Читать книгу Klaastroon 5: Tormide Impeerium - Sarah J Maas - Страница 6

Luust trummid müdisesid Mustade mägede sakiliste nõlvade vastu juba päikeseloojangust peale.

Printsess Elena Galathynius seisis kivisel kaljunukil, kus tema sõjatelk kuiva tuule käes ägas. Ta oli hirmuvalitseja armeed kogu pärastlõuna jälginud, kui see eebenmustade lainetena üle mägede uhtus. Nüüd, kus päike ammu taevavõlvilt haihtus, värelesid vaenlase lõkked mägedes ja all orus nagu taevatähtedest tekk.

Nii palju lõkkeid võrreldes nendega, mis põlesid tema orupoolel.

Printsess ei vajanud haldjakõrvu kuulmaks talle alluva inimarmee palveid – nii häälekaid kui ka hääletuid. Ta oli viimase paari tunni jooksul neid mitu korda ka ise lausunud, kuigi teadis, et need jäävad vastuseta.

Elena polnud iial kaalunud paika, kus ta pidi surema. Polnud iial kaalunud võimalust, et see võib juhtuda nii kaugel Terraseni kaljusest rohelusest. Et tema keha ei põle, vaid selle õgivad hirmuvalitseja elajad.

Ei tule ühtki tähist, mis reedaks Terraseni printsessi hukkumispaiga. Ei tule ühtki tähist kellegi jaoks.

„Sa pead puhkama,” ütles kare meeshääl telgi sissepääsul tema selja taga.

Elena vaatas üle õla ja tema lahtised hõbejuuksed takerdusid turvise peentesse nahksoomustesse. Gavini tume pilk lasus nende ees laiuval kahel armeel. Kitsal mustal eraldusjoonel, mida kavatseti liiga ruttu läbistada.

Kogu selle puhkusejutu juures ei võtnud Gavin isegi turvist ära, kui mitu tundi tagasi nende telki sisenes. Alles mõne minuti eest trügisid tema väejuhid viimaks telgist välja, kätel kaardid, ja südametes mitte ühtki lootusekübet. Elena haistis hirmu. Meeleheidet.

Tänu aastaid kestnud uitamisele Lõunamaa metsikus looduses raksusid Gavini sammud vaevu kuival ja kivisel pinnal, kui mees Elena üksildasele valvekorrale lähenes. Elena keeras taas lugematute vaenlase lõkete poole.

„Su isa väed võivad veel siia jõuda,” ütles Gavin kähedalt.

Rumal lootus. Elena surematu kuulmismeel tabas iga sõna vaidlusest, mis nende taga telgis möllas. „See org on surmalõks,” nentis Elena.

Ja tema pani nad kõik hukuga silmitsi.

Gavin ei vastanud.

„Koidu saabudes kastetakse see verre,” jätkas Elena.

Väejuht tema kõrval püsis vagusi. Selline vaikimine oli Gavini puhul nii haruldane. Muidu taltsutamata raevukusest ei säranud praegu neis silmis mitte ühtki lootusesädet. Mehe kahused pruunid juuksed rippusid jõuetult. Elena ei suutnud viimast vanniskäiku enam meenutadagi.

Gavin pöördus ausa ja hindava pilguga printsessi poole. Sama silmavaade kooris Elena alasti samal hetkel, kui ta mehega peaaegu aasta eest esmakordselt oma isa saalis kohtus. Mitme eluea eest.

Kui erinev aeg ja maailm. Toona täitis maad laul ja valgus ning maagia ei värelenud veel Erawani ja tema deemonsõdurite kasvavas varjus. Ta mõtiskles selle üle, kui kaua suudab Orynth vastu pidada pärast seda, kui tapatalgud siin Lõunamaal lõppevad. Kas Erawan hävitab esmalt tema isa särava palee mäe otsas või põletab maha kuningliku raamatukogu – terve ajastu südame ja tarkuse? Ja seejärel põletab selle rahva.

„Koidik on veel mitme tunni kaugusel,” ütles Gavin ja tema kõrisõlm liikus. „Piisavalt aega, et jõuaksid põgeneda.”

„Nad rebivad meid enne lõhki, kui kurust välja saaksime…”

„Mitte meie. Sina.” Tulevalgus valas mehe jumeka näo värelevasse reljeefi. „Ainult sina.”

„Ma ei jäta seda rahvast maha.” Elena sõrmed riivasid Gavini näppe. „Ega sind.”

Gavini nägu ei liikunud. „Pole mingit võimalust homset veresauna vältida. Sa kuulsid, mida see kuller ütles. Tean, et sa kuulsid. Anielle on tapamaja. Meie liitlased Põhjalast on kadunud. Sinu isa armee asub liiga kaugel tagapool. Me kõik sureme veel enne, kui päike on täielikult tõusnud.”

„Me kõik sureme nagunii ühel päeval.”

„Ei,” Gavin pigistas tema kätt. „Mina suren. Need seal all – nemad surevad. Kas siis mõõga või aja läbi. Aga sina...” Tema pilk vilksas Elena hapra tipuga kõrvadele, isa pärandile. „Sina võid sajandeid elada. Aastatuhandeid. Ära viska seda kinki minema ühe hukule määratud lahingu pärast.”

„Ma sureks pigem homme, kui elaks tuhat aastat argpüksi häbiga.”

Gavin põrnitses taas üle oru. Oma rahvast. Viimast kaitseliini Erawani hordi vastu.

„Mine isa liinide taha ja jätka võitlust sealt,” lausus ta karedalt.

Elena neelatas kõvasti. „Sellest pole kasu.”

Gavin vaatas aeglaselt tema poole. Ja kõigi nende kuude järel tunnistas Elena talle: „Mu isa vägi on vääratamas. Ta on nüüd hääbumisele lähedal – aastakümnete kaugusel. Mala valgus tuhmub temas iga mööduva päevaga. Ta ei suuda Erawanile vastu astuda ja võita.” Tema isa viimased sõnad enne seda, kui ta asus mitme kuu eest hukule määratud retkele: „Minu päike on loojumas, Elena. Pead leidma viisi tagamaks, et sinu oma veel tõuseb.”

Gavini nägu jooksis jumest tühjaks. „Sa valid praeguse hetke, et seda mulle rääkida?”

„Ma valin praeguse hetke, Gavin, sest ka minu jaoks pole lootust. Ükskõik, kas põgenen täna või võitlen homme. See manner langeb.”

Gavin nihkus kaljunukil oleva tosina telgi poole. Tema sõbrad.

Elena sõbrad.

„Keegi meist ei kõnni siit homme minema,” teatas ta.

Ja see, kuidas Gavini sõnad murdusid ja tema silmad läikisid, pani Elena taas kätt mehe poole sirutama. Elena polnud teda koos üle elatud seikluste ja jubeduste jooksul kunagi nutmas näinud.

„Erawan võidab. Ta valitseb seda maad ja kõiki teisi kogu igaviku,” sosistas Gavin.

All laagris virgusid nende sõdurid. Mehed ja naised pomisesid, vandusid, nutsid. Elena leidis kabuhirmu allika üles – see asus teisel pool orgu.

Ühekaupa, justkui oleks suur pimedusekäsi need minema pühkinud, kustusid hirmuvalitseja laagris lõkked. Luust trummid müdisesid valjemini.

Ta oli viimaks kohal.

Erawan tuli isiklikult vaatama Gavini armee viimast vastupanu.

„Nad ei kavatse koidikuni oodata,” nentis Gavin. Mehe käsi jõnksatas puusale Damarise tupe juurde.

Elena haaras kaaslase käsivarrest. Lihas tundus nahkturvise all kõva kui graniit.

Erawan oli kohal.

Võib-olla jumalad veel kuulsid. Võib-olla suutis Elena ema raevukas hing neid veenda.

Printsess silmitses Gavini käredat ja metsikut nägu. Palet, mida ta oli üle kõigi teiste hindama hakanud. „Gavin, me ei võida seda lahingut. Me ei võida seda sõda.”

Mees kibeles väejuhtide juurde. Treeningutes ja võitlustes karastunud keha vabises vaoshoitusest, kuid ometi austas Gavin printsessi valmisolekuga teda kuulata. Tegelikult oli see austus vastastikune.

Elena tõstis vaba käega sõrmed nende vahele õhku. Nüüd tantsis tema soontes toores maagia, leegist veeni ja käharduvast väädist praguneva jääni. See polnud lõputu sügavik nagu isal, vaid paindlik ja nõtke maagiaand. Selle kinkis Elenale ema. „Me ei võida seda sõda,” kordas Elena. Gavini nägu kumas kärpimata väe valguses. „Aga me saame seda veidike kinni hoida. Ma võin tunni-paariga üle oru jõuda.” Elena kägardas sõrmed rusikasse ja kustutas maagia.

Gavini kulmud tõmbusid kipra. „Elena, see on hullumeelsus. Enesetapp. Erawani leitnandid nabivad su kinni enne, kui jõuad isegi nende ridadest läbi lipsata.”

„Täpselt nii. Nad viivad mu otse tema juurde nüüd, kus ta on kohal. Nad peaks mind tema hinnaliseks vangiks, mitte tema tapjaks.”

„Ei.” Käsk ja palve.

„Tapame Erawani. Siis sattuvad tema elajad paanikasse. Piisavalt kauaks, et saabuks mu isa väed, liituks sellega, mis iganes meie omast alles jäänud on ja litsuks vaenlase leegionid laiaks.”

„Sa räägid Erawani tapmisest toonil, nagu oleks see käkitegu. Ta on valgide kuningas, Elena. Kui nad isegi su tema ette viivad, lõastab too türann su oma tahte alla enne, kui jõuad sõrmegi liigutada.”

Elena süda tõmbus valulikuks, kuid ta pressis sõnad suust välja: „Seepärast...” Ta ei suutnud võbisevaid huuli talitseda. „Seepärast peadki minuga tulema selle asemel, et oma meeste kõrval võidelda.”

Gavin jõllitas teda.

„Sest ma vajan...” Pisarad libisesid Elena palgeid mööda alla. „Ma vajan sind tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Sa pead mulle aega võitma, et pääseksin tema sisemisest kaitsest mööda.” Täpselt nagu homne lahing võidaks neile aega.

Sest Erawan ründaks esimesena Gavinit. Inimsõdalast, kes oli pimedusevürsti vägede vastu nii kaua kantsiks ja võitles temaga siis, kui keegi teine seda ei teinud... Erawani viha inimsoost printsi vastu oli võrreldav ainult tema vihaga Elena isa vastu.

Gavin uuris teda pika hetke jooksul ja sirutus siis kaaslase pisaraid ära pühkima. „Teda ei saa tappa, Elena. Sa ju kuulsid, mida su isa oraakel sosistas.”

„Ma tean,” noogutas Elena.

„Ja isegi, kui me suudame ta kinni panna ja lõksu püüda...” Gavin kaalus iga sõna. „Sa ju tead, et me lükkame sõja ainult edasi kellelegi teisele. Kellele iganes, kes neid maid ühel päeval valitseb.”

„See sõda,” lausus Elena vaikselt, „on vaid teine käik mängus, mida mängitakse alates nendest iidsetest päevadest teisel pool merd.”

„Me lükkame selle edasi kellegi jaoks, kes pärib selle siis, kui ta lahti pääseb. Ja see ei säästa neid sõdureid seal all homsetest tapatalgutest.”

„Kui meie ei tegutse, ei tule ka kedagi teist, kes seda sõda päriks,” vastas Elena. Gavini silmis tantsis kahtlus. „Isegi praegu,” käis Elena peale, „on meie maagia vääratamas, meie jumalad meid maha jätmas. Meie eest ära jooksmas. Meil pole muid haldjaliitlasi kui need, kes on mu isa armees. Ja nende vägi on sarnaselt isa omaga hääbumas. Aga võib-olla, kui tuleb see kolmas käik... Võib-olla on mängijad meie lõpetamata mängus teistsugused. Võib-olla on see tulevik väest küllastunud, kus haldjad ja inimesed külg külje kõrval võitlevad. Võib-olla leiavad nad viisi selle lõpetamiseks. Nii et me kaotame selle lahingu, Gavin,” ütles Elena. „Meie sõbrad surevad koidiku saabudes sellel tapaväljal ja meie kasutame seda tähelepanu kõrvale juhtimiseks, et Erawan kinni panna. Nii võiks Erileal tulevikku olla.”

Gavini huuled tõmbusid pingule, safiirsilmad päratu suured.

„Mitte keegi ei tohi teada,” lausus Elena murduval häälel. „Isegi õnnestumise korral ei tohi keegi meie tegudest teada saada.”

Kahtlus uuristas sügavad vaod Gavini näkku. Elena surus tema kätt tugevamini. „Mitte keegi, Gavin.”

Agoonia väreles üle mehe näojoonte, kuid ta noogutas.

Nad põrnitsesid käsikäes mägesid katva pimeduse poole, hirmuvalitseja luust trummid müdisesid haamritena raual. Liiga ruttu hakkavad neid trumme uputama surevate sõdurite karjed. Liiga ruttu lõhestavad orupõlde vereojad.

„Kui me seda teeme, Elena, peame kohe lahkuma.” Mehe tähelepanu nähvas taas lähedal asuvate telkide peale. Ei mingeid hüvastijätte. Ei mingeid viimaseid sõnu. „Annan Holdrenile käsu homme seda juhtida. Tema teab, mida teistele öelda.”

Elena noogutusest piisas heakskiiduks ja Gavin lasi tema käest lahti. Mees sammus lähima telgi poole, kus tema kalleim sõber ja ustavaim väejuht tõenäoliselt viimaseid tunde uue naise seltsis kõige paremini ära kasutas.

Elena tõmbas pilgu eemale, kui Gavini laiad õlad läbi raskete eesriiete trügisid.

Ta vahtis üle lõkete ja oru teisel pool kükitavat pimedust. Ta võis vanduda, et see põrnitses vastu. Võis vanduda, et kuulis tuhandeid luiskusid, kui hirmuvalitseja elajad mürgist ligedaid küüniseid ihusid.

Ta tõstis silmad suitsust määritud taeva poole. Viirud lõhenesid hetkeks, et paljastada tähist ööd.

Põhjala Isand vilkus alla tema poole. Võib-olla oli see Mala viimane kink nendele maadele – vähemalt sellel ajastul. Võib-olla tänusõnad Elenale endale ja ühtlasi ka hüvastijätt.

Sest Terraseni, Erilea nimel kavatses Elena kõndida oru teisel küljel redutavasse igavesse pimedusse ja võita neile kõigile ühe võimaluse.

Elena saatis orupõhjast kerkival suitsusambal üles viimase palve. Andestagu sündimata kauged järeltulijad sellele ööle ja pärijad sellele koormale, mis Erilea kas hukutab või päästab. Andestatagu talle ta teod.