Читать книгу Klaastroon 5: Tormide Impeerium - Sarah J Maas - Страница 9

Tammelaane metsa lehtedest ja madalal lasuvast udust läbi nirisev vihmapadin uputas enda alla paisunud oja kurinat, kui see mügarate ning nõgude vahel lõikus.

Aelin Ashryver Galathynius kükitas veevoolu kõrval, sirutas armistunud käe üle kohiseva vee ja lasi varahommikuse tormi laulul end üle uhtuda. Tühjad lähkrid vedelesid unustatult samblasel kaldal.

Lagunevate äikesepilvede ägamine ja vastuseks tulnud välgu kõrvetus oli olnud üks jõhker ning hullunud rütm selle tunni jooksul enne koitu. Nüüd levis see kaugemale laiali ja rahustas nende maruviha samamoodi nagu Aelin, kes jahutas omaenda lõõmavat maagiatuuma.

Ta hingas sisse karget udu ja värsket vihma ning tiris neid sügavale kopsudesse. Maagia hubises vastuseks, otsekui oleks haigutades hommikutervitust lausunud ja seejärel tagasi magama koperdanud.

Tõepoolest. Veel napilt näha olev laagritäis magas endiselt. Kaaslasi kaitses tormi eest Rowani valmistatud nähtamatu kilp ja põhjamaise karguse eest soojendas isegi suve kõrgpunktis rõõmus rubiinleek, mida ta terve öö põlevana hoidis. See leek, mille ümber oli keerukas tegutseda. Kuidagi tuli seda samal ajal pragisevana hoida, kui ta kutsus esile ka väikese, emalt päritud veeande.

Aelin painutas oja kohal sõrmi.

Teisel kaldal painutati ja raksutati jändriku tamme käsivarte vahele torgatud samblasel kivil tibatillukeste, luuvalgete näppude paare – tema enda liigutuse peegelpilt.

Aelin muigas. Ta lausus nii vaikselt, et seda oli vaevu üle oja ja vihma kuulda: „Kui sul on mingeid tähelepanekuid, sõber, kuulaksin neid heameelega.”

Kiitsakad sõrmed sööstsid tagasi üle rahnuharja. Sarnaselt paljudega oli ka see kivi nendes metsades uuristatud täis sümboleid ja pööriseid.

Väikerahvas jälitas neid sellest ajast saati, kui nad astusid üle Terraseni piiri. Saatis, kinnitas Aedion iga kord, kui nad tabasid suuri ja põhjatuid silmi oksarägastikus või mõne Tammelaane kuulsa puu lehepuhmast nende poole pilkumas. Nad ei tulnud piisavalt lähedale, et Aelin oleks saanud neile üldse korralikku pilku heita.

Samas jätsid nad kohe algusest Rowani igaöiste kilpide kõrvale väikeseid kingitusi. Need andamid asetati sinna kuidagi nii, et jäid märkamata sellele, kes iganes parasjagu valvekorda pidas.

Ühel hommikul oli selleks metsakannikestest kroon. Aelin andis selle Evangeline’ile. Too kandis krooni rõõmuga punakuldsel peal, kuni see lagunes. Järgmisel hommikul ootas kaks krooni: üks Aelinile ja väiksem armistunud tüdrukule. Ühel päeval jättis Väikerahvas sinna koopia Rowanist haukakujul. See oli valmistatud pääsusulgedest, tammetõrudest ja põrnikakestadest. Haldjaprints muigas pisut ja kandis seda sellest ajast peale sadulakotis.

Aelin naeratas ka ise selle mälestuse peale. Kuigi teadmine, et Väikerahvas jälgis nende igat sammu, kuulas ja vahtis pealt, muutis asjad keerukaks. Mitte mingil reaalsel moel, kuid Rowaniga puude vahele lipsamine oli kindlasti märksa vähem romantiline teades, et neil jagus kõrvalist publikut. Eriti veel siis, kui Aedionil ja Lysandral sai armunute hääletutest ning kuumadest pilkudest kõrini. Küll need kaks leiutasid nigelaid vabandusi Aelini ja Rowani silma ning nina alt minema saamiseks: kord pillas daam olematu taskurätiku olematule rajale kaugel nende taga või vajasid nad puid lõkke jaoks, mis tegelikult põlemiseks puitu ei vajanud.

Ja mis puutus tema praegusesse publikusse...

Aelin ajas sõrmed oja kohal harali. Ta lasi südamel muutuda sama vaikseks kui päikesest soojendatud metsatiik, lasi mõistusel raputada end vabaks normaalsetest piiridest.

Ojast võbises üles hall ja selge veeriba. Aelin põimis seda õieli sõrmede vahel, justkui oleks töötanud kangastelgedel.

Ta kallutas rannet ja imetles seda, kuidas võis näha nahka läbi vee kumamas. Ta lasi sellel kätt mööda alla libiseda ja randme ümber käharduda. Aelin ütles teisel pool rahnu vahtivale väikehaldjale: „Pole midagi, millest seltsilistele teada anda, eks?”

Tema taga krudisesid vettinud lehed. Aelin teadis, et Rowan tahtis sel moel tulekust teada anda. „Ettevaatust. Muidu jätavad nad sulle magamisasemesse järgmisel korral midagi märga ja külma.”

Aelin lasi veel vabalt tagasi ojja voolata ja vaatas üle õla. „Kas nad võtavad sinu arvates tellimusi ka vastu? Ma annaks praegu kuningriigi kuuma vanni eest.”

Rowani silmad tantsisklesid, kui Aelin end jalgele ajas. Ta lasi alla enda ümber seatud kilbi, et püsida kuivana. Nähtamatu leegi aur sulandus uduga. Haldjaprints kergitas kulmu. „Kas peaksin muret tundma, et hommikul nii vara sedavõrd jutukas oled?”

Aelin pööritas silmi ja pöördus kivi poole, kus väikehaldjas jälgis tema näruseid katseid vett valitseda. Ent sinna olid jäänud vaid vihmast ligedad lehed ja siuglev udu.

Tugevad käed libisesid üle Aelini piha ja sikutasid ta kaitsvasse soojusesse. Mehe huuled riivasid ta nahka kohe kõrva all.

Aelin kaardus kaaslase vastu, kui Rowani suu uitas üle ta kõri ja kuumutas udust jahutatud nahka. „Tere hommikust sulle,” kähistas Aelin.

Vastuseks tulnud Rowani nurin ajas ta varbad krussi.

Nad ei söandanud peatuda mõnes võõrastemajas isegi kolm päeva pärast Terraseni sisenemist. Liiga palju oli veel vaenlaste silmi, mis kinnitusid kiivalt teedele ja kõrtsisaalidele. Tänu Doriani käskudele marssis endiselt tema jumalatest neetud maadelt välja Adarlani sõdurite voogavaid ridu.

Eriti kui need sõdurid võisid väga hästi siia tagasi marssida, võisid otsustada liituda Morathis kükitava koletise, mitte oma tõelise kuningaga.

„Kui tahad nii väga vannis käia,” ümises Rowan tema kaelale, „siis ma märkasin umbes poole kilomeetri eest üht tiiki. Võiksid seda kuumutada meie mõlema jaoks.”

Aelin libistas küüntega mööda mehe käeselgi ja käsivart pidi üles. „Ma keedaks kõik kalad ja konnad seal sees ära. Kahtlen, kas see oleks siis väga mõnus.”

„Vähemalt oleks meil hommikusöök valmis.”

Aelin naeris poolihääli. Rowani silmahambad kratsisid tundlikku kohta kaela ja õla kohtumispaigal. Aelin surus sõrmed mehe käsivarte võimsatesse lihastesse ja mõnules jõudu tunnetades. „Isandad ei tule siia enne päikeseloojangut. Meil on aega.” Tema sõnad olid hingetud, vaevalt enamat sosinast.

Piire ületades saatis Aedion sõnumid vähestele usaldusväärsetele isandatele ja korraldas tänaseks kohtumise sellel lagendikul, mida ta ise neil pikkadel aastatel salajaste mässukoosolekute jaoks kasutas.

Nad saabusid varakult, et uurida maad, lõkse ja eeliseid. Siin ei püsinud ühtki märki inimestest. Aedion ja Turm hoolitsesid alati selle eest, et kõik tõendid saaks ebasõbralike silme eest ära pühitud. Tema nõbu ja tolle legendaarne leegion olid juba teinud nii palju, et tagada Terraseni ohutust möödunud kümnendi jooksul. Ent ometi riskisid nad endiselt. Isegi nende isandate puhul, kes olid kord Aelini onu lipukandjad.

„Ehkki see võib ahvatlev tunduda,” ütles Rowan neiu kõrva näksates ja tema mõtlemist raskendades, „pean olema tunni aja pärast teel. Üle tuleb uurida eesolevad valdused kõikvõimalike ohtude küsimuses.” Sulgkerged suudlused pühkisid üle Aelini lõua ja põse. „Öeldu kehtib endiselt. Esimesel korral ei võta ma sind puu najal.”

„See polekski puu najal. See toimuks tiigis.” Tume naer Aelini nüüdseks lõõmava naha vastas. Raske oli mitte võtta üht Rowani kätest ja suunata seda rindade juurde. Anuda, et ta puudutaks. Võtaks. Maitseks. „Tead, ma hakkan mõtlema, et sa oled sadist.”

„Usu, Aelin, ka minu jaoks pole see kerge.” Haldjasõdalane tiris neiu pisut kõvemini enda vastu ja lasi tal tunda muljetavaldava nõudlikkusega tõendit Aelini tagumiku vastas. Too oigas peaaegu ka selle peale.

Seejärel tõmbus Rowan eemale. Aelin kortsutas kulmu mehe soojuse, käte, keha ja suu kaotamise peale. Neiu pöördus ja avastas endalt männiroheliste silmade juurdleva pilgu. Tema veres säratav elevus oli kirkam ükskõik millisest maagist.

„Miks sa ikkagi nii varasel tunnil pea sedavõrd selge hoiad?” küsis Rowan uuesti.

Aelin näitas keelt. „Võtsin Aedionilt valvekorra üle. Lysandra ja Välejalg norskasid piisavalt valjusti, et surnuid üles äratada.” Rowani suu tõmbles ülespoole, ent Aelin kehitas õlgu. „Ma ei saanud nagunii magada.”

Rowani lõug tõmbus pingule, kui ta vaatas Aelini särgi ja tumeda nahkjaki alla peidetud amuletti. „Wyrdi võti häirib sind?”

„Ei, mitte seda.” Aelin hakkas amuletti kandma pärast seda, kui Evangeline uudishimust ta sadulakotte rüüstas ja kee kaela pani. Nad avastasid selle ainult seetõttu, et tüdruk tuli pesemast, Orynthi amulett uhkelt reisiriiete peal kõlkumas. Tänu jumalatele, et nad olid selleks ajaks sügavale Tammelaande jõudnud, kuid Aelin ei kavatsenud enam riske võtta.

Eriti nüüd, mil Lorcan uskus endiselt, et tema käes olev kee on ehtne.

Nad ei kuulnud surematust sõdalasest kippu ega kõppu pärast seda, kui too Riftholdist lahkus. Aelin mõtiskles sageli, kui kaugele lõunasse ta nüüdseks oli jõudnud. Kas ta oli juba taibanud, et kandis võltsitud Wyrdi võtet samavõrra võltsi Orynthi amuleti sees. Kas ta oli avastanud, kuhu Adarlani kuningas ja hertsog Perrington ülejäänud kaks peitsid.

Mitte Perrington – Erawan.

Mööda selga siugles alla külmavärin, justkui oleks Morathi vari tema taga kuju võtnud ja sõrmeküünisega selgrool libistanud.

„Asi on lihtsalt selles kohtumises,” ütles Aelin käega viibates. „Kas me oleks pidanud selle Orynthis korraldama? Keset sellist metsa mõjub see lihtsalt nii väga salatsemisena.”

Rowani pilk triivis taas põhjapoolse silmapiiri suunas. Vähemalt üks nädal laius veel nende ja linna vahel. Linna, mis oli kord hiilgav süda Aelini kuningriigile. Sellele mandrile. Sinna jõudes toimub kindlasti lõputu voog nõupidamistest, ettevalmistustest ja otsustest, mida saab langetada vaid Aelin. Aedioni korraldatud kohtumine on kõigest selle algus.

„Parem siseneda leitud liitlastega, kui linna sisenedes ootamatustega silmitsi seista,” lausus Rowan viimaks mõru muige saatel. Rowan vaatas sihilikult Goldryni tuppe Aelini seljal ja mitmeid nuge neiu keha küljes. „Pealegi. Mina arvasin, et salatsemine oli su keskmine nimi.”

Aelin pakkus vastuseks rõvedat žesti.

Aedion oli kohtumist korraldades sõnumites nii ettevaatlik – ta valis paiga kannatanutest või nuhkivatest silmadest võimalikult kaugel. Ehkki Aedion usaldas viimastel nädalatel kohatud ja tutvustatud isandaid, ei teavitanud ta kaaslasi ikka veel kõikidest üksikasjadest. Lihtsalt, nii igaks juhuks.

Hoolimata sellest, et Aelini relv suudaks minema pühkida kogu selle oru koos hallide Sokusarve mägedega. Ja see oli vaid Aelini maagia.

Rowan mängis ühe neiu juuksesalguga – need olid taas kasvanud peaaegu rindadeni. „Sa muretsed, sest Erawan pole veel oma käiku teinud.”

Aelin näris alahuult. „Mida ta plaanib? Kas oleme tobud, et ootame kutset talle kallale marssida? Või laseb ta meil nimme jõudu koguda. Laseb mul Aedioniga tagasi tulla, et Turma kokku saada ja selle ümber suuremat väge korjata üksnes soovist meie täielikus meeleheites mõnuleda… Kui me läbi kukume?”

Rowani sõrmed tardusid. „Sa ju kuulsid Aedioni kullerit. See plahvatus viis tubli tüki Morathist minema. Ka tema ise taastab võib-olla endist olukorda.”

„Mitte keegi ei võtnud plahvatust omaks. Mina seda ei usalda.”

„Sa ei usalda kedagi ega midagi.”

Neiu vaatas sõdalasele silma. „Sind ma usaldan.”

Rowan silitas sõrmega mööda ta põske. Vihm muutus taas tugevaks, pehme padin oli kilomeetrite ulatuses ainus heli.

Aelin tõusis kikivarvule. Ta tundis endal kogu selle aja Rowani silmi. Tundis, kuidas mehe keha kiskjaliku fookusega tardus, kui Aelin tema suunurka, huultekaart, teist suunurka suudles.

Pehmed ja õrritavad suudlused. Loodud selliseks, et näha, kumb neist esimesena alistub.

Selleks oli Rowan.

Teravalt sisse hingates haaras ta Aelini puusadest ja tõmbas enda vastu. Mees kallutas suu tema suule, tugevdas suudlust seni, kuni Aelini põlved ähvardasid nõtkuda. Rowani keel riivas tema oma. Laisad ja osavad tõmbed rääkisid Aelinile täpselt, milleks Rowan mujal suuteline on.

Veres säratasid söed ja sammal nende all sisises, kui vihm muutus auruks.

Aelin katkestas suudluse ja hingas katkendlikult. Ta märkas rahulolevalt, et Rowani rind tõusis ja langes samuti ebaühtlases rütmis. See asi nende vahel oli veel nii uus, nii toores. Täielikult endasse haarav. Iha oli alles selle algus.

Rowan pani tema maagia laulma. Võib-olla oli see carranam’i side nende vahel, kuid Aelini maagia tahtis Rowaniga tantsida. Mehe silmis sätendava härmatise järgi teadis Aelin, et kaaslane nõudis sama.

Rowan nõjatus ettepoole, kuni neil olid laubad koos. „Varsti,” lubas ta karedal ja tasasel häälel. „Lähme kuhugi, kus on ohutu. Kus saab end kaitsta.”

Sest Aelini ohutus oli alati esmane. Rowani jaoks oli Aelini kaitsmine ja elus hoidmine alati esmane.

Aelini süda kiskus krampi. Ta tõmbus tagasi ja tõstis käe Rowani näo juurde. Rowan luges hellust neis silmis ja kehas. Mehe enda kaasasündinud raevukus libises õrnuseks, mida nii vähesed iial näha said. Aelini kurk tuikas pingutusest, millega ta sõnu vaos hoidis.

Ta oli Rowanisse juba mõnda aega meeletult armunud. Kauem, kui ta tahtis endale tunnistada.

Ta üritas sellele mitte mõelda, kas Rowan tundis sama. Need asjad või soovid olid väga-väga pika ja veriste prioriteetide nimekirja põhjas.

Niisiis suudles Aelin Rowanit õrnalt ja mehe käed lukustusid taas tema puusade ümber.

„Tulisüda,” sosistas Rowan talle suhu.

„Viu,” ümises Aelin tema suhu.

Rowani naerumürin kaikus Aelini rinnus.

Laagris säutsus Evangeline’i armas hääl läbi vihma: „Kas on aeg hommikueineks?”

Aelin turtsatas. Muidugi nügisid Välejalg ja Evangeline nüüd vaest Lysandrat, kes surematu leegiga lõkke ääres varjuleopardi kujul lösutas. Aedion lebas teisel pool lõket liikumatuna kui rahn. Välejalg kavatses ilmselt järgmiseks tema peale karata.

„See ei saa hästi lõppeda,” pomises Rowan.

Evangeline huilgas: „Sööööök!” Silmapilgu pärast vastas sellele Välejala ulg.

Seejärel lainetas nende poole Lysandra lõrin, mis vaigistas nii tüdruku kui ka peni.

Rowan naeris jälle. Aelin arvas, et tal ei saa iialgi kõrini sellest naerust. Sellest muigest.

„Peaksime hommikusööki valmistama,” ütles ta laagri poole pöördudes, „enne kui Evangeline ja Välejalg kogu selle paiga pea peale pööravad.”

Aelin pugistas naerda, ent kiikas üle õla metsa, mis Sokusarvede suunas sirutus. Isandate suunas, kes olid loodetavasti teel lõunasse otsustamaks, kuidas nad kavatsevad sõda pidada ja lõhutud kuningriike üles ehitada.

Tagasi vaadates oli Rowan juba poolel teel laagrisse. Evangeline’i punakuldsed juuksed välkusid veest tilkuvate puude vahel, kui ta printsilt röstsaia ja muna mangus.

Tema pere ja tema kuningriik.

Kaks unistust, mida ta ammu kadunuks pidas. Külm põhjatuul sasis ta juukseid. Ta oleks nende kaitsmiseks kõike teinud – laastanud end, müünud end maha.

Aelin suundus laagri poole, et säästa Evangeline’i Rowani kokakunstist, kui märkas teisel pool oja rahnu peal üht eset.

Ta kargas üheainsa hüppega üle veesilma ja uuris hoolikalt väikehaldja kingitust.

Raagudest, ämblikuvõrkudest ja kalasoomustest meisterdatud tibatilluke lohemadu oli hirmuäratavalt täpne. Selle tiivad olid laiali ja okaskihvadega suu möirgas.

Aelin jättis lohemao sinnapaika, kuid tema silmad nihkusid lõunasse, Tammelaane iidse voo ja kaugel selle taga kõrguva Morathi poole. Uuesti sündinud Erawani poole, kes ootas teda Raudhammaste nõidadest ja valgi-jalaväelastest armeega.

Aelin Galathynius teadis Terraseni kuningannana, et varsti tuleb aeg, kus on vaja tõestada, kui palju ta on siis valmis Erilea eest veritsema.

Aedion Ashryver mõtles endamisi, kui kasulik on reisida kahe andeka maagiakasutajaga. Eriti viletsa ilma korral.

Vihmahood püsisid kogu päeva, kui nad kohtumiseks valmistusid. Rowan lendas nüüdseks kaks korda põhja isandate tulekut jälgima, ent ei märganud ega haistnud neid.

Mitte keegi ei võtnud sellise ilmaga ette kurikuulsalt mudaseid Terraseni teid. Kuna nende seltsis oli aga Ren Allsbrook, ei vaevanud Aedioni eriline kahtlus, et nad püsivad loojanguni nagunii peidus. Kui just ilm neid kinni ei hoia. Ja see oli suhteliselt tõenäoline.

Läheduses kõmisev kõu pani puud judisema. Välk sähvis vaevu hingetõmbepausi andes ning joonistas vettinud lehed hõbedaselt välja. Kärgatus valgustas maailma sedavõrd eredalt, et haldjameeled pimestati ära. Aga vähemalt oli ta kuiv. Ja soojas.

Nad vältisid ülima hoolikusega tsivilisatsiooni. Sestap nägi Aedion üsna vähe pealt või suutis jälgida, kui paljud maagiakasutajad redust välja hiilisid – või kes nüüd nende annete tagasitulekut nautis. Ta silmas vaid üht tüdrukut. Plika polnud vanem kui üheksane ja põimis lastekarja rõõmuks ning meelelahutuseks küla ainsa allika kohal veekombitsaid.

Kivinäoga ja armistunud täiskasvanud vaatasid varjudest pealt, kuid keegi ei sekkunud. Aedioni kullerite kinnitusel teadis enamik nüüdseks, et Adarlani kuningas kasutas viimase kümne aasta jooksul tumedaid võimeid maagia alla surumiseks. Ometi kahtles ta, kas maagia kaotanud või maagide hävitamist talunud isikud tundsid end piisavalt mugavalt, et lähiajal isiklikku väge ilmutada.

Vähemalt seni, kuni tema kaaslased või see tüdruk külaväljakul maailmale näitasid, et seda on ohutu teha. Et veeandega tüdruk võis tagada küla ja selle põllumaade õitsengu.

Aedion kortsutas tumeneva taeva peale kulmu ja keerutas äraolevalt Orynthi mõõka. Isegi enne maagia kadumist elas üks tüüp, keda kardeti üle teiste. Selle maagia kasutajad olid parimal juhul paariad, halvimal juhul surnud. Iga maa õukonnad otsisid neid sajandite vältel nuhkide ja palgamõrvaritena. Aga tema siseringis…

Nende väikesest laagrist mürises läbi mõnulev ja kurguhäälne nurrumine. Aedion tõstis pilgu mõtete sihtmärgile. Evangeline põlvitas magamismatil, ümises omaette lauluviisi ja tõmbas hobuseharjaga õrnalt läbi Lysandra kasuka.

Aedionil kulus päevi varjuleopardi kujuga ära harjumiseks. Sokusarvedes veedetud aastad drillisid temasse kõhutunde tasandil kabuhirmu. Aga seal see Lysandra kõhuli lesis, küünised sisse tõmmatud, kuni kaitsealune teda suges.

Nuhk ja palgamõrvar, tõepoolest. Aedioni huuli sikutas muie poolkinniseid kahvaturohelisi silmi nähes. Oleks isandatele alles kena vaatepilt, kui nad nüüd kohale saabuksid.

Kujumuutja kasutas neid reisinädalaid uute kujude proovimiseks: linnud, elajad ja putukad, millel oli kalduvus Aedioni kõrva sumiseda või teda nõelata. Harva – nii pagana harva – võttis Lysandra inimkuju, milles Aedion teda esimest korda kohtas. Arvestades õudseid üleelamisi selles õnnetus inimkehas, ei süüdistanudki Aedion teda.

Ehkki Lysandra on sunnitud varsti inimkuju võtma, kui teda tutvustatakse daamina Aelini õukonnas. Kavatseb ta kanda seda oivalist nägu või leiab mõne teise endale sobiva inimnaha. Aedion ei teadnud vastust.

Sellest enamgi mõtiskles Aedion selle üle, mis tunne on luud ja nahka ja värvi vahetada. Ta ei söandanud veel küsida.

Aedion vaatas Aelini poole. Kuninganna istus tule ääres, Välejala pea tema rüpes. Aelin mängis peni pikkade kõrvadega. Ootas nagu nad kõik. Nõbu pilk püsis aga hoopis iidsel mõõgal. Isa relval, mida Aedion tseremoonitsemata peost pihku loopis ja keerutas. Metallkäepideme ja pragunenud luust mõõganupu iga sentimeeter oli sama tuttav kui tema enda nägu. Aelini silmis väreles kurbus – see välgatas sama kähku kui välk pea kohal. Ja haihtus siis.

Aelin andis mõõga Riftholdist lahkudes talle tagasi ja otsustas selle asemel hoopis Goldrynit kanda. Aedion üritas nõbu veenda, et too jätaks Terraseni püha relva endale, kuid Aelini kinnitusel oli parem seda hoida tema kätes. Aedion väärivat seda au rohkem kui keegi teine, sealhulgas tema ise.

Aelin muutus üha vaiksemaks, mida enam nad põhja poole rändasid. Võib-olla tõmbasid teel veedetud nädalad ta tühjaks.

Sõltuvalt isandate teadaannetest plaanis Aedion saabuva öö järel Aelinile vaikse paiga leida. Koha, kus päev või paar puhata enne viimase lõigu läbimist teel Orynthisse.

Aedion keris end püsti. Ta torkas mõõga tuppe noa kõrvale, mille Rowan talle kinkis, ja marssis Aelini juurde. Välejala sulgpehme saba mütsus tervituseks, kui ta oma kuninganna kõrvale istus.

„Sulle kuluks juukselõikus ära,” nentis Aelin. Tõepoolest, Aedioni juuksed olid kasvanud tavalisest pikemaks. „Need on peaaegu sama pikad kui mul.” Aelin kortsutas kulmu. „Jääb mulje, nagu oleksime selles kokku leppinud.”

Aedion turtsatas ja silitas koera pead. „Ja mis siis, kui leppisimegi?”

Aelin kehitas õlgu. „Kui tahad ka minuga sobituvaid kostüüme kandma hakata, siis mina olen käsi.”

Mees irvitas. „Turm ei laseks mul seda iial.”

Tema leegion jõudis selleks hetkeks laagrisse kohe Orynthi külje all, kus ta andis neile käsu linna kaitsesüsteeme toestada ja oodata. Oodata, et Aelini nimel tappa ja surra.

Ja selle rahaga, mille nimel Aelin sepitses ning mõrvas, et seda kunagiselt isandalt sel kevadel kätte saada, võisid nad osta endale armee, mis tuleks Turmale järele. Ja võib-olla ka palgasõdureid.

Säde Aelini silmis suri pisut. Ka tema kaalus kõiki variante, mida Aedioni leegioni käsutamine tähendab. Riske ja kulusid. Mitte kullas, vaid eludes. Aedion võis vanduda, et isegi lõkketuli hubises.

Aelin mõrvas ja võitles ning peaaegu ikka ja jälle suri nende viimase kümne aasta jooksul. Sellest hoolimata teadis Aedion, et Aelin tõrguks saatmast sõdureid ja teda võitlusse.

See oleks üle kõige tema esimene proovilepanek kuningannana.

Aga enne seda... see kohtumine. „Sa mäletad kõike, mida ma sulle nende kohta rääkisin?”

Aelin heitis kuiva pilgu. „Jah, ma mäletan kõike, nõbu.” Ta suskas Aedioni kõvasti ribidesse. Täpselt sinna, kus endiselt paranes tätoveering, mille Rowan kandis tindiga temale kolm päeva tagasi. Kõigi nende nimed põimusid keerukaks Terraseni sõlmeks kohe ta südame kohal. Aedion võpatas, kui nõbu ta hella ihu surkis. Ta lõi Aelini käe kõrvale samal ajal, kui too deklameeris: „Murtaugh oli talunikupoeg, kuid abiellus Reni vanaemaga. Ehkki ta ei sündinud Allsbrooki vereliini, kuulub tiitel endiselt talle. Samas nõuab ta, et Ren selle üle võtaks.” Aelin vaatas taeva suunas. „Darrow on siinkõneleja järel jõukaim maaomanik. Veelgi enam, tal on mõju väheste allesjäänud isandate üle. Peamiselt tänu sellele, et ta tuli Adarlaniga okupatsiooni ajal ettevaatlikult toime.” Ta heitis Aedionile piisavalt terava pilgu, et nahka lõigata.

Aedion tõstis käed. „Kas saad mind selles süüdistada, kui tahan tagada, et see sujuvalt läheks?”

Aelin kehitas õlgu, ent ei hammustanud tal pead otsast.

„Darrow oli su onu armuke,” lisas Aedion ja sirutas jalad tema ette välja. „Aastakümneid. Ta ei rääkinud mulle sinu onust kunagi, aga... nad olid väga lähedased, Aelin. Darrow ei leinanud Orlonit avalikult rohkem, kui kuninga lahkumise järel nõuti, kuid temast sai pärast teistsugune mees. Ta on nüüd üks karm värdjas, aga endiselt õiglane. Suurem osa Darrow’ tegudest tulenevad tema kustumatust armastusest Orloni ja Terraseni vastu. Tema manööverdamine ei lasknud meil muutuda täiesti näljaseks ja puruvaeseks. Ära seda unusta.” Tõepoolest, Darrow kõndis ammu Adarlani kuninga teenimise ja õõnestamise vahel oleval piiril.

„Ma. Tean,” pressis Aelin pingutatult. Aedion käis liigselt peale. See toon oli tõenäoliselt Aelini esimene ja viimane hoiatus, et ta oli teda välja vihastamas. Aedion kulutas senised sajad rännukilomeetrid Renist, Murtaugh’st ja Darrow’st rääkimisele. Aedion uskus, et Aelin suudab nüüdseks tõenäoliselt ette lugeda nende maad, viljad, karjad, kaubad, nende esivanemad, surnud ja elusolevad pereliikmed viimase kümnendi jooksul. Aga käia talle veel ühe korra peale, hoolitseda selle eest, et ta teadis... Aedion ei suutnud lülitada välja instinkte, mis pidid tagama, et kõik läheb hästi. Mitte nüüd, kui kaalul on nii palju.

Rowan laksutas kõrgel oksal nokka. Ta kükitas seal, jälgis metsa ja lendas tiivaplaginal läbi oma kilbi, kui see tema ees lõhenes.

Aedion ajas end püsti, uuris metsa, kuulatas. Kõrvu täitis ainult vihmanirin lehtedel. Lysandra sirutas ja paljastas pikad kihvad, nõelamoodi küünised lipsasid vabaks ning läikisid tulevalgel.

Kuni Rowan andis märku, et kõik on korras. Kuni seal olid ainult need isandad ja ei kedagi muud, pidid kehtima paika pandud ohutusreeglid.

Evangeline hiilis õpetussõnu meeles pidades lõkke juurde. Leegid tõmbusid kardinatena lahku ja lubasid hirmunud lapsel ning julgel Välejalal siseringi liikuda, mis neid ei põletanud. Ent oleks sulatanud vaenlaste luud.

Aelin kiikas sõnatu käsuga Aedioni poole. Too astus lõkke läänepoolsele küljele ja Lysandra võttis sisse koha lõunapoolses punktis. Aelin suundus põhjapoolsesse otsa, ent vahtis läände – sinna, kuhu lendas Rowan.

Nende väikesest mullist puhus läbi kuiv ja kuum tuuleke. Aelini sõrmedel tantsisid jaanimardikatena sädemed, tema käsi rippus ükskõikselt küljel. Teine pigistas Goldrynit, selle käepidemes oli rubiin sama erk kui miilav süsi.

Kahises lehti ja murdus oksi. Orynthi mõõk hiilgas Aelini leekide valguses kuldpunaselt, kui Aedion selle välja tõmbas. Teises käes keeras ta nurga alla Rowani kingitud iidse pistoda. Viimastel nädalatel õpetas Rowan Aedionile – tegelikult neile kõigile – vanu kombeid. Haldjate ammu ununenud traditsioone ja koode, millest isegi Maeve õukonnas peamiselt loobuti. Aga nüüd sündisid need uuesti ja toodi ellu, kui nad langesid omavahel ära jagatud ja otsustatud rollidesse-kohustesse.

Rowan ilmus vihmast haldjakujul. Hõbedased juuksed liibusid pea vastu, tätoveering pruunil näol nii silmatorkav. Isandatest polnud märkigi.

Ent Rowan hoidis jahinuga noore, peene ninaga mehe paljastatud kõril ja saatis teda lõkke juurde. Võõra rändamisest määrdunud ja läbiligunenud riietel oli Darrow’ vapp ründava mägraga.

„Sõnumitooja,” pressis Rowan läbi hammaste.

Aelin otsustas sealsamas, et talle üllatused nii väga ei meeldigi.

Sõnumitooja sinisilmad olid suured, ent vihmast märg, tedretähniline nägu näis rahulik. Kindel. Isegi siis, kui ta silmitses Lysandrat, kelle kihvu kuldas lõkkevalgus. Isegi siis, kui Rowan teda edasi nügis, julm nuga endiselt kõril.

Aedion nõksatas lõuaga Rowani poole. „Ta ei saa kuigi hästi sõnumit tuua, kui hingetorul lasub tera.”

Haldjaprints langetas relva, kuid ei pannud nuga tuppe. Ega liikunud mehest rohkem kui poole meetri kaugusele.

„Kus nad on?” nõudis Aedion.

Mees kummardas kähku Aelini nõole. „Kõrtsis, siit kuue kilomeetri kaugusel, kindral…”

Sõnad surid, kui Aelin viimaks lõkkekaare tagant välja astus. Ta hoidis seda kõrgelt põlemas, hoidis Evangeline’i ja Välejalga seal sees. Sõnumitooja häälitses vaikselt.

Ta teadis. See, kuidas ta vaatas muudkui vaheldumisi Aelini ja Aedioni. Nägi samu silmi, sama juuksevärvi... Ta teadis. Ja justkui oleks teda see mõte tabanud, sõnumitooja kummardas.

Aelin vahtis, kuidas mees langetas silmad, vahtis tema paljastatud kukalt, vihmast läikivat nahka. Aelini maagia podises vastuseks. Ja see rõve vägi, mis tema rindade vahel rippus, näis avavat iidse silma kogu selle kära peale.

Sõnumitooja kangestus suurte silmadega Lysandra hääletu lähenemise peale. Viimase vurrud tõmblesid, kui ta nuhutas märgi riideid. Mehel oli piisavalt oidu paigal püsida.

„On kohtumine tühistatud?” küsis Aedion kangelt ja uuris taas metsa.

Mees võpatas. „Ei, kindral, aga nad tahavad, et te tuleks kõrtsi. Nad viibivad seal vihma tõttu.”

Aedion pööritas silmi. „Mine ja käsi Darrow’l end siia lohistada. Vesi ei tapa teda.”

„Asi pole isand Darrow’s,” lausus mees kähku. „Kogu austuse juures on isand Murtaugh selle suve jooksul aeglasemaks jäänud. Isand Ren ei taha teda pimedusse ja vihma kätte tuua.”

Vanamees ratsutas sel kevadel kuningriikidest läbi nagu deemon põrgust, meenus Aelinile. Võib-olla nõudis see lõivu. Aedion ohkas. „Sa tead, et peame esmalt kõrtsi üle vaatama. Kohtumine toimub hiljem, kui nad tahavad.”

„Muidugi, kindral. Nad eeldavad seda.” Sõnumitooja tõmbus kössi, kui märkas viimaks leekide ohutu ringi sees Evangeline’i ja Välejalga. Hoolimata tema kõrval seisvast relvastatud haldjaprintsist, paljastatud küünistega nuhutavast varjuleopardist, muutis tema näo surnukahvatuks hoopis Aelini tule nägemine. „Aga nad ootavad – ja isand Darrow on kärsitu. Teda muudab ärevaks väljaspool Orynthi müüre viibimine. See muudab meid kõiki neil päevil ärevaks.”

Aelin turtsatas vaikselt. Tõepoolest.