Читать книгу Klaastroon 3: Tule Pärija - Sarah J Maas - Страница 5

Jumalad küll – see hale ettekujutus kuningriigist lausa kees kuumusest.

Või tundus olukord seepärast selline, et Celaena Sardothien lösutas terrakota-katuse äärel juba keskhommikust saati. Käsi üle silmade heidetud, küpses ta päikese käes aeglaselt nagu need lameleivad, mida linna vaeseimad elanikud aknalaudadele jätsid, sest ei saanud omale tellisahjusid lubada.

Ja jumalad küll, tal oli kõrini sellest lameleivast – teggya, ütlesid nemad selle kohta. Tal oli kõrini krõmpsuvast, sibulasest maitsest, mida isegi suutäied vett ei suutnud minema uhtuda. Kui ta ei saa enam iialgi ühtki ampsu teggya’t, poleks sellest midagi.

Enamasti seetõttu, et see oli ainus, mida ta endale üldse sellest ajast peale lubada sai, kui kaks nädalat tagasi Wendlynis maabus ja pealinna Varesesse suundus. Täpselt nii, nagu andis käsu Suur Keiserlik Majesteet ja Maailma Valitseja, Adarlani kuningas.

Ta oli sunnitud piirduma teggya ja veini virutamisega tänavamüüjate kärudelt pärast seda, kui tal raha otsa sai. Üsna varsti pärast seda, kui oli heitnud ühe pilgu tugevalt kindlustatud lubjakivist lossile, eliitvalvele, nii uhkelt selles kuivas, kuumas tuules lehvivatele koobaltlippudele – ja otsustanud mitte tappa talle määratud sihtmärke.

Niisiis jäid üksnes näpatud teggya... ja vein. Lossimüüride ümber olevaid laugeid künkaid ääristavate viinamarjaistanduste hapukas punane vein – algselt sülitas ta selle maitse välja, ent nüüd nautis vägagi. Eriti alates sellest päevast, kui ta võttis vastu otsuse, et enam pole mõtet suurt millestki hoolida.

Ta küünitas selja taga laskuvate terrakota-katusekivide poole ja kobas samal hommikul sinna vinnatud savist veinikannu järele. Patsutas, otsis seda ja siis…

Ta vandus. Kus pagana päralt see vein on?

Maailm kaldus ja muutus pimestavalt kirkaks, kui ta end küünarnukkidele ajas. Linnud tiirlesid pea kohal ja hoidsid heaga eemale valgesabalisest haukast. Too karmivõitu suleline passis kogu hommiku läheduses asuva korstna otsas ja ootas, millal saaks endale järgmise eine napsata. All looklev turutänav oli hunnitu lõim värvist ja helist, täis eeslikisa, sortimendiga lehvitavaid kauplejaid, nii tuttavaid kui ka võõrapäraseid rõivaid ning rataste kolksumist kahvatutel munakividel. Aga kus pagana pärast oli see…

Ahaa. Seal. Torgatud raske punase katusekivi alla, et seda jahedas hoida. Just seal, kuhu ta toppis selle mõned tunnid tagasi, kui ronis massiivse siseturu katusele kahe kvartali kaugusele jääva lossi välismüüre uurima. Või mis iganes kõlas tema arust ametliku ja kasulikuna enne, kui taipas pigem varjudes lesida. Varjudes, mis ammu selle järelejätmatu Wendlyni päikese käes ära põlesid.

Celaena rüüpas veinikannust – õigemini, üritas. Kann oli tühi. See ilmselt osutus õnnistuseks, sest, jumalad küll, kuidas pea pööritas. Ta vajas vett ja veel teggya’t. Ja vahest midagi ka vapustavalt valuliku lõhkise huule ja kriimustatud põsesarna peale, mille eelmisel ööl linna ühes taberna’s teenis.

Oiates rullis Celaena end kõhuli ja uuris kümmekond meetrit allapoole jäävat tänavat. Ta tundis nüüdseks seal patrullivaid valvureid – registreeris nende näod ja relvad täpselt samamoodi, nagu tegi kõrgetel lossimüüridel passivate valvuritega. Ta jättis meelde nende vahetused ja selle, kuidas nad lossi viivat kolme massiivset väravat avasid. Näis, et Ashryverid ja nende eelkäijad võtsid ohutust väga-väga tõsiselt.

Varesesse saabumisest oli möödas kümme päeva. Pärast seda, kui ta rannikult otse sinna ruttas. Mitte seepärast, et ta kihutas nii innukalt oma sihtmärke tapma, vaid seetõttu, et linn oli nii neetult suur. See näis olevat parim võimalus vältida immigratsiooniametnikke, kelle eest ta minema lipsas. Selle asemel, et registreerida end nende oh-kui-heldesse tööprogrammi. Pealinna kiirustamine andis ka teretulnud tegevust pärast merel veedetud nädalaid, kus polnudki erilist soovi teha muud, kui oma kitsukese kajuti ahtal voodil lebada või peaaegu usulise fanatismiga oma relvi teritada.

Sa pole muud kui argpüks, lausus Nehemia talle.

Iga tõmme luisuga kajas sellest. Argpüks, argpüks, argpüks. See sõna jälitas igal kilomeetril üle ookeani.

Ta andis tõotuse – tõotuse Eyllwe vabastada. Niisiis otsustas Celaena nende ahastus- ja raevuhetkede vahel ning Chaoli ja Wyrdi võtmetele ja seljataha jäetule ning kaotatule mõtlemise seltsis, et järgib siinsele rannale jõudes üht plaani. Üht plaani, mis, olgu kuitahes hullumeelne ja ebatõenäoline, aitaks vabastada orjastatud kuningriiki: tuleb leida ja purustada Wyrdi võtmed, mida Adarlani kuningas oma jubeda impeeriumi ehitamiseks kasutas. Ta nõustus rõõmuga end hävitama, et seda plaani ellu viia.

Ainult tema, ainult kuningas. Just nii, nagu pidigi olema. Ei mingit elukaotust peale tema enda, ei ühtki määritud hinge peale tema. Koletise põrmustamiseks on vaja koletist.

Kui ta peab siin olema tänu Chaoli vääriti suunatud headele kavatsustele, võis vähemalt saada vajalikke vastuseid. Erileas leidus üks isik, kes oli kohal siis, kui Wyrdi võtmeid kasutas vallutav deemonirass. Kes moonutas need kolmeks nii võimsa väega tööriistaks, et need peideti ära tuhandeteks aastateks ja pühiti peaaegu mälust. Haldjate kuninganna Maeve. Maeve teadis kõike – nagu võiski eeldada, kui sa olid vanem kui muld.

Niisiis oli esimene samm tema rumalas, totras plaanis üsna lihtne: otsi Maeve üles, hangi vastused selle kohta, kuidas Wyrdi võtmeid hävitada ja mine siis Adarlani tagasi.

See oli vähim, mida teha saab. Nehemia ja – ja... paljude teiste heaks. Temasse polnud enam midagi alles jäänud. Mitte eriti. Üksnes tuhk ja tühimik. Lisaks sõbranna eest ihusse kraabitud murdmatu tõotus. Sõbranna eest, kes nägi tema tegelikku palet.

Kui nad Wendlyni suurimas sadamalinnas maabusid, imetles ta paratamatult ettevaatust, millega laev randumisse suhtus – oodati kuuvalguseta ööd. Seejärel topiti Celaena ja teised Adarlani pagulasnaised galeeri ja navigeeriti edasi korallbarjääris olevate salakanalite kaudu. See oli mõistetav: korallrahu pakkus peamist kaitset, mis Adarlani leegione sellest rannalt eemal hoidis. Lisaks oli see osa temale kui kuninga kangelasele antud missioonist.

See oli see teine ülesanne, mis kuklas kripeldas: tuleb leida viis takistada kuningal Chaoli või Nehemia peret hukkamast. Too jäle Adarlani türann tõotas seda teha, kui Celaenal ei õnnestu Wendlyni merekaitse plaane hankida ja kuningat ning printsi nende iga-aastasel kesksuve ballil maha nottida. Aga maabudes tõukas ta kõik sellised mõtted kõrvale, kui pagulasnaised rannale aeti ja sadama ametnikud nad ridamisi ette võtsid.

Paljusid naisi katsid seest ja väljast vermed, nende silmades kiiskas kaja mis iganes neile Adarlanis osaks langenud õudustest. Nii et isegi pärast seda, kui Celaena maabumise kaoses laevalt haihtus, jäi ta lähedal asuvale katusele, kuni naisi ühte majja saadeti – seal leiaks nad kodud ja töökohad. Ainult et Wendlyni ametnikud võisid nad hiljem mõnda vaiksesse linnajakku viia ja nende kallal omavolitseda. Müüa neid. Teha haiget. Need olid ju pagulased: soovimatud ja igasuguste õigusteta. Ühegi hääleta.

Aga ta ei jäänud sinna pelgalt paranoia tõttu. Ei – Nehemia oleks samuti paigale jäänud veendumaks, et naised pole ohus. Seda taibates sattus Celaena pealinna viivale teele niipea, kui oli kindel, et naistega on kõik hästi. Lossi imbumise välja mõtlemine oli lihtsalt midagi, millega sisustada oma aega, kuni ta otsustas, kuidas plaani esimesi samme teostada. Kuni ta üritas lõpetada Nehemia peale mõtlemist.

Kõik sujus kenasti – kenasti ja kergesti. Tee peal väikestes metsasaludes ja küünides redutades läbis ta maastiku nagu vari.

Wendlyn. Müütide ja monstrumite maa. Maa, kus legendid ja luupainajad said lihaks.

Kuningriik ise oli sooja kaljuse liiva laotus tihke metsaga. See muutus üha rohelisemaks seal, kus künkad sisemaa poole rullusid ja kõrguvateks tippudeks teravnesid. Rannik ja maa pealinna ümber olid kuivad, justkui oleks päike küpsetanud ära kõik peale kõige sitkema taimestiku. Meeletu erinevus võrreldes selja taha jäetud rõske, külmunud impeeriumiga.

Külluse, võimaluste maa, kus inimesed ei võtnud meelevaldselt seda, mida hing ihaldas. Kus ühtki ust ei lukustatud ja rahvas tänavatel naeratas sulle. Aga teda ei huvitanud eriti, kas keegi naeratas talle või mitte. Ei, päevade möödudes avastas ta järsku, et väga raske oli sundida end üldse millestki hoolima. Mis iganes meelekindlus, mis iganes raev, mis iganes midagi oli see, mida ta Adarlanist lahkudes tundis – see taandus. Selle kugistas alla tühjus, mis nüüd seesmiselt järas.

Kulus neli päeva enne, kui Celaena massiivset, eelmägede peale ehitatud pealinna silmas. Varese. Paik, kus sündis tema ema. Kuningriigi pakatav süda.

Ehkki Varese näis puhtam kui Rifthold ja ülem- ning alamklasside vahel jagati külluslikult jõukust, oli see ikkagi pealinn oma agulite ja kõrvaltänavate, hoorade ja mänguritega. Celaenal ei kulunud kaua selle allilma leidmiseks.

All tänaval peatusid kolm turuvalvurit vestlemiseks ja Celaena toetas lõua kätele. Nagu iga valvur siin kuningriigis, kandsid nad kerget turvist ja tublit relvavalikut. Kuulduste järgi õpetasid haldjad Wendlyni sõdureid olema halastamatud ja kavalad ning kiired. Ja ta ei tahtnud teada, kas see oleks tõsi umbes tosina erineva põhjuse tõttu. Kahtlemata näisid nad märksa tähelepanelikumad kui keskmine Riftholdi vaht – isegi kui nad polnud veel märganud palgamõrvarit enda kõrval. Aga neil päevil kujutas Celaena ohtu ainult iseendale. Seda ta teadis.

Isegi iga päev päikese käes küpsedes, isegi end igal võimalusel mõnel linna arvukaist väljakuist olevas purskkaevus pestes tundis ta endiselt Archer Finni verd oma nahka, juustesse imbumas. Isegi Varese pideva müra ja rütmi juures võis endiselt kuulda Archeri oigeid, kui ta meest selles lossi all olevas tunnelis veristas. Ja isegi veini ning põrgukuumuse saatel nägi ta endiselt Chaoli õudusest moonutatud nägu, kui mees kuulis Celaena haldjapäritolust ja koletust väest, mis ta kergelt hävitada võis. Mil Chaol sai teada, kui õõnes ja sünge oli Celaena seestpoolt.

Ta juurdles sageli selle üle, kas Chaol närib läbi mõistatuse, mille Celaena talle Riftholdi kail andis. Ja kui Chaol tõe avastab... Celaena ei lubanud endal kunagi nii kaugele mõelda. Praegu polnud aeg Chaoli või tõe või üldse millegi muu üle pead vaevata, mis hinge nii nõdraks ja väsinuks jättis.

Celaena kompas hellalt lõhkist huult ja krimpsutas turuvalvurite peale nägu. See liigutus pani suu veel rohkem valutama. Ta vääris igati seda konkreetset hoopi rüseluses, mille eile õhtul ise taberna’s esile kutsus – ta põrutas jalaga ühe mehe kerad kõrri ja kui too vennike uuesti hingata sai, sattus raevu, kui leebelt väljenduda. Kätt suu juurest langetades silmitses Celaena paar hetke valvureid. Need ei nõudnud kauplejatelt altkäemaksu, ei jõhkrutsenud, ei ähvardanud nii nagu Riftholdi valvurid ja ametnikud. Iga senini nähtud ametnik ja sõdur oli olnud samavõrra... hea.

Samamoodi nagu oli hea Galan Ashryver, Wendlyni kroon­prints.

Hingepõhjast mingit ärrituselaadset tunnet üles kaapides näitas Celaena keelt. Valvuritele, turule, endiselt korstna otsas seisvale haukale, lossile ja seal elavale printsile. Ta soovis, et vein poleks nii varasel tunnil juba otsa saanud.

Nädal oli kulunud sellest, kui ta mõtles välja plaani lossi sisse tungimiseks. See juhtus kolm päeva pärast Varesesse saabumist. Nädal sellest hirmsast päevast, kui kõik kavandatud plaanid kokku varisesid.

Üks jahutav tuuleke trügis mööda ja kandis endaga vürtse tänavat ääristavatelt kaupmeestelt – muskaat, tüümian, köömen, sidrunaloisia. Ta hingas sügavalt sisse ja lasi hõngul päikesest ja veinist ogarat pead selitada. Ühest lähedal asuvast mägilinnast hõljus alla kellade kuma ja mingil linnaväljakul lasi rändmuusikute ansambel valla lõbusa keskpäevase viisi. Nehemia oleks seda paika armastanud.

Ja just nii kiiresti maailm vääratas ning selle neelas nüüd temas elav tühimik. Nehemia ei näe iial Wendlyni. Ei uita iial vürtsiturul, ei kuule mägede kelli.

Üks pagana raske taak rõhus Celaena rinnale.

See tundus ometi nii täiusliku plaanina, kui ta Varesesse saabus. Neil tundidel, mille ta mõttes kuningalossi kaitsesüsteemide lahti muukimisele kulutas, mõtiskles ta selle üle, kuidas otsib Maeve üles ja saab võtmete kohta infot. Kõik läks sujuvalt, veatult. Kuni...

Kuni selle jumalatest neetud päevani, mil ta märkas, kuidas valvurid igal pärastlõunal kell kaks oma kaitsesüsteemis lõunaseina juurde augu jätsid ja Celaena väravamehhanismi tööpõhimõtted ära arvas. Kuni Galan Ashryver sellest väravast välja ratsutas. Täies uhkuses tema silme all. Seal, kus Celaena ühe aadlimehe maja katusel kükitas.

Asi polnud kroonprintsi välimuses, oliivikarva nahas ja tumedates juustes, mis Celaena paigale naelutasid. Asi polnud selles, et isegi nii kaugelt nägi tüdruk printsi türkiissilmi – Celaena silmi – just seda põhjust, miks ta tavapäraselt tänavatel kapuutsi alla varjus.

Ei. Asi oli selles, kuidas rahvas hõiskas.

Hõiskas talle, oma printsile. Jumaldas teda. Seda sädelevat naeratust ja kerget turvist, mis lõputu päikese käes küütles, kui prints koos sõduritega põhjaranniku poole ratsutas. Et taas kord blokaadist läbi murda. Blokaadimurdja. Prints – tema sihtmärk – oli üks jumalatest neetud Adarlani blokaadist läbimurdja. Ja tema rahvas armastas teda selle eest.

Ta jälitas printsi ja tema mehi läbi linna katuselt katusele karates. Poleks olnud vaja enamat kui üht noolt nende türkiisilmade vahele ja prints sureks. Aga Celaena hiilis tema järel linnamüürini. Hüüded paisusid valjemaks, rahvas loopis lilli, igaüks säras uhkusest oma täiusliku, täiusliku printsi üle.

Celaena jõudis linnaväravateni just siis, kui need printsi läbilaskmiseks avanesid. Ja kui Galan Ashryver päikeseloojangusse ratsutas, sõja ja hiilguse järele, et võidelda headuse ning vabaduse eest, püsis Celaena sellel katusel seni, mil prints oli üksnes täpike kauguses.

Seejärel sammus ta lähimasse taberna’sse ja sattus kõige verisemasse, jõhkramasse rüselusse, mille oli iial esile kutsunud. Ja siis kutsuti kohale linnavalve ja Celaena haihtus paar hetke enne, kui kõik kartsa heideti. Ja seejärel võttis ta vastu kindla otsuse. Veri ninast särgiesisele nirisemas ja seda munakividele lärtsatades pani Celaena peas paika plaani – ta ei kavatse mitte midagi teha.

Tema plaanidel polnud nagunii mingit mõtet. Nehemia ja Galan oleks maailma vabaduseni juhtinud ja Nehemia oleks pidanud endiselt täiel rinnal hingama. Koos oleksid prints ja printsess Adarlani kuninga alistanud. Aga Nehemia hukkus. Ja Celaena tõotus – see nõme, hale vanne – oli väärt sama palju kui muda. Ajal, kui leidus veel selliseid armastatud troonipärijaid nagu Galan, kes suutnuks teha nii palju enamat. Oli ta alles loll, et sellise vande andis.

Isegi Galan – kroonprints – suutis vaevu Adarlanile mõlkigi lüüa ja tema käsutuses oli terve armaada. Celaena oli üksi, üks tõeliselt raisatud elu. Kui Nehemia ei suutnud kuningat peatada... siis see plaan, leida viis võtta Maevega ühendust… See plaan oli absoluutselt kasutu.

Õnnekombel polnud ta veel näinud mõnda haldjat. Mitte ühtki pagana haldjat ega härjapõlvlast või isegi kriipsukestki võlujõudu. Ta andis selle vältimiseks endast parima. Isegi enne Galani silmamist hoidus ta eemale turulettidest, kus pakuti kõike ravitarvetest pudinate ja võlujookideni. Need paigad olid tavaliselt ka täis rändesinejaid või palgasõdureid, kes müüsid elatise teenimiseks oma andeid. Ta õppis ära, millistes taberna’des meeldis maagiakasutajatel aega veeta ning ei tõstnud sinna iial jalgagi. Sest vahel tundis ta oma sisikonnas tärkavat üht nirisevat, vähkrevat olevust, kui selle energia praginaga kokkupuutesse sattus.

Nädal möödas ajast, mil ta hülgas oma plaani ja loobus igasugusest katsest üldse hoolida. Ja Celaena kahtlustas, et kulub veel palju pikki nädalaid enne, kui tal saab tõsiselt kõrini teggya’st või igaõhtusest kaklusest üksnes selleks, et midagi üldse tunda. Või kuni tal saab kõrini hapuka veini kaanimisest päevade kaupa katustel lesides.

Aga tema kõri kuivas ja kõht nurises, niisiis kooris Celaena end aeglaselt katuseäärelt lahti. Aeglaselt mitte tähelepanelike valvurite pärast, vaid seetõttu, et pea käis ikka korralikult ringi. Ta ei saanud kindel olla, et hoolib endast piisavalt ja suudab vältida ristseliti alla kukkumist.

Ta põrnitses kitsast armi oma peopesal, kui lasi end mööda vihmaveetoru alla kõrvalteele turutänava ääres. See polnud nüüd enamat kui meenutus haledast lubadusest, mille ta rohkem kui kuu aega tagasi Nehemia pooleldi külmunud haua kohal andis. Ja see meenutas valusalt kõike ja kõiki, keda ta alt vedas. Täpselt nagu tema ametüstsõrmus, mille ta igal ööl maha mängis ja enne päikesetõusu tagasi võitis.

Hoolimata kõigest juhtunust ja hoolimata Chaoli rollist Nehemia surmas isegi pärast seda, kui Celaena nende vahel olnu hävitas, ei suutnud tüdruk Chaoli sõrmust loovutada. Ta jõudis selle nüüd kolm korda kaardimängus kaotada, ent võttis iga kord tagasi – mis iganes vahenditega. Ribide vahele lipsamiseks seatud pistoda veenis tavaliselt sõnadest märksa enam.

Celaena liigitas selle ime alla, et üldse alla tänavale jõudis, kus varjud teda viivuks pimestasid. Ta toetas käe jahedale kiviseinale, lasi silmadel valgusega harjuda ja sundis pead tiirlemist lõpetama. Üks õnnetusehunnik – ta on üks jumalatest neetud õnnetusehunnik. Celaena mõtiskles selle üle, kas ta hooliks kunagi piisavalt, et seda mitte olla.

Naise vänge lehk ja hais tabas Celaenat enne tema nägemist. Seejärel seisid tal otse näo vastas suured kollakad silmad. Kuivanud, pragunenud huuled lõhenesid sisistuseks: „Hilpharakas! Et ma sind enam oma ukse ees ei näeks!”

Celaena tõmbus vaistlikult tagasi. Ta pilgutas silmi hulkurnaise ja ukse poole, mis... oli ju ainult üks nišš seinas. Silmini rämpsu täis tuubitud ja midagi, mis pidi olema kotitäite kaupa naise vara. Moor ise oli maadligi küürus, juuksed pesemata ning hambad üks köntide ahervare. Celaena pilgutas taas silmi ja naise nägu tõmbus teravamaks. Maruvihane, pooleldi hull ja räämas.

Celaena tõstis käed üles, taganes sammu, siis veel ühe. „Vabandust.”

Naine sülgas rögaklombi munakividele paari sentimeetri kaugusele Celaena tolmustest saabastest. Kuna ta ei suutnud jälestuse või raevu tundmiseks piisavalt energiat koguda, oleks Celaena minema kõndinud, kui poleks tatilärakalt tuhmi pilku üles tõstes korraks iseennast silmanud.

Räpased rõivad – määrdunud ja tolmused ja rebenenud. Rääkimata sellest, et ta lehkas võikalt. Ju see hulkurnaine pidas teda ekslikult... omasuguseks, kes võistleb tänavaruumi nimel.

Nojah. Kas polnud see imetore. Kõigi aegade madalseis, isegi tema jaoks. Äkki teeb see mõnel päeval naljagi, kui ta vaevub seda seika meenutama. Talle ei tulnud pähe viimane kord, millal oleks südamest naernud.

Vähemalt leidis ta mingitki lohtu selles teadmises, et enam hullemaks minna ei saanud.

Aga siis kõkutas sügav meeshääl tema taga varjudes naerda.