Читать книгу Klaastroon 5: Tormide Impeerium - Sarah J Maas - Страница 10

Manon Mustnokk seisis Morathisse viiva pika ja tumeda silla otsas ning vaatas vanaema nõiaseltsi hallidest pilvedest alla laskumas.

Isegi lugematute ääside suitsupahvakate ja -sammaste juures oli Mustnoka nõiaklanni peanõia lopsakas obsidiaanmust rüü ilmeksimatu. Mitte keegi ei riietunud nii kui matroon. Tema nõiaselts pühkis raskest pilvekattest välja ja hoidis aupaklikku distantsi matrooni ning lisaratsanikuga, kes lendas tema massiivse isase kõrval.

Manon, Kolmteist rivis tema taga, ei teinud ainsatki liigutust, kui lohemaod ja nende ratsanikud silla vastas oleva platsi tumedatel kividel maandusid. Kaugel all möirgav räpase ja rikutud jõe kohin võistles küüniste kribinaga kividel ning kokkupandavate tiibade kahinaga.

Tema vanaema tuli Morathisse.

Või mis sellest nüüdseks alles jäänud oli, sest üks kolmandik polnud muud kui rusud.

Asterin hingas sisinal sisse, kui Manoni vanaema üheainsa sujuva liigutusega maha hüppas ja pahaselt Manoni ning tema Kolmeteistkümne kohal kõrguvat musta kantsi vahtis. Hertsog Perrington ootas juba nõupidamiskambris. Nõiaklanni pärijannal polnud kahtlustki, et hertsogi lemmikloom isand Vernon annab endast parima Manoni õõnestamiseks ja raputamiseks igal käigul. Kui Vernon kavatseb teha katse Manonist vabaneda, peab see tulema nüüd, mil vanaema näeb oma silmaga Manoni saavutusi.

Ja tegemata jätmisi.

Manon hoidis selga sirgena, kui vanaema üle kivisilla jalutas. Matrooni samme uputasid jõekohin, kaugete tiibade löögid ja päeval-ööl töös olevad ääsid. Nähes vanaema silmavalgeid Manon kummardas.

Nahast lennukostüümide krägin ütles talle, et Kolmteist järgis eeskuju.

Kui Manon pead tõstis, seisis vanaema tema ees.

Kullatähnilises oonükspilgus ootas julm ja salakaval surm.

„Vii mind hertsogi juurde,” käsutas matroon tervituseks.

Manon tajus, kuidas Kolmteist kangestus. Mitte sõnade, vaid peanõia seltsi peale, mis nüüd tema kannul käis. Haruldane – nii haruldane oli see, et nad teda jälitasid ja valvasid.

Aga see oli tsitadell, kus elasid mehed – ja deemonid. Ja näis, et külaskäik pidi olema pikaajaline, kui mitte püsiv. Arvestades asjaolu, et vanaema tõi kaasa imekauni tumedajuukselise nõia, kes nüüd tema voodit soojendas. Matroon oleks rumal, kui ta lisakaitset ei tagaks. Isegi kui Kolmeteistkümnest alati piisas. Oleks pidanud piisama.

Raske oli raudküüsi kujuteldava ohu peale mitte välja lükata.

Manon kummardas uuesti. Ta pöördus Morathi kõrguvate ja avatud uste suunas. Kolmteist lõi lahku, et Manon ja matroon saaks mööduda, ning tõmbas siis rivi taas surmava loorina kokku. Ei mingeid riske – mitte siis, kui küsimus oli pärijas ja matroonis.

Manoni sammud olid peaaegu hääletud, kui ta vanaema läbi tumedate koridoride juhtis. Kolmteist ja matrooni nõiaselts püsisid truult läheduses. Teenijaid polnud kusagilt leida, kas siis nuhkimise või mingi iniminstinkti tõttu.

Nad tõusid esimesele paljudest keerdtreppidest, mis viis hertsogi uue nõupidamissaali suunas. Korraga küsis matroon: „On millestki teatada?”

„Ei, vanaema.” Manon vältis kiusatust nõiale kõõrdpilku heita – hõbedaga viirutatud tumedatele juustele, kaametele näojoontele, millesse oli nikerdatud iidne viha, alaliselt paljastatud roostes hammastele.

Peanõiale, kes häbimärgistas Manoni esimest asetäitjat. Just tema heitis Asterini surnult sündinud nõidlapse tulle ja võttis õiguse teda kordki süles hoida. Tema peksis ja murdis Manoni esimest asetäitjat, viskas ta lumme surema ning valetas Manonile selle kohta peaaegu terve sajandi.

Manon mõtiskles kõndides selle üle, mis nüüd Asterini peas kobrutada võis. Mida tundsid Sorrel ja Vesta, kui nad Asterini lumest leidsid. Ja seejärel terveks ravisid.

Ega rääkinud Manonile sellest kunagi.

Oma vanaema elukas – vaat seda oli Manon.

„Kas avastasid plahvatuse põhjustaja?” Matrooni rüü pöörles tema taga, kui nad sisenesid pikka ja kitsasse koridori, mis viis hertsogi nõupidamiskambri poole.

„Ei, vanaema.”

Kullatäpilised mustad silmad nähvasid temale. „Kui mugav, tiivajuht. Sa kaebad hertsogi sigituseksperimentide üle – ja mõned päevad hiljem põlevad Kollakoivad tuhaks.”

Ongi hea, lausus Manon peaaegu. Hoolimata plahvatuses kaotatud nõiaseltsidest oli paganama hea, et Kollakoibade-valgide nõidlaste sigitamine peatati. Ent Manon pigem tajus, kui nägi või kuulis, et Kolmteist kinnitas oma tähelepanu vanaema seljale.

Ja Manoni läbistas midagi hirmulaadset.

Matrooni süüdistuse peale – ja selle joone peale, mida tema Kolmteist oli vedamas. Vedas nüüd juba mõnda aega.

Trots. Vaat see oli see olnud viimastel kuudel. Kui peanõid sellest teada saaks, seoks ta Manoni posti külge ja piitsutaks tema selga seni, kuni nahk ribadena ripuks. Ta sunniks Kolmeteistkümmet pealt vaatama, et tõestada neile nende võimetust oma pärijat kaitsta. Ja siis kohtleks neid samamoodi. Võib-olla heidab lõpetades nende haavadele veel soolvett. Ja siis teeks seda jälle, ühel päeval teise järel.

Manon poetas jahedalt: „Kuulsin kuulujuttu, et see inimnaine oli hertsogi lemmik. Aga kuna ta põles leekides tuhaks, ei saa keegi seda kinnitada. Ma ei tahtnud teie aega kõlakate ja teooriatega raisata.”

„Ta oli hertsogi külge lõastatud.”

„Näib, et tema varjutuli seda polnud.” Varjutuli – see võimas vägi oleks suutnud vaenlased mõne silmapilguga sulatada. Kui varjutuli oleks vaid liidetud peeglitega kaetud nõiatornidega, mida kolm matrooni Feriani kurus ehitasid. Aga nüüd, kus Kaltaini polnud... polnud ka puhta hävitustöö ohtu.

Isegi kui hertsog ei kavatsenud taluda enam ühtki isandat nüüd, kus tema kuningas oli surnud. Ta põlgas ära kroonprintsi troonikuulutuse.

Vanaema ei öelnud midagi, kui nad edasi kõndisid.

See teine nupp mängulaual – safiirsilmadega prints, kes oli kord ka ise ühe valgiprintsi ori. Nüüd vaba. Ja liidus kuldjuukselise noore kuningannaga.

Nad jõudsid nõupidamisruumi usteni. Manon pühkis peast kõik mõtted, kui tühjade ilmetega valvurid avasid nende jaoks musta kivi.

Manon meeled ihuti tapjalikuks rahuks niipea, kui tema silmad leidsid eebenmustast klaasist laua ja need, kes seal taga seisid.

Vernon: pikk, kiitsakas, alalõpmata muigav ja riietatud Terraseni rohelisse.

Ja kuldjuukseline mees, kelle nahk oli kahvatu kui vandliluu.

Hertsogist polnud märkigi. Võõras käänas end nende poole. Isegi vanaema seisatas.

Mitte mehe ilu ega jõu peale tema vormitud kehas ega uhkete mustade riiete peale tema seljas. Vaid nende kuldsilmade peale. Need olid kaksikuks Manoni omadele.

Valgikuningate silmad.

Manon käis hindavalt mõttes läbi väljapääsud, aknad, relvad, mida ta pidi kasutama, kui nad end välja võitlevad. Instinkt sundis teda vanaema ette astuma, koolitus lasi tal võtta pihku kaks nuga enne, kui kuldsilmne mees sai silmigi pilgutada.

Ent mees kinnitas need valgisilmad temale. Naeratas.

„Tiivajuht.” Ta vaatas vanaema poole ja kallutas pead. „Matroon.”

Hääl lihalik ja imeline ja julm. Aga selle toon, nõudlikkus selles...

Miski Vernoni muiges mõjus nüüd liigselt pingutatuna, tema pruun nahk näis liiga kaame.

„Kes teie olete,” lausus Manon võõrale pigem käsu kui küsimusena.

Mees nõksatas lõuaga laua ääres seisvate vabade toolide poole. „Sa tead suurepäraselt, kes ma olen, Manon Mustnokk.”

Perrington. Kuidagimoodi teises kehas. Sest...

Sest see ebamaine ja rüve olend, mida ta vahel märkas Perringtoni silmist välja põrnitsemas... See oli siin, muutunud lihaks ja luuks.

Matrooni pingul nägu ütles Manonile, et tema oli juba ära arvanud.

„Ma väsisin selle längus liha kandmisest,” poetas mees kassiliku nõtkusega Vernoni kõrvale toolile libisedes. Pikkade ja võimsate sõrmede viibe. „Mu vaenlased teavad, kes ma olen. Mu liitlased võiks samuti teada.”

Vernon langetas pea ja ümises: „Mu isand Erawan, kui teile sobib, lubage mul tuua matroonile kosutust. Tal on selja taga pikk reis.”

Manon uuris pikka kõhetut meest. Kaks kinki oli ta neile andnud: austust Manoni vanaema vastu ja hertsogi pärisnime. Erawan.

Mida ukse taga koridoris valvav Ghislaine küll tollest olukorrast teadis?

Valgikuningas noogutas heakskiiduks. Perranthi isand vudis seina ääres oleva väikese puhvetlaua juurde ja haaras ühe kannu pihku. Manon ja matroon libistasid end deemonkuninga vastas olevatele toolidele.

Austus – midagi sellist, mida Vernon polnud kordagi mõnitava irveta pakkunud. Aga nüüd...

Vahest nüüd, kus Perranthi isand oli taibanud, mis masti koletis tema rihma hoidis, otsis ta meeleheitlikult liitlasi. Teadis vahest, et Manon... Et Manon võis tõesti selles plahvatuses oma rolli mängida.

Manon võttis laualt sarvest nikerdatud veetassi, kuid ei joonud sealt. Vanaema käitus samamoodi.

Teisel pool lauda muigas Erawan kergelt. Temast ei lekkinud mingit pimedust või rikutust – justkui oleks selle vaos hoidmiseks piisavalt võimas. Märkamatuna, kui jätta kõrvale need silmad. Manoni silmad.

Nende taga püsisid ülejäänud Kolmteist ja vanaema nõiaselts koridoris. Ainult nende esimesed asetäitjad jäid ruumi, kui uksed taas suleti.

Pannes neid kõiki valgikuninga juurde lõksu.

„Nii, kas väed Feriani kurus on valmis?” küsis Erawan. Mees vaatas nad üle moel, mis sundis Manoni huuli kokku pigistama, et mitte hambaid paljastada.

Vanaema loovutas vastu lühikese lõuanõksatuse. „Nad lähevad loojangul liikvele. Jõuavad Riftholdi kaks päeva pärast seda.”

Manon ei söandanud toolil end nihutada. „Te saadate armee Riftholdi?”

Deemonkuningas välgatas talle kissis silmil pilgu. „Ma saadan sind Riftholdi, et võtta tagasi mulle kuuluv linn. Kui oled ülesande täitnud, paigutatakse sinna Feriani leegion Iskra Kollakoiva juhtimise all.”

Riftholdi. Viimaks, viimaks ometi võitlema, et näha, mida nende lohemaod lahingus suudavad. „Kas nad oskavad rünnakut kahtlustada?”

Elutu naeratus. „Meie väed liiguvad liiga kähku, et teade nendeni jõuaks.” Polnud kahtlust, et seepärast seda informatsiooni seni vaka all hoitigi.

Manon toksis jalaga kiltkivipõrandal. Ta kibeles juba minema, et anda käsklusi ettevalmistusteks. „Kui paljud Morathi nõiaseltsid ma põhja poole viin?”

„Iskra lendab meie õhuleegioni teise poolega kohale. Arvaksin, et vaja on vaid mõnd seltsi Morathist.” Väljakutse – ja proovilepanek.

Manon kaalus seda. „Ma lendan Kolmeteistkümne ja kahe saatjaseltsiga.” Nende vaenlastel pole vaja saada head ülevaadet sellest, kui palju seltse lendab õhuleegionis või kuhu kogu see hulk peab suunduma. Manon võis korraliku summa peale kihla vedada, et pealinna rüüstamiseks piisaks isegi Kolmeteistkümnest.

Erawan kallutas nõusolekuks üksnes pead. Vanaema noogutas talle vaevumärgatavalt – see oli kõige lähemal heakskiidule, mida Manon suutis iial välja teenida.

„Mis saab printsist? Kuningast? Kuningas Dorianist?” küsis Manon.

Vanaema heitis talle pilgu, kuid deemon vastas: „Tahan, et tooksid ta isiklikult minu juurde. Kui ta rünnaku üle elab.”

Ja nüüd, kus tulist kuningannat enam polnud, muutusid Dorian Havilliard ja tema linn kaitsetuks.

Manonile läks see vähe korda. See oli sõda.

Sõda tuleb lõpuni pidada ja alles siis saab minna koju kõrbesse. Isegi kui see mees, see deemonkuningas võib väga vabalt antud sõna murda.

Sellega kavatses Manon hiljem tegeleda. Aga esmalt... ehtne lahing. Ta juba kuulis veres metsikut laulu.

Deemonkuningas ja vanaema vestlesid jälle. Manon pühkis mürtsuvate kilpide ja sädemeid löövate mõõkade meloodia piisavalt kauaks kõrvale, et nende sõnu läbi töötada.

„Kui pealinn on kindlustatud, tahan neid paate Avery peale.”

„Kas Hõbejärve mehed andsid nõusoleku?” Vanaema uuris klaaslauale surutud kaarti. Manon järgis matrooni pilku Avery jõe teises otsas asuva Hõbejärve ja Valgekihva mägede varju pugenud linnani. Anielle.

Perrington – Erawan – kehitas laiu õlgu. „Selle isand pole kuulutanud veel ustavust ei mulle ega poiss-kuningale. Kui temani jõuab sõna Riftholdi langusest, leiame arvatavasti tema kullerid meie lävelt lömitamast.” Naeratusevärelus. „Nende kants järve Läänekoskedel kannab endiselt arme viimasest korrast, kui minu väed seal marssisid. Olen Anielle’is näinud möödunud sõjale püstitatud arvukaid monumente – sealne isand teab, kui kergesti võin tema linna taas tapamajaks muuta.”

Manon uuris kaarti ja lükkas küsimused kõrvale.

Vana. Valgikuningas oli nii vana, et pani ta tundma end noorena. Muutis ka tema vanaema lapseks.

Rumal – võib-olla oli vanaema rumal, et müüs neid tahtmatult liitu selle olendiga. Ta sundis end vastama Erawani pilgule. „Kui kantsid on Morathis, Riftholdis ja Anielle’is, katab see ainult Adarlani lõunapoolset osa. Aga Feriani kurust põhja poole? Või Adarlanist lõunasse?”

„Bellhaven püsib minu kontrolli all. Selle isandad ja kauplejad armastavad kulda liiga palju. Melisande...” Deemonkuninga kuldsilmad kinnitusid lääneriigile teisel pool mägesid. „Eyllwe lebab purustatult selle all, Fenharrow on üks söötis vare idas. Melisande parimates huvides on endiselt liita oma väed minu omadega, eriti siis, kui Terrasenil pole vaskmüntigi hinge taga.” Kuninga pilk uitas põhja poole. „Aelin Galathynius peaks olema nüüdseks jõudnud talle kuuluva troonini. Ja kui Riftholdi pole, avastab Aelin, kui väga üksi ta Põhjalas on. Brannoni pärijal pole sellel mandril liitlasi. Enam mitte.”

Ent Manon märkas deemonkuninga silmi Eyllwele sööstmas – ainult korraks.

Ta vaatas vanaema poole. Too püsis hääletu, ent vahtis Manoni ilmega, mis tõotas surma, kui ta liigselt peale käib. Aga Manon ütles Erawanile: „Teie pealinn on teie kaubanduse süda. Kui päästan sellele valla oma leegioni, on teil vähe inimliitlasi…”

„Viimati, kui ma vaatasin, Manon Mustnokk, oli see minu leegion.”

Manon pidas Erawani lõõmavale pilgule vastu, ehkki see kooris ta paljaks. „Muutke Rifthold ahervaremeteks. Sellised valitsejad nagu Anielle’i isand või Melisande kuninganna või Fenharrow’ isandad võivad väga hästi leida, et ühine liit teie vastu väärib riski. Kui purustate omaenda pealinna, miks peaks nad siis uskuma teie väiteid liidust? Saatke enne meid välja määrus, et kuningas ja kuninganna on selle mandri vaenlased. Kuulutage meid Riftholdi vabastajateks, mitte vallutajateks, ja las teised valitsejad mõtlevad järele enne, kui liituvad Terraseniga. Ma rüüstan linna piisavalt meie väe näitamiseks, kuid ei lase Raudhammaste armeel seda rusudena maha jätta,” rääkis Manon kuival toonil.

Need kuldsilmad ahenesid mõtlikult.

Manon teadis, et vanaema oli ühe sõna kaugusel sellest, et küüntega mööda tema põski tõmmata, kuid hoidis õlgu taga. Ta ei hoolinud linnast ega selle rahvast. Aga see sõda võib tõesti nende vastu pöörduda, kui Riftholdi hävitamine laialipillutatud vaenlased kokku liidab. Ja Mustnokkade tagasiminekut kõrbesse sedavõrd kauem venitada.

Vernoni silmad vilksasid Manoni omadega kohtuma. Hirm – ja kaalutlus. Ta pomises Erawanile: „Tiivajuhil on hea tähelepanek, mu isand.” Kas Vernon teadis midagi, mida Manon ei teadnud?

Ent Erawan kallutas pea viltu ja mehe kuldjuuksed libisesid üle lauba. „Sellepärast oledki sina mu tiivajuht, Manon Mustnokk. Üksnes sellepärast ei võitnudki seda kohta endale Iskra Kollakoib.”

Manonis madistasid jälestus ja uhkus, kuid ta noogutas.

„Veel üks asi.”

Ta püsis vagusi ja ootas.

Deemonkuningas lösutas toolil. „Riftholdis kõrgub üks klaassein, mida on võimatu mitte märgata.” Manon teadis seda – ta oli selle peal kükitanud. „Kahjusta linna piisavalt, et hirmu tekitada, meie väge näidata. Aga see müür... See lõhu maha.”

„Miks?” küsis Manon vaid.

Kuldsed silmad miilasid tuliste sütena. „Sümboli lõhkumine võib vaimu murda sama palju kui verevalamine.”

See klaassein – Aelin Galathyniuse vägi. Ja halastus. Manon vastas pilgule piisavalt kauaks, et noogutada. Kuningas nõksatas lõuaga suletud ukse poole ja saatis nad sõnatult minema.

Manon jõudis ruumist välja enne, kui pöördus tagasi Vernoni suunas. Alles tükk aega hiljem jõudis Manonile kohale, et ta oleks pidanud jääma matrooni kaitsma.

Kolmteist ei vahetanud omavahel sõnagi enne, kui nad maandusid all paikneva sõjaväelaagri isiklikus relvalaos. Nad ei julenud sellega riskida isegi siis, kui saduldasid uues lohelas lohemadusid.

Alalõpmata suitsu ja hämarusse mähkunud Morathist tuiskas läbi kaks Manoni välja valitud saatjaseltsi. Mõlemad Mustnokkade seast. Nood tüürisid nüüd omaenda relvaladude poole. Tore.

Seistes nüüd orupõhja poris kokkuklopsitud ääside ja telkide labürindi kõrval, ütles Manon kogunenud Kolmeteistkümnele: „Lendame välja kolmekümne minuti pärast.” Nende taga ruttasid sepad ja talitajad juba vinnama turvist maa külge aheldatud lohemadudele.

Kui nad on targad või kiired, ei lõpeta nad nende lõugade vahel. Asterini taevasinine emane juba mõõtis pilguga talle lähimat meest.

Manonil oli peaaegu kiusatus vaadata, kas too ampsaks mehest tüki välja, kuid ütles siis nõiaseltsile: „Kui veab, jõuame kohale enne Iskrat ja anname tooni selles, kuidas rüüstamine kulgeb. Kui ei, otsime saabudes Iskra ja tema seltsi üles ning vaigistame tapatalguid. Prints jätke mulle.” Ta ei söandanud neid sõnu öeldes Asterini poole vaadata. „Mul pole kahtlustki, et Kollakoivad üritavad tema pead endale võita. Peatage igaüks neist, kes söandab seda võtta.”

Ja vahest tehku ka Iskrale lõpp peale. Lahingus juhtub ju alatasa õnnetusi.

Kolmteist kummardas kuulekalt. Manon osutas peaga kipaka telgiriide all asuva relvalao poole. „Täisturvis.” Ta heitis kaaskonnale lõikava irve. „Meie ei esitle end pidulikult muul moel, kui oma parimat kandes.”

Talle vastas kaksteist peegeldavat irvet – ja nad lõid lahku. Seltskond suundus laudade ja mannekeenide poole, kuhu nende turviseid viimastel kuudel hoolikalt ja piinliku täpsusega ehitati.

Ainult Asterin jäi tema kõrvale, kui Manon rabas Ghislaine’il käsivarrest sel hetkel, mil käharpäine vaht mööda jalutas.

Manon pomises üle sepikodade kõlksumise ja lohemadude möirete: „Räägi meile, mida sa tead Erawanist.” Ghislaine avas suu, tume nahk kahvatu. Manon nähvas: „Lühidalt.”

Ghislaine neelatas kõvasti ja noogutas samal ajal, kui ülejäänud Kolmteist end nende taga valmis pani. Sõdalasest õpetlane sosistas nii, et kuulsid ainult Manon ja Asterin. „Tema oli üks kolmest valgikuningast, kes aja koidikul sellesse maailma tungis. Ülejäänud kaks tapeti või saadeti tagasi nende tumedasse ilma. Erawan jäi väikese armeega maha. Erawan põgenes siia mandrile pärast seda, kui Maeve ja Brannon tema väed laiaks litsusid. Ta kulutas tuhat aastat selleks, et salaja sügaval Valgekihvade all oma arvukust taastada. Kui Erawan oli valmis… Kui ta märkas kuningas Brannoni leeki tuhmumas, vallandas ta rünnaku selle mandri üle võtmiseks. Legendi järgi alistasid ta Brannoni tütar ja tolle inimkaaslane.”

Asterin turtsatas. „Nähtavasti legend eksib.”

Manon lasi Ghislaine’i käsivarrest lahti. „Sea end valmis. Räägi teistele siis, kui saad.”

Ghislaine langetas pea ja marssis relvalattu.

Manon ei teinud Asterini kissis pilgust välja. Praegu polnud aeg selleks vestluseks.

Manon leidis tumma sepa tavapäraselt sepikojast, mehe nõest määritud laupa mööda voolas higi. Ent silmad kindlad ja rahulikud, kui mees tõmbas töölaualt veekindla palaka, et paljastada Manoni turvist. Poleeritud, üdini valmis.

Tumedast metallist rüü oli meisterdatud peente lohemaosoomustena. Manon libistas sõrmega üle kattuvate plaatide ja kergitas kinnast. See oli täiuslikult kujundatud tema enda käe järgi. „Imeilus.”

Jube, ent imeilus. Manon mõtiskles, mida sepp arvab asjaolust, et oli sepistanud turvise kandmiseks sel ajal, kui nõidnaine tema kaasmaalaste elusid lõpetama asub. Mehe punetav nägu ei reetnud midagi.

Manon võttis ära punase keepmantli ja asus tükikaupa turvist selga tõmbama. See libises peale nagu teine nahk. Paindlik ja nõtke seal, kus seda läks vaja, ning järeleandmatu seal, kus tema elu sellest sõltus.

Viimaks vaatas sepp ta üle ja noogutas. Seejärel küünitas meister laua alla, et asetada pinnale veel üks ese. Manon jõllitas vaid silmapilguks kroonitud kiivrit.

See oli sepistatud samast tumedast metallist. Nina- ja laubakaitsmed olid kujundatud nii, et tema nägu pidi suuremalt jaolt olema varjus – kui suu kõrvale jätta. Ja raudhambad. Krooni kuus oga turritasid väikeste mõõkadena üles.

Vallutaja kiiver. Deemoni kiiver.

Manon tundis endal nüüdseks relvastatud Kolmeteistkümne silmi, kui ta palmiku soomusrüü kaelaosa sisse torkas ja kiivri pea kohale tõstis.

See sobitus kergesti, sisemus tundus kuuma naha vastas jahe. Isegi suuremalt jaolt tema nägu peitvate varjude kiuste nägi ta seppa täiusliku selgusega, kui mehe lõug heakskiiduks laskus.

Manonil polnud aimugi, miks ta vaevus seda tegema, kuid ühel hetkel lausus suu: „Aitäh sulle.”

Mehe ainsaks vastuseks oli veel üks põgus noogutus enne, kui Manon tema laua juurest minema tuiskas.

Sõdurid kössitasid tormakal teel. Manon andis märku Kolmeteistkümnele ja saduldatud Abraxosele. Lohemadu uhkeldas parajasti uues turvises.

Ta ei vaadanud Morathi suunas tagasi, kui nad halli taevasse tõusid.