Читать книгу Klaastroon 5: Tormide Impeerium - Sarah J Maas - Страница 11

Aedion ja Rowan keelasid Darrow’ sõnumitoojal isandaid nende saabumisest hoiatama minna. Kui see oli mingi käik nende jalgealuse kõigutamiseks hoolimata sellest kõigest, mida Murtaugh ja Ren kevadel nende heaks tegid, tuli neil saada eelis mis iganes moel.

Aelini arvates oleks ta võinud tormist ilma teatava märgina võtta. Või andis siis Murtaugh’ vanus Darrow’le mugava ettekäände Aelini proovile panemiseks. Ta lõastas oma ägedust selle mõtte peale.

Kõrts asus ühel ristmikul kohe Tammelaane rägastikus. Vihma ja saabuva öö tõttu oli joomakoht triiki rahvast täis ja neil tuli hobuste tallikoha eest topelt maksta. Aelin uskus üsna kindlalt, et üks sõna temalt või välgatus reetlikku tuld oleks teinud tühjaks mitte ainult talli, vaid ka kõrtsi.

Lysandra tatsas ettevaatuse mõttes peaaegu kilomeetri võrra ette. Nende saabumisel lonkis vettinud kogu põõsastest välja ja karvane pea noogutas Aelinile. Õhk oli puhas.

Kõrtsis polnud enam ühtki vaba tuba. Saal ise andis peavarju ränduritele, küttidele ja kõikvõimalikule muule rahvale, kes paduvihma eest peavarju otsis. Osa istus koguni seina ääres. Selline kügelemine võis Aelini arvates kohtumise järel vabalt neidki ees oodata.

Paar pead käändus nende poole, kui nad sisenesid. Ent vihmast tilkuvad kapuutsid ja keepmantlid varjasid nägusid ning relvi hoolikalt. Pead pöördusid kähku jookide või kaartide või purjus lauljate juurde tagasi.

Lysandra oli viimaks võtnud tagasi inimkuju. Nagu naine mitu kuud tagasi tõotas, olid varem täidlased rinnad nüüd märksa väiksemad. Hoolimata sellest, mis neid kõrtsi taga asuvas privaatses söögitoas ees ootas, püüdis Aelin kujumuutja pilgu kinni ja muigas.

„Parem?” ümises ta üle Evangeline’i pea samal ajal, kui Darrow’ sõnumitooja koos Aedioniga läbi rahvahulga sammus.

Lysandra irve näis pooleldi metsik. „Oh, sul pole aimugi.”

Aelin võis vanduda, et Rowan nende taga mugistas naerda.

Kuller ja Aedion pöörasid ühte koridori. Tuhm küünlavalgus väreles vihmatilkadel, mis voolasid ikka veel alla nõo seljale kinnitatud ümaralt ja kriibitud kilbilt. Põhjala Hunt, kes võitis küll lahinguid haldjaliku kiiruse ja rammuga, teenis leegioni austuse ning ustavuse ära mehena – inimesena. Endiselt haldjakujul Aelin mõtles korra selle peale, kas oleks pidanud ka end muutma.

Sees ootas Ren Allsbrook. Veel üks lapsepõlvesõber, kelle Aelin oleks kunagi peaaegu tapnud, keda üritas veel möödunud talvel tappa ja kellel polnud aimugi Aelini tegelikust olemusest. Kes elas tema korteris taipamata, et see kuulus Reni kadunud kuningannale. Ja Murtaugh... Ähmased mälestused mehest hõlmasid peamiselt seda, kuidas Murtaugh istus Aelini onu lauas ja poetas talle salaja murakakooke.

Igasugune alles jäänud headus või ohutusekübe tuli tänu Aedionile, kelle kilpi rikkuvad mõlgid ja kriimud olid selle täielikuks tõendiks.

Aelini õlad hakkasid sissepoole kaarduma, kui Aedion ja sõnumitooja ühe puust ukse ees seisatasid ning korra koputasid. Välejalg nühkis end saba liputades tema sääre vastu. Aelin naeratas koerale. Too raputas end uuesti ja lennutas veepiisku laiali. Lysandra turtsatas. Tuua salakohtumisele kaasa märg koer – kui kuningannalik.

Ent Aelin lubas endale mitmeid kuid tagasi, et ei kavatse end esitleda kellegi muuna kui sellena, kes ta on. Ta roomas läbi pimeduse, vere ja ahastuse – ning jäi ellu. Ja isegi siis, kui isand Darrow pakub sõjaks mehi ja raha... seda on ka Aelinil. Rohkem on alati parem, kuid Aelin ei olnud tühjade kätega. Ta tegi seda enda nimel. Nende kõigi nimel.

Aelin ajas õlad taha. Aedion astus ruumi ja kõneles juba seesolijatega: „Nii tüüpiline teiesugustele värdjatele, et sunnite meid vantsima läbi vihma, kuna teie ei taha märjaks saada. Ren, näed tavapäraselt masendav välja. Murtaugh, alati puhas rõõm. Darrow – teie soeng paistab olevat sama hull kui minul.”

Keegi poetas kuiva ja külma häälega: „Arvestades salatsemist, millega sa seda kohtumist korraldasid, võiks arvata, et hiilid läbi omaenda kuningriigi, Aedion.”

Aelin jõudis irvakil ukseni. Ta kaalus, kas on mõtet avada vestlust sellega, et käskida neid tobudel vaiksemalt rääkida, kuid…

Nad rääkisidki. Tänu haldjakõrvadele tabas ta rohkem helisid kui keskmine inimene. Ta astus Lysandrast ja Evangeline’ist ette ning lasi neil siseneda enda taga. Ukseavas seisatades uuris ta privaatset söögituba.

Üks paokil aken pidi leevendama kõrtsi lämmatavat kuumust. Suurt nelinurkset lauda möirgava kamina ees katsid tühjad taldrikud, raasukesed ja kulunud serveerimisliuad. Selle taga istus kaks vanameest. Sõnumitooja sosistas parajasti ühele midagi kõrva, kuid sõnad olid Aelini haldjakuulamise jaoks liiga vaiksed. Seejärel kummardas ta neile kõigile ja lahkus omal käel. Mõlemad vanamehed ajasid end sirgu ja vaatasid laua ees seisvast Aedionist mööda – tema poole.

Ent Aelin keskendus tumedajuukselisele noormehele kamina juures. Mehe käsi toetus kaminasimsile, armistunud ja pruun nägu lõtv.

Ta mäletas neid kaksikmõõku mehe seljal. Neid tumedaid põletavaid silmi.

Suu kuivas veidi, kui ta aegamisi kapuutsi peast sikutas. Ren Allsbrook võpatas.

Ent vanamehed tõusid. Ta tundis neist üht.

Aelin ei teadnud, kuidas ta Murtaugh’d sel õhtul ära ei tundnud, kui läks laohoonesse nii paljudele nende seast lõppu peale tegema. Just Murtaugh peatas toona need tapatalgud.

Ent see teine kortsus vanamees... Nägu tugev ja nii kalk. Lõbu või rõõmu või soojuseta. Mees, kes oli harjunud saama oma tahtmist, kellele kuuletuti küsimusteta. Kere kõhn ja kiitsakas, ent selgroog veel sirge. Sõdalane, kuid mitte mõõga, vaid mõistusega.

Aelini vanaonu Orlon oli olnud mõlemat. Ja lahke. Ta polnud iial kuulnud Orloni suust ranget või raevunud sõna. Aga see mees... Aelin vastas Darrow’ hallisilmsele pilgule, kiskja tundis ära kiskja.

„Isand Darrow,” lausus Aelin pead kallutades. Ta ei suutnud kõverale irvele vastu panna. „Näib, et teil on soe.”

Darrow’ ilmetu nägu jäi liikumatuks. Ükskõikseks.

Nojah siis.

Aelin vahtis Darrow’d ja ootas. Ta keeldus katkestamast silmsidet enne, kui too vaevub kummardama.

Darrow pakkus vastu vaid kerge pealangetuse.

„Veidike sügavamalt,” nurrus Aelin.

Aedioni nähvav pilk kubises hoiatusest.

Darrow ei teinud midagi sellist.

Hoopis Murtaugh kummardas sügavalt ja lausus: „Tema Kuninglik Majesteet. Palun vabandust, et saatsime sõnumitooja teid siia kutsuma, aga mu lapselaps muretseb mu tervise pärast.” Katse naeratada. „Minu meelepahaks.”

Ren ei teinud vanaisast välja ja tõukas end kaminasimsilt lahti. Saabaste sammud olid ainsaks heliks, kui ta ümber laua kõndis. „Sa teadsid,” kähistas ta Aedionile.

Lysandra pani targu ukse kinni. Ta viipas, et Evangeline ja Välejalg seisaksid akna juures – otsiksid igasuguseid piiluvaid silmi. Aedion muigas Renile pisut. „Üllatus.”

Enne kui noor isand jõudis midagi vastu öelda, astus Rowan Aelini kõrvale ja tõmbas kapuutsi peast.

Mehed kangestusid, kui haldjasõdalane paljastus tuhmistamata hiilguses – tema silmis läikis juba klaasistunud vägivald. Ta juba keskendus isand Darrow’le.

„Nii, seda pilti pole mina näinud juba terve ajastu vältel,” pomises Darrow.

Murtaugh talitses šokki – ja vahest ka kerget hirmu. Piisavalt, et sirutada kätt tühjade toolide poole nende vastas. „Palun, istuge. Vabandust segaduse pärast. Me ei taibanud, et sõnumitooja võib teid nii ruttu kohale tuua.” Aelin ei teinud katsetki istet võtta. Nagu ka ükski tema kaaslastest. Murtaugh lisas: „Võime tellida uut toitu, kui soovite. Olete kindlasti näljased.” Ren heitis vanaisale hämmeldunud pilgu. See ütles Aelinile kõike, mida tal oli vaja teada mässaja arvamusest enda kohta.

Isand Darrow vahtis teda jälle. Hindavalt.

Alandlikkus – tänutunne. Ta võis seda proovida, ta sai seda proovida, neetud küll. Darrow ohverdas tema kuningriigi nimel, tal oli mehi ja raha, mida pakkuda saabuvas lahingus Erawani vastu. Tema kutsus selle kohtumise kokku, tema palus neil isandatel temaga kohtuda. Mis siis, kui see toimus teises kohas. Nad olid kõik siin. Sellest piisas.

Aelin sundis end laua juurde kõndima. Ta võttis endale tooli Darrow’ ja Murtaugh’ vastas.

Ren jäi seisma ning jälgis teda, silmis tume tuli.

Ta lausus Renile vaikselt: „Aitäh, et aitasid sel kevadel kapten Westfalli.”

Reni lõual väreles lihas. „Kuidas tal läheb? Aedion mainis kirjas tema vigastusi.”

„Viimatistel andmetel oli ta teel Antica ravitsejate juurde. Läks Torre Cesme suunas.”

„Tore.”

„Kas suvatsete mind valgustada, kust te üksteist tunnete, või pean ise arvama?” küsis isand Darrow.

Aelin hakkas selle hääletooni peale kümneni lugema. Ent Aedion oli see, kes istet võttes manitses: „Ettevaatust, Darrow.”

Darrow põimis pahklikud, kuid hoolitsetud sõrmed kokku ja sättis lauale. „Või muidu mis? Kas põletate mu tuhaks, printsess? Sulatate mu luud?”

Lysandra libistas end Aedioni kõrvale ja küsis koolitatud magusa ohutusega: „Kas sellesse kannu on jäänud vett? Reis läbi tormi kurnas üpriski.”

Aelin võinuks sõbrannat suudelda katse eest nõelteravat pinget nüristada.

„Kes, lubage palun, olete teie?” Darrow kortsutas kulmu hunnitu ilu ja ülespidi kaldus silmade peale, mis ei tõmbunud leebetest sõnadest hoolimata tema pilgu eest tagasi. Õigus küll. Darrow ei teadnud, kes reisisid Aelini ja Aedioni seltsis. Või mis andeid neil oli.

„Lysandra,” vastas Aedion kilbil rihma lahti tehes ja seda raske mütsatusega enda taha asetades. „Caraverre’i emand.”

„Pole olemas Caraverre’i,” lausus Darrow.

Aelin kehitas õlgu. „Nüüd on.” Lysandra otsustas selle nime kasuks nädala eest. Sõbranna kargas keset ööd püsti ja peaaegu karjus seda Aelinile kohe, kui sai end piisavalt koguda, et taas inimkuju võtta. Aelin kahtles, kas ta suudab veel mõnda aega unustada vaatepilti suurte silmadega varjuleopardist, kes üritas kõneleda. Ta muigas Renile, kes vahtis teda endiselt kui pistrik. „Võtsin endale vabaduse osta maa, mille su pere ära andis. Tundub, et teist saavad naabrid.”

„Ja millisest vereliinist pärineb emand Lysandra?” küsis Darrow. Isanda suu tõmbus pingule Lysandra tätoveeringul oleva põletusmärgi peale, mida võis näha hoolimata võetud kujust.

„Me ei korraldanud kohtumist vereliinide ja päriluse arutamiseks,” vastas Aelin leigelt. Ta vaatas Rowani poole. Haldjaprints noogutas kinnituseks, et kõrtsipersonal viibis ruumist kaugel ja kuuldekauguses polnud kedagi.

Rowan marssis serveerimislaua juurde, et tuua Lysandrale klaasike vett. Ta nuhutas seda hoolikalt. Aelin teadis, et Rowani maagia käis sealt läbi, otsis veest kõikvõimalikke mürke või uimasteid samal ajal, kui ta hõljutas fantoomtuule peal nende juurde neli klaasi.

Kolm isandat vahtisid suurisilmi vaikuses pealt. Rowan võttis istet, valas ükskõikselt vett, kutsus siis kohale viienda klaasi, täitis selle ja hõljutas Evangeline’i juurde. Tüdruk säras maagia peale ja jätkas vihmapritsmetega kaetud aknast välja vahtimist. Kuulas hoolikalt pealt, teeseldes ise, et on ilus, kasutu ja väike. Täpselt nii, nagu Lysandra teda õpetas.

„Vähemalt on teie haldjasõdalasest kasu ka muul moel kui jõhkraks vägivallaks,” lausus isand Darrow.

„Kui seda kohtumist katkestavad ebasõbralikud jõud,” lausus Aelin tasakaalukalt, „tunnete selle jõhkra vägivalla üle rõõmu, isand Darrow.”

„Ja kuidas on teie konkreetse oskuste komplektiga? Kas peaksin rõõmustama ka selle üle?”

Teda ei huvitanud, kuidas mees selle teada sai. Aelin kallutas pea viltu, valis igat sõna, sundis end kordki seda läbi mõtlema. „Kas on mingit oskuste komplekti, mida peaksin teie arvates eelistatult omama?”

Darrow naeratas, kuid see ei jõudnud silmadeni. „Mõningane enesekontroll tuleks tema kõrgusele kasuks.”

Aelini kummalgi küljel olid Rowan ja Aedion vibunööridena pingul. Aga kui tema suutis ägedust rihma otsas hoida, võisid ka nemad…

Tema kõrgus. Mitte majesteet.

„Võtan arvesse,” ütles ta omaenda kerge muigega vastates. „Mis puutub sellesse, miks mina ja mu õukond soovisime teiega täna kohtuda…”

„Õukond?” Isand Darrow kergitas hõbedasi kulme. Seejärel kraapis ta pilguga aeglaselt üle Lysandra, Aedioni ja viimaks Rowani. Ren vahtis kõiki ammulisui, tema näole tekkis märk igatsusest või pigem meelehärmist. „Peate seda õukonnaks?”

„Ilmselgelt õukond laieneb, kui oleme Orynthis.”

„Ja mis seda puudutab, siis mina küll ei näe, kuidas saab üldse õukonda olla, kui te pole veel kuninganna.”

Aelin hoidis lõuga kõrgel. „Ma pole kindel, et taban teie sõnade tähendust.”

Darrow rüüpas õllekapast. Kõmatus, millega ta selle tagasi asetas, kaikus läbi ruumi. Tema kõrval oli Murtaugh muutunud liikumatuks kui surm. „Iga Terraseni valitseja peab saama heakskiidu kõigi alade valitsevatelt suguvõsadelt.”

Külm ja iidne jää raksus läbi Aelini soonte. Ta soovis, et võiks selles süüdistada kaelas rippuvat eset.

„Kas teie tulete mulle ütlema,” lausus ta liigagi vaikselt, tuli kõhus värelemas, keelel tantsisklemas, „et kuigi ma olen viimane elusolev Galathynius, ei kuulu mu troon veel mulle?”

Aelin tajus Rowani tähelepanu temale kinnitumas, kuid ta ei pööranud pilku isand Darrow’lt kõrvale.

„Ma ütlen teile üht, printsess. Ehkki te võite olla Brannoni viimane elusolev järeltulija, leidub ka teisi võimalusi, teisi suundi, kuhu minna, kui teid sobimatuks peetakse.”

„Weylan, palun,” lõikas Murtaugh vahele. „Me ei võtnud kokkusaamise pakkumist vastu selleks, vaid eesmärgiga arutada ülesehitust tema aitamiseks ja koostööks temaga.”

Keegi ei teinud temast välja.

„Teisi võimalusi, nagu näiteks teie?” küsis Aelin Darrow’lt. Tema suus kähardus suitsu. Ta neelas selle alla, see läks peaaegu kurku.

Darrow isegi ei võpatanud. „Te ei saa ju ometi eeldada, et lubame ühel üheksateistkümneaastasel palgamõrvaril uhkelt meie kuningriiki saabuda ja kukkuda käske klähvima. Tema vereliinist hoolimata.”

Mõtle see läbi, hinga sügavalt sisse. Mehed, raha, toetus sinu niigi murtud rahvalt. See on see, mida Darrow pakub, mida saaksid võita, kui suudad ainult oma neetud tuju kontrollida.

Ta summutas soontes lõõmava tule pomisevateks süteks. „Ma mõistan, et mu isiklikku ajalugu võib problemaatiliseks pidada.”

„Ma pean kõike teie juures problemaatiliseks, printsess. Millest väikseim mure on teie valik sõprade ja õukonnaliikmete koha pealt. Kas oskate mulle usutavalt selgitada, miks teie seltsis jõlgub üks lihtlabane hoor, keda esitletakse daamina? Või miks istub nüüd teie kõrval üks Maeve käsilastest?” Ta heitis Rowani suunas irve. „Prints Rowan, eks ole?” Ta pani ilmselt info tükikaupa kokku sellest, mida sõnumitooja saabudes talle kõrva sosistas. „Oh jaa, oleme teist kuulnud. On alles huvitav sündmuste käik, et kui meie kuningriik on kõige nõrgemas seisus ja selle pärija nii noor, suudab üks Maeve usaldusväärseimatest sõdalastest kanda kinnitada pärast nii paljusid aastaid, mil meie kuningriiki on vahitud sellise igatsusega. Või ehk on parem küsimus see, miks teenida Maeve jalge ees, kui saab valitseda ka printsess Aelini kõrval?”

Märkimisväärselt raske oli sõrmi rusikasse mitte suruda. „Prints Rowan on minu carranam. Ta on väljaspool igasugust kahtlust.”

„Carranam. Ammu unustatud mõiste. Mida Maeve teile veel sel kevadel Doranelle’is õpetas?”

Aelin hammustas vastuse alla, kui Rowani kämmal laua all tema kätt riivas. Mehe nägu oli tülpinud, huvitu. Rahulik paik keset metsikut ning jäist tormi. Kas tohib kõnelda, majesteet?

Aelini valdas tunne, et Rowan naudiks väga-väga ülesannet Darrow pisikesteks tükkideks kiskuda. Lisaks tekkis Aelinil tunne, et tema ise naudiks väga-väga võimalust Rowaniga selles ettevõtmises liituda.

Aelin noogutas põgusalt. Ta oli sõnatu ja hoidis leeke raskustega vaos.

Ausõna, ta tundis Darrow’le isegi veidi kaasa, kui haldjaprints heitis pilgu, mida tempis kolmsada aastat külma vägivalda. „Kas te süüdistate mind selles, et andsin kuningannale verevande valelikult?”

Nende sõnades polnud midagi inimlikku, midagi halastavat.

Tema kiituseks ei tõmbunud Darrow kössi. Selle asemel kergitas ta kulme Aedioni poole ja vangutas seejärel Aelini suunas pead. „Andsite oma püha vande sellele... mehele?”

Ren ahmis pisut õhku, kui ta Aedioni uuris. Seda armi, mis jumekal nahal selgelt silma paistis. Aelini polnud kohal, et Aedioni selle eest kaitsta. Ega Reni õdesid, kui nende maagiaakadeemia Adarlani sissetungi ajal tapamajaks muutus. Aedion märkas Reni üllatust ja raputas vargsi pead, justkui öeldes: „Ma räägin sulle hiljem.”

Ent Rowan nõjatus toolil tagasi ja naeratas kergelt – see oli jube. Hirmuäratav. „Olen tundnud paljusid printsesse, kes pidid kuningriike pärima, isand Darrow. Võin teile kinnitada üht. Absoluutselt ükski neist polnud iial nii loll, et lubada mõnel mehel nendega niimoodi manipuleerida, minu kuningannast rääkimata. Aga kui kavatseksin end troonile sepitseda, valiksin märksa rahulikuma ja jõukama kuningriigi.” Ta kehitas õlgu. „Äärmiselt rumal on arvata, et mu õde ja vend siin ruumis lubaks mul kuigi kaua elada, kui nad kahtlustaks mind soovis nende kuningannale või kuningriigile halba teha.”

Aedion noogutas süngelt, kuid Lysandra tema kõrval ajas end sirgu. Mitte vihast või üllatusest, vaid uhkusest. See murdis Aelini südant sama palju, kui seda kergendas.

Aelin muigas aeglaselt Darrow’le. Leegid kogunesid. „Kui kaua teil aega kulus, et teha loetelu igast võimalikust asjast, millega mind selle kohtumise käigus solvata ja süüdistada?”

Darrow ei teinud temast välja ja nõksatas lõuaga Aedioni poole. „Sina oled täna kuidagi väga vaikne.”

„Tõenäoliselt ei taha te kuigivõrd mu mõtteid praegu kuulda, Darrow,” vastas Aedion.

„Sinu verevande varastab välismaine prints. Sinu palgamõrvarist kuninganna määrab enda ümmardajateks lihtlabaseid hoorasid – ja ometi pole sul midagi öelda?”

Aedioni tool ägises. Aelin söandas piiluda ja avastas, et mees pigistas toolikülgi nii kõvasti, et veri valgus sõrmenukkidest.

Puiseks tõmbunud Lysandra ei pakkunud Darrow’le siiski seda rõõmu, et oleks häbist punastanud.

Ja Aelinil sai kõrini. Sädemed tantsisid sõrmeotstel.

Ent Darrow jätkas enne, kui Aelin sai kõnelda või ruumi tuhastada: „Aedion, kui sa loodad endiselt Terrasenis ametikohta saada, pead esmalt uurima, kas su sugulased Wendlynis on mõelnud uuesti kosjapakkumise peale, mis tehti nii paljude aastate eest. Vaata, kas nad tunnistavad sind pereliikmena. Milline vahe see oleks küll olnud, kui sina ja meie armastatud printsess Aelin oleks kihlunud. Kui Wendlyn poleks lükanud tagasi pakkumist meie kuningriikide ametlikuks liitmiseks, tõenäoliselt Maeve käsul.” Muie Rowani suunas.

Aelini maailm kaldus pisut viltu. Isegi Aedion kahvatus. Mitte keegi polnud iial vihjanud ametlikust katsest neid paari panna. Või et Ashryverid jätsid tõepoolest Terraseni sõja ja hävingu kätte.

„Mida küll räägivad jumaldavad massid päästja-printsessist,” mõtiskles Darrow ja asetas peopesad lauale, „kui kuulevad tema elust sel ajal, kui nemad põrgupiinu kannatasid?” Kõrvakiil, üks teise järel. „Aga,” lisas Darrow, „sina oled alati olnud hea enda hooramises, ­Aedion. Kuigi ma mõtlen, kas printsess Aelin teab, mida…”

Aelin viskus peale.

Mitte leegi, vaid terasega.

Darrow’ sõrmede vahel judisev pistoda väreles praksuva kamina valguses.

Aelin lõrises vanamehele näkku. Rowan ja Aedion ajasid end toolidelt pooleldi püsti. Ren sirutus relva järele, kuid teda näis tabavat iiveldus – iiveldus varjuleopardi peale, kes istus nüüd seal, kus hetk tagasi oli Lysandra.

Murtaugh vahtis ammulisui kujumuutjat. Ent Darrow põrnitses vihaselt Aelini, nägu raevust valge.

„Tahate mind solvangutega loopida, Darrow. Laske käia,” sisistas Aelin. Tema nina puudutas peaaegu isanda oma. „Aga solvake veel minu lähedasi ja järgmisel korral ma mööda ei viska.” Tema silmad vilksasid pistodale vanamehe harali sõrmede vahel, relv asus laigulisest ihust juuksekarva kaugusel.

„Näen, et olete pärinud isa ägeduse,” irvitas Darrow. „Niimoodi plaanitegi valitseda? Kui keegi ei meeldi, siis kukute ähvardama?” Ta libistas käe relva juurest ära ja tõmbas selle piisavalt tagasi, et käsi ristata. „Mida arvaks Orlon sellisest käitumisest, sellisest jõhkrutsemisest?”

„Valige sõnu targalt, Darrow,” hoiatas Aedion.

Darrow kergitas kulme. „Kogu senine töö ja kümne aasta jooksul tehtud ohverdused on ellu viidud Orloni nimel ning tema austamiseks. Selleks, et päästa tema kuningriiki – minu kuningriiki. Ma ei kavatse lasta ühel ärahellitatud ja ülbel lapsel seda jonnihoogudega hävitada. Kas nautisite neil aastatel Riftholdi rikkusi, printsess? Nii kerge oli unustada meid siin Põhjalas sel ajal, kui ostsite riideid ja teenisite koletist, kes mõrvas teie pere ning sõbrad?”

Mehed ja raha ja ühendatud Terrasen.

„Isegi teie nõbu aitas meid Põhjalas, hoolimata hooramisest. Ja Ren Allsbrook…” Põgus käeviibe Reni suunas. „Kas teadsite, et sel ajal, kui teie kümblesite luksuses, kraapis Ren koos vanaisaga kokku iga võimaliku vaskmündi. Kõik selle eesmärgiga, et leida võimalust mässajate üritust elus hoida? Nad ööbisid vargsi uberikes ja magasid hobuste all?”

„Sellest piisab,” nähvas Aedion.

„Las ta jätkab,” sekkus Aelin. Ta nõjatus toolil tagasi ja ristas käed.

„Mida teil veel öelda on, printsess? Kas te arvate tõesti, et Terraseni rahvas ihkab troonile kuningannat, kes teenis nende vaenlast? Kes jagas aset nende vaenlase pojaga?”

Lysandra lõrin pani klaasid värisema.

Darrow ei lasknud end häirida. „Kuningannat, kes nüüd jagab kahtlemata voodit haldjaprintsiga. Tolle haldjaprintsiga, kes teenis meie selja taga teist vaenlast. Mida teie arust meie rahvas sellest arvab?”

Aelin ei tahtnud teada, kuidas Darrow selle ära arvas või mida ta nende vahelt välja luges.

„See, kes jagab minuga voodit, ei puutu vähimalgi määral teisse.”

„Ja seepärast ei sobigi te valitsema. Kuninganna voodikaaslane on kõigi mure. Kas valetate oma rahvale mineviku kohta. Eitate, et teenisite kukutatud kuningat – ja teenindasite teistsugusel moel ka tema poega?”

Laua all sööstis Rowani kämmal suruma tema kätt. Mehe sõrmi kattev jää rahustas Aelini küünte juures värelema hakkavat tuld. Mitte hoiatuseks või noomimiseks – ainult ütlemaks, et ka tema võitles raskustega selle vastu, et Darrow’ nägu messingist liuaga mitte segi peksta.

Niisiis ei katkestanud ta Darrow’ga silmsidet ka siis, kui põimis sõrmed Rowani näppudega.

„Ma avaldan oma rahvale,” lausus Aelin vaikselt, kuid mitte nõrgalt, „kogu tõe. Ma näitan neile seljal vooklevaid arme Endovierist, kehal olevaid arme Celaena Sardothienina veedetud aastatest. Ma räägin neile, et uus Adarlani kuningas pole koletis. Meil on üks vaenlane – see värdjas Morathis. Dorian Havilliard on ainus lootus ellujäämiseks – ja tulevaseks rahuks meie kahe kuningriigi vahel.”

„Ja kui pole? Kas purustate tema kivilossi samamoodi, nagu tegite klaaslossiga?”

Chaol mainis seda juba mitu kuud tagasi. Ta oleks pidanud tollal rohkem läbi mõtlema, et tavakodanikud võisid nõuda piiranguid tema väele. Tema ümber kogunenud õukonna väele. Kuid las Darrow usub pealegi, et tema purustas klaaslossi. Las usub südamerahus, et Aelin tappis kuninga. See oli parem kui potentsiaalselt katastroofiline tõde.

„Kui soovite endiselt olla osa Terrasenist,” jätkas Darrow, kui keegi ei vastanud, „olen kindel, et Aedion leiab teile Turmas mingit kasutust. Minul teile Orynthis kasutust ei ole.”

Aelin lükkas kulmud üles. „On teil mulle veel midagi öelda?”

Mehe hallid silmad muutusid tulikiviseks. „Ma ei tunnista teie õigust valitsemisele. Ma ei tunnista teid Terraseni täieõigusliku kuninganna kohale. Nagu ka Sloane’i, Ironwoodi ja Gunnari isandad, kes moodustavad allesjäänud enamiku teie onu kunagisest õukonnast. Kui Allsbrooki suguvõsa isegi püsib teie poolel, on endiselt üks hääl nelja vastu. Kindral Ashryveril pole siin maid ega tiitleid ja seetõttu ka õigust sõna sekka öelda. Mis puutub emand Lysandrasse, siis Caraverre pole ametlik territoorium. Samuti ei tunnista me tema pärilusliini ega teie ostu nende maade küsimuses.” Ametlikud sõnad ametlikuks teadaandeks. „Kui naasete Orynthisse ja võtate trooni üle meie kutseta, peetakse seda sõjakuulutuseks ja riigireetmiseks.” Darrow tõmbas kuue vahelt paberi, mida kirjasid uhked käekirjad ja neli erinevat allkirja. „Käesolevast hetkest, kui ei otsustata teisiti, jääte vere järgi printsessiks – kuid mitte kuningannaks.”