Читать книгу Klaastroon 3: Tule Pärija - Sarah J Maas - Страница 11

Pärast esimest ööd ei lähenenud Celaenale ja Rowanile enam keegi. Rowan igatahes ei öelnud selle kohta sõnagi ega pakkunud külma vastu oma keepmantlit või muud kaitset. Celaena magas küljel kerratõmbununa ja vahetas iga paari minuti järel poolt, kui mingi juurikas või kivike tema selga kaevus. Või kargas siis ärkvele selle peale, et öökull kriiskas – või midagi hullemat.

Ajaks, kui valgus halliks tõmbus ja udu puude vahelt allapoole hõljus, tundis Celaena end rohkem kurnatuna kui eelmisel ööl. Pärast hääletut hommikueinet leiva, juustu ja õuntega jäi ta oma mära seljas peaaegu tukkuma, kui nad jätkasid teed ülesmäge mööda metsast künkarada.

Nad möödusid üksikutest teelkäijatest – peamiselt inimestest, kes oma vankreid alla turule juhtisid. Kõik nad heitsid pilgu Rowanile ja tõmbusid vaistlikult tee pealt eest. Mõned pobisesid koguni armuandmispalveid.

Celaena kuulis juba ammu, et haldjad elasid Wendlynis rahumeelselt inimeste kõrval, nii et vahest tulenes nende kohatud kabuhirm Rowanist endast. Ega see tätoveering just kaasa ei aidanud. Celaena kaalus küsimust, mida need sõnad tähendavad, kuid see sisaldaks kõnelemist. Ja kõnelemine tähendas luua mingit... suhet. Tal oli sõpradest kõrini. Kõrini ka sellest, et nad surid.

Niisiis hoidis Celaena kogu päeva suu kinni, kui nad läbi metsa üles Cambria mägedesse ratsutasid. Laas muutus lopsakamaks ja tihedamaks ning mida kõrgemale nad jõudsid, seda udusemaks läks mets. Hiigelsuured udulaamad hõljusid mööda ja hellitasid nägu, kaela, selgroogu.

Veel üks külm ja õnnetu laagriöö tee kõrval ja nad ratsutasid koidikul edasi. Selleks ajaks jõudis udu imbuda läbi tema riiete ja naha ning sättis end sisse otse luude kõrval.

Kolmandaks õhtuks loobus Celaena lootusest tule järele. Ta leppis koguni külma ja nende talumatute juurte ning selle näljaga, mille tera ei suutnud nüristada ükskõik kui suur kogus leiba ja juustu. Tuiked ja valu koguni rahustasid omamoodi.

Mitte lohutavad, aga... tähelepanu kõrvale juhtivad. Teretulnud. Ära teenitud.

Celaena ei tahtnud teada, mida see tema kohta tähendas. Ta ei lubanud endal nii kaugele sisemusse vaadata. Ta jõudis sel päeval ohtlikult lähedale, kui nägi prints Galanit. Ja sellest piisas.

Nad kaldusid kustuva pärastlõuna viimastel tundidel rajalt kõrvale ja lõikasid üle samblase maa. See pehmendas igat sammu. Ta polnud juba päevade kaupa ühtki linna näinud ja graniitrahnudesse olid nüüdseks uuristatud keerised ning mustrid. Ilmselt tähised – hoiatused inimestele, et need heaga eemale hoiaks.

Nad pidid olema Doranelle’ist veel nädala kaugusel, ent Rowan suundus mägesid mööda, mitte neist üle. Üsna sageli ronis vaikiv kaaslane veelgi kõrgemale ja nende tõusu katkestasid aeg-ajalt platood ning metslillede välud. Celaena ei kohanud oma teel vaatluspaiku, niisiis polnud tal aimugi, kus nad olid või kui kõrgel. Ainult lõputu mets ja lõputu ronimine ja lõputu udu.

Suitsu haistis ta enne, kui nägi tulesid. Mitte laagrilõkkeid, vaid valgust hoonest, mis kerkis puude vahelt üles ja liibus mäenõlva seljale. Kivid olid tumedad ja iidsed – tahutud millestki muust kui kõikjal laiuvast graniidist. Silmad nägid suurt vaeva, kuid tal ei jäänud märkamata puude vahele põimitud rõngas kõrguvatest kivilahmakatest, mis kogu kindlust ümbritsesid. Raske oli neid mitte märgata, kui nad kahest hiigelkivist möödusid. Kivihiiglased keerdusid üksteise poole justkui võimsa lojuse sarved ja tema naha vastu laksas kõrvetav vool.

Kaitsepiirded – maagilised kaitsepiirded. Tema sisikond keerles. Kui need ei hoidnudki vaenlasi eemal, siis kindlasti hoiatasid nende saabumisest. See tähendas, et kolmest kogust koosnev patrull kõigis kolmes tornis, kuus tüüpi välisel tugimüüril ja veel kolm puuväravate juures teadsid nüüd nende lähenemisest. Kerges nahkturvises mehed ja naised mõõkade, pistodade ning vibudega jälgisid pingsalt nende tulekut.

„Arvan, et jääksin meelsamini metsa,” ütles Celaena. Need olid ta esimesed sõnad mitme päeva jooksul. Rowan ei teinud neiu sõnadest väljagi.

Rowan ei tõstnud koguni valvuritele tervituseks kätt. Ta pidi olema selle paigaga tuttav, kui ei suvatsenud teretadagi. Kui nad iidsele kantsile lähemale jõudsid – mis polnud suurt enamat kui paar vahitorni, mille põimis tervikuks suur, sammalt ja samblikke täis pritsitud ühendav hoone –, pani Celaena kaks ja kaks kokku. See pidi olema mingi piiripost, poolel teel surelike ilma ja Doranelle’i vahel. Vahest leiab ta viimaks sooja koha magamiseks. Kas või üheks ööks.

Valvurid andsid Rowanile au, kes ei raisanud neile isegi mitte põgusat pilku. Nad kõik kandsid kapuutse, mis maskeerisid märke nende vereliinist. Olid nad haldjad? Rowan ei lausunud küll suurema osa reisist sõnagi – ta ilmutas Celaena vastu sama palju huvi kui teeäärse sitahunniku vastu –, aga kui neiu pidi ööbima haldjate juures... võis teistel küsimusi tekkida.

Ta pani tähele igat detaili, igat väljapääsu, igat nõrkust, kui nad müüri taga olevasse suurde hoovi sisenesid. Kaks üpris sureliku ilmega tallipoissi ruttas neile sadulast maha astumisel appi. Kõik näis nii liikumatu. Nagu oleks kõik, isegi kivid, hinge kinni hoidnud. Nagu oleks see oodanud. Tunne ainult halvenes, kui Rowan ta sõnatult peahoone hämarasse sisemusse juhtis, kitsast kivitrepist üles kuhugi, mis meenutas väikest kontorit.

Asi polnud nikerdatud tammemööblis, kuhtunud rohelistes kardinates või tulesoojuses, mis ta järsult paigale naelutas. Asi oli laua taga istuvas tumedajuukselises naises. Maeve, haldjakuninganna.

Tema tädi.

Ja siis tulid sõnad, mida ta oli kümme aastat peljanud.

„Tervist, Aelin Galathynius.”