peale, kui naine läbi töötoa kiirustas, esmalt räpase valge põlle eest võttis ja seejärel tubli pika minuti oma käsi pesi. Siis kogus ta kokku kõiksugu sidemed ja salvipurgid, seejärel kuuma veega kausi ja puhtad lapid ning viimaks, viimaks tõmbas laua äärde ühe tooli, et tema vastu istuda.

Nad ei kõnelenud ka siis, kui naine hoolikalt vermeid pesi ja seejärel Doriani kätt uuris. Küll aga avastas Dorian, et vaatleb naise pähklisilmi, nobedate sõrmede kindlameelsust ja seda puna, mis kaelalt ja palgeilt kaduda ei tahtnud. „See käsi on – väga keerukas,” pomises naine viimaks, kriime uurides. „Tahtsin vaid veenduda, et tõsiseid vigastusi pole ja et sinna ei jäänud kinni ühtki okast.” Ta lisas kähku: „Tema Kuninglik Kõrgus.”

„Eks see paistab vist hullemana välja.”

Sulgkerge puudutusega määris naine käele hägust salvi ja Dorian võpatas selle peale nagu neetud tobu. „Vabandust,” pomises naine. „See on kriimustuste desinfitseerimiseks. Lihtsalt, igaks juhuks.” Tundus, nagu tõmbuks ta vaistlikult kössi. Justkui annaks Dorian pelgalt selle eest käsu ta oksa tõmmata.

Dorian kobas sõnade järele ja lausus siis: „On hullematki ette tulnud.”

See kõlas totakalt ja naine peatus viivuks, kui käe sidemete järele sirutas. „Ma tean,” ütles ta ja heitis pilgu Dorianile.

Noh, pagan küll. Olid need silmad alles vapustavad. Naine vaatas kähku alla ja mähkis õrnalt käe sidemesse. „Mind määrati lossi lõunatiiba – ja olen sageli öövalves.”

See selgitas, miks naine nii tuttavana mõjus. Ta ravis ju tol ööl Doriani, Celaenat, Chaoli, Välejalga... oli nende viimase seitsme kuu jooksul seal kõigi nende vigastuste jaoks. „Vabandust, ma ei suuda su nime meenutada …”

„Sorscha,” lausus naine. Tema häälest ei kumanud viha, aga oleks pidanud. Ärahellitatud prints ja tema privilegeeritud sõbrad, kes on liiga sees omaenda eludes, et viitsiks õppida ära neid ikka ja jälle lappiva ravitseja nime.

Naine lõpetas käe mähkimise. „Juhul, kui me ei ütle seda kuigi tihti, siis aitäh sulle, Sorscha.”

Rohekate täppidega kirjatud pruunid silmad tõusid taas. Ebalev naeratus. „Mul on au, prints.” Ta hakkas oma tarbeid kokku korjama.

Dorian võttis seda kui lahkumise märguannet, tõusis ja painutas sõrmi. „Tundub korras olevat.”

„Need on pisivigastused, aga hoidke silma peal.” Sorscha kallas verise vee ruumi tagaosas olevasse valamusse. „Ja järgmine kord ei pea te siia alla tulema. Saatke – saatke vaid sõna, Tema Kuninglik Kõrgus. Tuleme rõõmuga appi.” Ta tegi tantsijale omase pikajalgse nõtkusega sügava kniksu.

„Sina oled kogu selle aja lõunatiiva eest vastutanud?” Küsimus küsimuse sees oli piisavalt selge: Oled näinud kõike? Igat seletamatut vigastust?

„Me peame patsientide kohta arhiive,” lausus Sorscha vaikselt. Nii, et seda ei kuuleks keegi, kes lahtisest uksest möödub. „Aga vahel unustame kõike üles kirjutada.”

Ta polnud kellelegi nähtust rääkinud. Asjadest, mis ei mõjunud loogilisena. Dorian kummardas kähku tänutäheks ja sammus ruumist välja. Kui paljud, mõtiskles ta, olid näinud enamat, kui nad välja näitasid? Ta ei tahtnudki seda teada.

Sorscha sõrmed lõpetasid õnneks vabisemise selleks ajaks, kui kroonprints katakombidest lahkus. Mingi kestma jäänud hool Silbalt, ravitsejate jumalannalt ja rahu ning rahuliku surma toojalt aitas neid hoida värisemast ka siis, kui ta kroonprintsi kätt lappis. Sorscha nõjatus leti vastu ja hingas pikalt välja.

Need kriimud ei väärinud sidet, aga iseka ja rumalana tahtis ta imekaunist printsi sel toolil nii kaua kinni pidada, kui ainult suutis.

Ja too isegi ei teadnud, kes ta on.

Ta määrati aasta tagasi täieõiguslikuks ravitsejaks. Teda kutsuti lugematuid kordi printsi, kaptenit ja nende sõbrannat üle vaatama. Ja kroonprintsil polnud endiselt tema olemusest aimugi.

Ta ei valetanud kroonprintsile selle kohta, et nad ei täheldanudki kõike üles. Küll aga mäletas ta kõike. Eriti seda ööd mitu kuud tagasi, kui nad kolmekesi ära veristati. Plika jahikoer sai samuti viga, kuid ühtki selgitust ei antud. Keegi ei tõstnud kära. Ja see plika, nende sõbranna...

Kuninga kangelane. See ta oli.

Tundus, et mingil ajal ka armuke nii printsile kui ka tollele kaptenile. Sorscha aitas Amithyl pärast jõhkrat duelli noort naist põetada, millega too oma tiitli võitis. Vahel käis Sorscha teda üle vaatamas ja avastas plika voodist printsi embusest.

Ta teeskles hoolikalt ükskõiksust, sest kroonprints oli selle koha pealt kurikuulus, mis naisi hõlmas, ent… see ei hoidnud ära ängistavat valu südames. Siis asjad muutusid. Kui plikat gloriellaga mürgitati, langes hoopis kapten tema käte vahele. Kapten käitus nagu puuri vangistatud elajas ja trampis ruumis ringi seni, kuni Sorscha enda närvid katkesid. Polnud üllatav, et mitu nädalat hiljem saabus plika ümmardaja Philippa Sorscha käest rasedusvastast jooki tooma. Philippa ei öelnud, kellele, aga Sorscha polnud idioot.

Nädal pärast seda külastas Sorscha kaptenit. Mehe nägu uuristasid neli jõhkrat vagu ja tema silmis helkis surnud pilk. Siis viimaks sai Sorscha asjale pihta. Ja mõistis veel seda, et mis iganes viimati printsi, kapteni, plika ja tema koera veristamise ajal nende vahel aset leidis, oli nüüd lõplikult murtud.

Eriti selle plika puhul. Celaena. Nii kuulis Sorscha neid kogemata ütlemas, kui arvasid, et tema on ruumist lahkunud. Celaena Sardothien. Maailma vägevaim palgamõrvar ja nüüd kuninga kangelane. Veel üks saladus, mida Sorscha pidas nii, et nemad seda ei teadnudki.

Ta oli nähtamatu. Ja enamikul päevadel selle üle rõõmus.

Sorscha kortsutas töölauda vaadates kulmu. Ta peab enne lõunasööki valmistama pool tosinat jooki ja mähist. Kõik neist keerukad, kõik Amithy poolt tema kaela visatud. Too hiilis ju alati esimesel võimalusel minema. Kõigele lisaks ootab veel ees iganädalane kiri sõbrale, kes soovib palee kohta igat väiksematki üksikasja teada. Juba ainuüksi nendele ülesannetele mõtlemine pani pea valutama.

Oleks see olnud ükskõik kes muu peale printsi, oleks ta käskinud neil mõni teine ravitseja otsida.

Sorscha asus taas usinalt tööle. Naine uskus kaljukindlalt, et kroonprints unustas ta nime juba uksest väljudes. Dorian on maailma võimsaima impeeriumi pärija ja Sorscha surnud vanemad olid pärit Fenharrow’s tuhaks põletatud külast – külast, mida keegi enam ei mäleta.

Aga see ei takistanud naisel Doriani armastamast, nagu ta seda endiselt tegi. Nähtamatuna ja salajas sellest ajast saati, kui printsi kuus aastat tagasi esimest korda silmas.