Читать книгу Klaastroon 3: Tule Pärija - Sarah J Maas - Страница 7

Terve kuu nägi ta sama unenägu. Igal ööl, ikka ja jälle, kuni Chaolile kangastus see juba ka ärkvel olles.

Archer Finn oigamas, kui Celaena pistoda mehe ribide vahele ja südamesse torkas. Ta embas nägusat kurtisaani nagu armuke, ent kui Celaena pilgu üle Archeri õla heitis, olid tema silmad surnud. Õõnsad.

Unenägu nihkus. Chaol ei suutnud midagi öelda, midagi teha, kui kuldpruunid juuksed mustaks tumenesid ja agoonias tõmblev nägu ei kuulunudki Archerile, vaid Dorianile.

Kroonprints võpatas. Celaena hoidis teda tugevamini, väänas pistoda viimast korda enne, kui lasi Dorianil tunneli hallidele kividele variseda. Doriani veri kogunes juba loiku – liiga ruttu. Aga Chaol ei suutnud endiselt liigutada, ei suutnud sõbra või armastatud naise juurde minna.

Haavad Doriani kehal mitmekordistusid ja neist voolas verd – meeletult verd. Chaol tundis neid haavu. Kuigi Chaol ei näinud seda laipa, tuhnis ta läbi kõik hilisemad aruanded. Need kirjeldasid detailselt, mida Celaena Kalmuga seal kõrvaltänaval tegi. Kuidas neiu käest ära läinud palgamõrvarit Nehemia tapmise eest rappis.

Celaena langetas pistoda. Iga sätendavalt teralt langev veretilk saatis laineväreluse tema ümber juba kogunenud lompi. Neiu kallutas pea kuklasse ja hingas sügavalt sisse. Ahmis sisse surma enda ees, võttis selle oma hinge. Kättemaks ja ekstaas oma vaenlast veristades segunemas. Oma tõelist vaenlast. Havilliardi impeeriumi.

Unenägu nihkus taas. Nüüd jäi Chaol Celaena keha alla lõksu, kui neiu tema peal vähkres, pea endiselt kuklas. Sama ekstaatiline ilme üle tema verepritsmeid täis näo kirjutatud.

Vaenlane. Armuke.

Kuninganna.

Mälestus unenäos killustus, kui Chaol Doriani poole silmi pilgutas. Too istus suures saalis nende vanas lauas ja ootas vastust millelegi, mida just öelnud oli. Chaol võpatas vabandavalt.

Kroonprints ei vastanud Chaoli nõrgale muigele. Selle asemel lausus Dorian vaikselt: „Sa mõtlesid temast.”

Chaol võttis suutäie lambahautist, kuid ei tundnud mingit maitset. Dorian oli liiga tähelepanelik. Ja Chaolil polnud mingit huvi Celaenast rääkida. Ei Dorianiga, ei kellegagi. Tõde, mida Chaol tema kohta teadis, võib seada ohtu rohkem elusid kui Celaena oma.

„Mõtlesin oma isast,” valetas Chaol. „Kui ta paari nädala pärast Anielle’i naaseb, lähen kaasa.” See oli hind, mida tuli maksta Celaena toimetamise eest ohutusse Wendlyni. Tema isa toetus juhul, kui Chaol läheb tagasi Hõbejärve ja võtab jälle kanda oma tiitli Anielle’i pärijana. Ja Chaol oli valmis seda ohvrit tooma. Ta oleks toonud ükskõik millise ohvri, et Celaenat ja tema saladusi väljaspool ohtu hoida. Isegi nüüd, kui Chaol teadis, kes – mis Celaena on. Isegi pärast seda, kui Celaena talle kuningast ja Wyrdi võtmetest rääkis. Kui Chaol peab selle eest nii ränka hinda maksma, siis olgu nii.

Dorian heitis kiire pilgu kõrge laua poole, kus einestasid kuningas ja Chaoli isa. Etiketi järgi peaks kroonprints nende juures sööma, kuid tema otsustas hoopis Chaoli kõrvale istuda. See oli esimene kord terve igaviku jooksul, kui Dorian seda tegi. Esimene kord, kui nad vestlesid pärast pingelist otsust Celaena Wendlynisse saata.

Dorian oleks mõistnud, kui teaks täit tõtt. Aga Dorian ei tohtinud teada, kes ja mis Celaena on või mida kuningas tegelikult plaanib. Hävitava hukatuse võimalus on liiga suur. Ja Doriani enda saladused ise piisavalt surmavad.

„Kuulsin kuulujutte su lahkumisest,” lausus Dorian ebalevalt. „Ei taibanud, et need olid tõesed.”

Chaol noogutas. Ta üritas sõbra jaoks leida sobilikke sõnu – ükskõik mida.

Nad polnud endiselt omavahel kõnelenud sellest teisest asjast nende vahel. Sellest teisest tõekillust, mis ilmnes tollest tunnelis veedetud ööst: Dorianis leidub võluväge. Chaol ei tahtnud sellest midagi teada. Kui kuningas oleks otsustanud teda üle kuulata... Chaol lootis, et peab vastu, kui asi kunagi selleni jõuab. Ta teadis, et kuningal oli piinamisest märksa süngemaid meetodeid informatsiooni kätte saamiseks. Niisiis ei küsinud ta midagi, ei öelnud ainsatki sõna. Nagu ka Dorian.

Ta vastas Doriani pilgule. Selles polnud midagi lahket. Aga Dorian ütles: „Ma üritan, Chaol.”

Üritas, sest kuna Chaol ei arutlenud temaga plaani üle Celaena Adarlanist välja toimetada, rikkus see usaldust ja see häbistas teda. Kuigi Dorian ei oleks kunagi ka seda teada saanud. „Ma tean.”

„Ja hoolimata kõigest juhtunust olen üsna kindel, et meie pole vaenlased.” Doriani suu kõverdus küljele.

Sa oled alati mu vaenlane. Celaena karjus neid sõnu Chaolile näkku ööl, kui Nehemia suri. Neiu karjus neid kümme aastat väärt veendumuse ja vihkamisega. Celaena oli kümnendi jooksul endas maailma suurimat saladust nii sügaval hoidnud, et muutus täiesti teiseks isikuks.

Sest Celaena oli Aelin Ashryver Galathynius, Terraseni troonipärija ja täieõiguslik kuninganna.

Seeläbi sai Celaenast Chaoli surmavaenlane. Seeläbi sai temast Doriani vaenlane. Chaol ei teadnud endiselt, mida selles küsimuses teha või mida see neile tähendas. Mida see tähendas elu osas, mida ta neile ette kujutas. Tulevik, millest ta kord õhinaga unistas, oli pöördumatult läinud.

Ta nägi tuimust Celaena silmis sel ööl tunnelites, selle kõrval asusid raev ja kurnatus ja kurbus. Chaol nägi, kuidas Celaena Nehemia surres üle piiri astus. Ta teadis ülimalt hästi, mida Celaena vastutasuks Kalmule tegi. Ta ei kahelnud silmapilgukski, et Celaena võib veel kord täiesti segi minna. Temas leidus sellist sätendavat pimedust, üks lõputu lõhe otse sisemusse.

Nehemia surm purustas Celaena. Ja see, mida Chaol tegi, tema roll Nehemia hukkumises purustas neiu samuti. Chaol teadis seda. Ta palvetas üksnes, et Celaena suudab end tükkhaaval taas üles ehitada. Sest murtud, ettearvamatu palgamõrvar on üks asi... Aga kuninganna...

„Sa näed välja, nagu hakkaksid öökima,” möönis Dorian käsivartega lauale toetudes. „Räägi, mis lahti.”

Chaol oli jälle eikuhugi vaatama jäänud. Üheks südamelöögiks rõhus selle kõige taak teda nii rängalt, et avaski korraks suu.

Aga koridorist kaikus tervituseks kokku löödud kilpide ja mõõkade kõmin ning suurde saali marssis Aedion Ashryver – Adarlani kuninga kurikuulus põhjakindral ja Aelin Galathyniuse nõbu.

Saal jäi vaikseks. See kehtis ka kõrge laua taga istuva Chaoli isa ja kuninga puhul. Veel enne, kui Aedion jõudis poolele teele läbi ruumi, asus Chaol juba oma kohale poodiumi all.

Mitte et noor kindral endast ohtu kujutaks. Pigem oli asi selles, kuidas üleolevalt muigav Aedion kuninga laua poole jalutas, kuldsed, õlgadeni juuksed tõrvikuvalguse paistel läikimas.

Kena on liiga kergekaaluline sõna Aedioni kirjeldamiseks. Pigem hingemattev. Pea kohal kõrguv ja võimsalt lihaseline Aedion täitis ära iga sentimeetri sellest sõjamehest, kelleks kuulujutud teda nimetasid. Ehkki mehe rõivad olid peamiselt funktsionaalsed, nägi Chaol ometi, et kerge turvise nahka oli ülimalt peente detailidega kaunilt töödeldud. Aedioni laiu õlgu kattis valge hundinahk ja tema seljale oli rihmadega kinnitatud ümar kilp – ning iidse välimusega mõõk.

Aga tema nägu. Ja silmad... Pühad jumalad.

Chaol asetas käe mõõgale ja hoidis näojooni hoolikalt neutraalse, ükskõiksena ka siis, kui Põhjahunt tema maha löömiseks piisavalt lähedale astus.

Need olid Celaena silmad. Ashryveri silmad. Vapustav türkiis, mille kuldne tuum oli sama erk kui nende juuksed. Nende juuksed – isegi toon oli sama. Nad oleks võinud kaksikud olla, kui Aedion poleks kahekümne nelja aastane ja Terraseni lumekirgastes mägedes veedetud aastate jooksul pruuniks päevitunud.

Miks vaevus kuningas Aedionile kõik need aastad tagasi elu kinkima? Miks näha vaeva, et temast üks oma raevukaimatest kindralitest vermida? Aedion oli Ashryveri kuningliku vereliini prints ja kasvas üles Galathyniuse kojas – ometi teenis kuningat.

Aedioni irve püsis näol ka siis, kui ta kõrge laua ees peatus ja kummarduse visandas. See ülimalt põgus viisakuspoos suutis Chaoli hetkeks isegi rabada. „Majesteet,” lausus kindral, need neetud silmad lõõmamas.

Chaol heitis pilgu kõrge laua poole. Ta soovis näha, kas kuningas, kui üldse keegi, märkab sarnasusi, mis võivad mitte ainult Aedioni, vaid ka Chaoli ja Doriani hukutada. Kõik need, kellest ta hoolib. Chaoli isa ilmutas ainult kerget, rahulolevat muiet.

Ent kuningas kortsutas kulmu. „Ootasin sind juba kuu aega tagasi.”

Aedionil jagus ülbust, et lausa õlgu kehitada. „Vabandust. Sokusarved said viimase talvetormiga pihta. Lahkusin siis, kui sain.”

Igaüks hoidis saalis pinevalt hinge kinni. Aedioni temperament ja jultumus olid peaaegu legendaarsed – osa põhjusest, miks ta põhja kaugeimasse otsa määrati. Chaol arvas alati, et tark oli teda Riftholdist kaugel hoida. Eriti seetõttu, et Aedion näis natuke nagu silmakirjalik värdjas ja Turm – Aedioni leegion – oli oskuste ning jõhkruse poolest kurikuulus. Aga nüüd... miks kuningas ta pealinna kutsus?

Kuningas võttis peekri näppu ja loksutas veini selle sees. „Ma ei saanud sõna, et su leegion on kohal.”

„Polegi.”

Chaol valmistus hukkamiskäsuks ja palvetas, et temal ei tuleks seda ellu viia. Kuningas jätkas: „Käskisin sul nad siia tuua, kindral.”

„Ja mina veel mõtlesin, et soovite minu seltsi nautida.” Kuninga urisemise ajal teatas Aedion: „Nad jõuavad umbes nädalaga. Ma ei taha lõbust ilma jääda.” Taas kord kehitas Aedion neid massiivseid õlgu. „Vähemalt ei tulnud ma paljakäsi.” Ta nipsutas sõrmi selja taha ja üks paaž ruttas suure kotiga sisse. „Kingid Põhjalast, meie poolt viimati rüüstatud mässuliste laagri arvel. Kindlasti naudite neid.”

Kuningas pööritas silmi ja viipas käega paažile. „Saada need mu kambrisse. Sinu kingid, Aedion, kipuvad viisakat seltskonda solvama.” Vaikne naerupugin – Aedionilt, paarilt mehelt kuninga lauas. Oh, see Aedion tantsis ohtlikul piiril. Celaenal jagus vähemalt piisavalt taipu kuninga lähedal suu kinni hoida.

Arvestades trofeesid, mida kuningas Celaenalt kui oma kangelaselt kogus, ei saanud kotis olevad esemed olla üksnes kuld ja ehted. Aga koguda päid ja jäsemeid Aedioni enda rahvalt, Celaena rahvalt...

„Pean homme nõukogu koosolekut. Tahan, et oleksid seal, kindral,” andis kuningas käsu.

Aedion surus käe rinnale. „Teie tahe on minu oma, majesteet.”

Chaol pidi kabuhirmu alla suruma, kui märkas Aedioni sõrmel sätendavat võru. Must sõrmus – sama, mida kandsid kuningas, Perrington ja enamik nende kontrolli all olijaist. See selgitas, miks kuningas taolist jultumust lubas: tegelikult oligi ju kuninga tahe tõesti ka Aedioni oma.

Chaol hoidis nägu ilmetuna, kui kuningas talle järsult noogutas – lahkumiskäsk. Chaol kummardas hääletult ja tahtis nüüd vägagi oma lauda tagasi pääseda. Eemale kuningast – mehest, kes hoidis nende maailma saatust oma veristes kätes. Eemale oma isast, kes nägi liiga palju. Eemale kindralist, kes patseeris nüüd saalis ringi, patsutas mehi õlale, pilgutas naistele silma.

Chaol oli õppinud sisikonnas kobrutavat õudustunnet meisterlikult vaos hoidma selleks ajaks, kui tagasi oma istmele vajus. Ta avastas Doriani kulme kortsutamas. „Kingid, jajah,” pomises prints. „Jumalad küll, see mees on väljakannatamatu.”

Chaol ei vaielnud vastu. Kuninga mustast sõrmusest hoolimata näis Aedionil endiselt olevat omaenda tahe – ja lahinguväljalt lahkudes oli ta sama metsik kui seal viibides. Tavaliselt jättis ta Dorianist mulje kui tsölibaadipidajast, kui oli vaja leida mandunud viise enda lõbustamiseks. Chaol polnud Aedioniga kunagi kuigi palju aega koos veetnud, ega tahtnudki seda, kuid Dorian tundis teda nüüdseks juba mõnda aega. Sellest ajast kui…

Nad kohtusid lastena. Kui Dorian koos isaga Terraseni neil päevil enne kuningliku pere mõrvamist külastas. Kui Dorian kohtus Aeliniga – kohtus Celaenaga.

Väga hea, et Celaenat polnud siin nägemaks, mis Aedionist saanud on. Mitte üksnes sõrmuse pärast. Pöörata selg omaenda rahvale…

Aedion libistas end pingile nende vastu ja irvitas. Kiskja kaalumas oma saaki. „Teie kaks istusite samas lauas ka viimane kord, kui teid nägin. Tore teada, et mõned asjad ikka ei muutu.”

Jumalad küll, see nägu. See oli Celaena nägu – mündi teine külg. Sama kõrkus, sama talitsemata viha. Aga kui Celaenas see pragises, siis Aedionis... tuksles. Ja Aedioni ilmes peitus midagi vastikumat, märksa kibedamat.

Dorian nõjatus käsivartega lauale ja muigas laisalt. „Tervist, Aedion.”

Aedion ei teinud tervitajast välja ja küünitas küpsetatud lambakoodi poole, must sõrmus sätendamas. „Mulle meeldib see uus arm, kapten,” ütles ta ning nõksatas lõuaga õhukese valge joone poole Chaoli põsel. Arm, mille Celaena Nehemia surmaööl tekitas, kui üritas Chaoli tappa – nüüd oli see püsiv meenutus kõigest, mille Chaol kaotas. Aedion jätkas: „Paistab, et nad polegi sind veel ära nätsutanud. Ja andsid sulle lõpuks ühe suurte poiste mõõga ka.”

Dorian vastas Chaoli eest: „Hea meel näha, et torm su head tuju vaigistada ei suutnud.”

„Nädalaid, mille jooksul pole teha muud kui harjutada ja naisi magatada? Ime, et ma üldse viitsisin mägedest alla tulla.”

„Ma ei teadnudki, et sa viitsisid teha midagi, kui see ei teeninud sinu huve.”

Vaikne naer. „Seal ongi see võluv Havilliardide vaim.” Aedion kaevus oma einesse ja Chaol hakkas parajasti nõudma, miks too viitsis nende juurde istuda – lisaks sellele, et neid piinata, nagu ta ikka tegi siis, kui kuningas mujale vaatas –, ent märkas siis, et Dorian jõllitab.

Mitte Aedioni vägevat kogu ega turvist, vaid tema nägu, tema silmi...

„Sa ei peaks mingil peol või kusagil mujal olema?” küsis Chaol Aedionilt. „Mind üllatab, et jõlgud siin, kui su tavapärased ahvatlused linnas ootavad.”

„On see sinu viisakas viis paluda kutset mu homsele kogunemisele, kapten? Üllatav. Oled alati vihjanud, et pead end paremaks minu sorti pidudest.” Türkiissilmad tõmbusid kissi ja ta muigas kavalalt Doriani poole. „Sina aga – viimane minu korraldatud pidu lõppes sulle ikka väga hästi. Punapäised kaksikud, kui õigesti mäletan.”

„Sulle valmistaks pettumust teadmine, et olen sellist tüüpi eksistentsist kaugemale liikunud,” lausus Dorian.

Aedion asus taas oma roa kallale. „Jääbki mulle rohkem.”

Chaol pigistas käed laua all rusikasse. Celaena ei hiilanud viimase kümne aasta jooksul just vooruslikkusega, aga ei tapnud iial ühtki Terraseni pinnal sündinud kodanikku. Lausa keeldus sellest. Ja Aedion oli alati olnud üks jumalatest neetud värdjas, aga nüüd... Kas ta teadis, mida oma sõrmes kandis? Kas ikka teadis, et hoolimata ülbusest, trotsist ja jultumusest võis kuningas küll väänata teda oma tahte järgi nii, kuidas ise soovis? Ta ei saanud Aedioni hoiatada. Muidu võib ta vahest saata surma nii ennast kui ka kõiki, kellest hoolis, kui Aedion tõepoolest kuningale ustav on.

„Kuidas Terrasenis läheb?” küsis Chaol, sest Dorian silmitses taas Aedioni.

„Mida sa tahad, et ma räägiks? Et oleme jõhkra talve järel hästi toidetud? Et me ei kaotanud haigustele küllalt paljusid?” Aedion turtsatas. „Eks see mässajate küttimine on alati lõbus, kui sul selle järele piisavalt isu on. Loodetavasti kutsus Tema Kuninglik Majesteet Turma lõunasse eesmärgiga neile viimaks päriselt tegevust anda.” Kui Aedion käe veeklaasi järele sirutas, märkas Chaol tema mõõga käepidet. Tuhmi metalli täkkisid lõiked ja kriimud, mõõganupuks ei midagi enamat kui veidike pragunenud, ümaraks kulunud sarv. Nii lihtne, ilmetu mõõk Erilea ühe suurima sõdalase jaoks.

„Orynthi mõõk,” venitas Aedion laisalt. „Kink Tema Majesteedilt mu esimese võidu puhul.”

Kõik tundsid seda mõõka. See oli Terraseni kuningliku perekonna pärand, mis läks valitsejalt valitsejale. Õiguse järgi kuulus see nüüd Celaenale. Ja varem kandis seda mõõka tema isa. Asjaolu, et praegu kasutas relva Aedion ja seda, mida mõõk nüüd tegi, kelle elusid see võttis, oli tegemist kõrvakiiluga Celaenale ning tema perele.

„Mind üllatab, et sind selline sentimentaalsus morjendab,” poetas Dorian.

„Sümbolitel on väge, prints,” ütles Aedion teda pilguga paigale naelutades. Celaena pilk – alistumatu ja väljakutsest pakatav. „Sind üllataks, mis väge see veel Põhjalas käsutab – mida see teeb selleks, et veenda hulljulgeid plaane mitte ellu viima.”

Vahest polnudki Celaena oskused ja kavalus tema vereliinis ebatavalised. Kuid Aedion oli Ashryver, mitte Galathynius – see tähendas, et tema vaarema oli Mab, üks kolmest haldja­kuningannast, kes hilisemate põlvede jooksul jumaluseks krooniti ja sai uueks tiitliks jahijumalanna Deanna nime. Chaol neelatas valusalt.

Laskus vaikus, pingul kui vibunöör. „Mingi tüli teie kahe vahel?” küsis Aedion liha hammustades. „Las ma pakun: naine. Äkki kuninga kangelane? Kuulduste järgi on ta... põnev. Sellepärast liikusidki minu masti lõbu juurest eemale, printsike?” Ta seiras saali. „Tahaksin vist temaga kohtuda.”

Chaol võitles tahtmisega mõõgapidet suruda. „Ta on mujal.”

Aedion saatis julma muige hoopis Doriani suunas. „Kahju. Võib-olla suudaks ta veenda ka mind edasi liikuma.”

„Vali sõnu,” lõrises Chaol. Ta oleks võinud naerda, kui poleks soovinud kindralile käsi ümber kõri pigistada. Dorian trummeldas vaid sõrmedega lauale. „Ja näita üles veidikenegi austust.”

Aedion mugistas naerda ja lõpetas lambaprae. „Olen Tema Majesteedi ustav teener nagu alati.” Taas kord jäid need Ashryveri silmad Dorianil pidama. „Vahest olen minagi kord sinu hoor.”

„Kui sa veel sel ajal elad,” nurrus Dorian võltsilt.

Aedion jätkas söömist, ent Chaol tundis endiselt tema järelejätmatut fookust, mis neid kahte armutult paika surus. „Kuulduste järgi tapeti siin krundil mitte kuigi ammu ühe nõiaklanni matroon,” lausus Aedion argiselt. „Ta haihtus, kuigi tema elupaik annab mõista, et mutt pani ikka kõvasti vastu.”

„Mis huvi sinul selle vastu on?” küsis Dorian teravalt.

„Pean oma huviks teada, kui siinse ilma võimujagajad oma otsa leiavad.”

Üks judinaämblik kõndis Chaoli selgroogu mööda alla. Tema teadis sortsidest vähe. Celaena rääkis paari lugu – ja Chaol palvetas alati, et need liialdusteks osutuks. Aga Doriani näost väreles üle midagi hirmulaadset.

Chaol nõjatus ette. „Pole sinu asi.”

Aedion eiras jälle vastast ja pilgutas printsile silma. Doriani sõõrmed paisusid. See oli ainus märk pinnale ujuvast raevust. See ja ka asjaolu, et õhk ruumis muutus – kargemaks. Maagia.

Chaol asetas käe sõbra õlale. „Jääme hiljaks,” valetas ta, kuid Dorian sai asjale pihta. Ta pidi Doriani minema toimetama – Aedionist eemale – ja üritama ohjata kahe mehe vahel käärivat katastroofilist tormi. „Puhka hästi, Aedion.” Dorian ei vaevunud vastama, tema safiirsilmad sinetasid jäiselt.

Aedion muigas ülbelt. „Pidu on homme Riftholdis, kui tekib tunne taas vanu aegu kogeda, prints.” Oh, kindral teadis täpselt, milliseid nuppe vajutada ja teda ei huvitanud põrmugi, millise jama see tekitas. See tegi ta ohtlikuks – surmavaks.

Eriti kui asi puudutas Doriani ja tema võluväge. Chaol sundis end soovima head ööd mõnele oma mehele, et mõjuda muretu ja argisena, kui nad söögisaalist välja sammusid. Aedion Ashryver saabus Riftholdi ja jäi napilt ilma kokkupõrkest ammu kaotatud nõoga.

Kui Aedion vaid teaks, et Aelin on endiselt elus. Kui ta vaid teaks, kes või mis neiust saanud on või mida ta kuninga salaväe kohta õppis. Kas Aedion seisaks tema kõrvale või hävitaks ta? Arvestades mehe tegusid, sõrmust, mida ta kandis... Chaol ei tahtnud kindralit Celaena lähedalegi. Ega ka Terraseni lähedale.

Ta mõtiskles selle üle, kui palju valatakse verd siis, kui Celaena teada saab, mida tema nõbu korda saatnud on.

Chaol ja Dorian kõndisid suurema osa retkest printsi torni vaikuses. Kui nad ühte tühja koridori keerasid ja veendusid, et keegi neid pealt ei kuule, alustas Dorian: „Mul polnud vaja, et sa vahele astuks.”

„Aedion on jäletu värdjas,” urises Chaol. Vestlus oleks võinud seal lõppeda ja osa temast tundiski kiusatust seda teha, kuid sundis end siiski ütlema: „Kartsin, et su kannatus katkeb. Nagu seal käikudes.” Ta lasi pingsa hingetõmbe lahti. „Oled sa... stabiilne?”

„Mõned päevad on paremad kui teised. Vihastamine või kartmine näib seda vallandavat.”

Nad sisenesid koridori ja see lõppes Doriani torni viiva kumera kaarega puituksega. Chaol peatas sõbra ja pani talle käe õlale. „Ma ei taha üksikasju,” pomises ta nii, et Doriani ukse ette määratud valvurid ei kuuleks, „sest ma ei taha, et minu teadmisi kasutataks sinu vastu. Ma tean, et olen vigu teinud, Dorian. Usu mind, ma tean seda. Aga minu prioriteediks on alati olnud – ja on endiselt – sinu kaitsmine.”

Dorian põrnitses sõpra pika hetke jooksul ja kallutas siis pea küljele. Chaol pidi mõjuma sama haledana, kui end tundis, sest printsi hääl kõlas peaaegu leebelt: „Miks sa ta tegelikult Wendlynisse saatsid?”

Agoonia põrutas temast läbi toore ja vahedana kui habemenuga. Ent kui väga ta poleks tahtnud printsile Celaenast rääkida, kui väga poleks tahtnud kõiki oma saladusi maha laadida, et see täidaks augu tema sisimas, ei saanud ta seda teha. Niisiis ütles vaid: „Saatsin ta tegema seda, mida tuleb teha,” ja sammus koridori mööda tagasi. Dorian ei hüüdnud talle järele.