Читать книгу Klaastroon 3: Tule Pärija - Sarah J Maas - Страница 9

Celaena ja Rowan ratsutasid mööda tolmust teed, mis väänles rünkadega tikitud rohumaade vahel lõunapoolsete eelmägedeni. Neiu oli Wendlyni kaarte piisavalt pähe õppinud teadmaks, et nad liiguvad küngastest üle. Kaugemal kõrguvate Cambria mägede suunas, mis tähistasid surelike poolt valitsetud Wendlyni ja kuninganna Maeve surematute maade piiri.

Päike loojus parajasti, kui nad kõrgendikele tõusid. Tee muutus kivisemaks ja ühest küljest piirasid seda üsnagi kõhedust tekitavad kuristikud. Ühe kilomeetri jooksul kaalus Celaena korraks, kas peaks Rowanilt õhtuse peatuspaiga plaanide kohta küsima, aga ta oli väsinud. Mitte ainult sellest päevast või veinist või ratsutamisest.

Oma luudes, veres ja hinges oli ta nii-nii väsinud. Ükskõik kellega rääkimine kurnas liigselt. See tegi Rowanist täiusliku kaaslase, sest olend ei lausunud Celaenale ainsatki sõna.

Maapinnale langes hämarik. Tee juhatas neid läbi tihke metsa, mis levis mägedesse ja üle nende. Puud muutusid küpressidest tammedeks, kitsastest tüvedest pikkadeks ja uhketeks. Metsaalust täitsid põõsastikud ja siin-seal leidus sammaldunud rahnusid. Isegi paisuvas pimeduses tundus, et mets hingab. Soe õhk ümises ja jättis Celaena keelele metalse maitse. Kaugel nende taga mürises äike.

Oleks see vast tore. Eriti nüüd, mil Rowan viimaks laagri üles löömiseks sadulast alla ronis. Sadulakottide põhjal otsustades polnud tal telki kaasas. Ega magamisaluseid. Ega tekke.

Ilmselt oli nüüdseks mõistlik eeldada, et Celaena külaskäik Maeve juurde ei tule vist kuigi meeldiv.

Kumbki neist ei rääkinud, kui nad hobused puude vahele viisid. Tee pealt piisavalt kaugele, et mööduvate rändurite eest varjule jääda. Rowan kallas nende varustuse valitud laagripaika ja viis oma mära lähedalasuva oja juurde, mille vulinat ta ilmselt nende teravatipuliste kõrvadega kuulis. Tal ei vääratanud kerkivas pimeduses ükski samm, kuigi Celaena lõi küll mõne kivi ja juure vastu varbad ära. Suurepärane nägemine, isegi pimedas – veel üks haldjate omadus. Midagi, mida tal võiks olla, kui ta…

Ei, selle peale ei tohi mõelda. Mitte pärast seda, mis teisel pool väravat juhtus. Ta moondus siis – ja see oli piisavalt jube meenutamaks, et tal pole mingit huvi seda enam kunagi veel kogeda.

Kui hobused joodetud, ei jäänud Rowan teda ootama ning viis mõlemad märad laagrisse tagasi. Celaena kasutas privaatsust omaenda vajaduste rahuldamiseks, laskus siis rohusele nõlvale põlvili ja jõi ojast isu täis. Jumalad küll, see vesi maitses... uue ja iidse ja vägeva ja hõrguna.

Ta ahmis vett seni, kuni taipas, et tühimik kõhus võib vabalt ka näljast tuleneda. Neiu tuikus laagrisse tagasi ja leidis peatuspaiga üles Rowani hõbejuuste läike järgi. Haldjas ulatas sõnatult veidi leiba ja juustu ning jätkas hobuste harjamist. Celaena pobises tänutäheks, kuid ei vaevunud abi pakkuma ja vajus kõrguva tamme najale istuma.

Kui vats enam nii väga ei valutanud ja Celaena mõistis, kui valjusti ta õuna mugis, mille Rowan hobuseid toites talle samuti ette viskas, kogus neiu piisavalt energiat ja küsis siis ettevaatlikult: „On Wendlynis tõesti niipalju ohtusid, et me ei saa lõkkega riskida?”

Haldjas istus puu najale, sirutas jalgu ja ristas need pahkluu kohalt. „Surelike puhul mitte.”

Tema esimesed sõnad Celaenale pärast linnast lahkumist. See võis olla katse teda hirmutada, kuid Celaena luges mõttes siiski üles kõik oma relvad, mida kaasas kandis. Ta ei kavatsenudki küsida. Ei tahtnudki teada, mis sorti olendid võiks tule poole roomata.

Pea kohal tõusis õhku puidu ja sambla ja kivi pundar, mis oli täis raskete lehtede sahinat, paisunud oja kurinat ning sulistiibade laperdamist. Ja seal, ühe lähedalasuva rünka ääre kohal varitses kolm paari pisikesi, kumavaid silmi.

Silmapilkselt oli Celaena pistoda käepide tema peos. Kuid nemad vaid põrnitsesid. Rowan ei paistnud tähelegi panevat. Üksnes toetas pea tammetüve vastu.

Nad olid alati teda tundnud, see väike rahvas. Isegi siis, kui mandrit kattis Adarlani vari, tundsid nad ta ikkagi ära. Laagripaikadesse jäeti väikseid kinke – värske kala, üks musti sõstraid täis leht, üks lillepärg. Ta eiras neid ja hoidis Tammelaanest nii kaua eemal kui suutis.

Härjapõlvlased pidasid silmi pilgutamata valvet. Celaena soovis endamisi, et poleks nii kähku oma toitu alla kugistanud, ja jõllitas vastu. Ta oli valmis iga hetkega kaitseasendisse kargama. Rowan püsis endiselt paigal.

Mis iganes iidseid vandeid härjapõlvlased Terrasenis austasid, ei pruukinud need siin kehtida. Juba selle mõtte ajal kumas puude vahel rohkem silmi. Veel hääletuid tunnistajaid tema saabumisele. Sest Celaena oli haldjas või midagi krantsilaadset. Tema vaarema oli Maeve õde ja kuulutati pärast surma jumalannaks. Naeruväärne, tõesti. Mab oli vägagi surelik, kui sidus oma elu inimprintsiga, kes teda nii raevukalt armastas.

Neiu mõtiskles selle üle, kui palju need olevused teadsid sõdadest, mis Celaena maa laastasid. Kui palju teadsid nad maha notitud haldjatest ja härjapõlvlastest, iidsete laante põletamisest või Terraseni pühade hirvesokkude mõrvamisest. Ta mõtiskles selle üle, kas nad olid üldse kunagi kuulnud, mis nende sugulastest seal läänes sai.

Ta ei teadnud, kuidas suutis sellest üldse hoolida. Aga nad mõjusid nii... uudishimulikena. Ennastki üllatades sosistas Celaena ümisevasse öhe: „Nad elavad veel.”

Kõik silmad haihtusid. Pilku Rowani poole heites polnud too veel silmi avanud. Ent neiut vaevas aimdus, et sõdalane oli kogu selle aja valvas olnud.